„Jäämägi, söör.” (Titanicu kokkupõrge jäämäega)
14. aprill 1912, kell 23.35. Titanicul on jäänud New Yorgini veel 1080 miili. Laeva tohutud sõukruvid teevad 75 pööret minutis, auriku kiirus on 20,5 sõlme. Taevas on tähti täis ja meri sile kui tiik.
Äkki näeb mastikorvis viibiv vahimadrus Frederick Fleet kaugel laeva ees tähistaeva taustal tumedat varju. Mõni minut hiljem, kell 23.40, vaatab Fleet uuesti pimedusse ning veendub, et otse laeva kursil on jäämägi. Ta helistab kolleegiga sõnagi vahetamata kolm korda kella, mis tähendab ohusignaali „Takistus otse ees”, ja haarab telefoni: „Kas te kuulete mind?” – „Jaa, mida te nägite?” küsib kuues ohvitser James Moody rahulikult. – „Jäämägi otse ees!” hüüab Fleet mikrofoni. – „Thank you,” vastab Moody ja annab teate edasi esimesele tüürimehele William Murdochile. Moody tänuavaldus on muutunud briti flegmatismi legendaarseks näiteks. Mõlemad vahimadrused seisavad liikumatult teineteise kõrval ja jälgivad pingsalt, kuidas pimeduses läheneb jäämäe sakiline tipp. (Hiljem on oletatud, et Fleet märkas jäämäge, kui see oli laevast umbes 500 m kaugusel.)
„Rool järsult tüürpoordi!” * hüüab Murdoch ning teatab masinatelegraafiga masinaruumi: „Stopp. Täiskäik tagasi.” Samas vajutab ta kellanupule, hoiatamaks alumistel tekkidel töötavaid mehi, et kohe sulguvad veetihedad uksed. Seejärel tõmbab ta kangist, mis uksed automaatselt sulgeb. Kuid see ei muuda enam õnnetuse kulgu…
Proovisõidul vajas 20-sõlmese kiirusega sõitev Titanic seiskumiseks 850 m. Kuid enne jäämäega kokkupõrget oli laeva kiirus 20,5 sõlme (mitte 22, nagu paljudes allikates on väidetud). Järelikult ei olnud enam võimalik laeva õigeaegselt peatada. Murdoch suutis küll ära hoida Titanicu kokkupõrke jäämäega täisnurga all, kuid nagu hiljem selgus, osutus katse jäämäe eest kõrvale põigata saatuslikuks. Mõnekümne sekundi pärast, kui laeva vöör hakkas pakpoordi pöörduma, jäi mulje, et kokkupõrget õnnestub vältida. Kuid napp aeg ei võimaldanud Titanicut pöörata rohkem kui 22 kraadi, järelikult pidi laev riivama jäämäge. Fleeti helistamisest sillale kuni kokkupõrkeni möödus umbes 40 sekundit. Sillal viibinutele jäi mulje, et seekord pääseti terve nahaga. Mõne minuti pärast laev peatus. Paljud laevalviibijad ei märganudki toimunut, kuid need, kes märkasid, reageerisid erinevalt.
Noor šveitslanna Margarethe Fröhlicher, kes saatis oma isa ärireisil, ärkas müra peale üles. Unesegasena meenusid talle väikesed valged praamid, mis Zürichi järvel sageli saamatult sildusid. „Me sildume,” ütles ta endamisi. „Kummaline!” Major Arthur Godfrey Peuchen kavatses just voodisse heita ning uskus, et laeva on tabanud mõni suurem laine. Leedi Cosmo Duff Gordon ärkas ning tundis, nagu oleks hiiglaslik sõrm libisenud mööda laeva külge. Ühtedele tundus tõuge tugevana, teistele nõrgana – olenevalt sellest, kus keegi kokkupõrke hetkel viibis.
Bruce Ismay tundis väga selgesti tugevat raputust, ta tõusis voodist ehmunult üles ning oli kindel, et laev on millelegi otsa sõitnud. Kuid millele?
