Jelena Blavatskaja – naine, kellel õnnestus piiluda igavikku

Jelena Blavatskaja elas imetlusväärse elu, täis seiklusi, mõistatusi ja saladusi. Ühed nimetasid teda prohvetiks ja meediumiks, teised aferistiks ja petturiks. Vaidlused ei lakka tänini…
Kui Jelena oli 11-aastane, haigestus tõsiselt ta ema. Surivoodil sosistas naine: „Hea, et ma suren… Jelenat ootab keeruline saatus, ja näha tema kannatusi ma ei taha.” Need sõnad osutusid prohvetlikeks…

Ebatavaline laps
Jelena Petrovna Hahn (sünnijärgse nimega Helena von Hahn) sündis ilma Jekaterinoslavis (praegune Dnepropetrovsk) 1831. aasta kuumal juulikuul. Tulevase mõistuste valitseja vanematel olid aristokraatlikud juured: isa oli saksa päritolu, ema soontes voolas prantsuse ja vene veri. Jelena ema oli kirjanik Jelena Andrejevna Hahn (sünd. Fadejeva), kes avaldas oma romaane Z.R.-va varjunime all. Ehkki koguni V. Belinski poolt kunagi „Venemaa George Sandiks“ nimetatud, teab ta nime tänapäeval vaevalt keegi.

Lapsepõlvest alates luges Leena palju, veetes tunde vanaisa raamatukogus. Eriti huvitasid teda raamatud maagia, müstika ja okultismi teemal – viieteistkümnendaks eluaastaks oli ta neid läbi lugenud umbes sada.
Ta oli üpris kummaline tüdruk. Ta ütles inimestele ainult tõtt, viis hüpnootilisse transsi tuvisid ja kurtis, et näeb vaime. Kukkus korduvalt hobuse seljast ja kõrgete kappide otsast, ent täiskasvanute rõõmuks ja imestuseks ikka vigastusteta. Nagu hoidnuks keegi nähtamatu teda millegi suure ja tähtsa jaoks… Pärast ema surma jäi ta koos õe Veeraga (hiljem Želihhovskaja, kirjanik ning Blavatskaja biograaf) täielikult hoidja hoolde. See oli sügavalt usklik inimene, kes armastas jutustada koledaid muinasjutte võluritest, baba-jagaadest ning põrgujõududest. Tütarlaps kasvas väga närviline ja vastuvõtlik, langes sageli hüsteeriasse, teda vaevasid krambid ja tõmblused. Tal täheldati ka hüsteerilisi hallutsinatsioone. Sugulased suhtusid vaeslastesse hästi, neile ei keelatud peaaegu midagi. Sellele vaatamata leidis Jelena sageli, et talle on liiga tehtud. Peamine, mis teda köitis, oli soov omandada teadmisi millestki ebatavalisest, üleloomulikust, millestki säärasest, mida kunagi ei saanud ette tulla keskkonnas, kus ta elas – nende aastate Venemaa provintsilinnas, ja mille kohta ei olnud ka võimalik midagi lugeda talle kättesaadavast kirjandusest. Jelena fantaseeris palju, põimides oma unistusi ja väljamõeldisi lapsepõlves kuuldud muinasjuttudega vaimudest ning kurjadest jõududest. Kujunes säärastel puhkudel tavaline nõiaring. Haiglased elamused, mida ta koges oma hüsteerilise värvinguga afektide tipul, andsid ainet uuteks hüsteerilisteks fantaasiateks.

Lõputu teekond
Aastal 1848 rabas 17-aastane Jelena lähedasi teatega, et kavatseb abielluda. Tema väljavalituks sai 60-aastane riigiametnik kindral Nikifor Vassiljevitš Blavatski, kes sobinuks talle isaks. Peeti pulmad, abikaasad asusid elama Tiflisi, kuid juba mõne kuu pärast kurtis Helene Blavatskaja, et abikaasa on talle vastik. Oma närvide rahustamiseks lubas ta sõita pikale reisile, kust ei kavatsevat ülepea kunagi koju tagasi pöörduda.

