Jalgpallivõistluste mustad päevad

Laupäev, 15. aprill 1989, jääb musta päevana kogu maailma spordi ajalukku. Inglismaa linna Sheffieldi Hillsbrough’ staadionil hukkus pealtvaatajate seas tekkinud rüsinas 95 inimest, rohkem kui 200 (teistel andmetel koguni 766) sai vigastada.

Palju inimelusid nõudnud õnnetus juhtus kuus minutit pärast mängu algust, kui politseinikud avasid kaks raudust, mille taha oli kogunenud kolm kuni neli tuhat jalgpallifänni. Paljudel neil olid küll piletid, mida nad pahaselt žestikuleerides ette näitasid, kuid umbes üks kolmandik sisselastutest olid piletita. Politseinikud kaotasid kontrolli olukorra üle. Inimesed tormasid jooksujalu seisukohtadega tribüünile, mis oli juba niigi pealtvaatajaid paksult täis. Paanilises rüselemises paisati üksteist pikali ja tallati surnuks. Paljud pressiti vastu staadioni kaitsebarjääri ning muljuti surnuks. Osa vaatajaid püüdis ennast päästa üle barjääri või teisele, kõrgemale tribüünile ronimisega. Kaitsebarjääris olevad väravad avati liiga hilja. Kõik see toimus nii lühikese aja jooksul, et tribüüni teises otsas oma poolehoidu avaldanud Nottingham Forest’i fännid ei saanud algul üldse aru, mis on juhtunud. Valjuhääldajate kaudu avaldasid nad pahameelt „rahurikkujate” aadressil.

Paljud pealtvaatajad said alles siis asjast aru, kui politsei mängu katkestas ja käskis mängijatel väljakult lahkuda.
Üks kaitsebarjääre, mis oli püstitatud selleks, et pealtvaatajad ei pääseks staadionile, varises rahvamassi survel kokku. Ohvrite hulgas oli ka palju neid Liverpooli meeskonna fänne, kes olid oma silmaga näinud tulekahju Heyseli staadionil. Liverpoollane Stewart McGeagh ütles pärast seda, kui ta oli rüsinast eluga pääsenud: „Seal all olid surnud neljas reas üksteise otsas ning inimesed ronisid üle nende.”
Varasemate kurbade kogemuste tõttu oli staadionil tohutu hulk politseinikke, kuid need ei saanud katastroofi vältimiseks midagi ära teha, sest nad olid pealtvaatajatest eraldatud kõrge barjääriga.
Kolm tundi pärast katastroofi ütles üks politsei kõrge ametnik, et ta andis käsu värava avamiseks, sest nii on alati tehtud, kui ukse taga seisab palju inimesi. Kuid seekord ei hajunud viimasel minutil sisselastud jalgpallihaiged ühtlaselt laiali, vaid kogu mass suundus vastu kaitsebarjääri.
Staadion muudeti hiigellaatsaretiks. Abistajad kummardusid haavatute ja surijate kohale. Muljuda saanutele anti hingata hapnikku, kuid nii mõnegi puhul oli selge, et inimene jääb küll ellu, kuid pöördumatute ajukahjustusega. Arst Phillipsi sõnul ei jätkunud esmaabivahendeid. Kui ta tahtis ühele raskestivigastatule anda hapnikku hingata, selgus, et balloon oli tühi. Linna tänavad olid täis kiirabi- ja tuletõrjeautosid. Inimesed otsisid sõpru ja omakseid. Varsti hakkasid Liverpooli fännid staadionile lilli tooma, järgnesid pärjad. Kuni Sheffieldi katastroofini oli Inglismaa staadionitel 18 aasta jooksul hukkunud rohkem kui 250 inimest.

* * *

29. mail 1985 toimus Brüsselis Euroopa karikasarja finaalmatši mäng Itaalia Juventuse ja Inglise Liverpooli vahel. 60 000 vaatajat mahutavale Heyseli staadionile oli lisaks belglastele ja teiste maade jalgpallihaigetele saabunud matši jälgima 20 000 inglast ja 15 000 itaallast. Inglise jalgpallifännid hakkasid huligaanitsema juba võistluspäeva hommikul. Erirongiga Inglismaalt Brüsselisse saabunud jalgpallihaiged keeldusid kategooriliselt tasumast bussisõidu eest raudteejaamast staadionile või kesklinna ning võtsid jõuga ühelt bussijuhilt ära tema rahakoti.

