Islami pealetung

Möll Tuneesias ja Egiptuses on paelunud maailma tähelepanu, sest toimumas on midagi väga olulist. Neile on lisandumas Alžeeria, Jordaania, Jeemen…Asi pole ainult tõsiasjas, et Egiptus on araabia maailma juhtriik ja USA (demokraatliku Lääne) peamisi liitlasi Lähis-Idas. Ilmselt on tegemist osaga poliitilise islamismi pealetungist.

 Me oleme harjunud Egiptust pidama islamiususliseks riigiks juba aegade hämarusest alates. Paraku on islam ajaloolises mõttes suhteliselt uus nähtudes, tekkides alles 7 sajandil m.a.j. Enne seda oli Egiptus üks oluline kristlik piirkond, üks kristluse hälle, mis tänapäevaks on aastasadadega islamiseerunud. Praeguseks on varakristlasi kopte jäänud Egiptuses ametlikel andmetel järele vaid 9% elanikest. Mitteametlikel 15%. Lähis-Ida oli algselt kristluse kants, kust see kiirgus Aafrikasse, Aasiasse ja läbi Konstantinoopoli Euroopasse. Seepärast on kristlus algselt pigem Aasia, kui Euroopa nähtus. Euroopa on kristluse pelgupaik, kus ta on leiges vormis kodunenud. Aafrikasse liikus kristlus mööda Niiluse jõge ülesvoolu ja Punase mere rannikut. Selle jäänukina tunneme seni säilinud varakristlikku ühiskonda Etioopias. Jeemen oli 6. sajandil valdavalt kristlik maa. Seetõttu vallutas Jeemeni 525. aastal Etioopia, et viia kristlase „ühe katuse” alla. Tänapäeval on Jeemeni kristlik kogukond peaaegu olematu. Euroopas levis kristlus paljuski Rooma keisririigi käsu korras.
Ajalooliselt olid kristlikud piirkonnad tänapäeva Jordaania, Palestiina, Süüria, Türgi… Vana-Rooma keisririigi Aafrika provintsides (tänapäeva Liibüa, Tuneesia, Alžeeria) oli kristlus üsna levinud. Tänapäeval on kristlasi Süürias vaid 9%, Liibüas 3%, Iraagis 3%, Iisraelis 2%, Jordaanias 6% ja Liibanonis 36%. Viimases on ilmselt oma mõju jätnud 800 aastat tagasi toimunud ristisõjad, mil püha pärimuse (Uue Testamendi) ajel prooviti rajada kristlikke riike. Katse kestis kakssada aastat ja kukkus läbi. 20 sajandil tehti uus katse. Seekord rajati Vana Testamendi toel Iisraeli riik. Katse kestab 63-ndat aastat. (artikkel on kirjutatud 2011. aastal.) Selle tulemused saame teada ehk lähema saja aasta jooksul.
Aegade jooksul hakkas islamiseeruma ka tänapäeva Euroopa. Berberid hõivasid peaaegu kogu tänapäevase Hispaania ja Portugali. Sealt oli islam siiski sunnitud lõplikult taanduma pärast Granada emiraadi langemist kristlaste kätte 1492. aastal. Seejärel aeti maurid Hispaaniast välja ja juudid läksid suures osas muslimitega kaasa.
Ajal mil muslimeid Pürenee poolsaarel välja aeti, hakkas islamiseeruma Lõuna-Euroopa. Sellest ajastust on meil valdavalt islamiusuliste riikidena esindatud kaks albaanlaste riiki – Albaania ja Kosovo. Islamiseerunud slaavlasi esindab Bosnia ja Herzegoviina, kus peaaegu pool elanikest on muslimid. Riik on muutumas islamiski eelpostiks Euroopas. Omaette nähtust kujutab enesest Türgi, kus kristlasi on vaid umbes 100000. 20 sajandi alul oli Mustafa Kemal (Atatürk) rajanud Türgis ilmaliku riigi. Türgi riik lahutas küll 1924. aastal kiriku riigist, kuid vabanes eelnevalt kristlastest elanikkonnast. 20. sajandi algul moodustasid türklased tänasel Türgi alal enamuse vaid Angora (Ankara) piirkonnas ning Anatoolias. 1915. aastal küüditati 1,5 miljonit armeenlast Süüriasse, kus paljud hukkusid või pagesid välismaale. Kreeka-Türgi sõdade tulemusel sunniti lahkuma umbes 1 miljon kreeklast. Tänaseks on Türgi türklaste ja kurdide riik.