Lahutust ei vormistatud. Veel enam, kindral, kaunis heasüdamlik ja iseloomutu inimene, varustas oma ekstsentrilise abikaasa rahaga lõputuks reisiks, kuigi kõik teadsid, et see pole niivõrd reis kui põgenemine kodukolde juurest. Jelena Petrovna ja tema hüljatud mees rääkisid, et nende iseloomud ei sobinud. Vaatamata uudishimulike jekaterinoslavlaste püüetele mingit meesreisikaaslast ei avastatud. Sellegipoolest oli põgenemisreis iseendast niivõrd ebatavaline ja pretsedenditu, et sellest sai klatšiainet veel pikaks ajaks. Ratsahobusel jõudis Jelena Odessani, sealt suundus Inglise laeval Konstantinoopolisse.
Teades, et laeva piiril kontrollitakse, otsustas põgenik kapteni ära võluda. Armunud merehunt riietas neiu jungaks ja peitis trümmi. Sealt tolliametnikud ta leidsidki – võrkkiiges kolme teki all. „Noormees on haige,” kiirustas kapten selgitama. Niisugusel illegaalsel viisil jättis Blavatskaja Venemaa seljataha.
Kaheksa pikka aastat ei teatanud ta omastele enesest midagi. Ent muudel andmetel oli inimene, kes teadis Jelena asukohta, tema isa, kes tütrele raha saatis. Kihutatud janust vaimse valgustatuse järele rändas põgenik läbi terve maailma. Ta viibis Egiptuses, Kreekas, Indias, Hiinas, Jaapanis, Tseilonil ja paljudes teistes maades, elades mõne aja ka Londonis. Blavatskaja enese kinnitust mööda kohtus ta Thamesi kallastel oma vaimse õpetajaga – hindu Mahatma Moryaga, kes oli end talle ilmutanud juba lapsepõlve unenägudes. Kuigi mõned ajaloolased väidavad, et too oli vaid okultismist vaimustatud Jelena fantaasia vili…
Usaldusväärsed andmed tema rännakute kohta puuduvad. Mis temaga toimus, millistesse seiklustesse ta sattus, seda pole õnnestunud kindlaks teha. Kõik see, mida Blavatskaja hiljem ise on teatanud, kannab nii silmanähtavat fantaasia ja väljamõeldiste pitserit, et seda ei saa arvesse võtta. Vastasel juhul tuleks tunnistada (mida ta taotleski), et mingid kaitsevaimud kandsid teda – oma väljavalitut – riigist riiki täiesti erilisel, salapärasel viisil.

1868. aastal, 37-aastasena jõudis Blavatskaja Tiibetini. Vaimsete õpetajate juhendamise all tegeles ta seal mõne aasta müstiliste praktikatega. Kindel on vaid see, et okultismi, spiritismi, musta maagiat ja muud taolist idamaadel usinalt tundma õppinud Blavatskaja naasis oma pikkadelt rännakutelt nende „salateaduste“ tulise pooldajana. Pikalt ja laialt rääkis Blavatskaja kõikjal, et olles nüüd India joogide ja Tseiloni maagide saladustesse pühendatud, pole tema jaoks võimatuid asju enam olemas. 1873. aastal suundus Jelena õpetajate soovitusel ookeani taha – USAsse. Ta katkestas lõplikult sidemed kodumaaga ja astus Ameerika kodakondsusse. Kuigi ta oma kirjades püüdis koduseid veenda, et tal kui Venemaa patrioodil, monarhistil ja tsaari tulisel austajal olnud vastik korrata Ameerika kodakondsusse üleminekut vormistava ametniku järel oma isamaast lahtiütlemise vormelit, on teda raske uskuda, sest peale varjamatu avantürismi sellisel sammul muid põhjusi ei olnud. Mis tõmbas Blavatskajat Ameerika Ühendriikidesse? Vastata pole kuigi raske. Tol ajal (nagu tänapäevalgi!) mahtus sel maal inimmõtte eesrindlike saavutuste kõrvale (õigem oleks öelda – õilmitses ülilopsakalt) kõige avalikum vaimupimedus ning šarlataansus. Piisab, kui meenutada, et just Ameerika sai spiritismi sünnimaaks, mis levis siit 19. sajandi teisel poolel peaaegu üle kogu maailma. Blavatskaja Ameerikasse saabumise ajal tegutsesid seal juba terved spiritistlikud seltsid ja liidud. Need värbasid aktiivselt uusi liikmeid, propageerisid oma vaateid vastavais ajakirjades ja raamatuis, millest osa saadeti välismaale. Esialgu lülitus ka Blavatskaja aktiivselt spiritistlikku tegevusse. Ta tegi kaastööd ajakirjadele „Tribune“, „Sun“ ja „Daily Times“, mis pakkusid oma veerge salapäraste ning üleloomulike nähtuste kirjeldamiseks.
Kuid Blavatskajal polnud säärane iseloom, mis lubanuks tal pikemaks ajaks varju jääda. Spiritismi juhtpositsioonid olid hõivatud. Jäi üle leppida vaid austaja ning järgija kõrvalosaga. Kas ta selleks oli enam kui kaks aastakümmet maailmas ringi rännanud? Ei, ta tundis ise vaimudega suhtlemise kõrgemaid saladusi. Pealegi milliste vaimudega! Kas laskuksid teda külastavad kõrged vaimud millalgi nürimeelsete ameerika väikekodanlaste seltskonnani? Ei! Esmalt tulevad nad tema juurde, ning alles siis, kui tema neid kellelegi tutvustada soovib, tulevad nad vastu ja materialiseeruvad kelle tahes juuresolekul. Nii hakkasid kujunema vaated, mis hiljem said tuntuks Blavatskaja erilise teosoofiakoolkonnana.

