Raske õppustel, kerge lahingus!

See juhtus Suures Isamaasõjas. Keset lahingumöllu jäi kuulipilduja äkki vakka.
„Seltsimees komandör, mul lõppesid padrunid otsa!”
„Ivanov, sa oled ju kommunist!” röögatas komandör.
Ja kuulipilduja hakkas veelgi ägedamalt täristama.
* * *
Kutsealuseid registreeriv kapten küsib: „Kuidas on teie nimi?”
„Wilhelm, härra kapten!”
„Kust te pärit olete?”
„Bremenist, härra kapten!”
„Või nii! Ega te juhuslikult Wilhelm & Schmiti poeg ei ole?”
„Ei, härra kapten, ainult Wilhelmi poeg!”
* * *
Pärast esimest langevarjuhüpet küsib algaja kogenumalt mehelt: „Aga mis siis, kui langevari ei lähe lahti?”
„Mitte midagi erilist. Teil lihtsalt pole enam vaja langevarju uuesti kokku panna.”
* * *
Noormees pidi minema sõjaväkke, aga kuna ta nägemine oli vilets, tõi ta komisjonile arstitõendi. Et tõestada oma kehva nägemist, kutsus ta komisjoni ette oma pruudi, et see tõestaks tema tervislikku seisundit. Kui komisjon nägi noormehe pruuti, vabastati poiss eluks ajaks sõjaväeteenistusest.
* * *
Nõukogudeaegne sõjakomissariaat. Kutsealuste arstlik ülevaatus. Naisarst seisatab porgandpalja ilueedi ees, kelle riistale on tätoveeritud: MADE IN USSR. Arst õhkab: „Saavad ka meil ilusaid asju tehtud, kui tahavad!”
* * *
Reamehele antakse koorida ämbritäis kartuleid.
„Meie kosmonautikasajandil peaks olema armees kartulikoorimismasin,” nuriseb reamees.
„Loomulikult, ja teie kujutate endast selle masina viimast mudelit,” vastab leitnant.
* * *
Ennustaja: „Te saate kindlasti koloneliks.”
„Mille põhjal te seda väidate?”
„Teie peopesal on terve rügement jooni.”
* * *
„Reamees Kondiste, miks te marssides ei laula?”
„Mul jäid hambad väga haigeks…”
„Sellisel juhul vähemalt ulguge!”
* * *
Sõjaväeosas haigestus langevarjude katsetaja. Otsiti asendajat ja kuna kedagi paremat ei leitud, räägiti üks külamees nõusse ja lubati talle ühe hüppe eest lehm anda. Pandi mees lennukisse, seal selgitati, kuidas tuleb langevarju avada ning tõugati siis luugist välja.
Mees tõmbab rõngast, kuid langevari ei avane. Tõmbab tagavaralangevarju oma – see ka ei avane. Lendab üha allapoole ja mõtleb: „Langevarju osas tõmbasid nad mind igatahes kõvasti alt, eks näis, kuidas seal all siis lehmaga saab.”
* * *
„Mis juhtus selle allveelaevaga, kus su onu komandöriks oli?”
„Kas sa nägid seda miiniristlejat, mis eile sadamasse tuli?”
„Nägin küll. Mis siis?”
„Aga minu onu seda ei näinud…”
* * *
Nõukogude sõdurid sattusid Afganistanis afgaanide korraldatud varitsusele.
„Murrame läbi,” ütleb komandör sõduritele. „Aga keegi peab vastase tähelepanu endale tõmbama. Vabatahtlik saab kolm granaati ja kiivri. Kes läheb?”
„Ma lähen,” ütleb grusiin Givi. „Aga andke mulle parem kolm kiivrit ja üks granaat.”
Saabki kolm kiivrit ja granaadi ning läheb. Möödub viis, kümme, viisteist minutit, pool tundi – vaikus, ei laske, ei karjeid. Mindi vaatama, mis Giviga juhtus. Givi aga kükitab maas, kolm kiivrit ees ja ümberringi vaenlase sõdurid, kes on püssid maha visanud ja vahivad pingsalt kiivreid.
„No ütle nüüd, millise kiivri all on granaat?” küsib Givi pealikult. „Ütled, et keskmise? Jälle ei arvanud ära! Anna dollar siia!”
* * *
„Reamees Vinkel! Kas näete seal kaugemal sapööre töötamas? Mitu neid seal on?”
„Kuus sõdurit ja veltveebel.”
„Kuidas te nii kaugelt veltveebli ära tundsite?”
„Aga tema ei tööta!”
* * *
Kuidas käitub Nõukogude ohvitser tuumaplahvatuse epitsentris?
Seisab valvel ja hoiab püssi väljasirutatud käes, et sulav metall ei kukuks jalgadele.
* * *
Pärast kuuepäevast Egiptuse-Iisraeli sõda seisavad poolte valvepostid teine teisel pool Suessi kanalit. Egiptuse-poolsel postil seisev sõdur võtab välja suure kamaka seapekki ja hakkab sööma. Iisraeli sõdur näeb seda ega oska enam asjast midagi arvata.
„Mis sa seal silmi pungitad?” küsib pekisööja vene keeles. „Kas sa pole kunagi araablast näinud?”