Kui jäämäe poolt tekitatud ragin ja krigin vastu laevakeret oli lõppenud, tormas kapten Edward Smith oma kajutist sillale: „Mister Murdoch, mis see oli?”
„Jäämägi, söör. Ma pöörasin laeva tüürpoordi ning andsin masinatele tagasikäigu. Tahtsin kurssi muuta, kuid me olime jäämäele liiga lähedal. Ma ei saanud enam midagi teha.”
„Sulgege veetihedad uksed!”
„Juba tehtud!”
Kuuendas katlaruumis (vööri poolt esimeses) vestles kütja Fred Barrett teise mehaaniku James Heskethiga, kui alarmkellad valju plärinaga helisema hakkasid ning veetihedate uste kohal süttisid punased lambid. Äkki kostis kõrvulukustav mürin ja läbilõikav krigin. Merevesi paiskus mühinal katlaruumi, vahutades ja kobrutades arvukate torude ja ventiilide ümber. Mõlemad mehed jõudsid viimasel hetkel hüpata viiendasse katlaruumi, otse nende selja taga sulgus veetihe uks. Kuid Barrett nägi, et ka 5. katlaruumis on lood halvad. 5. veetiheda vaheseina juurest ulatus ruumi umbes poole meetri pikkune pragu, millest purskus vett jämeda joana. Barretti kõrval hakkas söehunnik liikuma ja selle alt ronis välja kütja George Cavell, kes oli kokkupõrkel mattunud söe alla. Kuuendas katlaruumis suletud ukse taha jäänud kütkjad hakkasid kiiresti mööda avariiredeleid üles ronima. Mõned mehed jäid siiski kohale ning varsti tulid ka teised tagasi. Keegi hüüdis: „Sulgege kõik kolded!” – „Kustutage tuli!” Kütja George Beauchamp töötas palavikuliselt, kui vesi kuuendasse katlaruumi tungis ja kiiresti tõusma hakkas. Kõigest minutiga ulatus määrdeõlist rasvane ja söetolmust must vesi talle vööni. Ruum täitus aurupilvedega. Beauchamp ei saanud kunagi teada, kes hüüdis päästva lause, ta kuulis ainult: „Aitab!” Kergendus oli liiga suur, et tunda huvi hõikaja vastu, ta ronis mööda redelit üles – viimast korda!
Samal ajal võitles teine mehaanik Hesketh viiendas katlaruumis sinna tulvava veega. Tema abid Herbert Harvey ja Bertie Wilson panid tööle pilsipumbad, mis vähemalt esialgu suutsid vett kiiremini välja pumbata, kui seda lekist juurde voolas. Paar minutit seisid kütjad nõutult ning jälgisid Harvey ja Wilsoni tegevust. Masinaruumist anti kütjatele korraldus minna paaditekile. Mehed kiirustasid tungeldes mööda treppe üles, kuid sillalt käsutati nad uuesti alla tagasi.
Vahepeal kustusid katlaruumides tuled. Harvey käskis kohale jäänud Barrettil minna masinaruumi ja tuua laternad. Kuna katlaruume ühendavad uksed olid suletud, pidi ta mööda avariiredelit üles F-tekile ronima, et jällegi mööda redelit alla masinaruumi ronida. Just siis, kui ta hakkas masinaruumi laskuma, süttis taas valgus ning mehaanikud ei vajanud enam lampe.
Barrett andis korralduse kolded kustutada ja aur välja lasta. Ta ronis mööda redelit uuesti E-tekile ning kutsus seal viisteist nõutult ringi tammuvat kütjat endale abiks. Mehed ronisid alla ning hakkasid veega koldeid kustutama ja koldeuksi sulgema, et aur välja ei pääseks. Üks eluga pääsenud kütja meenutas hiljem: „Oli see alles põrguvärk kõiki neid koldeid kustutada.”