New York kinkis Jelenale saatusliku kohtumise Henry Olcottiga. Erukolonel, ajakirjanik, ajalehtede/ajakirjade vaatleja, asjatundja Ameerika seaduste alal ja väga erudeeritud inimene, sai tollest Jelena toetaja viimase elupäevade lõpuni. Nimelt temaga koos rajas Blavatskaja USAs 1875. aastal Teosoofilise Ühingu. Selle organisatsiooni liikmed seadsid enesele tõsise ülesande – sünteesida filosoofia, religioon ja teadus, aga ka uurida inimese varjatud ülivõimeid. Samal ajal hakkas Blavatskaja kirjutama artikleid ja raamatuid.
1884. aastal sai teoks Blavatskaja viimane reis – Itta ja Indiasse, kus Madrase (praegune Chennai) lähedal Adyaris asus Teosoofilise Ühingu peakorter. Indias hakkas Blavatskaja tervis halvenema: ta ei talunud sealset kliimat. Otsustati Euroopasse tagasi pöörduda. Euroopasse naasis ta juba kuhtunud tervisega. Madrase korter jäeti usaldusväärsete inimeste hooleks ning lahutamatu paar – Blavatskaja ja Olcott – suundusid Pariisi. Siin neelasid kogu nende aja uued mured. Senini polnud Prantsusmaal teosoofiaühingu filiaali. Oli mõeldamatu sellise olukorraga leppida ajal, mil suurmahatmade õpilane ise oli Prantsusmaa pealinna elama asunud. Nii muutus korter Notre Dame de Champs’ tänaval Pariisi teosoofiaühingu organiseerimise peastaabiks. Siitpeale tegutsesid Blavatskaja ja Olcott juba india eksootika varjus. Nüüdsest avas külastajatele Blavatskaja korteri ukse sünge välimusega teener – hindu Babula, kes varem oli olnud tema abiline. Blavatskajal oli ka isiklik noor brahmaan Mohiny. Kui perenaine vestluse ajal käe ette sirutas, langes too nagu välgust niidetud maha ja roomas maona vääneldes senikaua, kuni käskijanna ta peatas.
Niisugused asjad ei saanud jätta ega jätnudki mõju avaldamata. Esimesena alistati tüse vana daam, endine Pariisi suurilmasalongide lõvi leedi Cathness, hertsoginna de Pomaire. Ta oli nõus toetama Pariisi teosoofiaühingu organiseerimist ja koguni soliidse summa selleks eraldama. Kuid seda vaid tingimusel, et nimetatud organisatsiooni eesistujaks valitaks teda.Ehkki Blavatskaja arvamus oma uuest austajannast polnud kuigi kõrge – „tobu, millist ma oma poolesajandilise elu jooksul pole kohanud“ –, oli hertsoginna heldel panusel maagiline mõju: ühehäälselt kuulutati ta kõigi Prantsusmaa teosoofiaühingute auesimeheks.

Viimased aastad elas Jelena uduse Albioni pealinnas, seal kirjutas ka oma peamise elutöö – traktaadi „Salajane doktriin”. See nägi trükivalgust aastal 1888 ja kutsus sedamaid esile maailma üldsuse huvi.
Saatuse iroonia või mitte, kuid huvi teosoofia vastu hakkas pärast mõneajalist halvustavat suhtumist ja unustust taas suurenema just Inglismaal. Blavatskaja pooldajate arv hakkas vääramatult kasvama. 1887. aastal otsustas Blavatskaja Pariisist lahkuda ja Londonisse elama asuda. Olgugi juba vana ja haige, arendas ta siin, kus mõttekaaslased teda vaimustusega vastu võtsid, taas aktiivset tegevust. Ent peagi tabas teosoofe ränk kaotus.
8. mail 1891. aastal vabanes grippi haigestunud Blavatskaja hing põrmustuvast kehast ja lendas oma astraalsete suguvendade juurde. Pärast krematsiooni New Yorgi, Adyari ja Londoni vahel jagatud põrm puhkab Blavatskaja endistes ruumides, mida on puutumatult säilitatud muuseumidena.
Blavatskaja muidugi merd põlema ei pannud. Selle uue usukuulutaja surma momendil oli üle kogu maailma laiali 100 000 tema ühingu liiget.