* * *
Õppuste ajal kannab jao komandör ette: „Härra leitnant, padrunid lõppesid!”
„Kõik viimseni?”
„Just nii! Viimseni!”
„Lõpetada laskmine!”
* * *
„Mis teie käega on juhtunud?” küsitakse sõdurilt, kes on väeosa arsti poole pöördunud.
„No näete, sain eile linnaloa ja…”
„Mis see siia puutub?”
„Keegi astus mulle linnas käe peale.”
* * *
„Kas küsimusi on?” küsib veltveebel pärast õppust, kus harjutati automaadi lahtivõtmist ja kokkupanemist.
„On küll, härra veltveebel! Miks automaati saab lahti võtta ja kokku panna, aga inimest mitte?”
„Sain küsimusest aru, vastan. Kujutage nüüd endale ette, et teie, reamees, olete enne magamaheitmist ennast lahti monteerinud ja nüüd tuleb äkki lahinguhäire. Suure kiiruga olete küll kõik külge kruvinud, aga olete pea ja tagumiku ära vahetanud. Ja mis välja tuleb: müts ei seisa peas ja pükse ei õnnestu kinni tõmmata, teised karjuvad hurraa, aga mida teie teete?”
* * *
Pastuhhov oli armees aega teenimas, ühel päeval sai tema väeosa ülem kirja, milles teatati Pastuhhovi isa surmast. Ülemus kutsus vanema enda juurde ja ütles: „Vaata, niisugune jama lugu, et Pastuhhovi isa pani kõrvad pea alla. Vaja poiss kuidagi ette valmistada, öelda, noh, kuidagi niimoodi delikaatselt. Sina saad sellega hästi hakkama.”
Seersant rivistas väeosa üles ja käsutas: „Kõik, kellel isa on elus, kaks sammu ette!”
Kogu väeosa astus nagu üks mees kaks sammu ette. Vanem käratas: „Ja kuhu sina, Pastuhhov, ronid?”
* * *
Väeosas korraldati õppused. Alampolkovnik kamandab: „Gaasitorbikud pähe! Nii, hästi! Nüüd gaasitorbikud maha! Nii, hästi! Petrov, miks sina gaasitorbikut maha ei võtnud?”
„V-õ-t-sin,” venitab Petrov.
„No on lõust!”
* * *
„Miks te au ei anna?” käratab kindral tunnimehele.
„Aga kes te niisugune olete?”
„Kuidas sa ei tea, kes ma niisugune olen?!”
Seepeale hüüab tunnimees kasarmusse: „Poisid, siia tuli mingi vana sokk, kes ei tea sedagi, kes ta niisugune on.”
* * *
„Vasak jalg üles tõsta ja ette sirutada,” kamandab veltveebel.
Üks nekrut tõstab aga parema jala, nii et see ulatub tema ees seisva sõduri kõrvalt mööda.
„Kes see idioot seal tõstis mõlemad jalad?” karjub veltveebel.
* * *
Veltveebel: „Noorsõdur Walter, miks ei tohi nekrut kunagi pead kaotada?”
„Kuna ta ei saa siis enam kiivrit kanda, härra veltveebel!”
* * *
Venemaal.
Vahiposti juurde tuleb major.
„Nimi?”
„Reamees Petrov!”
„Mitu meest on roodus?”
„Seitsekümmend!”
„Aga pataljonis?”
„Kakssada viiskümmend!”
„Aga miks sa sõjasaladusi välja lobised. Äkki ma olen spioon?”
Kõlab lask.
Sõdur ütleb omaette: „Sa vaata vaid, milline lurjus!”
* * *
Sõdur ütleb teisele sõdurile: „Kolonelid ei tohi joosta: rahuajal kutsub see esile naeru, aga sõjaajal paanika!”
* * *
„Kuhu me ujume?” küsib madrus pootsmanilt.
„Mina ei tea, see meri on nii lage, et siin pole ühtki mändi näha.”
„Miks merel mändi peaks tarvis olema?”
„Mina tean ainult ühte ilmakaarte määramise moodust: männil kasvab põhjapoolsel küljel sammal.”
* * *
„Mis vahe on meie ülemusel ja ülehelikiirusega hävitajal?” esitab lennuväepolgu sõdur sõbrale küsimuse.
„Lennukit sa kõigepealt näed ja alles siis kuuled müra, aga kui meie ülemus on teenistusse saabunud, siis esmalt kuuled lõugamist ja alles siis näed teda ennast.”
* * *
Lendur-instruktor on koos kursandiga treeningulennul. Ootamatult avastab ta, et kütusemõõtja osuti on nulli peal.
„Ma ju käskisin teil ka kütusemõõtja osutit jälgida!” karjub ta kursandi peale.
„Kannan ette, et olen seda kogu aeg jälginud,” teatab kursant. „Täpselt kolm minutit tagasi jõudis selle osuti nulli.”
* * *
Jaan teenib esimest päeva aega. Toakaaslane tutvustab talle kasarmut: „Siin on sinu kapp, siin voodi, seal saab süüa, koridori lõpus on WC ja sel on seina sees auk, mille kaudu sa võid oma mehelikke vajadusi rahuldada – välja arvatud laupäeval.”
„Miks laupäeval ei tohi,” küsib Jaan üllatunult.
„Laupäeval on sinu kord seista augu taga, tagumik ees.”