Aurupilved täitsid katlaruumi, mehed nõretasid higist, kuid aegamööda saadi kord majja. Tuled põlesid jälle, 5. katlaruum oli kuiv. Vähemalt siin näis olukord kontrolli all olevat. Kõigi meeleolu paranes ning loodeti parimat. Kui keegi teatas, et keskmise vahetuse mehed olid oma koikudest üles tekile kolinud, kuna nende kajutid olid vee alla jäänud, leidsid kõik selle väga koomilise olevat ja naersid.
Ülejäänud neli ahtripoolset katlaruumi olid veel kuivad, kuid sellest hoolimata olid seal töötavad kütjad väga erutatud ning püüdsid üksteiselt juhtunu kohta teavet saada. Täpselt ei teadnud keegi midagi. Kiiresti levis kuuldus, et Titanic olevat Newfoundlandi lähedal madalikule sõitnud. Paljud uskusid seda ka veel siis, kui üks kütja tuli ülevalt joostes alla ja karjus: „Me sõitsime jäämäele otsa!”
Juba kümme minutit pärast kokkupõrget panid vööris viibijad tähele, et laevas toimub kummalisi asju. Teenistusest vaba tisler Samuel Hemming pikutas oma vööris asuvas kajutis, kui kuulis äkki kummalist sisisevat heli, mis tuli vöörpiigist. Ta kargas püsti ning läks heliallikale nii lähedale kui võimalik. Hemming avastas, et ebaharilikku sisisevat heli tekitas vöörpiigist suure kiirusega väljuv õhk. Ta ei teadnud veel, et õhku surus välja vesi, mis tulvas laeva alumistesse ruumidesse. Ülemkütja Charles Hendrickson ärkas samuti ebahariliku heli peale, kuid seekord polnud tegemist sisiseva õhuga, vaid veega. Hendrickson läks trepišahti juurde, mis ühendas keerdtrepi abil kütjate kajuteid katlaruumidega. Kui ta alla vaatas, nägi ta, kuidas roheline merevesi alumiste malmist trepiastmete ümber vahutas.
Kolmanda klassi reisijat Carl Johnsonit, kelle kajut asus vööris G-tekil, tabas ebameeldiv üllatus. Kui Johnson tõusis, et vaadata, mis tema kajutiukse taga toimub, nägi ta, kuidas vesi voolab ukse alt sisse, ja kui ta oli riietunud, ulatus vesi tal juba üle kingade. Asjatundliku huviga pani ta tähele, et vesi valgub ühtlaselt üle põranda. Tema kõrvalkajutis reisiv 21-aastane iiri väljarändaja Daniel Buckley polnud nii nobe. „Ma ärkasin pärast kokkupõrget üles, kargasin voodist välja ja mu jalad said märjaks,” meenutas Buckley hiljem. „Vesi voolas aeglaselt ukse alt sisse, nagu oleks keegi terve ämbritäie ümber ajanud.”
„Tõuske üles!” hõikas Buckley oma kolmele kaasmaalasele. Mehed ainult naersid ja üks mühatas: „Mine voodisse, ega sa Iirimaal ole.” Mõni hetk hiljem hakkas meestel siiski kiire ja kui nad lõpuks kajutist lahkusid, ulatus vesi juba pahkluuni.
Postiruumis viibivad viis ametnikku said veelgi märjemaks kui Johnson ja Buckley. Titanicu postiosakond oli jagatud kaheks. Postikotte hoiti koos esimese klassi pagasiga kõige alumisel tekil ning posti sorteeriti selle kohal asuval G-tekil. Mõni minut pärast kokkupõrget ulatus vesi postiametnikele põlvini. Viis ametnikku (kes kõik hukkusid) tassisid 200 postikotti, mis sisaldasid 400 000 kirja, veel kuiva sorteerimisruumi. Kõigest viis minutit hiljem hakkas vesi ka G-tekki üle ujutama. Nüüd olid ametnikud sunnitud põgenema F-tekile.