Tsirkuseartist, sõdur, pianist…
Blavatskaja töine biograafia on niisama külluslik kui tema maailmarännakud. Konstantinoopolis teenis tulevane filosoof ja meedium aasta otsa leiba, astudes tsirkuses üles kunstratsutajana, kuni murdis käe. Londonis esines edukalt teatrilavadel. Vallates klaverimängu, andis Londonis eratunde, ühiskondlikke kontserte, ja sai isegi Serbia kuninga Milani orkestri kapellmeistriks. Blavatskaja oskas meisterdada suurepäraseid kunstlilli, veidi hiljem leiutas sendi maksma läinud tindivalmistamise meetodi ja müüs kasudega maha oma käimapandud äri.
Sattunud Itaaliasse, võttis Jelena osa ühest lahingust Garibaldi poolel. Võitlus lõppes talle kurvalt: kaks vasaku käe murdu, kaks haava musketikuulidest ja kinžallihoop sentimeetri kaugusele südamest. Imekombel jäi ellu. Aga võib-olla tänu oma ülivõimetele?…
Ringirändamisest väsinud, otsustas Jelena pöörduda tagasi kodumaale ja pakkus end Venemaa valitsusele rahvusvahelise spiooni rollis. Salakantselei lükkas tema taotluse tagasi. Ikkagi oli Blavatskaja väga eriskummaline inimene: kas ehk fantaseerija, vast aferist, vast hoopis õnnis totuke…

Selgeltnägija või müstik?
Blavatskaja ülivõimed pannakse kahtluse alla tänini. Esiteks – tema raamat „Salajane doktriin” sisaldab hulga tsitaate erinevatest müstikat ja esoteerikat käsitlevaist töödest. Neid lugesid uurijad kokku üle 200, tänu millele nimetasid Blavatskaja käsikirja „prügimäerämpsuks”. Samal põhjusel keeldus ajaleht „New York Times” omal ajal meediumi tööd retsenseerimast. Muide – Jelena Petrovna ei pretendeerinudki autorlusele, kinnitades, et tema kirjutas vaid üles selle, mida dikteerisid talle Mahatmad (gurud).
Teiseks – kord poetas Blavatskaja mõtlematult, et mõistatas ära „inimeste primitiivse olemuse” ja suudab nendega manipuleerida kuis soovib. „Inimlik rumalus valmistab mulle tohutut naudingut,” märkis ta kirjanik Vsevolod Solovjovile. „Mida nõmedam ja lihtsam on mu trikk, seda suuremad šansid, et inimesed sellesse siiralt uskuma hakkavad!”
Ent siiski oli tema tegemistes midagi selgitamatut. Kaasaegsete kinnitust mööda ennustas ta juuresolijaile tulevikku sageli ja täpselt, luges avamata kirju, liigutas esemeid, neid puudutamata, kirjutas nelja täiesti erineva käekirjaga… Ja lõpuks – oli maailmakodanik, rääkides ja kirjutades vabalt prantsuse, inglise, itaalia, saksa ja ungari keeles.

Ettekuulutused
Blavatskaja tegi peaaegu võimatut: ühena esimestest õnnestus temal maksimaalselt sünteesida religioon ja teadus, ajalugu ja metafüüsika. Tema ennustas, et tuleb aeg, mil inimesed vaimustuvad budismist, joogast, veganlusest, reinkarnatsioonist ja karmaprobleemidest. Ka nägi ta ette maailmasõja alguse ja sellise relva sünni, mis on võimeline hetkega hävitama miljoneid inimesi.
„Salajases traktaadis” vaimustus Blavatskaja juba ette mitte vaid ühest avastusest kosmosefüüsikas 20. sajandil. Näiteks see, et ära põledes pulseerub päike nagu inimese süda, ainult et intervalliga 11 aastat. Hiljem tõestas selle hüpoteesi ära Aleksandr Tšiževski.
Vaatamata kriitika- ja irvitustelaviinile uurisid „Salajast traktaati” huviga Thomas Edisson ja Albert Einstein. Mahatma Gandhi tunnistas kord, et olnuks õnnelik, saamaks lihtsalt korraks puudutada Blavatskaja riietust…
1920-ndatel aastatel sattus „Salajane traktaat” Adolf Hitleri kätte. Nimelt Blavatskajalt luges tulevane füürer, et sakslased on aarialaste seaduslikud järglased – selle iidse rahva, kes omas õigust kehtestada uus maailmakord. Kas oskas Jelena Petrovna aimata, milleni viivad tema kinnitused just sakslaste suhtes?
Oli see imetlusväärne naine kes oli, vaevalt tema tööd kunagi unustusetolmuga kattuvad. Isegi UNESCO kuulutas aasta 1991 Jelena Blavatskaja aastaks, tunnustades sellega tema teeneid inimkonna ees?

©Peter Hagen