Kahetse pattu!

Prostituut preestrile: „Kui te hakkate oma jutluses jälle meie linna pattudest rääkima, siis palun mainige minu nime ja elukohta.”
* * *
Pastor: „Armas kogudus, enne kui ma oma jutlust alustan, tahaksin teile midagi huvitavat öelda.”
* * *
Pastor: Kui ma teid viimati nägin, olite te täiesti kaine. Ma olin selle üle väga õnnelik. Aga täna olete jälle vindine.”
„Jah, härra pastor, seekord on minu kord olla õnnelik.”
* * *
Ärimees pastorile: „Kas te arvate, et ma pääsen siis taevasse, kui ma teie kogudusele 50 000 eurot annetan?”
„Seda ma ei tea, aga teie asemel ma vähemalt prooviksin!”
* * *
Langenud naisterahvas pihib preestrile: „Ma elaksin rõõmuga korraliku inimese elu, püha isa, kuid kust ma võtan selleks nii palju raha?”
* * *
„Kas hing ja keha on lahutamatud või mitte?” küsib preester noorelt mungalt.
„Nad võivad ka eraldi eksisteerida,” vastab küsitu.
„Kuidas sa seda selgitad?”
„Kui ma eile hilisel õhtutunnil möödusin teie eluruumi uksest, siis kuulsin, kuidas te ütlesite: „Ja nüüd, mu hingeke, pane ennast riidesse ja mine minema.””

* * *
Nunnakloostrisse jalutavad sisse kaks liliputti, silmis säramas uudishimu, ja nõuavad kokkusaamist kloostriülemaga.
„Palun ütelge meile, kas teie kloostri nunnade hulgas on liliputte?” küsib üks liliputtidest.
„Ei ole.”
„Aga kas teistes läheduses asuvates nunnakloostrites on liliputte?” küsib teine, hääles tilluke lootus.
„Ei ole.”
„Aga kas üldse on teada, et mõni liliputtidest oleks andnud nunnavande?” jätkab ta anuval häälel.
„Ei ole. Aga kust te selle üldse võtate?”
„Kurat võtaks, mul oli ikkagi õigus,” ütleb seepeale esimene liliput. „Ma ju ütlesin sulle kohe, et me vägistasime pingviini ära!”
* * *
„Püha ema, meie kloostris on meesterahvas!” teatab nunn väriseval häälel abtissile.
„Kust sa seda võtad, mu laps?”
„Ma läksin kempsu ja seal oli prill-laud üles tõstetud!”
* * *
Ühel muust maailmast eraldatud Šoti saarel olevas nunnakloostris oli 120 nunna. Peale nende elasid sellel saarel veel kolm venda. Ühel ilusal päeval tuli ühel vendadest minna sõjaväkke aega teenima. Kui ta sealt vabanes, märkas ta üllatusega, et paljud nunnad on vahepeal rasedaks jäänud.
„Kuidas see küll on juhtunud?” pärib kojusaabunu vendadelt.
„Kas sa siis ei mäleta, et võtsid ära minnes meie preservatiivi kaasa?” vastasid vennad õlgu kehitades.
* * *
„Abielurikkumine on mõrvast hullem,” sõnab küree. „Mida te sellest arvate, proua?”
„Kuidas mina seda teadma peaksin,” vastab proua häbelikult. „Ma pole ju kedagi tapnud.”
* * *
Usuõpetuse tunnis.
„Üleujutuse ajal hukkusid kõik inimesed ja loomad. Jumal säästis ainult neid, kes olid Noa laevas.”
Juku hüüab vahele: „Aga mis kaladest sai?”
* * *
Usuõpetaja kirjeldab õpilastele viimsetpäeva: „Torm kisub majadelt katused, suured raheterad peksavad aknad puruks. Jõed hakkavad üle ajama. Kõikjal kõmiseb kohutav kõu ja sähvib äike.”
Juku katkestab: „Kas selle koerailmaga jääb ka kool ära?”
* * *
Usuõpetuse tunnis küsib vaimulik lastelt: „Kui teie olete minu lambukesed, kes siis mina olen?”
„Juhtoinas!” hõikab Juku.
* * *
Pastor viibib teatrietendusel. Miski mehhanism läks rikki ja eesriie kerkis kõigest meetri jagu, nii et laval oli näha ainult näitlejate jalgu.