* * *
Vene diviisikomandör on välja kutsunud noore leitnandi ja kärgib tolle peale: „Mulle kanti ette, et teie levitate kuuldusi, nagu hakataks meie diviisi ümber formeerima. See on täielik lobajutt ja ma pean teid selle eest karistama!”
Sel hetkel toob käskjalg diviisikomandörile kiirtelegrammi. Too loeb selle läbi ja pöördub leitnandi poole: „Kuulge, leitnant, kust te saite teada meie diviisi ümberformeerimisest?”
„Turult, seltsimees kindral! Vanamoor Agafja rääkis mulle suure saladuskatte all.”
„Olge siis täitsamees ja minge veel kord turule. Proovige teada saada, kuhu mind pärast ümberformeerimist üle viiakse.”
* * *
Kindral inspekteerib sõdurite sööklaid.
„Kas sööki jätkub?” küsib ta ühelt sõdurilt.
„Jätkub ja jääb ülegi!”
„Ja mida te sellega teete, mis üle jääb?”
„Sööme ära ja tuleb puudugi!”
* * *
Majorist garnisonikomandant on läinud kindralile ette kandma, et väeosas teenivad ohvitserid eiravad ettekirjutusi vormi osas.
„Milliseid rikkumisi te olete märganud?” pärib kindral.
„Ohvitserid on hakanud kandma määrustikuga mitte ette nähtud sokke. Ja nagu ma näen, on ka teil jalas sellised…”
„Teate, major, teie võtke edaspidi teadmiseks, et enne, kui hakkate sokke vaatama, heitke siiski pilk pagunitele…”
* * *
„Homme sõidame jahile!” teatab polgukomandör ohvitseridele. „Ma arvan, et igaüks võtab pudeli kaasa.”
„Eelmine kord võtsime igaüks pudeli kaasa ja pärast selgus, et mõned püssid on metsa jäänud,” mõtiskleb asetäitja poliitalal kuuldavalt.
„Sellisel juhul tuleb kaks võtta,” teeb komandör uue ettepaneku.
„Kui me ükskord nii tegime,” sekkub jutuajamisse staabiülem, „siis ei leidnud paljud hiljem enam autot üles.”
„Jätame jutud!” ütleb seepeale komandör resoluutselt. „Võtame igaüks kolm pudelit. Püsse kaasa ei võta, autost keegi välja ei lähe. Kell kaheksa on ärasõit.”
* * *
„Mille eest sulle toimkond määrati?” küsib üks köögis kartuleid kooriv sõdur teiselt.
„Ma tulin sööklasse enne, kui meie rood kohale jõudis.”
„Imelik küll. Mina sain jälle selle eest, et tulin teistest hiljem. Neil ohvitseridel pole mingit loogikat.”
* * *
Kaks ehitusvägede sõdurit sammuvad mööda ehitusplatsi, käed taskus.
„Kuhu teie lähete?” küsib neile vastu juhtunud ohvitser.
„Me kanname palki, härra leitnant,” kannab üks sõdureist ette.
„Millist palki?” küsib ohvitser.
„Kuule, Ahmed, vaata ikka!” hüüab seepeale teine sõdur. „Me olemegi selle kuradi palgi maha unustanud!”
* * *
Veltveebel läheb üle sõdurite harjutusväljaku ja näeb sellel seismas rühma sõdureid. Sõdurite ümber maas vedeleb kenakesti priskeid suitsukonisid.
„Kelle konid need siin maas vedelevad?!” kärgatab ta.
„Mitte kellegi,” vastab üks sõduritest ükskõikselt. „Kui soovite, võite endale võtta ja lõpuni tõmmata.”
* * *
„Kas vastab tõele, et olete insener-elektrik?” küsib rooduvanem sõdurilt.
„Täpselt nii, seltsimees seersant!”
„Sel juhul määran ma teid erialasele tööle. Hakkate vastutama selle eest, et kell üksteist õhtul oleksid meie kasarmus kõik lambid välja lülitatud. Selge?”
* * *
Väeosa inspekteeriv ohvitser pöördub reamees John Smithi poole: „Teie nimi?”
„John Smith!”
„Naljad jätta. Iga teise nimi on John Smith. Teie tegelik nimi?”
„Winston Churchill, söör.”
„All right!”
* * *
Õhtul kasarmus.
„Mu väljavalitu õnnitleb mind uue relva puhul.”
„Nii, aga kust ta teab seda?”
„Mind paneb see ennastki imestama, sest peale isa, õdede-vendade, vanaema ja onu pole ma sellest kellelegi kirjutanud.”
* * *
Rongis sõidavad ühes kupees leitnant ja kindral ning mängivad ajaviiteks malet, kusjuures leitnant võidab ühe partii teise järel.
„Te olete taktikaküsimustes lihtsalt võrratu,” ütleb talle kindral. „Paraku olete väga vilets strateeg. Strateegia näeks ette seda, et ka kindral vahetevahel mõne partii võidaks.”
* * *
Vene major satub vastamisi kindraliga ja tunneb temas ära kunagise kursusekaaslase sõjaväeakadeemiast.
„Tere, Vasja! Sa oled väga ruttu hiilgava karjääri teinud. Kuidas see sul küll õnnestus?”