Paarikümne miili kaugusel seisis Californiani sillal kolmas ohvitser Charles Victor Groves. Tol pühapäeval, alates kella 22.20-st, oli Californian sunnitud peatuma, olles ümbritsetud triivjääst. Umbes kell 23.10 märkas Groves idast kiiresti läheneva laeva tulesid. Tundmatu laev möödus Californianist lõuna poolt. Polnud mingit kahtlust, et tegemist oli suure reisilaevaga. Kella 23.30 paiku teatas Groves nähtust kapten Stanley Lordile. Kapten tegi ettepaneku mööduva laevaga plinklambi abil kontakti võtta. Groves täitis käsu, kuid laev ei vastanud. Umbes kell 23.40 märkas ta, et suur laev oli pardal kõik tuled kustutanud. Grovesi see ei üllatanud, sest ta oli mõnda aega teeninud Kaug-Ida laevaliinidel. Ka seal kustutati kesköö paiku tuled, et reisijad läheksid magama. Groves ei võinud muidugi aimatagi, et Titanic oli kokku põrganud jäämäega ja pööratud Californiani poole vööriga, mitte enam küljega.
Titanicu sillal püüdis kapten Smith olukorrast ülevaadet saada. Ta tõttas tüürpoordi sillatiivale, et vaadata, kas jäämäge on veel näha. Esimene ohvitser Murdoch ja neljas ohvitser Joseph Boxhall järgnesid talle. Mõni hetk seisid mehed vaikides ning vaatasid pingsalt pimedusse. Boxhall uskus laeva ahtri taga tumedat massi nägevat, aga kindel ta selles polnud. Nüüd oli vaja tegutseda, et saada teada laevale jäämäe poolt tekitatud vigastuste ulatust. Kapten Smith saatis Boxhalli laeva üle vaatama. Mõne minuti pärast oli Boxhall tagasi. Ta oli mööda F-tekki läinud nii kaugele vööri kui võimalik ja polnud avastanud seal vähimatki vigastust. Kuid allpool olid neljanda veetiheda vaheseina ees asuvad ruumid üle ujutatud ning postiametnikud tassisid kotte postiruumi kohal asuvale G-tekile. Seda kuuldes muutus kapten murelikuks ja ütles Boxhallile: „Minge alla ja otsige tisler üles. Las ta vaatab laeva vigastused üle.”
Trepil põrkas Boxhall kokku tisler John Hutchinsoniga, kes kiirustas sillale. Küünarnukkidega teed rajades hüüdis Hutichnson: „Kiiresti sillale! Vesi tungib laeva kohutava kiirusega!”
Tisleri kannul järgnes postiametnik Jago Smith, kes samuti tõttas sillale ja hüüdis juba eemalt: „Postiruum täitub kiiresti veega!”
Siis ilmus sillale Bruce Ismay, et uurida, kas on juhtunud midagi sellist, mida tema kui laevakompanii president peaks teadma. Ta oli tõmmanud ülikonna pidžaama peale, jalas olid tal tuhvlid. Kapten Smith informeeris teda jäämäest. Selle peale küsis Ismay: „Kas te usute, et laev on tõsiselt viga saanud?”
Paus. Siis ütles kapten: „Ma kardan, et jaa.”
Varsti pidid nad vigastuste kohta täpsemat teavet saama, sest telefoni teel oli kohale kutsutud Thomas Andrews, laevatehase Harland & Wolff eestseisuse liige. Titanicu ehitajana oli ta kaasa teinud ka proovisõidu ning peale tema polnud kedagi, kes oleks võinud paremini olukorda hinnata.
Olles oma kajutis süvenenud laeva jooniste uurimisse, ei pannud Andrews kokkupõrget ja pärast seda tekkinud saginat esiotsa tähelegi. Ta katkestas oma töö alles siis, kui kapten palus teda sillale.
Niipea kui Andrews oli sillale jõudnud, läks ta koos kapteniga väikesele uurimisretkele. Nad laskusid alla mööda meeskonnatreppi, et mitte tähelepanu äratada, läbisid koridoride labürindi laeva alumistel tekkidel ning möödusid postiruumist, kus postikotid vees ujusid.
