Jeff Stryker: „Suur meeldib kõigile!” (galerii)
Mõlemad atleedid, nii Arnold Schwarzenegger kui ka Jeff Stryker kehastavad Ameerika unelmat. Jeff Stryker on elavaks näiteks selle kohta, et piiramatute võimaluste maal võib vaesest provintsipoisist saada rikas mees…
Austriast Grazi lähedalt Niederungenist pärit atleetvõimlejast Arnold Schwarzeneggerist sai hoolimata tema jubedast Steieri aktsendist Hollywoodi titaan. Teine atleet, Arizona kõrbekolkast Prescottist pärit 1,77 m pikkune Jeff Stryker ei pidanud oma filmides kuigi palju rääkima, kuid sellest hoolimata sai temast homofilmide megastaar. Mõlemast filmikangelasest on saanud ebajumalad, filmipühakud. Hoolimata kärarikkast reklaamist maadlesid mõlemad mingil ajal oma maineprobleemiga. Wendy Leigh kirjutab oma 1990. aastal ilmunud raamatus „Arnold: An Unauthorized Biography”, et Arnold olevat raha eest oma lõbuks meestega armatsenud ning mehkeldanud homodest miljonäridega. Mõrad superkangelase ausambas? Ilmselt ei vasta see jutt Arnoldi kohta siiski tõele, sest sedasorti musklikasvatajad on pigem aseksuaalsed eneseimetlejad…
Stryker pidi aga ühtelugu ümber lükkama homoajakirjades levitatavat väidet, nagu oleks ta ainult raha pärast pornofilmides üles astunud. Showbisnisil on omad seadused. Jeff Stryker, homoseksuaalne staar, kes peidab oma tegelikku olemust kauboi tahumatute maneeride ja trotsliku vaikimise varju. Kas pole groteskne? Igal juhul on paljudel Jeffi filme näinud geipornofännidel tekkinud küsimus, kas see staar üldse ongi homo. Käesolev lugu annab sellele küsimusele vastuse.
Jeff Stryker (õige nimega Charles Casper Peyton) sündis 21. augustil 1962. aastal ning kasvas üles koos oma kahe vennaga. Elu oli Jeffi meelest paganama igav ning ta tegi ajaviiteks igasuguseid tempe. Kaheteistkümneselt istus ta maasturi rooli ning kihutas gaas põhjas mööda tolmust maastikku. Jõudnud koju tagasi, sai ta korraliku nahatäie. Nüpeldada sai ta üsna sageli ka oma teiste üleannetuste eest. Jeff meenutab: „Tegelikult olin ma äärmiselt allakäinud ja mässuline poiss.”
Jeffi vabariiklasest isa ei teadnud hukkaläinud poisi korralekutsumiseks muud abinõu, kui et saatis 13-aastase pahareti sõjakooli. Koolis köitis Jeffi ainult pallimäng ja ujumine – muus osas oli internaadielu tema meelest kohutav. Tõsi, sealsamas koolis omandas Jeff ka esimesed kogemused (gei)seksis, kuid neist pole ta kunagi tahtnud rääkida. Sattudes endast vanemate kaaslaste hirmu ja armu alla, tundis Jeff end nagu vanglas. Pärast seda, kui ta oli poolteist aastat ogarat drilli ja vanemate kaasõpilaste ülbitsemist välja kannatanud, lasi ta koolist jalga, sõitis osariigi teise otsa ning helistas sealt koju emale: „Kui sa mind kooli tagasi saadad, võtan endalt elu.” Jeffi enda sõnul oleks ta seda tollal ka teinud. Jeffil lubati koju tagasi tulla.
Jeffi sõjakoolis õppimise aegu läksid tema vanemad (isa oli ärimees, ema medõde) lahku ja kolisid Illinoisi osariiki (Jeffi eluloos on toodud tema sünnikoha kohta erinevaid andmeid: ühtedel allikatel sündis ta Arizonas Prescottis). Isa abiellus uuesti ning emal oli rahadega kitsas käes. Jeff elas perekonna purunemist raskelt üle. Samuti ei suutnud ta uues elukohas sõpru leida. Jeff saadeti uuesti kooli. Põikpäine ja kinnine Jeff jäi ka selles koolis autsaideriks.
Sageli osales ta kaklustes. Kui ta ühel päeval oma klassiruumis kaasõpilastega karvupidi kokku läks ning isegi õpetaja kaklusesse kaasa tõmbas, löödi ta koolist minema. 17-aastane Jeff hakkas end elatama juhutöödega. Ta töötas aednikuna, mehhaanikuna ja abitöölisena. Veel praegugi kinnitab Jeff: „Ainult ühte asja ma ei teinud: ma ei hakanud homoprostituudiks – ka tollal, kui mu käsi halvasti käis. Veel vähem aga praegu, kuigi üks moekunstnik pakkus mulle tunnist 50 000 dollarit. Ausõna.”
