Itaalia, San Marino (galerii)
San Marino (ametlikult San Marino Vabariik; itaalia k. Repubblica di San Marino, ka Serenissima Repubblica di San Marino) on merepiirideta kääbusriik. See on tervikuna ümbritsetud Itaalia territooriumist, moodustade0 enklaavi Itaalia territooriumi sees. San Marino on maailma vanim tänini eksisteeriv vabariik ja Euroopa Nõukogu väikseim liikmesriik.
San Marino asub Lõuna-Euroopas Apeniini poolsaare keskosas. San Marino maismaapiiri kogupikkus on 37 km. Riigisisene pikim vahemaa põhjast lõunasse on 13 km, idast läände aga 9 km. San Marino maastik on mägine, läbi riigi kulgeb edelast kirdesse mäeahelik. Riigi kõrgeim koht on Titano mägi (itaalia k. Monte Titano), mis ulatub 755 m üle merepinna.
Riigis on kirjeldatud 744 kõrgema taime liiki. Riigis ametlikult metsa ei esine. Küll on aga parke ja rohealasid, mille peamised puuliigid on laialehised puud, nagu harilik tamm.
San Marinos on kirjeldatud 96 linnuliiki.
San Marinos valitseb vahemereline kliima, suvel ulatub maksimaalne temperatuur +26 °C, talvel – 7 °C. Aasta keskmine sademete hulk riigis on tavaliselt vahemikus 560–800 mm.
San Marino on parlamentaarne vabariik. Riigipeaks on kaks samaaegselt ametisse määratavat kaptenregenti, kes on ametis kuus kuud (kas oktoobrist aprillini või aprillist oktoobrini). Kaptenregendid valitakse ametisse üldkogu poolt. Kaptenregente assisteerib üheksa riigisekretäri, kelle seast välisasjade riigisekretär täidab ka valitsusjuhi ülesandeid.
San Marinol puudub põhiseadus. Riigi õigussüsteemi aluseks on 1600 vastu võetud statuudidja 1974 kehtestatud kodanikuõiguste deklaratsioon. Riigi kõrgeim kohtuorgan on Kaheteistkümne nõukogu, mille liikmed määrab ametisse üldkogu viieks aastaks. San Marino on 1992. aastast ÜRO liige.
San Marinos elas 31. detsember 2000 seisuga 33 627 inimest. Riigis elas 16 587 meest (49,3% rahvastikust) ja 17 040 naist (50,7% rahvastikust). Serravalle omavalitsuses elas 11 066, Borgo Maggiores 6969 ja San Marinos 4048 elanikku. 97% riigi elanikest on katoliiklased. Riigis tegutseb 12 katoliku kogudust ja mitmeid katoliiklikke institutsioone. Vähesel määral leidub riigis teiste religioonide ja konfessioonide esindajaid, aga samuti ka ateiste.
San Marinos puudub regulaararmee ja sõjalise rünnaku korral kaitseb riiki Itaalia. Samas riigi kaitse vajadustest lähtuvalt võidakse mobiliseerida kõik mehed vanuses 16–55 eluaastat. San Marinos tegutseb vabatahtlike osalusel põhinev Sõjaväeline Korpus (Corpi Militari), mis täidab politsei ja tseremoniaalseid funktsioone.
San Marino sõjaväe tuumik on Ammuküttide Korpus, kuhu kuulub 70 meest. San Marino Kalju kaardivägi valvab valitsushoonet ja patrullib piiril. Valitsushoone valves kasutavad kaardiväelased Beretta BM 59 vintpüsse, piirivalves aga Glock 17 püstoleid. Kaardiväe koosseisus on ka suurtükiväe üksus, kelle ülesanne on tseremoniaalsete sündmuste korral käsitseda valitsushoone ainsat kahurit. Nõukogu kaardivägi turvab kaptenregente ja üldkogu istungeid. Riigis on veel sandarmeeriakorpus ja miilitsakompanii, mille koosseisu kuulub 50-liikmeline ansambel.
Traditsiooni järgi rajas San Marino püha Marinus, kes oli pärit tänapäeva Horvaatia lähistelt Rabi saarelt. Marinus tegutses Riminis kiviraidurina.
San Marinos kujunes järgnevate sajandite jooksul välja kommuun, mis 10. sajandist oli vasallisuhetes Spoleto hertsogkonnaga. 1243 määrati ametisse esimesed kaptenregendid, 1263 on teada riigi varaseim statuut.
Itaalia kuningriigi ja San Marino vahel sõlmiti 1862 leping, mida revideeriti 1872. 19. sajandi lõpus tabas riiki majanduskriis ja sellest tingitud tööpuudus, mistõttu paljud elanikud lahkusid riigist. 25. märtsil 1906 kogunesid 805 perekonna esindajad, et arutada riigi tulevikku ja valitsemise korraldust. Esimeses maailmasõjas jäi San Marino neutraalseks, kuid 10 vabatahtlikku osales Itaalia üksustes. Pärast sõda jagelesid riigis omavahel sotsialistid ja fašistid.
Teises maailmasõjas pakkus San Marino peavarju 100 000 sõjapõgenikule. Briti lennuvägi pommitas 26. juunil 1944 San Marinot, hävitades raudtee ja surmates 63 tsiviilisikut. 27. juulil 1944 esitas Saksa ohvitser Gunther San Marino juhtidele ultimaatumi. 30. juulil 1944 rekvireerisid Saksa väed kaks avalikus kasutuses olnud hoonet, muutes need sõjaväehaiglaks. Järgmisel päeval saatsid riigi juhid Natsi-Saksamaa juhtidele kirjad, milles protesteerisid Saksa vägede invasiooni vastu. 17.–20. septembril 1944 pidasid Saksa ja liitlasväed San Marino alal lahingu, milles hukkus 597 sõdurit. Lahingu järel okupeerisid liitlasväed kaheks kuuks San Marino.
San Marino oli pärast Teist maailmasõda 1945 esimene Lääne-Euroopa riik, kus pääses võimule kommunistlik partei. San Marino oli ka esimene riik, kus kommunistid valiti parlamenti demokraatlikul teel. Kommunistid olid partei peasekretäri Ermenegildo Gasperoni juhtimisel valitsuses 1957. aastani, mil nad üritasid 19. septembril 1957 läbi viia riigipööret. Riigipöörde luhtumisel jäid kommunistid opositsiooni ja partei saadeti 1990 laiali. 29. augustil 1982 külastas riiki paavst Johannes Paulus II ja 19. juunil 2011 Benedictus XVI. 26. mail 2005 külastas San Marinot ajakirja „Maaja“ toimetaja Peter Hagen.