Islami probleem
Täpsemalt probleem Lääne demokraatlikule ühiskonnale. Islam tähendab rahu. Rahu kuulutamisega on islam tegelenud oma algusest peale. Paraku pole rahu mõeldud kõigi jaoks vaid nende jaoks, kes on õiget usku. Teatud mõttes on islamil ja marksismi praktikal mitmeid ühisjooni. Nõukogude Liit oli „maailma rahuvõitluse“ esirinnas, paraku hambuni relvis ja iga hetk valmis jõudu kasutama. Islam peab end usulise mõtte tipuks, mis ühendab parema ja täiuslikuma osa jumala tundmisest. Meenutades marksismi, siis oli sealgi kolm allikat ja kolm komponenti, mis haarasid enesesse mineviku vaimuvara paremiku. Nii peetakse islamis eelviimaseks prohvetiks enne prohvet Muhamedi Jeesus Kristust. Seda Issa nime all. Islami pärimuses ei löödud teda risti vaid oma elu lõpul ta jutlustas Idamaades ja suri Indias Srinagaris. Seal on tänapäevalgi tema haud, mis on muslimite üheks palverännaku paigaks.
Islam ei ole (usu)salliv Euroopa mõistes. Islamisse võib astuda, kuid ei saa lahkuda. Lahkujatel on karistuseks surm. Elamisväärseteks ei peeta hõimu-ususlisi (paganaid) ja ilmalikke inimesi. Niisugust mõistet nagu ilmalikkus ei ole araabia keeles otseselt olemas. Seda tõlgitakse kui „usu puudumist“, mis on kõige jumalasalgavam elulaad. Ka need inimesed ei ole elamist väärt. Meil Eestis on põhjust seda teraselt silmas pidada. Nõukogude Liit ei sallinud samuti neid, kes kord valinud sotsialismitee, tahtsid sellelt ära pöörata. Karistama saadeti sõjavägi Ida-Saksamaale, Ungarisse, Tšehhoslovakkiasse, Afganistani. Tänasel islamismil pole sellist laiahaardelist võimekust, kuid jõukohaselt seda põhimõtet rakendatakse.
2006. aastal äratas tähelepanu Abdul Rahmani juhtum Afganistanis. Töötades Läänes, otsustas ta astuda ristiusku. Pöördudes tagasi Afganistani oma pere järele, võtsid Hamid Karzai võimud ta kinni ja mõistsid usust taganemise eest surma. Mees olekski üles poodud, kui USA merejalaväelased poleks teda jõuga vabastanud. Saatuse iroonia seisneb selles, et Lääs peab Karzai režiimi ülal.
Lõuna-Sudaanis tapeti viimase Lõuna-Põhja sõja ajal aastatel 1983–2005 2 miljonit inimest, mis tähendab relvitu elanikkonna valimatut hävitamist. Kuna Lõuna elanikud on valdavalt hõimu-usulised, siis tõsimuslimi jaoks pole nad täisväärtuslikud inimesed. Siit ka halastamatus. Euroopas ja Ameerikas lõhkevad pommid ning mõrvad on samuti üks mitteislamliku maailma karistamise viise.
Islam ei anna usulisi valikuid naistele ja lastele. Islami mehest sündinud lapsed usku valida ei saa. Nemad on muslimid. Muslimi naine võib abielluda vaid muslimist mehega. Muslimist mees võib abielluda muslimist, kristlasest, juudist, zoroastristist või hinduistist naisega. Nende lapsed on muslimid. Selline demograafiline tee pidi prohvet Muhamedi arusaamist mööda muutma maailma ajapikku ainitiselt islamlikuks.
