Islam on tuhat aastat kristlusega sõjajalal olnud

William Kilpatrick tuletab Raymond Ibrahimi raamatu “Sword and Scimitar” näidetel meelde 14 sajandi pikkust sõjapidamise ajalugu islami ja kristluse vahel: „Kõiki oma sõdasid ja röövretki selle tohutult pika ajalooperioodi vältel õigustasid moslemid koraaniga ning Muhamedi ütluste ja ettevõtmistega. Islamiliidrid ei võtnud oma vallutusi kui vaid kohaliku tähtsusega asju, vaid kui samme maailma allutamisel.” 

Ajal, mil katoliku noortele õpetatakse, et islam tähendab rahu, palverännakut ja palvetamist, ning täiskasvanud katoliiklaste seas nähakse moslemeid kui valestimõistetud vähemust, kes vaid oma väärtusi ja baba ghanoush’i jagada tahavad, on värskendav aegajalt reaalsusega kokku puutuda.
„Värskendava” all pean ma siinkohal silmas viisi, kuidas värskendavalt mõjub külma vette hüppamine. Just äsja lugesin ma läbi Raymond Ibrahimi raamatu “Sword and Scimitar” (tavaline mõõk ja türklaste kõver torkerelv – toim.), mis kirjeldab 14 sajandi jagu sõjapidamist islami ja Lääne vahel – ning mille efekt sarnanes jäisesse vette sulpsatamisega.
Mitte et ma varem ajaloost üldjoontes pilti poleks omanud, vaid inimesel kipuvad lihtsalt üksikasjad meelest minema – ning just neis varjub väidetavalt kurat. Ja Ibrahim varustab meid nendega külluslikult. Ning veelgi enam: mainitud üksikasjad on niivõrd šokeerivad, et paratamatult jääb mulje, et kurat tõesti sellest sajandeid kestnud džihaadist kristluse vastu vahetult osa on võtnud.
Ja tegelikult saidki paljud kristlased noil aegadel asjast just niiviisi aru. Nii paavstide kui talupoegade poolt viidati Muhamedile ja islamile tihtilugu kui „deemonlikele,” „kuratlikele” ja „saatanlikele” nähtustele. Moslemid aga omalt poolt vihkasid eriliselt kristlasi. Nende meelest oli kristlik usk Kristuse jumalikkusesse suur patt Allahi vastu. Kuhu iganes moslemite armeed ka tungisid, ikka rüvetasid ja hävitasid nad kirikuid, purustasid riste ja ausambaid, ning pidasid iseäranis vajalikuks nunnasid vägistada ning preestreid ja munkasid piinata.
Ühesõnaga: vägivaldsed konfliktid moslemite ja kristlaste vahel olid ennekõike religioossed sõjad ning mitte sõjad ressursside ja riiklike huvide pärast, nagu pakuvad paljud tänapäeva ajaloolased. Mõned ajaloolased paistavad kunagistest sündmustest üsna vähe huvituvat, ostsides pigem viise, et neid tänapäevaste narratiividega kokku sobitada. Nende põhiallikaks on nende endi „nüüdisaegne” vaatevinkel. Kontrastiks sellele on aga Ibrahim, kes saab aru nii araabia kui kreeka keelest, võimaldanud moslemitest ja kristlastest pealtnägijail ise oma lugu jutustada. Ning seega, kui jutuks tulevad janitšarid – kristlastest poisid, kes oma vanematelt rööviti ja jõuga islamisõduriteks tehti –, kirjeldab Ibrahim sajandite tagant pärinevatele käsikirjadele tuginedes röövimiste õudusi, poiste kuritarvitamisi ning nendest tõsiusklike moslemite vorpimist, kes seejärel oma kunagistele sugulastele kallale saadeti. Kaasaegsed akadeemikud eelistavad aga kirjeldada janitšaride indoktrineerimist „kui lapse saatmist kodust ära prestiižikat haridust ja väljaõpet omandama, tulusa karjääri huvides.”
Kuigi möödunud on üle tuhande aasta, võib islami ja kristluse konfliktis täheldada teatud seaduspärasusi. Siin esineb märkimisväärne järjepidevus uskumise ja käitumise vallas – eriti moslemite poolel.