„Täpselt nagu minu koguduses,” ütles pastor naabrile, „kari jalgu ja mitte ühtegi pead!”
* * *
Kirikuõpetaja köstrile: „Täna teeme korjanduse enne jutlust.”
„Miks?”
„Tahan täna rääkida kokkuhoiust.”
* * *
Talus peetakse ristseid. Õpetaja viib peremehe enne ristimistalituse algust kõrvale ja küsib: „Kas te olete ka ette valmistanud selleks pühaks talituseks?”
„Oh, muidugi,” vastab taluperemees, „tapsin kaks siga, naine küpsetas kooke.”
„Ei, ei! Ma mõtlen – vaimselt ettevalmistatud?”
„Noh, arvan et küll. Kümme liitrit viina, kaks vaati õlut ja 30 liitrit sõstraveini.”
* * *
Jüri: „Ütle, isa, miks me peame iga päev paluma meie igapäevast leiba. Miks me ei võiks paluda terveks nädalaks ette, et jumalat vähem tülitada?”
Isa: „Vaata, Jüri, vanajumal teab, et me ei armasta kuivanud leiba.”
* * *
Kloostriülema juurde tuli linnakodanik ja kaebas, et mungad on ta öösel paljaks röövinud.
„Ütle mulle,” küsis kloostriülem, „kas see uhke kampsun oli sul öösel seljas?”
„Oli.”
„Sellisel juhul ei olnud need vargad minu kloostrist. Ükski minu munkadest poleks sulle sihukest toredat kampsunit selga jätnud.”
* * *
„Abielurikkumine on mõrvast hullem,” sõnab küree. „Mida te sellest arvate, proua?”
„Kuidas mina seda teadma peaksin,” vastab proua häbelikult. „Ma pole ju kedagi tapnud.”
* * *
Ühes suurlinnas oli kellegi usulahu liikmete poolt kleebitud majadele, müüridele ja plankaedadele plakatid, millele oli trükitud:
„Kus veedate igaviku?”
Järgmisel päeval oli keegi teksti alla kritseldanud:
„Tuntud firma Goldmeyer & Co mugavates kirstudes.”
* * *
„Oi, pastoriproua, küll on kenad nööbid, mida te oma poja ülikonnale õmblete. Mu mehe ülikonnal olid samasugused!”
„Jah, proua Krause, ma kasutan lihtsalt neid nööpe, mida ma leian kiriku korjanduskarbist.”
* * *
Kaks vaimulikku vahetavad töökogemusi.
„Kui pikalt sa pead vaikset palvet patuse hinge eest, et pihtimist mitte liiga pikaks venitada?”
„Loen mõttes kahekümneni. Sellest peaks aitama.”
„Aga meie ametivend N. on veelgi vagam. Tema loeb viiekümneni.”
* * *
Paater Pantartelli istus tulvavee ajal oma maja katusel. Vesi ulatus talle pahkluuni. Keegi sõudis paadiga mööda ja ütles: „Paadiga pääsete kõrgemale kohale.”
„Ei, tänan,” vastas paater. „Mina loodan jumala peale, küll tema mind päästab.” Varsti tõusis vesi jumalamehele vööni. Kohale ilmus mootorpaat, kust hüüti: „Roni peale, püha isa, ma viin su kuhugi mätta otsa!”
„Suur tänu, aga mina loodan jumala peale, küll tema mind päästab.”
Kui paater seisis juba kaelani vees, lendas mööda helikopter.
„Haara köiest kinni,” hüüdis lendur, „ma tõmban sind üles!”
„Ei,” vastas paater Pantarelli. „Mina loodan jumala peale, küll tema mu päästab.”
Viimaks vaimulik uppus. Taevaväravas kohtas ta jumalat ja ütles pettunult: „Kuidas siis nii? Mina lootsin sinu peale, aga sina lasid mul uppuda?”
„No mida sa veel ootasid?” kostis jumal. „Ma saatsin sulle kaks paati ja helikopteri.”
* * *
Noor näitsik loetleb ligi pool tundi pihiisale oma vallatusi. Lõpuks ei kannata vaimulik enam välja ja käratab: „Kas sa ka tead, mis sa selle eest ära teeninud oled?”