Sillale pöördusid nad tagasi A-teki fuajee kaudu, kus tunglesid reisijad. Kõik püüdsid nende kahe näolt välja lugeda, kas olukord on hea või halb, kuid Smithi ja Andrewsi ilmed ei reetnud midagi. Mitte kõik meeskonnaliikmed ei suutnud ennast valitseda. Kajutis D 60 palus missis Henry Sleeper, et laevaarst dr. William O’Loughlin keelitaks tema haiget meest voodisse jääma. Kuid vana doktor hüüdis: „Mulle öeldi, et lastiruumides ujub pagas juba vees. Oleks parem, kui te läheksite otsekohe paaditekile.”
Kajutis C 91 istus noor guvernant Elizabeth Shutes koos oma 19-aastase kasvandiku Margaret Grahamiga. Kui üks ohvitser nende kajutist möödus, küsis missis Shutes, kas on mingit ohtu karta. „Ei,” vastas mees heatujuliselt, kuid Shutes kuulis, kuidas eemalduv ohvitser ütles koridoris kellelegi: „Mingi aja suudame vett välja pumbata.” Missis Shutes heitis pilgu Margaretile, kes närviliselt kanavõileiba näris. Tema käsi värises nii tugevasti, et kanaliha leivalt lauale pudenes.
E-tekil ei esitatud enam mingeid küsimusi. Seal asuvas avaras koridoris tunglesid 6. katlaruumist sissevoolava vee eest põgenenud kütjad ja kolmanda klassi reisijad, kes oma pakke kaasa tassides üritasid leida teed laeva ahtrisse. Neile polnud vaja öelda, et olukord on ülimalt ohtlik. Kolmanda klassi reisijad, kelle kajutid asusid tüürpoordis tekkidel E–G, ei tajunud kokkupõrget sugugi „nõrga libisemisena”. Vastupidi, seal kostis see põrgulikult valju mürinana, mis äratas kõik magajad.
Antoni ja Celiney Yasbeck, kes oli alles poolteist kuud abielus olnud, jooksid pärast kokkupõrget koridori. Selle asemel, et informatsiooni hankimiseks ülemisele tekile tormata, näis neile palju lihtsam olevat minna alla vaatama, mis lahti. Pikkades öösärkides abielupaar leidis F-tekil ukse, mille kaudu pääses katlaruumi. Avanud ukse, vaatasid nad alla. Aitas ühestainsast pilgust, jooksujalu tõttasid nad kajutisse tagasi ning hakkasid palavikulise kiirusega riietuma.
A-tekil tegi Lawrence Beesley kummalise tähelepaneku. Ta tahtis minna alla oma kajutit üle vaatama, kui tal tekkis tunne, et treppidega pole kõik korras. Need tundusid talle kuidagi lamedatena ning alla laskudes tabas jalg astme asemel tühjust, nii et ta pidi ühe astme vahele jätma. Jäi mulje, nagu oleks laev vööri poole kaldu.
Ka major Arthur Peuchen, Torontost pärit keskealine tööstuskeemik, märkas seda fenomeni. Ta viibis koos Kanada Grand Trunk Railroadi presidendi mr. Charles M. Haysiga A-teki vööripoolses osas ning jälgis, kuidas kolmanda klassi reisijad jäämäe küljest Titanicu tekile varisenud jäätükkidega jalgpalli mängisid. Peuchen tundis, kuidas tekk hakkas aegamööda kaldu vajuma.
„Issand, laev on kreenis!” hüüdis ta Haysile. „See pole võimalik. Meri on ju rahulik ja laev seisab.”
„Ma tean vaid üht,” vastas Hays rahulikult, „see laev ei saa uppuda.”
Teisedki reisijad märkasid laeva diferentsi vööri, kuid pidasid sellele osutamist taktituks. Ka 5. katlaruumis viibiv kütja Barrett otsustas sellest pumpade juures askeldavatele mehaanikutele mitte rääkida.
Kaptenisillal näitas kreenimõõtja 5-kraadist kreeni tüürpoordi.
