Jätkame AIDSi teemal: AZT kohtu all

(kokkuvõte)

See artikkel räägib peamisest aidsi ravimiseks ja ennetamiseks kasutatavast ravimist nimega AZT (atsidotümidiin), mida tuntakse ka kaubamärgi “Retrovir” all. AZT-d on pikka aega kirjutatud massiliselt välja inimestele, kelle HIV-test on osutunud positiivseks – ka siis, kui neil ei ole vähimaidki haigusnähte. AZT väidetavat ravitoimet ei kinnita usaldusväärsed tõendid, aga tema suur mürgisus on kindlalt teada.
AZT-d kasutatakse HI-viiruse hävitamiseks, kuid paljud teadlased on avaldanud kahtlust, kas HIV üldse põhjustab aidsi. HIV-teooria jutlustajad eesotsas Robert Galloga keelduvad kategooriliselt neid kahtlusi kommenteerimast. Sedamööda, kuidas teadus HIV-müüti üha rohkem kummutab, on nad ehitanud enda ümber omamoodi tsitadelli. Hiljuti proovis üks Inglise telefirma Gallot intervjueerida. Neile teatati Gallo abiliste poolt, et kõik esitatavad küsimused tuleb enne esitada kirjalikult, ja et mitte mingil tingimusel ei ole ennast maailma juhtivaks aidsiasjatundjaks pidav Gallo nõus arutama aidsi etioloogiat või seda, kas HIV on aidsi põhjus.
Korrektne teadustöö käib avalikult. Teadlased kontrollivad üksteise tulemusi, et koostöös leida tõde. Teadlastelt nõutakse, et nad kirjeldaksid oma katseid täpselt ja avalikustaksid uurimistulemused, nii et teised teadlased saaksid neist sõltumatult katseid korrata ja veenduda, et tulemused on õiged. Ka peavad teadlased osalema mõttevahetustes, vastamaks teiste kriitikale ja vastuväidetele. Teadlased, kes väidavad, et aidsi põhjustab HIV, keelduvad aga igasugusest diskussioonist ja püüavad meeleheitlikult vaigistada teisitimõtlejaid mistahes vahenditega. Tsensuur ja teadus on teineteist välistavad asjad.
AZT tootmine on sadade miljonite dollarite suurune äri. Uuringud, mis tehti AZT-le USA ravimiloa saamiseks, olid arvatavasti kõige lohakamad ravimiloauuringud USA ajaloos. Märgiks, et midagi on mäda, oli juba FDA (ravimilube väljaandev asutus USA-s) vastumeelsus avaldada uuringu materjale. Ehkki viimaks anti andmed Teabevabaduse seaduse survel välja, olid nad kõvasti tsenseeritud. Paljudes kohtades oli sõnu, ridu ja lõike loetamatuks tehtud. Osa andmeid oli puudu – vahel kümme lehte korraga. Enamik lehti olid halva paljunduskvaliteedi tõttu raskesti loetavad või üldse loetamatud.
Kõnealune uuring viidi läbi kaheteistkümnes haiglas üle USA. Iga katses osalenud patsient pidi läbi tegema 24-nädalase ravikuuri kas AZT või platseeboga. Vastavalt taoliste eksperimentide reeglitele olid patsiendid jagatud kahte gruppi ja neile antavad ravimid märgistatud nii, et ei patsiendid ise ega neile ravimeid andvad arstid ei teaks, milline patsient sai AZT-d ja milline platseebot. See oli teada ainult eksperimendi korraldajatele, kes võtsid arstide esitatud andmed kokku.
Reeglite järgi pidi katse kestma 24 nädalat, kuid tegelikult katkestati ta poole pealt. Asi oli selles, et keset uuringut märgati, et AZT-grupis oli surnud ainult üks patsient, kuid kontrollgrupis üle kümne. Siis leiti, et oleks “ebaeetiline” jätkata eksperimenti, kuna AZT paistis pikendavat patsientide elusid nii dramaatiliselt. Katse lõpetati ja kõikidele patsientidele anti võimalus AZT-d saada. Selle tõttu tegi 24-nädalase kuuri läbi ainult 15 patsienti (5%). Vastu igasuguseid reegleid määrati katse tulemused kindlaks oletuste järgi, lähtudes katkestatud katse tulemustest ja hinnates, millised olnuksid tulemused, kui katset ei oleks katkestatud.
See polnud ainuke reeglite rikkumine. Taoliste eksperimentide oluline tingimus on, et ei patsiendid ega raviarstid ei teaks, kes patsientidest saab katsetatavat ravimit ja kes platseebot. AZT-eksperimendis paljastus saladus üsna kiiresti, sest AZT ja platseebo maitse oli erinev. Üks patsient viis oma rohud keemikule analüüsida ja oligi teada, mis on mis. Mõnedel juhtudel jagasid patsiendid oma rohtusid üksteisega, et kõik saaks natukenegi AZT-d. Osa patsiente, kes said teada, et neile antakse platseebot, hakkasid tarvitama Mehhikost sissetoodud ravimit ribaviriini, millel arvati olevat AZT-ga sarnane toime. Paljud patsiendid sisenesid katsesse meeleheitest, uskudes, et nad surevat vältimatult, kui ei saa uut “imerohtu”. Võib olla kindel, et kui nad said teada, et neile antakse platseebot, olid selle psühholoogilised tagajärjed neile katastroofilised. See lootusetus ja ahastus võis suurendada suremust kontrollgrupis.