„Ligikaudu, aga ega ma raha pärast…”
* * *
Hotellis varastati vaimulikult kaks piiblit. Juhtunust administratsioonile teatades hüüdis ta rõõmsalt: „Kiidetud olgu isaand! Kui veel varastatakse piibleid, tähendab see seda, et religioon ei sure välja!”
* * *
„Ema, kas jumal on haigeks jäänud?”
„Kust sa seda võtad?”
„Ma ise kuulsin, kui pastor Krause ütles, et issand on doktor Mülleri enda juurde kutsunud.”
* * *
Kirikuõpetaja naisele: „Sul on jälle uus kasukas. Sa laostad mu!”
„Tead, armas, ma ei tahtnud osta, kuid vanakuri kiusas mind.”
„Sa oleksid võinud süljata ja ütelda: „Tagane saatan!””
„Nii ma ütlesingi. Ta taganes, kuid kiusas ka sealt: „Tagant on see kasukas veel ilusam kui eest.” Mis ma parata sain…”
* * *
Smithi abikaasa tõi ilmale kolmikud. Kirikuõpetaja tuli Smithile vastu, naeratas ja soovis õnne: „Ma kuulsin, et kurg on sulle naeratanud.”
„Naeratanud?” vihastas Smith. „Ta irvitas minu üle!”
* * *
Tädi: „Ütle mulle, Juku, mitu piiblikäsku on olemas?”
Juku: „Kümme.”
„Aga mis siis saab, kui sa rikud üht neist käskudest?”
„Siis jääb üheksa järele.”
* * *
Stjuardess pakub vaimulikust reisijale pitsi konjakit.
„Aga kui suurel kõrgusel me praegu lendame?” küsib püha isa.
„8000 meetrit.”
„Siis ma parem ei võta. See on meie šefile liiga lähedal…”
* * *
„Mu õed ja vennad!” pöördus pastor kokkutulnute poole. „Räägin täna valetajatest. Kes teist on lugenud Matteuse 69-ndat psalmi?”
Tõusis kätemeri.
„Suurepärane!” rõõmustas vaimulik. „Et sellist psalmi üldse pole, on tänane jutlus täiesti omal kohal!”
* * *
Pärast jumalateenistuse lõppu tuli üks koguduseliige vaimuliku juurde: „Kuradi hea jutlus oli!”
„Hindan väga teie komplimenti,” vastas vaimulik, „kuid mulle ei meeldi teie väljend, mida te kasutasite.”
„See oli tõepoolest kuradi hea jutlus,” kordas mees. „Ta liigutas mu südant nii, et ohverdasin kiriku heaks kakssada dollarit.”
„Kurat võtaks, see juba on midagi!” hüüdis püha mees vaimustusega.
* * *
Väikeses Chicago kirikus ütles jutlustaja koguduseliikmeile: „Palun igaühel anda midagi meie orbudemaja heaks.”
Esimeses reas istuv džentelmen vastas viivitamatult: „Ma annan teile oma kaks last.”
* * *
„Kas sa eile õhtul õllesaali minnes ei kuulnud, et ma sind hüüdsin?” tõreleb pastor ühe koguduseliikmega.
„Kuulsin küll, aga mul oli raha vaid ühe kannu ostmiseks.”
* * *
„Lapsed, kes teist teab mõnd ilusat söögipalvet?”
Vaikus. Õpetaja küsib vee kord üle ja ahastab: „Kas siis üheski minu klassi õpilase kodus söögi ajal jumala nime suhu ei võeta?”
Juku tõstab käe. „Minu isa ütleb küll tihti, et jumal hoidku, mis lobi see jälle laual on.”
* * *
Küree avaldas rahulolematust: väike Jean ei visanud annetuste kassase münti.
„Kas sa tead, mis sünnib lastega, kes keelduvad oma münti ohverdamast?” küsis ta poisilt.
„Tean, nad lähevad kinno!”
* * *
„Tädi, mis asi see paradiis on?”
„Seal on õunad, pirnid, apelsinid, kirsid…”
„Ahaa, paradiis on kompott!”
* * *
Kuulutus kirikuuksel:
„Esmaspäeval toimub jutlus teemal: kes usub, see päästetakse, kes ei usu neetakse ära kell 3.30 päeval.”