Seda, et tal on laitmatute proportsioonidega keha, mõistis Jeff pärast puberteeti üha selgemalt. Ta tuli mõttele pakkuda ennast fotomodelliks. Ühest pildiajakirjast loetud kuulutus määras tema edasise karjääri. Kuulutuse avaldanud fotograafi fotoaparaadi objektiivi ees tuli Jeffil ainult ülakeha paljaks võtta. Fotograaf tegi Jeffile ettepaneku astuda üles pornovideofilmides. Jeff võttis teksad jalast ja laskis endast teha esimesed aktifotod. Kuna fotod tulid suurepärased, saadeti need ekspressiga otsekohe produtsentidele. Üks neist, John Travis, oligi see mees, kes pani aluse Jeffi karjäärile. Temast sai Jeffi armuke, sõber, isa ja mentor. Jeff: „Tookord ma tõepoolest ei teadnud, mida tähendab pornofilme teha, kuid ma nägin selles võimalust Illinoisist minema pääsemiseks. Paljud minu sõbrad olid endalt elu võtnud või läksid mereväkke, mis oli sama kui surma oodata.” 1985. aasta suvel astus Jeff uude ellu. Tema biseksuaalsuse homoseksuaalne pool, millele ta seni oli vaadanud kui mingile asenduslahendusele, hakkas domineerima nii temas endas kui ka tema edaspidises elus.
Tema esimesed vähesed seksuaalsed kogemused olid seotud põhiliselt tütarlaste ja naistega. Jeffi suhtumist Johni ei määranud mitte ainult tungiv vajadus teenida nii vajalikke dollareid.
Just John Travise kiindumus temasse ja angažement sundisid Jeffi peatselt jätma kõik kus see ja teine ning kolima oma patrooni juurde. Alati viibis nende läheduses ka Matt Sterling, kes oli Travise parim sõber ning režissöör ja kellel olid konkreetsed plaanid Jeffi karjääri edendamiseks.
Edasine tegevuskava arutati põhjalikult läbi. Sterling: „Me vaidlesime ööd läbi, kuidas Jeffi välja pakkuda ning reklaamida. Peale John Holmesi polnud silmapiiril ühtegi teist pornostaari.” Viimane oli olnud kaamera ees 14 000 naise ja mehega, nagu ta ise oma autobiograafilises filmis „Exhausted” väidab. Polnud ka ime, et ta oli lõplikult kurnatud. Tollal lamas ta AIDS-st põhjustatud vähkkasvajaga haiglas ning suri 13. märtsil 1988. aastal kõigest 43-aastaselt.
Oli vaja leida uus seksatleet. Jeff sobis selleks ideaalselt: treenitud musklis keha, karm, pisut mõistatuslik naeratus ning mis kõige tähtsam – tal oli võimas jäme vänt, mis on alati pornosõpru vaimustanud, olgu nende seksuaalne eelistus milline tahes. Sterling: „Ma tahtsin temast vormida omamoodi mässulise, sest juba siis, kui ma teda esimest korda nägin, meenutas ta mulle mingil määral Elvis Presleyt ja noort Marlon Brandot. Nii otsustasime luua mootorratturi maine, mis sobis Jeffile oivaliselt, sest ta armastas ka ise mootorrattaid.”
John Travise luksuskorterist Los Angeleses sai uue seksi-iidoli sünnipaik.
Jeff: „John Travis kasutas pool aastat selleks, et mulle vajalikku lihvi anda. Ta muutis minu soengut. Varemalt kandsin ma keskelt lahku kammitud ja märksa pikemaid juukseid. Mitu tundi päevas tegelesin atleetvõimlemisega. Ma sain täiesti uue väljanägemise, ka uued saapad. Minust sai Jeff Stryker.”
Publiku nõudmised olid suured, samuti ootused. Tundmatust lihaselisest provintsinoorukist oli kujunemas arvestatav seksatleet. 1986. aastal Jeffiga vändatud videofilmi pealkiri oli „Bigger than Life”. Jeff näitas, mida ta õppinud oli. Kui ta 12-aastase poisiklutina sai maasturiga sõitmise eest naha peale, siis nüüd imetlesid vaatajad, kuidas ta maastikumootorrattaga osavalt liivaluidetes kihutab, et siis hiljem oma õnnetunnet nahktagil lebades maandada. Ameerika nooruki triviaalne unistus oli tegelikkuseks saanud. Vähe sellest, selles videofilmis astub Jeff üles ka poplauljana, džiinides, seljas sõjaväe valge T-särk. Juba selle esimese filmi põhjal võis järeldada, et Jeffi mängus ei domineeri kirg või õrnus, vaid tühipaljas himu.
