Inimene ja tema süda kardavad üksindust
Üksindushaigus on palju hullem kui liigne suhtlemine. Üksindusele ei ole kuigi lihtne kompensatsiooni leida. Üksindus ei ole küll otseselt eluohtlik, aga tekitab depressiooni ja see on juba ohtlik. Iga kardioloog teab, et infarkt tabab üksikuid kaks korda sagedamini. Üksikud armastavad eelkõige vaid iseennast. Nad unustavad pikapeale, millist nägu on vastavalt olukorrale vaja ette manada, et partnerile meeldida, olla huvitav, ahvatleda. See tähendab, et üksikud ei mõju kogu oma olemusega teistele positiivselt, mistõttu nad ei saa vastu vähimatki poolehoidu või armastust väljendavaid signaale.
Nii kujuneb olukord, kus üksik lakkab alateadlikult juurdlemast selle kallal, kas teda keegi armastab või mitte, kas tema isikut või tööpanust üldse hinnatakse. Sealt edasi tekib aga ükskõiksus kõige ja kõigi vastu, kibestumus ja lõpuks õelus. Ring on sulgunud.
Psühholoogidele on niisuguste inimeste hingeelu küllaltki tuttav: madal enesehinnang, millest sünnib pidev rahulolematus eluga, meeleheide, pidev stress, mis on soodus pinnas infarkti tekkimiseks. Madal enesehinnang võib aga väljenduda just tooruses, üle laipade minemise taktikas, või karjerismis. Kõlab paradoksaalselt, aga just niisuguseid inimesi liigitavad psühholoogid A-gruppi, mis on kõige infarktiriskantsem, kellel stress on alaline hingeseisund. Need inimesed on kergesti äratuntavad: nad võitlevad pidevalt millegi või kellegi vastu, skandaalitsevad miitingutel ja kauplustes, nimetades teisi inimesi idioodikarjaks. A-tüüpi inimest reedab juba näoilme: karm silmavaade, põselihased pidevas pinges, liigutused käbedad ja vilkad. Nad trummeldavad sõrmedega lauale või võbistavad põlvi ka kõige rahulikuma jutuajamise juures, nad on iga hetk valvel, et rünnata.
Viimastel aastatel on infarkti oht suurenenud eriti naiste hulgas. Paljud naised kuuluvad puhtalt A-gruppi ja selle peamiseks põhjuseks on armastuse puudumine. Asjaosalised ei taipa aga, et mida sügavamalt neis A-tüübi omadused süvenevad, seda vähem on neil lootust kellegagi liitu astuda.
Üksildus ja armastuse puudumine ei pea aga tähendama üksinda elamist. Üksildaseks võib jääda ka abielus. Paari minnakse küll armastusest, aga pidevas võitluses juhtpositsiooni pärast see aina kahaneb, kuni lakkab olemast ja asendub vaenuga. Südamehaiguste levinumaks põhjuseks on partnerite vahel pidevalt hõõguv vaen, seega pidev stressiseisund. Naine ei kõhkle külaliste kuuldes jutustamast oma abikaasast mõnda pentsikut lugu, näitamaks, millise tolvani meelevalda ta on sattunud. Mees, kui püüabki halva mängu juurde head nägu teha, hakkab igal juhul kättemaksu hauduma ja viib selle täide esimesel võimalusel. Nõnda vastastikuste süüdistuste laviin aina kasvab ja lõpuks tuntakse ennast täiesti üksikuna. Eelkõige kahjustavad südant aga kõikvõimalikud neuroosid ja depressioon.
Negatiivsetele emotsioonidele reageerib organismis eelkõige hüpofüüs, mis aktiviseerib neerupealisi tootma üha enam stressihormooni adrenaliini. Vererõhk tõuseb, pulss sageneb, kogu organismi talitluses tekivad muutused, sest ta valmistub vaenlasele vastu astuma.
Stressi täielikult vältida pole võimalik, küll võib õppida stressiga elama ja seda juhtima. Kui tunned, et sind haarab viha- või rahulolematuselaine, hinga sügavalt sisse ja oota. Korda endale mõttes: ma ei taha, et stress mu üle võimust võtaks, mul pole mingit põhjust ega õigust nii tühja asja pärast ärrituda. See pole raske. Kui pidevalt treenida, saab sellest alateadlik harjumus. Õpi oma tundeid talitsema ja närviajavatesse situatsioonidesse rahulikult suhtuma. Pole mingit mõtet vihastada iga lolli peale. Kui oskad depressiooni vältida ja suudad tusatujust jagu saada, siis on sinu pulss normis, nägu aval ja kaunis, sõrmed ei kipu trummeldama ega põlved võbisema. Filmistaar Sophia Loren on öelnud: „Selleks, et olla tasakaalukas ja rahul iseendaga, tuleb olla rahul teiste inimeste ja ümbritseva maailmaga. Eelkõige aga tuleb realistlikult suhtuda sellesse, mida pole võimalik muuta.”
MAAJA