Ususallivus islamis piirdub „raamaturahvastega“ ning need on islamile vaimselt allutatud ega saa olla islami kõrval võrdväärsed. Jutt käib kristlastest, judaistidest, zoroastristidest ja hinduistidest. Nõukogude marksism talus samuti mitmeid maailmavaateid, millega tehti koostööd ning väideldi. Selleks olid sotsialistid, rahuliikumised, rahvuslikud vabadusliikumised jne… Neid taluti, kuid marksitliku täiuseni ühiskonna käsitlemisel ei küündinud neist marksistide arvates keegi. Marksismile vaenulikesse ja laostavatesse ideoloogiatesse (kapitalistlik kord) oli suhtumine ühene – need tuleb hävitada. Nii Nõukogude Liidu käsilased kui ka paljud islamistid, kes neavad Õhtumaade ühiskonda ja ennustavad talle kadu, nautisid (naudivad) Lääne ühiskonna võimalusi. Püüdes seda samas seestpoolt igati õõnestada. Ülaltooduga ei piirdu islami ja marksismi praktika sarnasus.
Paraku on neil üks oluline erinevus. Marksism oli ajaloolises mõttes hiline ja juurdumatu nähtus. Islam on aga juurdunud üle tuhande aasta. Sisuliselt on islami sallivus muu maailmavaate allutamise sallivus. See ei anna inimestele maailmavaatelisi vabadusi ja valikuid ning on seetõttu praegusel kujul Lääne ühiskonnale sobimatu ja ohtlik.
Lääs on ilmselgelt vaimselt kimpus islamiriikidega. Lääne liberaalsete väärtuste vaatepunktist ei tohiks islami maailma autokraatiaid toetada. Samas on demokraatia toetamine kaasa toonud läänevaenuliku poliitilise islami võimuletuleku.
Iraan on ehe näide. Šahh Reza Pehlevi alustas 1963. aastal riigi kaasajastamist (valge revolutsioon). Mõistagi isevalitsuse tingimustes nagu kunagi Peeter I Venemaal.
1975. aastal kuulutas šahh Iraani ilmalikuks riigiks. See oli tagurlastele liig mis liig. 1978. aastal hakati massirahutuste harjal nõudma demokraatiat, et järgmisel aastal kuulutada demokraatliku rahvahääletuse käigus välja islamivabariik. Riiki hakkas juhtima Prantsusmaal pagendusest naasnud usufanaatik ajatolla Homeini. Sellega oli demokraatial lõpp. Nüüd on vaja valimistel kandideerimiseks vaimulikest koosneva kogu luba, kes teevad kindlaks kandidaadi ustavuse islamirevolutsiooni (vrd. oktoobrirevolutsiooni) saavutustele. 12 juhtivat islamitundjat moodustavad aga kõige mõjuvõimsama riigiorgani – Järelevalve Nõukogu. See kontrollib kõige vastavust islami seadustele.
Iraagis valitses diktaator Saddam Hussein, Araabia Taassünni Sotsialistliku Partei Iraagi tiiva juht. Sunniidi vähemuse esindaja. Iraagis kehtis ilmalik riigikord, mis terroriseeris oma kodanikke ja rüüstas Kurdistani. Keelas šiiitide palverännakud pühadesse linnadesse Kerbelasse ja Najafi. 2003 aastal Hussein kukutati ameeriklaste eestvedamisel. Okupatsiooni tingimustes kehtestati habras demokraatia, mis lõpuks andis võimu šiiitide enamusele. Viimane kuulab salamahti USA verivaenlase šiiitliku Iraani nõuandeid. Kuulutati välja islamivabariik. Lääs kulutab Iraagi abistamiseks igal aastal miljardeid dollareid, kuid läänesõbralikumaks riik eriti muutunud ei ole. Pole teada, mis saab NATO vägede lõpliku lahkumise järel.