Andrews ja kapten Smith tegid olukorrast kiiresti kokkuvõtte: vesi vöörpiigis; vesi esimeses ja teises veetihedas sektsioonis, postiruumis ja 6. ning 5. katlaruumis. Kümne minuti jooksul oli vesi tõusnud umbes 4,25 m kõrgusele kiilust, välja arvatud 5. katlaruumis. Järelikult lekkis laev vähemalt saja meetri ulatuses. Esimesed viis veetihedat sektsiooni lekkisid. Mida see tähendas? Andrews seletas rahuliku häälega, et laev jääb vee peale, kui kaks sektsiooni täituvad veega, ega upu ka siis, kui kolm esimest sektsiooni veega üle ujutatakse. Ja isegi siis mitte, kui lekkima peaks neli esimest kambrit. Kuid Titanic ei jää mingil juhul vee peale, kui viis esimest sektsiooni vett täis voolavad. Asi oli selles, et veetihedad vaheseinad katlaruumide vahel ulatusid ainult E-tekini (3 meetrit üle veeliini). Kui nüüd kuus esimest sektsiooni veega täituvad, vajub laev nii sügavale, et vesi voolaks üle vaheseina seitsmendasse kambrisse, sealt edasi kaheksandasse jne. Kuigi esimene ohvitser Murdoch oli jõudnud kõik veetihedates vaheseintes asuvad uksed ühe kangilevajutusega sulgeda veel enne, kui laev jäämäega kokku põrkas, ei päästnud see Andrewsi sõnul enam midagi. Titanicu põhjaminek oli ainult aja küsimus. Kõigile asjaosalistele oli see šokk – ka kaptenile, kes omal ajal oli juhtinud Adriaticut. Nüüd viibis ta avarii teinud laeval, mis oli kaks korda suurem ning kaks korda merekindlam kui Adriatic, ning selle ehitaja ütleb, et laev upub!
Viis minutit pärast keskööd ehk 25 minutit pärast kokkupõrget käsib kapten Smith esimesel ohvitseril Wilde’il valmis seada päästepaadid vettelaskmiseks, esimesel ohvitseril Murdochil ette valmistada reisijad, kuuendal ohvitseril Moodyl juhatada reisijad päästepaatide juurde. Neljandal ohvitseril Boxhallil käsib ta äratada teise ohvitseri Lightolleri ja kolmanda ohvitseri Pitmani. Seejärel läheb ta sillast umbes 18 m kaugusel pakpoordis asuvasse raadioruhvi.
Radistid Phillips ja Bride ei teadnud juhtunust veel midagi. Neil oli selja taga ränk ja väsitav päev. 1912. aastal oli raadiotelegraaf alles lapsekingades ja saatjate leviulatus väike. Radistidel nappis kogemusi, sagedaste sidehäirete tõttu oli raske raadiosõnumeid selgelt vastu võtta ning sageli tuli sõnumit korrata. Pealegi suurendasid reisilaevade radistide töökoormust edevad ja tüütud reisijad, kes olles uuest mänguasjast – traadita telegraafist – suures vaimustuses, ei suutnud vastu panna kiusatusele kodustele sõnumeid saata. Terve pühapäeva olid Titanicu radistid eratelegramme saatnud. 30 dollari eest kuus pidid need mehed töötama 14 tundi päevas. Oli juba kesköö, kuid postikorv polnud ikka veel tühi ning ikka ja jälle oli raadioside häiritud.
Päev oli olnud nii pingeline, et Bride otsustas Phillipsi keskööl välja vahetada, kuigi tema vahetus pidi algama alles kell kaks öösel. Ta ärkas kell 23.55, lükkas nende magamisruumi raadioruhvist eraldava rohelise kardina kõrvale ja küsis Phillipsilt, kuidas asjad edenevad. Phillips ütles, et ta oli just lõpetanud sideseansi Race’i neemega. Bride asus riietuma. Phillips hõikas talle, et laev on arvatavasti viga saanud ja nad pöörduvad Belfasti tagasi.