„Tänu kavalale strateegiale.”
„Kas mina siis sinu arvates olen strateegias nõrk?”
„Kontrollime järele. Mida sa näiteks arvad N armeed juhatavast kindralist?”
„Täielik puupea.”
„Näed nüüd! Aga mina olen talle kogu aeg kinnitanud, et ta on geenius, kes pole seni tunnustust leidnud.”
* * *
Kupeesse, kus sõidavad kaks ohvitseri, siseneb järjekordses peatuses kolmas reisija.
„Härrased, kuidas te suhtute alkohoolsetesse jookidesse?” küsib too, kui on oma asjad ära pannud ja istet võtnud.
„Kui see on küsimus,” võtab sõna üks ohvitseridest, „siis me suhtume sellesse eitavalt, aga kui see on ettepanek, siis muidugi jaatavalt.”
* * *
„Miks te laskeharjutuse ajal silmad kinni panete?” küsib ohvitser sõdurilt.
„Mul on piinlik vaadata selle märklaua poole, mille pihta ma ei saa,” vastab sõdur.
* * *
„Räägitakse, et arvuti abil võib staabis tehtavat tööd vähendada poole võrra.”
„Siis me seda endale ei telli. Esialgu räägitakse küll, et poole võrra, aga kui tuuakse teine arvuti veel, kuhu ma oma staabiga siis lähen?”
* * *
„Mis asi on sõda?” küsitakse sõjakooli ohvitseridelt loengul.
„Sõda, see on katse sõdurite hammastega lahti harutada sõlmi, mis poliitikud on oma lollide keeltega kokku mässinud,” vastab selle peale üks ohvitseridest.
* * *
Moskva loomaaiast ära jooksnud tiiger leidis endale redupaiga kaitseministeeriumi hoones. Ta ronis pööningule ja leidis sealt eest teise tiigri, kes oli juba varem loomaaiast jalga lasknud.
„Ära karda midagi, küll me ära elame,” rahustas vana olija uustulnukat. „Ma olen siin juba teist kuud. Õhtuti teen väikese jalutuskäigu, püüan kellegi kinni, vean siia ja söön ära.”
„Kas tõesti keegi midagi ei märka?”
„Esialgu pole keegi midagi märganud. Siin ohvitsere nagu kirjuid koeri.”
Õhtul läkski uustulnuk jahile ja paarikümne minuti pärast anti häire.
„Kelle sa nahka panid?” tundis huvi vana olija.
„Oli mingisugune valge põllega eit.”
„Oled sa ikka loll! Mida sa nüüd tegid! See eit on siin selleks, et kindralitele kabinettidesse teed tassida ja temasuguseid siin rohkem polegi. Nüüd oleme sinuga alles pigis!”
* * *
„Härrased sõdurid,” pöördub leitnant oma alluvate poole. „Pidage meeles, et automaadi toru on valmistatud spetsiaalsest terasest. Tääk aga on valmistatud eespoolmainitud materjalist. Kas on selge? Reamees Kukeste, millisest materjalist on valmistatud tääk? Te ütlete, et spetsiaalsest materjalist? Väga halvasti! Mitte midagi te ei saanud aru. Tääk on valmistatud eespool mainitud materjalist. Ja mulle tuleb vastata täpselt niimoodi. Ei mingit isetegevust!”
* * *
Veltveebel viib läbi sõdurite hommikust loendust.
„Te hilinesite rivistusele!” teeb ta ühele sõdurile märkuse.
„Härra veltveebel, ma…”
„Kui räägite ülemusega, siis püüdke rohkem vait olla,” lõikab veltveebel sõduri jutu pooleks.
* * *
„Te lasete võimatult halvasti,” pole väeosa inspekteeriv kindral rahul sõdurite laskeharjutuse tulemustega. Võtab ühe automaadi, sihib ja tulistab.
„Mööda,” teatab märklaudade jälgija.
„Vaat niimoodi te mul lasetegi,” ütleb ta sõdurite poole pöördudes. „Lihtsalt häbi! Kapten, võtke automaat ja näidake meestele ette, kuidas seda tuleb teha.”
* * *
„Meie veltveebel seisab uksel, kell peos, vaadates seda alati, kui keegi linnaloa saanu tagasi tuleb,” kaebab sõdur oma saatusekaaslasele naaberväeosast.
„See on tühiasi,” ütleb teine. „Meie oma seisab uksel kalendriga.”
* * *
Esimesel laskeharjutusel sõjaväeteenistuses. Komandör tuleb ühe sõduri juurde ja ütleb: „Häbi! Kõik kümme lasku mööda. Kes te enne armeeteenistust olite?”
„Kõrgema liiga jalgpallur.”
* * *
Ühel päeval oli kindral väeosade ülevaatusel väga leebes meeleolus. Ta küsis ühelt noorsõdurilt: „Noh, mu poeg, kuidas läheb?”
„Ah sina oledki siis mu isa!” hüüatas sõdurpoiss käsi kokku lüües. „Ema otsib sind juba 20 aastat.”
* * *
Prantsuse armee endine ohvitser kiitleb kompaniis: „Ma olin nii hea laskur, et kord tegin ühe lasuga leseks 20 naist.”
„Jama! Ühe lasuga pole võimalik 20 inimest tappa,” ütles tema umbusklik sõber.