Üks korduvaid teemasid on maailma alistamine Allahi käsul. Kõiki oma sõdasid ja röövretki selle tohutult pika ajalooperioodi vältel õigustasid moslemid koraaniga ning Muhamedi ütluste ja ettevõtmistega. Islamiliidrid ei võtnud oma vallutusi kui vaid kohaliku tähtsusega asju, vaid kui samme maailma allutamisel. Seega korrati läbi sajandite kahte levinud mantrat, et „me paneme oma hobused talli Konstantinoopolis” ja „me paneme oma hobused talli Roomas” – kusjuures sedasi rääkisid sõjapealikud, kes kas siis Roomast või Konstantinoopolist tuhandete kilomeetrite kaugusel asuda võisid. Kui Thomas Jefferson ja John Adams 1786. aastal Tripoli suursaadikult Britannias uurisid, miks berberite riigid Ameerika laevu varitsevad, selgitati neile, et vastavalt nende prohveti käskudele on moslemitel „õigus ja kohus” sõdida kõikide rahvaste vastu, kes nende meelevalda ei tunnista.
Teine konstant läbi aegade on miski, mida Ibrahim kirdeldab kui „võitu igal juhul” (win-win). Jääb moslem siis elama või langeb ta lahingus, ikka on tasu talle tagatud. Kui ta röövretkelt või lahingust elusalt tagasi tuleb, on tasuks sõjasaak, orjad ja (liig)naised. Surma puhul lubati aga Allahi nimel kõikide pattude andestust ning päästet põrgu piinadest. Sellele lisandus paradiis koos toidu- ja joogipoolise ning 72 „igavesti noore” neitsi ehk huuriga (ar. mitm. hūr). Nii käisidki enne lahinguid sõjaväelaste seas ringi moslemitest ohvitserid ja jutlustajad, kes kinnitasid neile nimetatud igikestvaid hüvesid surma korral sõjas. Paljudes varajastes kroonikates seotigi moslemite ind, agarus ja fanatism lahingutes just taolise win-win stiimuliga.
Veel üks läbiv joon oli orjus. Ühe kaasaegse ajaloolase vaatluste kohaselt „näeb islami džihaad kahtlasel kombel välja kui üüratu orjakaubandus.” Orjastatute hulk oli astronoomiline. Harvad polnud juhud, kui sõjakäigu tulemusel orjastati 100 000 inimest. Ajavahemikus 1530 kuni 1780 orjastasid berberite piirkonna moslemid vähemalt miljon eurooplast. Perioodil 1450–1783 orjastati umbes kolm miljonit poolakat, leedukat, venelast ja ukrainlast. Veel võtsid miljoneid vangi moslemitest vallutajad Hispaanias. Ühel kaliifil nimega Abd al-Rahman III oli 3750 orja ja 6300 liignaist.
Orjaretki võeti ette ka Iirimaale, Inglismaale, Taani ja mujale Skandinaaviasse, Island kaasa arvatud. Orje kasutati kui tööjõudu, sõdureid ja seksivahendeid. Kõrges hinnas olid valged orjad, iseäranis blondid ja punapäised tütarlapsed ja naised. Mustad orjad kuulusid reeglina kastreerimisele. Kuigi seda teavad vaid vähesed ameeriklased, kestis Araabia ja Osmanite orjakaubandus tunduvalt kauem kui Atlandi oma ning nõudis palju enam inimohvreid.
Islami džihaadi haardest ei jäänud välja isegi Ameerika. Nagu näitab Ibrahim, oli Ameerika oma algusaastail sunnitud maksma jizya-makseid Alžeeriale, et nood laseksid vabaks vangi võetud ameeriklastest meremehed. Kokku kulus selleks 16 protsenti föderaaleelarvest. Ja tegelikult sõdis Ameerika oma esimese sõja just islami vastu. Tervelt 32 aastat pidas Ameerika merevägi vahetpidamata lahinguid, et teha lõpp Berberi riikide kallaletungidele nende laevadele. Sellele viitab ka fraas „Tripoli rannad” USA mereväe hümnis.
