„Jeesuse“ tagasitulek ehk draama Waco farmis

USA on uuema aja sektantluse kodumaa ja just ameeriklased on eriti vastuvõtlikud sektantlikele õpetustele. Osaliselt on see nii sellepärast, et nende hulgas on väga palju omal ajal usulise tagakiusamise tõttu Euroopast väljarännanute järeltulijaid. Erinevatel hinnangutel tegutseb Ühendriikides 2000–3500 usulist rühmitust. Kõigile uuema aja sektidele on omane, et nad eralduvad ümbritsevast maailmast ning nõuavad oma liikmetelt seniste eluviiside muutmist. Aja jooksul satuvad sektiliikmed juhi täieliku mõju alla, nad annavad juhi kätte oma raha ja vara ning muutuvad tahtejõuetuteks jüngriteks, kes on valmis pimesi kuuletuma, kas või juhi üleskutsel vabatahtlikult surma minema. Äärmuslike sektide Ameerika ideaaliks on radikaalne individualism, riigi ja selle esindajate eitamine. Millise mõju võivad mõned karismaatilised fanaatikud oma jüngrite üle saavutada, näitab ilmekalt David Koreshi juhtum.

* * *

Uus messias kandis prille, armastas kuulutada jumalasõna ja tulistada. Koolis õppis tulevane messias küll halvasti, kuid see-eest suutis Uue testamendi pähe õppida. Pärast koolitunde läks ta küüni ja palvetas tundide kaupa. Nuttis ja palvetas.

1993. aastal 33-aastaseks saanud messias David Koresh (õige nimega Vernon Wayne Howell) oli fanaatilise ususekti Davidians (taavetlased) juht, kellel oli paar tuhat pooldajat. Nooruses rändas ta Austraalia kõrbes, kasvatas endale juuksed õlgadeni. 1981. aastal liitus ta seitsmenda päeva adventistidega. 1987. aastal asus ta lahku löönud grupi etteotsa, võttis endale nimeks David Koresh ja selgitas: „Kui piibel õigust räägib, siis olen ma uus Jeesus Kristus. Minu sõnad on pühad. Kes minu sõna ei kuula, on määratud surmale.”
Ta uskus, et pärineb Taaveti suguvõsast, sellepärast nimetas ta ka oma sekti liikmeid taavetlasteks. Oma emale rääkis messias korduvalt, et ühel päeval tuleb tal oma usu pärast surra.
Texase kõrbes Wacos asuvas üksildases farmis seati sisse sekti keskus, kus elas pidevalt umbes sada sekti liiget. Elati rangete reeglite järgi: ei alkoholi, kohvi ega liha. Naised pidid kandma maani ulatuvaid rõivaid. Sekti liikmed remontisid laguneva farmi, paljud neist töötasid põllul või lähedal asuvas linnas. Kes tislerina, kes ehitustöölisena, üks isegi advokaadina. Naabreid neil ei olnud. Farmid asusid üksteisest kaugel ja igaüks elas oma elu. Linnas ei hakanud sekti liikmed millegagi silma. Vaikselt ja sõbralikult tegid nad kauplustes oma sisseoste ja lahkusid naeratusega…
Elu farm-kindluses seisnes põhiliselt palvetamises – kuni 15 tundi päevas. David Koresh jutlustas ja jutlustas. Vahel sattus nii hoogu, et haaras taskust revolvri ja hakkas õhku tulistama.
Sekti meesliikmetelt nõudis Koresh seksuaalset kasinust, kuid tema ise tohtis igal ajal magada ükskõik millise naisega.