„Aga kes on öelnud, et ma 20 inimest tapsin? Ma tapsin ühe paša, kelle haaremis oli 20 naist.”
* * *
Kindral saabus väeosa inspekteerima. Kasarmust väljudes heitis ta pilgu ukse kõrval olevale sildile „Sisenedes pühi jalad puhtaks!” ja ütles: „Siia lisage: „Väljudes ka!”.”
* * *
Inspekteerinud sõjakooli, ei jäänud kindral seal valitseva olukorraga sugugi rahule. Ta käskis sõjakooli ülemat karistada kuuajase kartseriga.
„Ta suri täna öösel,” teatas üks ohvitseridest.
„Otsekohe määrata uus ülem ja saata ta peavahti!” andis kindral korralduse.
* * *
Lennuinspektor seletab: „Teie pommitaja süttis, tuleb katapulteeruda. Kokpiti kuppel ei avane, uks on leekides, navigaatori päästeluuk on kinni kiilunud. Kuidas tegutseksite, leitnant Smith?”
Smith: „Katapulteeruksin läbi pleksiklaasikupli.”
Instruktor: „Okei, purustate kolba. Teine piloot McDonald, kuidas toimiksite teie?”
„Katapulteerun läbi ava, mille tegi komandör.”
* * *
„Miks te ometi joote, Smith?” küsib ohvitser sõdurilt. „Kui te ei jooks, saaksite kapraliks.”
„Aga härra leitnant, kui ma joon, tunnen end kolonelina.”
* * *
Ohvitser noomib sõdurit: „Reamees Smith, te tulite eile õhtul kasarmusse, täis kui siga, ja peale selle lükkasite enda ees veel varastatud käru.”
„Just nii, sir!”
„Marss aresti!”
„Just nii, sir! Aga võib-olla tuleb teile meelde, et selles kärus olite teie?!”
* * *
Veltveebel: „Kes armastavad muusikat, kaks sammu ette, marss!”
Rivist astuvad välja neli sõdurit.
Veltveebel: „Väga hea. Nüüd võtke see klaver ja kandke kuuendale korrusele.”
* * *
Sõduril, kes kaotas õppustel oma püssi, tuli relv välja maksta. Kui ta sellest oma sõpradele jutustas, ütles üks neist: „Püss – see on väike kahju. Aga mis peab tegema tankist, kui ta tanki kaotab?”
Püssikaotaja jäi mõttesse ja ütles lõpuks: „Nüüd ma saan aru, mispärast laevakapten eelistab koos laevaga uppuda ja mitte pääseda.”
* * *
Veltveebel: „Kellel on suurim võim ratsaväes?”
Noorsõdur: „Rittmeistril, härra veltveebel.”
Veltveebel: „Ja kes on temast alamal?”
Noorsõdur: „Hobune.”
* * *
Miks kasutatakse mereväes veel ainult neid mehi, kes ei oska ujuda?
Kuna nad kaitsevad oma laeva paremini!
* * *
Sõjaväes aega teeniv noormees saab oma armastatult kirja: „Kallis, sa näed, kui igav on ilma sinuta ja kui üksik ma olen!”
Sõnade kinnituseks on kirjale lisatud foto, kus üksik naisterahvas istub plaažil, taustaks kaks armunud paari. Noormees näitab kirja ja fotot oma sõbrale, kes aga küsib: „Huvitav, kes pildistas?”
* * *
Ants tahab sõjaväeteenistusest kõrvale hiilida.
„Mul on astma, krooniline köha ja trepist üles minnes tunnen alati õhupuudust,” kurdab ta arstile.
Arst aga ei tee kaebustest kuulmagi, tunnistab ta teenistuskõlblikuks ja ütleb: „Pole midagi, lahingud toimuvad enamasti tasasel maal.”
* * *
Allohvitser sõduritele: „Mida te relvapuhastamisel kõigepealt teete?”
„Vaatan püssi numbrit, et mitte võõrast püssi puhastada.”
* * *
Allohvitser küsib nekrutilt: „Kas te oskate ujuda?”
„Just nii, härra allohvitser.”
„Kus te ujuma õppisite?”
„Vees!”
* * *
Kasarmu sööklas on puhkenud tulekahju. Kompanii tormab jooksusammul õnnetuspaigale. Vahetult enne söökla juurde jõudmist peatab ohvitser kompanii ja karjub: „Kas see on jooksusamm? Tagasi kasarmusse, alustame uuesti! Marss! Marss!”
* * *
„Seersant Bill, kontrollige veel kord noorsõdur Simensi toimikut. Iga kord pärast laskmist pühib ta püstolilt sõrmejälgi.”
* * *
Veltveebel nekrutile: „Minu nimi on Kivi ja ma olen ka kõva kui kivi. Kirjutage see endale nina peale! Nii, ja kuidas on teie nimi?”
„Kivilõhkuja, härra veltveebel!”
* * *
Öine õpperännak. Sõdurid marsivad.
„Mis suunas me liigume, Müller?” küsib üks sõdur teiselt.
„Lõunasse.”
„Kuidas nii – lõunasse?”
„Ma hakkan higistama.”
* * *
Allohvitser sõduritele: „Te peate alati vaenlast teraselt silmas pidama… Tamm, miks te mulle niimoodi otsa vaatate?”