Tema violetsete ning himurate silmade pilk reedab kõik – neis sädeleb kätteõpitud kõrkus. Tema kitsad huuled mõjuvad alati kuidagi ähvardavalt. Tema külm naeratus on kõike muud kui sõbralik. Lühidalt, tema näos ja olekus peegeldub kõike muud kui siirad tunded või avatus. Tema näitlejavõimed on armetud. Kui ta oma massiivseid rinnalihaseid pingutab, on kõik okei, kui ta aga suu lahti teeb ja mokaotsast mõne tühise fraasi poetab, siis on see kohutav. Jeffil puudub igasugune kõnekool.
Filmides on Jeff despootlik vallutaja. Ükskõik, kas sportauto kapotikaanel, piljardilaual, džunglis, vanglakongis, saunas või jõusaali riietusruumis – kõikjal sunnib ta oma partnereid põlvili laskuma, et neid siis tagant võtta. Mitte üheski videofilmis ei seksi Jeff mehega voodis, äärmisel juhul elutoas diivanil. Ka ei tee Jeff ühelegi partnerile suuseksi. Voodis on kaks inimest võrdsed, kuid just võrdne ei tohi Jeffi partner olla. Seda vallutaja mainet püüti kõigis filmides säilitada…
Ühel heal päeval jättis Jeff John Travise maha ja kolis Matt Sterlingi juurde. Jeff: „Minu ja Johni vahel oli probleeme. Meie kolm, John, Matt ja mina olime niikuinii alati koos. Matt armus minusse ja mina tundsin ennast tema juures hästi.”
Matt Sterling üritas luua tõelist homomängufilmi. 1987. aastal vändatud „Stryker Force” erineb tõepoolest mõneti tavalistest pornofilmidest. Selles „linateoses” näidatakse peale homofilmides domineeriva anaalse vahekorra ka veel krokodille, boasid ja pantreid, et ilmestada peakangelase aareteotsinguid džunglis. Tugevad vihmavalingud ja muinasjutuliselt ilusad päikeseloojangud moodustavad vaheldusrikka tausta Jeffi tagant lähenemistele.
Kuid ka suhted Mattiga jooksid varsti karidele. Matt Sterling, keda peeti Jean Daniel Cadinot järel andekaimaks ja leidlikumaks homovideofilmide režissööriks, oli sunnitud raske haiguse tõttu igasugusest äritegevusest kõrvale tõmbuma. John Travis hakkas jälle ise Jeffiga filme tegema. Tema oli ka see, kes kõige agaramalt taotles, et tema staar säilitaks Rambo maine. See tähendas: Jeff ei suudle kunagi, ei võta suhu ega lase endale taha panna. Travise põhjendus: „Me leidsime, et kõige näitamine võib Jeffi karjääri alguses kahjustada tema mainet. Me tahtsime jätta kõik teised võimalused lahtiseks.”
Pärast vanglakepifilmi „Powertool” (1987) ja kostüümiorgiat „In Hot Persuit” (1987) instseneeris Travis Strykeri esimese biseksuaalse filmikese „The Switch Is On”. Selles filmis ei üritanudki staar oma domineerivat rolli säilitada, vaid tegi oma naispartneritele suuseksi. See tõsiasi sai aluseks kuuldustele nagu oleks Jeff tegelikult hetero. Jeff: „Ma võin ju sellise mulje jätta, kuid see pole õige. Kui aus olla, siis oli mul selles filmis suuri probleeme erektsiooniga. Mulle mõjus hästi see, et enamikes stseenides osales ka üks mees ning me võisime tegutseda kolmekesi. See tegi asja minu jaoks kergemaks.”
Selle videofilmiga pääses Jeff ka heteroseksuaalsele pornoturule. Jeffist oli saanud jõukas mees. Tema filmid tõid rekordilisi kasumeid. Kui tippvideofilme müüakse USA-s üldreeglina 2000 kuni 3500 tükki, siis Euroopas umbes 1500. Kuid jämeda vändaga Jeff suutis saavutada seda, et USA-s müüdi iga tema filmi 6000 kuni 8000 videokassetti. Arvestades filmide küllaltki kõrget hinda (100–150 eurot kassett) oli läbimüük tähelepanuväärne. Produtsent, kes tasustab ka näitlejad, kasseerib poole tulust.