„Ma olen Jeesus,” tavatses ta öelda, „mida rohkem lapsi minust siia ilma tuleb, seda varem saabub paradiis.” Sekti naistele olevat ta teinud 15–20 last, keda ta nimetas New Lighti (uue valguse) lasteks ja kellele tõotas jumala pühas plaanis erilist rolli. Vanemad andsid lahkelt oma tütred „Jeesusele” seemendamiseks. Usuvend oli koguni nii tubli, et rasestas ühe 12-aastase tüdruku. Ta plaanitses „Neljandat riiki”. Kõik tema lapsed pidid kuuluma „väljavalitud rahva” hulka, „mitte rämpsu hulka, nagu uskumatud väljaspool tema maailma”.
Sekti arvates oli konflikt ilmalike võimudega vältimatu ja seepärast osteti kokku suures koguses tulirelvi. Kõiki sektiliikmeid, ka lapsi õpetati tulirelvi kasutama.
Londoni puuviljakaupmees ja sekti jünger Tony Kakouri, kes palvetas kuus nädalat koos Koreshiga, meenutas: „Ta selgitas mulle: „Mina olen Jeesus Kristus, kes on koos suure paksuga (ameerika slängis peenis) Maa peale tagasi tulnud.”“ Endine jünger rääkis usuhullu seksimaaniast: „Ta ütles alati, et piiblis on kirjas, et tema peab maailma rahvastama õigete lastega. Koresh pidas end ainukeseks, kes tohtis lapsi sigitada. Kui abielupaarid tema juurde tulid, lahutati nad otsekohe. Naisi pidas ta enda omaks, magades nendega ikka ja jälle. Igalt naiselt tahtis ta ühte last. Seksimise eest jagas ta hindeid kümnepallise skaala järgi. Ka siis, kui ta „piiblitundi” andis, uhkustas ta oma potentsiga, kirjeldades kuni iiveldama ajavate üksikasjadeni oma vahekordi.”
Eksjünger Andreas Georgalli: „Koresh pidas enda jumalikuks õiguseks abielunaistega oma lõbuks ohjeldamatult seksida. Abikaasade silmade all tõmbas ta nende naistega ringi. See andis talle võimu tunde.” Isegi kümneaastaseid tüdrukuid olevat ta öösiti voodist välja rebinud ja sundinud endaga seksima.

Eksjünger Robyn Bunds: „Ta rääkis mulle, kuidas ta ühe 13-aastase vägistas. Ta ütles, et tüdruku süda oli värisenud nagu kinnipüütud hirmunud metsloomal. Nii olevat olnud kõigi tüdrukutega esimesel ööl.”
Mrs. Little lahkus sektist tülgastustundega: „Ma järgnesin Koreshile ühte ruumi koos grupi poiste ja tüdrukutega. Mõned neist ei olnud isegi veel 13-nesed. Koresh astus nende ette ja rääkis viis tundi eneserahuldamisest. Ta kasutas rõvedaid väljendeid ja selgitas, kuidas nad peaksid end kõige paremini rahuldama. Samuti pidid nad edaspidi lubama end temal käperdada. See oli jõle. Mul tekkis tülgastus.”
Messias hüpnotiseeris oma pooldajaid: „Jumal on mulle ilmunud ja käskis mul magada siin kõigi abielunaistega. Ma pean oma seemne nende kehadesse kandma…”

Kuigi David Koresh pidas ennast prohvetiks ja ei tea veel kelleks, olid ilmalikud võimud siiski teisel arvamusel. Sekti liikmete omavahelised arusaamatused ja nääklemised viisid selleni, et osa liikmeid astus sektist välja ja teatasid erinevatele ametkondadele, mis sektis tegelikult toimub. Nad heitsid sektile ette laste seksuaalset ärakasutamist Koreshi poolt, samuti mitme USA kodakondsuseta sektiliikme viisanõuete rikkumist ja illegaalselt tulirelvade omamist.
Taavetlased tunnistasid kaebused põhjendatuks ja lubasid noorsooameti töötajatel farmi tulla, kontrollimaks laste elamistingimusi, samuti võisid nad nendega ka rääkida. Samas keeldus sekt aga kategooriliselt andmast infot laste bioloogiliste vanemate kohta. Seoses kahtlustustega illegaalsete relvade omamise suhtes rääkis Koresh isiklikult Waco šerifiga. Kunha šerif ka ise kõiki seaduste nüansse ei tundnud, jäi jutt sinnapaika. ATF (Bureau of Alcohol, Tobacco, Firearms and Explosives) asus n-ö omal käel Koreshi sekti tegevust uurima. Nad saatsid farmi usklikku mänginud agendi, kes üritas kohapeal asjades selgusele jõuda. Kahjuks said aga taavetlased kohe aru, kellega tegemist. Sellegipoolest lubasid nad tal kogukonna tegevusest osa võtta, sest nende veendumuse kohaselt pidid nad igal võimalusel oma usku levitama.