* * *
Suur sõjaväe veoauto jääb porisse kinni. Õnneks läheneb džiip nelja ohvitseriga. Suurte raskustega õnnestub ohvitseridel auto porist välja tõugata.
„No oli alles raske töö,” ohkab üks ohvitser. „Öelge, mis kuradi raske koorem teil seal peal on?”
„Kakskümmend kaheksa sõdurit,” vastab autojuht.
* * *
Palgasõduri viimane ultimaatum: „Härra kapten, ma kas hakkan lõppude lõpuks rohkem palka saama või ma ostan endale kahuri ning hakkan iseseisvaks!”
* * *
„Härra leitnant! On näha, et Kurti langevari ei avanenud!”
„Pole midagi. Õnneks on need vaid manöövrid.”
* * *
Ühelt ameerika kindralilt küsiti: „Kuidas teie, ekstsellents, olete saanud nii palju ordeneid?”
„Jaa, teate, seda peab mõistma: ei pea olema seal, kus neid teenitakse, vaid seal, kus neid jagatakse.”
* * *
Manöövril annab kapten sõdurile käsu: „Luurele! Mine selle punase tuleni kirikutornist paremal ja siis tagasi.”
Kolme päeva pärast tuli sõdur tagasi.
„Kus sa nii kaua olid?”
„Täitsin käsku. Punane tuli oli Londoni rongi sabas.”
* * *
USA sõjaväe värbamiskomisjonis.
„Kas te koolis olete käinud?”
„Olen õppinud Berkeleys, Los Angeleses ja Columbia ülikoolis.”
„Kirjutaja! Märkige üles – oskab lugeda ja kirjutada.”
* * *
Ohvitser usutleb lennukooli astujat: „Suitsetate?”
„Ei.”
„Joote?”
„Ei.”
„Tüdrukutega käite?”
„Ei.”
„Mille kuradi pärast te siis lennukooli tikute? Teil on ju tiivad juba olemas!”
* * *
Teise maailmasõja algpäevil sai Briti ohvitser sügaval Aafrika südames valvepostil olles telegrammi peakorterist Londonist: „Kuulutati sõda punkt. Arreteerige kõik vaenlased piirkonnas.”
Mõni päev hiljem sai peakorter vastuse: „Arreteerisin seitse sakslast, kolm belglast, paar hispaanlast, ühe rootslase, ühe austerlase punkt. Palun informeerige mind, kellega me sõjajalal oleme.”
* * *
Pärast Esimese maailmasõja puhkemist.
Jim: „Sakslased oskavad paremini sõdida kui prantslased.”
Jack: „Mõni ime! Pärast seda, kui prantslased neile seda seitse korda õpetasid.”
* * *
Seersant Briggy eksamineerib noorsõdurit: „Kui te olete vahipostil ja näete, et laagrisse roomab kahtlane vari, mis te siis teete?”
„Aitan härra kaptenil kiiresti oma voodisse jõuda!”
* * *
Leitnant: „Mida te teeksite, kui tuleks käsklus: Vabatahtlikud ette!?”
Noorsõdur: „Astuksin kõrvale, et vabatahtlikud võiksid ette astuda!”
* * *
Leitnant kontrollis vahipostil seisvat sõdurit.
„Nii! Te seisate praegu vahipostil. Aga oletame, et peate mingi mehe kinni võtma. Vahipostilt te lahkuda ei tohi.”
„Just nii, härra leitnant!”
„Mida te siis teete?”
„Panen häirekella tööle.”
„Nii, aga kui kell on rikkis?”
„Siis tulistan.”
„Väga hea! Kuhu te tulistate?”
„Valvemeeskonna toa aknasse, härra leitnant. Muidu ei näita need vennad nägugi.”
* * *
Blondiin on esimest korda sõjalaeval.
„Iga sellest suurtükist väljalastav mürsk maksab viis tuhat dollarit,” selgitab leitnant.
„Milline meeldiv kingitus sellele, kes selle saab!” rõõmustab blondiin.
* * *
Seersant: „Ma ei saa teile õhtuks linnaluba anda, reamees Peterson. Kui ma seda teeksin, peaksin lubama linna igaühe, kelle naine on nelikud sünnitanud.”
* * *
Inglise merekooli inspekteeriv admiral küsib ühelt kursandilt: „Kas te võiksite nimetada mulle kaks suurt Briti laevastiku admirali?”
„Nelson ja… Vabandage, ma ei kuulnud hästi teie nime, härra admiral!”
* * *
Sõdurid on lennukis ja valmistuvad hüppama. Üks sõdur istub, langevari süles ja rihmad lahti. Praporštšik tuleb juurde ja küsib: „Noh, mis viga?”
Sõdur: „Nägin öösel unes ema, kes ütles, et pojake, ära selle langevarjuga hüppa!”
Praporštšik: „Kuula nüüd juttu! Aga kui sa kord juba oled nii ebausklik, siis vahetame langevarjud ära!”
Ja sõdur hüppas. Veidi hiljem vihiseb keegi temast avamata langevarjuga mööda ja röögib: „Jaa tvaju matt je… uu… uu…”
* * *
„Öelge, härra kapral, mille eest te selle medali saite?”