Keeruliseks on osutunud olukord Afganistanis. NATO poolt 2002. aastal võimule toodud Hamid Karzai kehtestas islamivabariigi. Demokraatia kehtestamine pole osutunud kuigi õnnestunuks. Äsja valitud parlamendivalimistel tehti laialdaselt sohki nii Karzai pooldajate, kui vastaste poolt. Esimesel katsel parlamendi esimeest valida sai Karzai toetusel kõige rohkem hääli Abdul Rasul Sayyat. Äge islamist ja läänevastane. Mees, kes 1996. aastal aitas välja Osama bin Ladeni, kui see pidi Sudaanist lahkuma. Ta koolitas välja Khalid Shekh Muhhammadi, ühe 11. septembril 2001 New Yorki kaksiktornide ründamise peakorraldaja. Lääs on selle režiimi võimul hoidmiseks kulutanud kümneid miljardeid dollareid ja üle 2300 sõjaväelase elu. Paraku tuleb 90% oopiumist endiselt Afganistanist. Segaduste lõppu pole näha.
Hiiliv islamism pureb Türgit, kus Õigluse ja Arengu partei Recep Erdogani eestvedamisel nõrgendab demokraatia tugevdamise käigus armee rolli ühiskonnas. Armee on senini olnud riigi ilmalikkuse tagatis Atatürgi ajast alates.
Tuneesias kukutati korrumpeerunud president ben Ali. Ta tagas ilmaliku riigi toimimise. Demokraatia tingimustes see nii kindel enam ei ole, kuigi ühiskond on Euroopaga üsna sarnane. 20% kõrgharidusega inimesi ning Aafrika madalaim sündivus. Olukord sarnaneb 1968 aasta üliõpilasrahutuste ajastuga Euroopas.
Egiptuse rahutuste ajal kutsusid nii Ameerika Ühendriigid kui ka Saudi Araabia, president Hosni Mubaraki võtma kuulda protestijate häält ja laiendama demokraatiat. USA huvi oli tugevdada läänelikku demokraatiat, Saudi Araabia tahab vabu käsi tagurlikule Muslimi Vennaskonnale, mis on hetkel mõjukaim opositsioonijõud. Tegu on paljudes riikides tegutseva äärmusliku muslimi poliitilise liikumisega, kes tapsid eelmise Egiptuse presidendi Anvar Sadati. Mubarak on neid jõuga vaos hoidnud.
Jordaanias mindi esialgu peaministri kallale, sest kuningas Abdullah II on prohvet Muhamedi järeltulija. Tema kallale tubli muslim otseselt minna ei saa.
Alžeerias islamistid (Islami Päästerinne) võitsid Lääne survel läbiviidud demokraatlikud parlamendivalimised 1991 aastal. Sõjavägi haaras selle peale võimu ja puhkenud kodusõjas oli 100 000 ohvrit. Sõja järel hakati rohkem järgima islami reegleid. Nüüd ootavad islamistid ilmselt uut võimalust. Võiks kõnelda veel Jeemenist, Süüriast või Pakistanist, kuid see ei lisaks üldpildile midagi olulist.
Lääs on kulutanud palju raha islami maailma kaasajastamisele. Hinnanguliselt 3 triljonit dollarit. Talunud autokraatiate korrumpeerumist, demokraatia ja inimõiguste eiramist. Paraku ei saa see kesta lõputult. Samas on tulemused kesised. Lääs toetab suurte summadega demokraatia arengut, kuid rahastab sellega võimulibisemist islamistide kätte. Nende sallimatus on samas Läänele otseseks ohuks, sest islamis pole valgustusaega olnud. Tagatipuks on USA kindlamad liitlased äärmuslikud islamiriigid nagu Saudi Araabia, kus demokraatiast mõtleminegi on kõike nägeva Allahi palge eest selge patt.
Mida teha selles olukorras?
Kui islamimaailmas valgustusaega ei tule, liigub kõik uue mauride väljaajamise suunas Euroopast või…

13. aprill 2011, Ardo Aasmäe (1951–2014)