Keskpäeval võis Heyseli staadioni läheduses asuvatel haljasaladel näha tuhandeid võõraid, põhiliselt inglasi, kes jõid, laamendasid, suplesid alasti purskkaevude basseinides või magasid esimest peatäit välja. Kauplustest võtsid purjus inglased kastide kaupa õlut, jättes arve tihti maksmata. Mida aeg edasi, seda jultunumaks muutus inglaste käitumine. Nad rüüstasid ühe juveelikaupluse ning panid ka paljudes teistes kauplustes toime väiksemaid ja suuremaid vargusi. Itaallased ei käitunud küll nii väljakutsuvalt kui inglased, kuid ähvardasid inglasi nugade ja kokkupandavate lipuvarrastega, üks inglane olevat saanud koguni noahaava.
Hoidmaks inglasi ja itaallasi mängu ajal üksteisest lahus, olid korraldajad müünud piletid teadlikult nii, et võõrad ei satuks staadionil kõrvuti sektoritesse. Et aga paljud belglased olid müünud piletid vaheltkasuga edasi, sattusid itaallased ikkagi inglaste lähedusse. Just seal hakkasidki mõni minut enne mängu algust hargnema traagilised sündmused, mille tunnistajaks said televisiooni vahendusel miljonid inimesed 80 riigis.
Esmalt kõlasid vastastikku lõõp, ähvardused ja mõnitused. Seejärel hakkasid lendama pudelid ja kivid; kostsid signaalpadrunite lasud. Peagi tungisid agressiivseks muutunud purjus inglased sadade kaupa kõrvalsektoritesse ning lasksid käiku kivid, terastorud ja kaikad. Itaallased põgenesid paanikas astmeid pidi allapoole. Betoonist piirdesein ei pidanud inimmassi survele vastu ja purunes seitsme meetri pikkuselt, mattes vaatajaid enda alla.
Alles massirahutuste mahasurumiseks mõeldud eriüksuste ja ratsasandarmite saabumine staadionile veerand tundi hiljem tegi purjus märatsejate möllule lõpu. Hukkus 38 inimest (30 neist olid itaallased), 275 inimest toimetati haiglasse ja 437-le osutati esmaabi kohapeal.

UEFA juhtkond, klubide esindajad ja kohalikud võimud otsustasid erakorralisel nõupidamisel matši siiski maha pidada, kartes, et selle ärajätmine võib olukorra uuesti kontrolli alt välja viia. Võistlus algas poolteist tundi hiljem ja lõppes Juventuse 1:0 võiduga.
Belgia valitsus pani süü toimunu eest inglastele. Suurbritannia peaminister M. Thatcher võttis süü omaks ja nimetas toimunut „häbiks kogu Inglismaale”. Võistluste korraldajad otsustasid edaspidi rakendada rahu ja korra tagamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid. Suurbritannia valitsus omakorda keelas pärast pikki kõhklusi alkohoolsete jookide müügi staadionil ja nende kaasavõtmise sinna. 30 suuremal staadionil otsustati üles seada varjatud telekaamerad jalgpallihaigete jälgimiseks.
Jalgpallihaigete märatsemine pole mingi omaette nähtus, vaid sellel on täiesti konkreetsed sotsiaalsed põhjused. Inglise sotsioloogide uuringute põhjal on tüüpilised jalgpallihaiged noored töötud, kes on üles kasvanud vaestes perekondades. Perspektiivitunde puudumine tõukab neid tihtipeale vägivallale, milles nähakse ainsat vahendit eneseväljenduseks ja oma alaväärsuskompleksi maandamiseks. Niisugune publik läheb kergesti kaasa ka marurahvuslikult meelestatud neofašistide algatatud provokatsioonidega. Nagu kinnitas Brüsseli veresauna videosalvestuste hilisem läbivaatamine, olidki kakluse algatajad eriettevalmistuse saanud löömamehed neofašistlikust Rahvusrindest. Rahvusvaheline Jalgpalliföderatsioon (FIFA) on tundnud tõsist muret neofašistlike meeleolude ja koos sellega vägivallailmingute kasvu pärast jalgpallipubliku seas — mitte ainult Inglismaal, vaid ka teistes arenenud kapitalistlikes riikides, nagu Saksamaa ja Prantsusmaa.