Mõne minuti pärast oli Bride riides ning pani kõrvaklapid pähe. Vaevalt oli Phillips rohelise kardina taha kadunud, kui kapten Smith raadioruhvi astus ja lausus: „Me sõitsime jäämäele otsa, selgitasin välja vigastused. Olge valmis appikutset saatma, kuid mitte enne, kui ma ütlen.”
Kapten lahkus, kuid juba minuti pärast tuli ta tagasi, pistis pea ukse vahelt sisse ja hüüdis: „Kutsuge abi!”
Vahepeal oli Phillips taas morseaparaadi taga istet võtnud. Ta küsis kaptenilt, kas ta peaks kasutama üldtuntud hädasignaali CQD.
„Jah, otsekohe!” kõlas vastus.
Kapten ulatas Phillipsile sedeli laeva koordinaatidega. Phillips võttis Bride’ilt kõrvaklapid ning kell 00.15 hakkas ta morsevõtmega toksima hädasignaali CQD, Titanicu kutsungit MGY ja laeva koordinaate 41° 46´ põhjalaiust ja 50° 14´ läänepikkust. Ikka ja jälle saatis ta hädasignaali üle külma ja pimeda Atlandi ookeani…
* * *
Californiani kolmas ohvitser Groves istus radist Cyril F. Evansi voodil ja tegi aega parajaks. Groves oli teadmishimuline noor mees, kes tundis suurt huvi maailmas toimuva vastu ja kui juhtus aega olema, kruttis ka ise raadiojaama. Pärast vahetuse lõppu läks ta meelsasti Evansi raadioruumi, et uudiseid kuulata. Evansil polnud midagi Grovesi seltskonna vastu, sest ühel kolmanda klassi aurikul leidus harva ohvitsere, keda huvitanuks mujal maailmas toimuv, rääkimata raadioasjandusest. Kuid täna polnud Evansil tuju vestelda, sest päev oli olnud väsitav ja pealegi polnud kedagi teda välja vahetamas. Ka oli tema tuju rikkunud Titanicu radisti mühaklik käitumine. Kell 23.30 võis ta raadiosaatja välja lülitada ja puhkama heita. Tol õhtul polnud tal enam mingit tahtmist Grovesiga lobiseda. Ohvitser üritas siiski. „Milliste laevadega sa oled täna ühenduses olnud?”
„Ainult Titanicuga,” vastas Evans pilku ajalehelt tõstmata. Radisti vähesele jutukusele tähelepanu pööramata istus Groves laua taha ja pani kõrvaklapid pähe. Groves oskas juba edastada lihtsaid sõnumeid, kuid aparatuuri käsitlemisega ei tulnud ta veel toime. Californiani raadioaparaadil oli magnetiline kontrollseade, mille käitas kellamehhanism. Kuna Groves ei keeranud detektorit üles, siis ta ka ei kuulnud midagi. Ta loobus edasistest katsetustest, pani kõrvaklapid lauale ja läks jutukamat seltskonda otsima. See oli pisut enne kella 00.15.
* * *
* Tollal Inglise laevadel kehtinud ja tänapäeval absurdsena tunduv roolikomando „Rool tüürpoordi!” tähendas, et laeva vöör pidi pöörduma hoopiski pakpoordi, ahter aga tüürpoordi. Murdoch lootis, et nii õnnestub vältida otsekokkupõrget. Kui Titanicu vööri tüürpoordipoolne osa põrkas allpool veeliini vastu jäämäe veealust osa, andis Murdoch käskluse „Rool pakpoordi!” – seega pidi Titanicu ahter pöörduma tüürpoordi, et jäämägi ei tabaks laeva kesk- ja ahtriosa. Selline segadust tekitav komando oli pärit veel ajast, kui laeva rooli pöörati pinni abil. Euroopa kontinendil loobuti vääriti mõistetavate roolikomandode kasutamisest 1905. aastal, kuid Inglismaal mindi otsesele roolikomandole üle alles 1920. aastate alguses.
NB! Loe edasi:
Titanicu viimased tunnid
„Titanic“ – müüdid ja legendid
„Titanicu” hukkumise asjaolude juurdlus
©Peter Hagen