John Holmes teenis oma hiilgepäevil 2000 dollarit võttepäeva eest. Ühe videofilmi väntamiseks kulub aga viis kuni kaheksa võttepäeva. Stryker teenis tänu sellele, et ta sai endale osa läbimüügist saadavast tulust iga filmi pealt 30 000 kuni 90 000 dollarit. Pappi kukkus ka ajakirjades avaldatud fotode eest. Rekordiliseks tuluartikliks kujunes aga Jeffi suguti 26,5 sentimeetrise plastikkoopia müük.
Strykeri vända koopia on enim müüdav dildo terves maailmas ja on välismaal saadav igas sekspoes. Selle kunstpeenise hind koos autogrammikaardiga on 50 eurot. Kuid ka selle dildoloo puhul ei saadud läbi pettuseta, sest Jeffi suguti koopia on tegelikult tunduvalt suurem kui staari enda originaal. Asi on selles, et Jeffi riist on patuga pooleks 20 sentimeetrit pikk, kuid suhteliselt jäme ning jätab mulje nagu oleks riist teab kui suur. Igal juhul on Jeffi dildo ostjad kavala reklaami õnge läinud. Jeffi enda kommentaar: „Nad ei muutnud originaali vormi ega jämedust, kuid tegid koopia ühe tolli võrra pikema. Tundsin end puudutatuna.” (1 toll = 2,54 cm).
Teine solvumine tuli Jeffil alla neelata tema Austraalia turneel 1990. aasta suvel. Tema lihtsakoeline show „Jeff Stryker – live” kujutas endast tavalist striptiisinumbrit, mille ajal ta popmuusika saatel ennast paljaks koorib. Striptiisi lõpus vibutab ta publiku ees oma jämedat vänta. Sydney homokeskusesse oli kogunenud oodatud 3000 vuajeristi asemel kõigest 800 munniimetlejat. Kõigele lisaks oli Jeff sunnitud alukad jalga jätma, sest Austraalias on keelatud suguorganite avalik näitamine. Jeffi nokushow kujunes korraldajatele täielikuks läbikukkumiseks, sest Jeff loobus oma esinemistest Melbournes ja Adelaides ning lendas tusasena tagasi Los Angelesse. Ürituse korraldajad olid sunnitud välja kuulutama pankroti, sest Jeff nõudis iga esinemise eest honorariks 20 000 dollarit – sama palju kui kuulus tenor Luciano Pavarotti ühe õhtu eest New Yorgi Metropolitan Operas. Küll võib ikka üks mees oma munnist heal arvamusel olla!
1988. aastal tegi Jeff pikema pausi. Oma viimase video „Powerfull II” produtseeris ta ise. Ta ei tahtnud enam tulu kellegagi jagada. Ka oma maine määras ta edaspidi ise. Ja milline üllatus: esimest korda võttis Jeff kaamera ees suhu teise mehe riista, esimest korda ta vähemalt üritas mingeid tundeid väljendada ning näitas partneriga õrnutsemisel üles omapoolset algatust. Pidudele ilmus Jeff atraktiivsete noormeeste seltskonnas, mida ta varemalt vältis. Ainult tema vanemad ei teadnud midagi poja töödest-tegemistest. Jeff: „Nad on kõige tähtsamad inimesed minu elus ja minu äri võiks nende tundeid haavata.”
Tõsi, Jeffi vend Rick on asjasse pühendatud. Videofilmide „Every Wich Way”, „Powerfull II” ja „The man for special moments” tegemisel viibis ka Rick stuudios. Jeff: „Ta on mu tõeline vend. Kuid ainuke asi, mille poolest ta mulle tõesti sarnaneb, on tema jäme vänt.”
Pornostaar Jeff Stryker tahab ennast oma filmides täpsemalt määratleda ja tahab oma biseksuaalsuse homoseksuaalset poolt tugevamalt rõhutada. Jeff avameelitseb: „Minu ideaalne partner oleks mees, minu ideaalne sekspartner on kindlasti mees. Ma olen oma seniseid sekspartnereid veel võimeline kokku lugema. Ma elan väga monogaamselt. On väga raske leida kedagi, kes hindaks kõrgelt samasugust vanamoodsat sõprust nagu mina seda otsin.”
MAAJA
NB! Loe ka:
„Ma olen pornotööstuse Michael Jordan.”
Eesti ainuke pornostaar
John Holmes – suur pornostaar, kellel oli suur
Pornostaar Rocco Siffredi – elu nagu muinasjutt!
Cicciolina – pornostaarist parlamendisaadikuks
Kui poleks pornofilme, ei saaks me iial teada, (et:)