28. veebruaril 1993 tahtis FBI farmkindluse läbi otsida, leidmaks tubakatooteid, alkoholi ja illegaalselt soetatud tulirelvi. FBI töötajate eesmärgiks oli vahistada David Koresh seoses ebaseadusliku tulirelvade ümberehitamisega.
Ilmselt oldi koguduses aktsioonist teadlikud, sest politseinikud võeti vastu marulise automaaditulega. FBI rünnak farmile lõppes totaalse fiaskoga. Esimene tulevahetus kestis 45 minutit. Neli politseinikku sai kohe surma. Kindluses hukkus kuulide läbi vähemalt seitse inimest. Koresh olevat haavata saanud, kuid alistuda ta ei kavatsenud. Farmis viibis 110 inimest, kelle hulgas oli umbes 30 last. Sekt oli end varustanud 300 tulirelva ja umbes 400 000 padruniga. Arsenali kuulusid ka soomust läbistavad kuulid. Madin kindluse ümber tuuris mitu päeva. Iga kahe tunni tagant edastasid kohalikud raadiojaamad hullumeelse messiase läkitusi: „Kurjus valitseb maailma, kurjus on võitnud headuse. Ma olen lootus, ainult mina suudan inimkonda hukatusest päästa.”
Raadioläkituse eest oli hull Koresh nõus lapsi kahekaupa vabaks laskma. Farmist kostis öösiti kirikulaule. Nüüd otsustas politsei taktikat muuta ja läbirääkimiste tulemusena õnnestus 14 täiskasvanul ja 21 lapsel. Kuid suurem osa sekti liikmetest keeldus alla andmast. FBI üritas eelkõige lapsi päästa. Koresh aga teatas, et ülejäänud, veel farmis viibivad lapsed kuuluvad talle ja ta ei lase neid vabaks. Farmi piiramine venis ja muutus kauakestvamaiks politseiaktsiooniks USA ajaloos. Koresh polnud mingiks koostööks valmis.
3. märtsil saatis David veel ühe kasseti, millele ta oli jäädvustanud ainult ühe lause: „Algamas on maailma lõpp, kõik inimesed surevad, ainult meie siin kindluses jääme elama.”

Politsei valmistus uueks rünnakuks. 500 FBI ametnikku piirasid farmi ümber. 4. märtsil lülitasid piirajad farmis voolu välja.
Koresh teatas: „Ma ei anna alla, ma ootan jumala edasisi käske.”
Koreshi naaber Lloyd Sandstrom ütles: „Sekti liikmed ostsid paar nädalat tagasi 3000 dollari eest toiduaineid. Panipaikades on varusid viieks aastaks.”
FBI ei julgenud alustada tormijooksu, kartes laste elu pärast. Suure toiduainete- ja laskemoonavaru tõttu võis piiramine kujuneda üpris lootusetuks ettevõtmiseks. Kaks generaatorit andsid farmile voolu. Õues oli kaev. Pärast seda, kui järjekordsed läbirääkimised sekti juhi David Koreshiga ummikusse jooksid, võttis politsei kasutusele uue taktika: päevade viisi tiirlesid madallennul üle farmi helikopterid. Peale selle lasti võimsatest valjuhäälditest jõululaule. FBI ja spetsiaalüksus ATF lootsid sektidraama kiirele lahendusele. Ka isehakanud messias näis olevat verest välja löönud, sest ta teatas, et tema sekt on valmis alla andma niipea, kui nad saavad jumalalt vajaliku märguande. Piiramise iga päev läks maksumaksjatele maksma umbes pool miljonit dollarit. Politsei pakkus oma piiramisaktsiooniga kõvasti üle, sest oli selge, et usufanaatikud naljalt ei alistu ning võivad panna käe oma elu külge. Nii läkski.
Draama viimane vaatus mängiti maha 19. aprillil 1993: piiramise 51. päeval üritas politsei vallutada farmi tankidega. Hommikul kella kuue paiku lähenesid farmile kaks ümberehitatud tanki, et korraldada pisargaasirünnak. Sektiliikmed avasid lähenevate tankide pihta turmtule. Tankidest pihustati hoonesse pisargaasi, kuid fanaatikud olid ka selliseks rünnakuks valmistunud ja neil oli piisavalt gaasimaske. Seoses ägeda tulevahetusega oli FBI sunnitud taas taktikat muutma ja saatis uuele rünnakule neli transporttanki, mis tulistasid hoonesse pisargaasigranaate. Need sektiliikmed, kes kandsid gaasimaske, said veel kuidagi hingata, kuid maskita oli hingamine peaaegu võimatu. Kõige rohkem kannatasid muidugi lapsed, sest nende jaoks polnud gaasimakse. Täiskasvanud püüdsid nende hingamist muuta kergemaks näo ette pandud rätikute või tekkidega, kuid sellest oli vähe abi. Kell 6.30 kutsuti valjuhääldajate kaudu sektiliikmeid veel kord üles alla andma, kuid vastust ei järgnenud. FBI hakkas seejärel tankidega farmi rammima. Sektiliikmed jälgisid abitult, kuidas nende kindlus rusuhunnikuks muudetakse. Äkki murdis üks tank sisse suurde koosolekusaali. Koresh käskis nüüd kõigil naistel ja lastel varjuda farmist 20 meetri kaugusel asuvasse betoonseintega punkrisse. Umbes kella 12 paiku märkasid piirajad hoone akendest välja tungivat musta suitsu ja hetk hiljem ka tuleleeke. Tugev tuul soodustas tule kiiret levikut. Keldrisse varjunud inimesed olid sattunud tulelõksu. Kell 12.13 oli kogu hoonetekompleks leekides.