Telefirma NBC leidis tervishoiuametnikest sõltumatult, et juba varases staadiumis teadsid patsiendid, kes mida saab, ning et patsiendid jagasid rohtusid üksteisega ja tarvitasid loata teisi ravimeid. Telereporterid leidsid keemiku, kes tunnistas, et oli patsientide palvel nende rohtusid analüüsinud.
FDA kontrollijad leidsid mitmeid muidki reeglitest kõrvalekaldumisi:
1) patsientide seisundiankeete oli tagantjärele muudetud, sageli esialgsest täitmisest palju hiljem, ilma parandaja nimetähtedeta ja selgituseta, miks muudatused tehti;
2) andmete ülekandmine ankeetidest kokkuvõtvatesse aruannetesse toimus mõnikord kirjutaja nimetähti lisamata. Vahel ei esitatud aruannetega koos originaalankeete;
3) seisundiankeetidesse kirjapandud haigusnähud tõmmati mõnikord mitu kuud hiljem maha.
Rikkumised teeb eriti tõsiseks see, et nad olid tendentslikud, soosides AZT-d ja näidates selle kahjulikke mõjusid tegelikest väiksematena.
Korduvalt täheldati ka seda, et patsiendid kasutasid arstidele teatamata muid ravimeid. See oli patsientidele ära keelatud, et vältida ravimite koosmõju, mis kahtlemata moonutab katse tulemusi. FDA enda asjatundjad märkisid, et kui muude ravimite omavolilise tarvitamise keeldu oleks rangelt järgitud, tulnuks paljud patsiendid eksperimendist kõrvaldada. Ometi tehti otsus jätta nende andmed teiste andmete hulka alles. See on igasuguse teadustöö põhimõtete vastu. Ebausaldusväärseid andmeid ei tohi teadustöös kasutada mitte kunagi.
Kõikide nende rikkumiste tõttu olid eksperimendi tulemused kõlbmatud ja AZT-le ravimiloa andmist tuleb pidada ebaseaduslikuks.
Millest aga siiski tuli, et AZT-grupi patsientidest (kokku 145 inimest) suri katse jooksul 1%, kontrollgrupis (137) aga 14%? Esiteks on need ainult pooliku eksperimendi andmed ja pole teada, kui paljud patsiendid oleksid pidanud vastu kõik 24 nädalat. Lisaks on põhjust suhtuda neissegi arvudesse umbusuga. Kui katse katkestati ja kõikidele patsientidele anti võimalus saada AZT-d, võttis 227 (127 AZT-grupist ja 100 kontrollgrupist) patsienti pakkumise vastu. Nüüd AZT millegipärast enam surmajuhtumeid ära ei hoidnud. Järgmise 21 nädala jooksul suri 10% patsientidest. See ei ole kuidagi seletatav. Järelikult on kahtlus, et suremuse kohta AZT-grupis esitati valeandmeid. Seda kahtlust süvendab tõsiasi, et kõikides teistes AZT-uuringutes läbi aegade on suremus olnud oluliselt kõrgem kui 1%. Ei ole millegagi põhjendatav, miks ainult selles ühes eksperimendis suri nii väike osa AZT saajatest. Sellepärast võib kahtlustada, et osa AZT-grupi surmadest pandi kirja kontrollgrupi surmadena.
Andmete kontrollimist raskendab, et paljudel juhtudel pandi surma põhjus kirja ebamääraselt (aids, kopsupõletik (täpsustamata, mis liiki), tsütomegaloviiruse kahtlus jne.) Paljude patsientide surmapõhjust ei kontrollitud. Mitte ainsatki surnut ei lahatud. See on väga imelik, arvestades seda, kui ranged USA võimud tavaliselt ravimilube andes on.
Surmajuhtumite ebatavaliselt väike arv AZT-rühmas on seda kahtlasem, kui arvestada, et AZT-grupi tervisenäitajad ei olnud eksperimendi ajal kontrollgrupist millegi poolest paremad. Alguses läks AZT-grupi patsientidel T4-rakkude arv (see on üks peamisi aidishaigete tervisliku seisundi hindamiseks kasutatavaid näitajaid) küll natuke suuremaks kui kontrollgrupis, kui mõne aja möödudes see erinevus kadus. Ehkki AZT on ametlikult näidustatud HIV-nakkuse vastu, ei osutunud ta HIV vastu efektiivsemaks kui platseebo. Katses kasutati mitut erinevat viirusaktiivsuse mõõtmise meetodit, kuid ühegagi ei avastatud AZT-grupi ja kontrollgrupi vahel statistiliselt olulisi erinevusi. Pigem ilmnes, et AZT mürgisus nõrgestas patsientide võimet panna vastu juhuslikele infektsioonidele. FDA asjatundja teatel märgati AZT-d saanud patsientidel märgatavaid mürgitusnähte. Kõige raskemad reaktsioonid olid veremürgitused. Vähem kui 18-nädalase ravimikuuri jooksul läks 31%-l AZT-patsientidest vaja vähemalt ühte vereülekannet, 21%-l koguni mitut. Tõsiseid luuüdi kahjustusi täheldati 45%-l AZT-patsientidest (kontrollgrupis 12%). Makrotsütoosi – punaste vereliblede suurenemist, mida seostatakse pernitsioosse aneemia ehk hävitava kehvveresusega – esines 69%-l AZT-patsientidest, kuid kontrollgrupis mitte kellelgi. Muide, just see sümptom oli peamine, mille järgi raviarstid said aru, milline patsient saab AZT-d ja milline mitte.
Veel avastati katse käigus, et AZT võib olla kantserogeen, ning et ta põhjustab kõikidel loomaliikidel (sh. inimesel), kelle peal teda katsetati, kehvveresust. On väljaspool igasugust kahtlust, et AZT on väga kahjulik aine. Teisest küljest ei ole teaduslikult usutavaid andmeid, et AZT-l oleks mistahes ravitoimet.

MAAJA