„Sword and Scimitar” kummutab lõplikult mitu olulist müüti. Üks neist müütidest on, et selles pikas ja verises konfliktis olid agressoriteks kristlased. See pole kohe kindlasti tõsi. Nii näiteks on veenvalt valelik moodne väide, et „ristisõjad olid provotseerimata vallutussõjad”. Nagu osutab Ibrahim, kujutasid ristisõjad endast vägagi hilinenud reaktsiooni 400 aastat väldanud moslemite vallutustele. Kristlikust maailmast oli moslemite ikke alla langenud juba kaks kolmandikku, enne kui paavst Urbanus II ristirüütlitel sekkuda palus. Paljud tänaseks täielikult islamile kuuluvad piirkonnad olid kunagi kristlikud. Kõik 22 riiki, millest tänapäeval Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas asuv „araabia maailm” moodustub, olid kristlikud. Sama kehtib Türgi kohta, mille pealinn Konstantinoopol oli omal ajal kristluse keskus.
Ibrahimi ajakohase raamatu peamisi õppetunde on aga ehk see, et sajandite jooksul pole praktiliselt miski muutnud. Üheks eksitavaks meie aja müüdiks on see, et al-Qaeda, ISIS, Boko Haram ja teised suuremad terroristlikud rühmitused on väärastanud islami tähendust. Nad olevat islami tõelise sõnumi kas „kaaperdanud” või on sellest „valesti aru saanud”. Ajalugu räägib midagi muud. Ibrahimi sõnutsi „näitab see raamat, kuidas erinevad moslemite rühmitused, läbi aja ja ruumi, käituvad täpselt samuti nagu Islamiriik, ja seda samadel põhjustel.” „Moslemite vaenulikkus Lääne vastu,” jätkab ta, „ei ole kõrvalekalle islami ajaloost, vaid selle jätk.” Vastupidiselt tänapäevasele soovmõtlemisele islami rahumeelsetest kavatsustest tuleb teosest „Sword and Scimitar” dokumenteeritult esile, „mida moslemid Läänele ja Läänes sajandite jooksul tegelikult on teinud.”
Selle ajaloolise ülevaate valguses ilmnevad ka kaks igipõlist viga, mida Lääs islamiga silmitsi seistes korranud on. Üheks on killustatus. Mitmel puhul jätsid kristlased kaaskristlastele appi tulemata. Oli isegi juhtumeid, mil kristlased moslemite poolele asusid. Protestantlik kuninganna Elizabeth I lõi Berberi piraatidega liidu katoliikliku Hispaania vastu ning Ungari protestandist Tholky krahv marssis tegelikult koos türklastega katoliikliku Viini peale. Samamoodi olid mõned katoliiklikud juhid rohkem huvitatud pigem teiste kristlaste kui türklaste vastu võitlemisest. Ühe ajaloolase andmetel pühendas kuningas Charles V „rohkem aega, raha ja energiat võitluseks prantslaste ja protestantidega, kui ta iial pühendas võitluseks Suleimaniga.” Veelgi häbiväärsem oli see, kuidas Louis XIV toetas Viini piiravaid türklasi meeste, raha ja inseneridega. Kui Jan Sobieski võidukas armee lahinguvälja üle vaatas, leiti sealt türklaste kõrvalt „väga suurel hulgal prantslaste” laipu.
Lääne teiseks nõrkuseks oli ükskõiksus. Paljud Lääne liidrid ei teinud lähenevat ohtu eriti märkama enne, kui moslemite armeed juba uksele koputasid. Nagu hoiatas Euroopa juhte paavst Sixtus IV: „Ärgu nad arvaku, et nad invasiooni vastu kaitstud on – need, kes sõjatandrist kaugel asuvad! Ka nemad painutavad oma kaela ikke alla… kui nad sissetungija vastu välja ei astu.”
Isegi nüüd, mil vahemaad riikide vahel päevade ja kuude mõistes drastiliselt lühenenud on, valdab paljusid Läänes islami ohu osas ükskõiksus. Nad arvavad, et neist läheb mööda tagakius, mis kristlastele Lähis-Idas ja Aafrikas osaks on saanud. Ja Ameerikas on paljud teadmatuses, kuivõrd hoogsalt eskaleerub Euroopa islamiseerimine. Väga oleks neil vaja võtta kuulda paavst Sixtus IV sõnu, et „ärgu nad arvaku, et nad invasiooni vastu kaitstud on.”
Võib see sündida siin ja nüüd? Nagu “Sword and Scimitar” ilmekalt näitab, on igati tõenäoline, et see mis minevikus ikka ja jälle juhtunud on, võib taas juhtuda.