* * *
„Mis sina arvad,” küsis üks katoliku vaimulik teiselt, „kas elame nii kaua, kui rumal tsölibaat ära muudetakse?”
„Meie ise vaevalt seda näeme, aga ma loodan, et meie lapsed kindlasti,” vastas teine vaimulik rahulikult.
* * *
„Kui nüüd pastor teid eksamineerima tuleb,” seletab õpetaja, „ärge unustage vastamisel lisada „püha isa”.”
Pastor: „milliste sõnadega needis jumal madu?”
Õpilane: „Kõhu peal pead sa roomama ja mulda sööma terve oma eluaja, püha isa!”
* * *
Väike John vaatab õhtul telerist jäähokit. Ema leiab, et on juba hilja: „Pojake, mine voodisse ja ära unusta õhtupalvet.”
Silmad ekraani küljes, vastab John: „Kas sa tõepoolest arvad, et jumalat võib segada keset hokimatši?”
* * *
Kord põles koos sisustusega maha pastori maja. Järgmisel päeval kurtis pastor oma õnnetusest naabrile: „Ma kaotasin kõik, mis mul oli,” ütles ta. „Kõige hullem lugu on aga see, et ka kõik minu jutlusekonspektid põlesid ära.”
„Midagi muud polnudki oodata,” vastas naaber. „Need olid teil ju nii kuivad…”
* * *
Üks pealetükkiv misjonär käis indiaanlastele närvidele oma alatiste juttudega põrgutulest, pattudest, needmistest ja muust pahast. Mees muutus ebapopulaarseks, et kõik hoidsid temast kõrvale.
Ühel päeval õnnestus tal siiski siuude pealik kinni pidada ja pärida, kuhu see kavatseb pärast surma sattuda. Pealik vastu: „Aga kuhu teie lähete?”
Misjonär: „Minu päralt on kindlasti taevas!”
Pealik: „Jumal tänatud, siis lähen mina põrgusse!”
* * *
Õpetaja: „Armas jumal näeb kõike, mis te eales teete. Nüüd ütle, Hans, miks pead sa oma vanemate ja õpetaja sõna kuulama?”
Hans: „Sest muidu saan peksa!”
* * *
„Bob, mitu käsku on katekismuses?”
„Pühapäeval oli veel kümme, aga esmaspäeva hommikul ütles ema, et isa on ühe neist ära rikkunud.”
* * *
Piiblitunnis küsib õpetaja: „Peeter, nimeta mulle Noa sugulased.”
Peter: „Pussnuga, väits, pistoda, kiin ja kirves…”
* * *
Pastor: „Kuidas see siis tuleb, Ants, et ma sind iialgi kirikus ei näe?”
Ants: „Ma olen oma elus ainult kaks korda kirikus olnud ja mõlemad korrad on mind eemale peletanud. Üks kord valati mulle külma vett näkku ja teine kord määriti mulle naine kaela.”
* * *
Kirikuõpetaja: „Kuule, Jaak, sa oled tubli mees, ütle mulle, kuidas sa viina peale vaatad?”
Talumees: „Ikka vesise suuga, õpetaja härra!”
* * *
Kui vana, hea ning lõbus misjonär ootamatult teise ilma rändas, korraldas suguharu talle kombekohase matuse. Suguharu pealik ütles oma kõnes: „Jah, ta oli tore vanamees. Nahk oli tal valge, kuid süda must.”
* * *
„Miks sa, vanaema, nutad?”
„Kuidas ma ei peaks siis nutma, kui kirikus öeldi, et seal ilmas on lakkamatu nutt ja hammaste kiristamine. Kuid kuidas ma kiristada saan, kui mul ühtegi hammast ei ole!”
* * *
„Mispärast surnust ülestõusnud Kristus näitas end kõige enne naistele?”
„Arvatavasti sellepärast, et teade temast leviks kiiremini.”
* * *
„Nüüd tahab pastor koguda raha uue kirikutorni jaoks, vana põles välgulöögist maha.”
„Oh ei, armas inimene, majaperemehele, kes oma koja maha põletab, ei anna ma midagi.”
* * *
Usuõpetuse tunnis.
„Nüüd, lapsed, kõnelen ma teile, kuidas loodi esimene inimene.”
„Õpetaja, seda oleme juba kuulnud. Rääkige parem, kuidas loodi kolmas.”