Farmi viimasel päeval pääses sealt eluga ainult 9 inimest. Farmis hukkus 76 inimest, kellest 20 sai surma tulirelvade läbi. Hilisem uurimine näitas, et kõik nad olid saanud surma sektiliikmete kuulide läbi.
Hukkunute hulgas oli ka sekti juht David Koresh ja 17 last. Punkrist leiti 27 surnukeha.
Hiljem heideti FBI-le ja ATF-le ette piiramisaktsiooni äärmiselt ebakompetentset ja kooskõlastamatut juhtimist ja leiti, et sektist oleks saadud jagu ka ilma inimohvriteta. Küll aga olid pikka aega veendunud selles, et tulekahju süütasid sektiliikmed ise. Tegelikult see polnud nii. Asi on selles, et ühte tüüpi pisargaasigranaati lasti välja pürotehnilise laengu abil. On teada, et sellised laengud võivad tekitada tulekahjusid. Kuna hoones ei olnud juba pikemat aega elektrit, kasutasid sektiliikmed valgustamiseks petrooleumilaternaid. Nii võis ka mõni latern rünnaku käigus ümber kukkuda ja tulekahju põhjustada. Uurimise käigus ei suudetud siiski veenvalt tõestada, kes või mis farmis tulekahju tekitas. Kõige tõenäolisem on siiski, et sektiliikmed ise tekitasid tulekahju.

* * *

Waco farmis toimunud draamale järgnes kahe aasta pärast teine vaatus: 19. aprillil 1995 kell 9.02 hommikul plahvatas Oklahoma City 9-korruselise föderaalhoone ees kahetonnine autopomm, mis tappis 168 ja vigastas 500 inimest. Võimas plahvatus rebis ära hoone fassaadi ja paiskas kiviprügi ning klaasikillud kaugele laiali. Texase numbrimärgiga väikebuss, millesse pomm oli paigutatud, purunes täielikult ja selle telg leiti hiljem kahe kvartali kauguselt. Telje keemiline analüüs näitas, et pomm oli valmistatud mineraalväetistest ja kütteõlidest. Rusude vahelt leiti väga vähe ellujäänuid. Kolmandal korrusel asunud lastpäevakodu 42-st lapsest jäi ellu vaid üksainus. 5. mail lõpetati hukkunute otsimine ja varemed lasti õhku.
See oli esimene terroriakt USA territooriumil väljaspool New Yorki.
Plahvatuspäeva hommikul kell 9.21 peeti Perry teel kinni eruseersant Timothy McVeigh, kuna ta sõitis juhilubadeta. Tema juurest leiti püstol ja nuga. Relvakandmise luba tal polnud. Tema välimus oli peaaegu identne selle mehega, keda pommiplahvatuse pealtnägijad olid vahetult enne aktsiooni näinud.

McVeigh sündis 1968. aastal Pendletonis, 15 miili Niagara Falls’ist ida pool. Ta oli väga intelligentne õpilane. Siiski ei saanud ta sisse ülikooli programmeerimiserialale ja läks hoopis armeesse, kus osales Iraagi-vastases operatsioonis „Kõrbetorm”. Pärast armeest lahkumist läks McVeigh oma sõjasõbra venna farmi Dexteris Michigani osariigis, kus ta hakkas huvi tundma anarhistlike ideede ja terrorismi vastu, kohtus neonatside ja rassistidega. Hiljem astus ta paremradikaalse organisatsiooni „Arizona Patrioodid” liikmeks. Kohtus ütles McVeigh, et korraldas pommiplahvatuse kättemaksuks Koreshi ja tema jüngrite hukkumise eest. 13. juunil 1997 tunnistasid vandemehed McVeighi süüdi ja kohus mõistis terroristile surmanuhtluse. 11. juunil 2001 hukati McVeigh mürgisüstiga.

©Peter Hagen