„Ma päästsin terve polgu.”
„Kuidas see juhtus?”
„Ma lasksin maha polgu koka.”
* * *
Allohvitser Kivi sõidab seoses pulmadega puhkusele. Kui ta oma ärasõidust raporteerib, küsib veltveebel: „Kas te olete oma elu selle tähtsa sammu jaoks ka hästi ette valmistatud?”
„Just nii, härra hauptveltveebel! Ma ostsin kolmkümmend pudelit veini ja kakskümmend pudelit konjakit.”
* * *
Allohvitser sõdurile: „Reamees Raidla, mida te eile manöövritel tegite?”
„Päästsin kaks naist, härra allohvitser, ühe enda ja teise teie jaoks!”
* * *
„Noorsõdur Kask,” kurjustab veltveebel, „teie juukseid oleks tulnud lõigata juba tükk aega tagasi!”
„Härra veltveebel, minu juukseid ongi lõigatud tükk aega tagasi!”
* * *
„Seis, kes tuleb?”
„Omad, pudeliga.”
„Omadel edasi minna, pudelil siia jääda!”
* * *
Venemaal.
Sõjalennuki piloot küsib teiselt piloodilt: „Kas sa kaardi võtsid kaasa?”
„Just nii, kolm pakki, härra komandör!”
„Litapoeg selline, jälle tuleb „Belamori” järele lennata!”
* * *
Veltveebel: „Reamees Pertelson, kas te teate, kus asub Sahara kõrb?”
Sõdurpoiss vaikib.
Veltveebel: „Vana kaamelina peaksite seda ometigi teadma!”
* * *
John Black kutsuti arstlikku komisjoni. Komisjon otsustas: „Anda kaheks aastaks ajapikendust.”
„Jumala pärast, te peate mind kohe sõjaväkke võtma,” palub ehmunud tagasilükatu. „Ma müüsin ära oma auto, ütlesin üles korteri, kihlusin nelja tüdrukuga ja…”
„Ja mis veel?”
„Eile ütlesin oma direktorile kõik näkku, mis ma temast arvan.”
* * *
„Valvel!” röögatab kompanii kapten. „Ka see seal punase kiivriga.”
Sõdur „punase kiivri” kõrval teatab: „Härra kapten, lubage teie tähelepanu sellele juhtida, et „see seal punase kiivriga” on hüdrant.”
„Ükskõik! Käsklused kehtivad ka akadeemikute kohta!”
* * *
„Sa oled ordeni saanud!”
„Sa võid uskuda, et ma ei ole selle autasu saamiseks ise ühtegi sammu astunud.”
„Kindlasti, roomates see saadaksegi.”
* * *
Laskeinstruktor: „Nüüd, semud, kuulake! See kuul läbistab kolmetollise palgi. Nii et, poisid, peitke oma pead ära!”
* * *
„Kes laulab hästi?” küsib seersant rivis marssivatelt sõduritelt.
„Caruso,” ütleb keegi naljahammas.
„Caruso, laul lahti!” käsutab seersant.
* * *
„Meie kapral puhus ennast ülemäära täis.”
„Miks sa seda arvad?”
„Seda oli näha, sest ise ta karjus „Edasi! Edasi”, kuid pommirünnaku ajal lendas hoopis üles.”
* * *
Motoriseeritud väeossa saabub öötunnil tagasi üks autojuht.
„Kus teie auto on?” küsib vahisõdur.
„Siit mitte kaugel.”
„Miks te jalgsi tagasi tulete?”
„Ma polnud võimeline selles pimeduses kokku korjama seda, mis autost järele jäi.”
* * *
Sõjaväemanöövrite ajal kutsub ohvitser enda juurde sõduri.
„Kas sa näed seal eemal seda raudteejaama?”
„Näen,” vastab sõdur.
„Sinu ülesandeks jääb viia see niisugusesse seisukorda, et mitte keegi ei saaks seda kasutada.”
Sõdur ruttab käsku täitma ja tuleb tunni aja pärast tagasi.
„Teie antud ülesanne on täidetud!” raporteerib sõdur.
„Suurepärane,” kiidab ohvitser. „Kuidas see teil õnnestus?”
„Väga lihtsalt. Selles kohvris, mida te seina ääres näete, on kõik selles jamas leidunud sõidupiletid.”
* * *
Kaks sõdurit tassivad väeosa köögist välja suurt katelt. Nende juurde astub parajasti väeosa inspekteeriv ohvitser.
„Üks hetk — ma võtan proovi,” sõnab ta sõduritele.
„Sellest pole ette nähtud,” teatab üks katlakandja.
„Mina võin,” ütleb ohvitser. „See kuulub minu töökohustuste hulka.”
Ohvitser võtab taskust lusika, pistab selle katlasse ja luristab lusikatäie tühjaks.
„Kas seda nimetatakse teil supiks?” käratab ta meestele.
„Ei nimetata! Selles katlas on lihtsalt nõudepesuvesi!”
* * *
Hommikune loendus.
„Ivanov?”
„Siin!”
„Petrov?”
„Siin!”
„Sidorov? Sidorov? Kus siis Sidorov on?”
„Siin! Siin olen!”
„Muidugi, muidugi, kuhu sul siit allveelaevast ikka kaduda oleks.”