Jalgpallihuligaanid võiks tinglikult jagada nelja põhigruppi:
* vaestest perekondadest pärit noored, kes on liitunud paremäärmuslike grupeeringutega ning kes üritavad huligaanitsedes saavutada grupis kas autoriteeti või koguni juhtpositsiooni;
* alamast keskklassist pärit parempoolsete vaadetega jalgpallifännid, kes otsivad staadionitel toimuvates kaklustes seiklusi, mis nende kodanlikus igavas argielus puuduvad;
* võõrtööliste lapsed teisest ja kolmandast generatsioonist, kes liituvad gruppidesse, et koos vastu seista välismaalastevaenulikele põliselanike grupeeringutele. Kahjuks lähevad võõrtöölised sageli ilma põhjuseta kaitselt üle rünnakule;
* vasakpoolsed radikaalid, uushipid ja teised, kes leiavad oma identiteedi alles avalikus konfliktis neonatsidega.
Muidugi on veel teisigi põhjusi, miks jalgpallistaadionid on kujunemas vägivallatsemise paigaks, kuid üksikasjalisem analüüs pole selle artikli ülesanne.

Ohvriterohkeimad intsidendid jalgpallistaadionitel

24.05.1964. Lima staadionil puhkesid pärast Argentina võitu Peruu üle massilised kaklused. Tekkinud rüsinas sai 350 pealtvaatajat surma, üle 500 vigastada.
17.09.1968. Türgis Kayseris sai jalgpallivõistluste ajal puhkenud kaklustes surma 44 ja vigastada 600 pealtvaatajat.
23.06.1968. Buenos Airese jalgpallistaadioni värava juures sai Boca Joniors–Rio de la Plata mängu ajal tekkinud rüsinas surma 73 inimest.
2.01.1971. Glasgow jalgpalliklubi Celtic staadionil Ibrox-Parkis varises mängu ajal Rengersi vastu kokku pealtvaatajate tribüün. 66 inimest sai surma ja 108 vigastada. See oli enne Sheffieldi juhtumit suurim Briti staadionitel toimunud katastroof.
23.06.1968. Buenos Aireses puhkeb pärast jalgpallimatši paanika. 73 inimest sai surma, üle 100 vigastada.
17.02.1974. Kairo staadionil trambiti surnuks 48 inimest pärast seda, kui Zamaleksi pooldajad enne Zamaleks–Dukla Prag mängu barjäärid maha murdsid.
8.02.1981. Pärast Olympiakos Pireus–AEK Ateena mängu hakkasid pealtvaatajad tunglema suletud värava ees: 21 surnut ja üle 50 vigastatu.
20.10.1982. 60 inimest jätsid oma elu pärast Ufaa karikamängu Moskva Spartakus ja FC Haarlemi vahel, kui staadionilt lahkumisel puhkes paanika.
18.11.1982. Kakluste tagajärjel puhkes paanika Kolumbia Cali staadionil. 24 inimest sai surma, rohkem kui 200 vigastada.
11.05.1985. Inglismaal Bradfordi staadionil puhkenud tulekahjus hukkus 56 pealtvaatajat.
27.05. 1985. Enne Méxicos toimunud Mehhiko meistrivõistluste finaalmängu puhkenud rüsinas sai kümme inimest surma.
29.05.1985. Brüsselis Heyseli staadionil tungisid inglise jalgpallihuligaanid kallale itaalia fännidele. Tekkinud paanikas ja rüsinas sai 38 inimest surma ja rohkem kui 450 vigastada.
10.03.1988. Tripolis varises Liibüa–Malta jalgpallimatši ajal betoonsein pealtvaatajate tribüünile. Hukkus umbes 20 inimest.
12.03.1988. Nepaali pealinnas Katmandus puhkes mängu ajal alanud tormi tõttu paanika. Rohkem kui 95 inimest sai surma (teistel andmetel 71) ja üle 100 vigastada.
15.04.1989. Karikavõistluste ajal Sheffieldi staadionil FC Liverpool–Nottingham mängu ajal puhkenud rüseluses sai surma rokem kui 100 inimest ja 200 vigastada.
16.10.1996. Jalgpalli MM-i valikmängu Guatemala–Costa Rica eel tekkinud rüseluses sai Guatemala City Mateo Florese nimelisel rahvustaadionil surma vähemalt 78 ja vigastada 127 inimest.

©Peter Hagen