* * *
Sõdur kirjutab koju kirja:
„Ema, ole hea ja muretse kass ning pane talle nimeks Veltveebel. Kui koju tulen, löön raisa maha!”
* * *
Õppuste ajal ütleb veltveebel sõduritele: „Ja nüüd, poisid, roomate aasale ja maskeerite ennast nii ära, et teid poleks võimalik seal söövatest lehmadest eraldada!”
„Aga mis siis saab, kui talutüdruk lüpsma tuleb?”
* * *
„Miks sa ei ole kunagi sõjaväes aega teeninud?”
„Pole õrna aimugi. Arstliku komisjoni ajal andsin alati arstile kakssada eurot ja vedasin temaga kihla, et olen sõjaväeteenistuseks kõlblik.”
* * *
Manöövrite eel märkab leitnant, et seal, kuhu oli planeeritud lahinguplats, oli koha sisse võtnud mingi seltskond. Ta saatis seersandi selgitama, et plats tuleb vabastada. Viimane naasis imeliku näoga: „Seal on viis väikest tüdrukut, koer, kass ja hani. Nad ütlesid, et olid seal enne meid ja otsigu meie endale uus mänguplats…”
* * *
„Härrased kursandid,” alustab oma loengut sõjaakadeemia õppejõud. „Ükskõik millise ülesande lahendamiseks on kolm meetodit: õige, vale ja sõjaväeline.”
* * *
„Mitu langevarjuhüpet sa oled teinud?” küsivad sõbrad puhkusele tulnud dessantväelaselt.
„Kui aus olla, siis ainult üks kord, kuigi kirjas on neid kakskümmend,” tunnistab dessantväelane tagasihoidlikult.
„Kuidas siis nii?” imestavad sõbrad.
„Väga lihtne. Ülejäänud korrad on mind lennukist välja lükatud.”
* * *
Instruktor räägib sõduritele, kuidas tuleb lahingus käsigranaati kasutada: „Võtke granaat, tõmmake splint välja, lugege kolmeni ja visake vaenlase suunas.”
Seejärel minnakse polügoonile praktilist õppust läbi viima. Instruktor märkab, et üks sõdur on splindi välja tõmmanud, juba ammu peaks ta olema kolmeni lugenud, kuid granaat on tal ikka veel käes.
„Miks sa granaati ära ei viska?” karjub instruktor.
„Ma oskan kümneni lugeda!” jõuab sõdur veel uhkelt öelda.
* * *
„Seltsimehed sõdurid, on välja kuulutatud keemiahäire. Kuidas te tegutsete?” küsib leitnant.
„Kõigepealt tuleb komandör turvalisse kohta toimetada,” ütleb keegi.
„Kes seda ütles?”
„Reamees Ivanov.”
„Reamees Ivanov! Kaks sammu ette. Ülejäänud – pikali, püsti, pikali, püsti…”
* * *
„Reamees Tolaste! Kus on lasketiirus kõige ohutum koht?”
„Minu märklaua taga.”
* * *
„Komandör, vaenlane on pääsenud meie selja taha ja ründab meid tagalast.”
„Hurraa, edasi!”
* * *
Sissekanne komandöri päevikust: „Esmaspäeval oli äge lahing ja me lõime vaenlase metsast välja. Teisipäeval oli samuti äge lahing ja vaenlane lõi meid metsast välja. Kolmapäeval tuli metsaülem ja lõi nii meid kui vaenlase metsast välja.”
* * *
Lennundusinstruktor jälgib oma hoolealuste edusamme ohus, kui järsku kostab kõrvaklappidest hädasignaal: „Olen OK 123. Mul pole bensiini. Mida teha?”
Instruktor on segaduses – OK 123 on täiesti roheline, kuidas teda ometi aidata?! Lõpuks annab ta käskluse: „Hädamaandumine! Olge rahulik, tegutsege kindlalt, kõik läheb korda. Mis kõrgusel te asute?”
Uustulnukas vastab: „Aga ma pole veel õhku tõusnudki…”
* * *
Sõdurpoiss on esimest korda puhkusel. Jalutades koos vanematega kodulinna tänavail, jääb ta järsku vahtima nelja tütarlast, kes kõnnivad üle tee. Isa müksab ema: „Poiss on mehistunud, varsti hakkab vist naist võtma.”
Poeg pöörab pilgu neidudelt ja tähendab põlastavalt: „Üks neist ei pea üldse sammu!”
* * *
Pärast manöövreid küsib reamees Ivan oma sõbralt, teise rühma komandörilt: „Mida ütles pataljonivana sinu rühma kohta?”
„Kas ma jätan sõimusõnad välja?”
„Jah.”
„Sel juhul mitte midagi.”
* * *
„Mu vanaema on raskesti haige. Kas jaokomandör annab mulle pärast lõunat linnaloa?”
„Naljakas, et su vanaema just alati siis haige on, kui toimub jalgpallimäng.”
„Ka mulle endale on see juba silma torganud. Olen hakanud kahtlustama, kas ta mitte ei simuleeri.”
* * *
Sõjalaev sattus tormi kätte ja hakkas lekkima.
„Kapten, me upume,” hüüab tüürimees.
„Kaugus maani?”
„Kümme kaabeltaud!”
„Mis suunas?”
„Põhjani.”