Huntinimesed ehk karvade needus

Huntinimesed kannatavad maailma ühe haruldasima geenidefekti – hüpertrihhoosi all: nende kogu keha on kaetud tihedate karvadega. Alates keskajast on registreeritud umbes poolsada taolist juhtumit.

Prantsuse kuningat Henri II vaimustasid kõikvõimalikud eksootilised inimesed ja elukad. Tema loomaaias olid dromedar, leopard ja isegi lõvi. Monarhi õukonnas kargasid ringi kääbused, narrid ja neegrid. Nii nagu paljud teisedki kaasaegsed ülikud, lõbustas ka Henri II ennast looduse tujudega. Kuid üks olend oli kogu selle kireva „loomaaia” ehteks. 1547. aastal toodi õukonda 10-aastane poiss – pooleldi inimene, pooleldi loom. Poisi kogu nägu, laup, põsed, nina ja kõrvad, olid kaetud u. kümne sentimeetri pikkuste šatäänide karvadega. Sellest karvastikust paistsid välja ainult silmad ja huuled.
Poisi nimi oli Pedro Gonzalez. Ta oli sündinud Tenerife saarel ja jõudis prantsuse korsaaride kingitusena kuninga õukonda, kus tema elu võttis ootamatu pöörde. Väike „metsinimene” õppis ära prantsuse ja ladina keele. Mõned aastad hiljem edutati teda kuninga teenriks. Rooma kunstiajaloolane Roberto Zapperi on arhiividest, kunstikogudest ja raamatukogudest leitud materjal abil rekonstrueerinud Gonzaleze ja tema perekonna elu ja  andnud välja raamatu „Metsik mees Tenerifelt”.

Võib oletada, et just sellised karvased inimesed nagu Gonzalez andsid omal ajal ainet libahuntide legendidele. „Huntinimesed” figureerivad maailma paljude regioonide ja kultuuride mütoloogias. Keskaegsed autorid pajatasid pealaest jalatallani karvastest „metsinimestest”, kes olevat elanud sügavates laantes, kus nad toitunud marjadest, juurikatest ja toorest lihast. Veelgi leidlikumad sulemeistrid väitsid, et need karvased olendid elavat Vaikses ookeanis asuvatel saartel ja nende lemmiktoiduks on praetud inimese süda sidrunikastmega.
Kaasaegne meditsiin hakkas karvaste inimestega tegelema alles 19. sajandi lõpus. 1873. aastal avaldas kuulus saksa arst Rudolf Virchow ajakirjas „Berliner Klinische Wochenschrift” artikli ühe karvase venelase kohta. Sellegipoolest on meie teadmised selle looduse eksituse kohta jäänud väga kesiseks, sest pärilikku geenidefekti hüpertrihhoosi esineb üliharva. Saksa eksperdi Friedrich Baumeisteri hinnangul tuleb ühe miljardi inimese kohta üks „libahunt”. Nagu eespool öeldud, on alates keskajast dokumenteeritud ainul umbes poolsada juhtumit. Kuni 20. sajandi esimese pooleni tabas karvaseid inimesi Gonzaleze saatus: neid näidati aastalaatadel, tsirkuses ja varieteedes kui metsloomi.
Aeg-ajalt tuleb seda geenidefekti ette ka tänapäeval. Saksamaal elab 14-aastane tüdruk, kelle nägu ja selga on karvadega kaetud. Iga kahe nädala järel peab ta ette võtma tülika raseerimise. „Alles kahe meetri kauguselt võib märgata, et tüdrukul pole kõik korras,” märkis Baumeister. Kaasaegne meditsiin võimaldab tüdrukul oma karvadest (vähemalt näol) lahti saada, kuigi nende eemaldamine on väga aeganõudev protseduur ja jätab järele miniarmid.
Teine analoogiline juhtum on teada Kasahstanist. Kaks ja pool aastat tagasi sattus seal meedikute silma alla Hiina piiri ääres mägikülas elav kuueaastane poiss, kelle kogu keha oli kaetud tihedate karvadega.
„Tal saab elus raske olema, teised hakkavad teda pilkama,” kurtis poisi ema. „Iga pilk peeglisse teeb talle ainult haiget.” Arstide imestuseks ostus poiss väga elavaks, kontaktseks ja omas oma vanuse kohta ebatavalist orienteerumisvõimet.

Karvased inimesed tõestavad veenvalt seda, et meie esivanemad on pärit loomariigist ja et inimene pole mingi eraldi jumala looming. Meedikud ja bioloogid teavad teisigi atavismi juhtumeid. Nii mõnelgi vastsündinul on leitud nibusid, mis kulgevad nagu loomadelgi mööda keha kaenla alt kuni niudeni. Aeg-ajalt tuleb ilmale ka sabaga inimesi. Atavismiteooria vastu rääkivat aga see, et karvastel inimestel on tihedate karvadega kaetud ka need kehaosad, mis primaatidel nagu šimpansid ja gorillad on karvutud, nagu nina ja silmade ümbrus. Baumeister aga osutab sellele, et ainevahetuse häirete korral võib hüpertrihhoos esineda kogu kehal.
Mehed ja naised, kes selle geenidefektiga ilmale tulevad, annavad defekti 50-l protsendil juhtudest oma järglastele edasi. Nende järglaste juures, kes sünnivad aga normaalsete kehakarvadega, defekti liin ka lõpeb.
Teada on mitu erinevat hüpertrihhoosi vormi. Teatavasti on viiekuused looted kaetud üleni õhukese karvastikuga, mis raseduse seitsmendal-kaheksandal kuul kaob. Mõnedel hüpertrihhoosi all kannatavatel inimestel kestab see loomulik protsess aastaid ja lõpeb alles täiskasvanuks saades. Tihe karvakasv võib aga koosneda ka ainult pigmenteerunud terminaalkarvadest. Selle haruldasima hüpertrihhoosi vormi tuntuimaks näiteks oli 1834. aastal sündinud mehhiko indiaanlane Julia Pastrana. Pikk tihe karvastik kattis kogu ta keha, karvutud olid ainult jalatallad ja peopesad.
Alates 1854. aastast esines Pastrana  koos oma rahaahne abikaasa ja impressaario Theodore Lentiga maailma paljudes tsirkustes. „Ahvnaist” nähes vajus inimestel suu ammuli nii Londonis, Berliinis kui ka Moskvas. Kuid see „ahv” oli pehme loomuga ja intelligentne. Ta oskas lugeda ja kirjutada, mängis kitarri ja laulis ilusa metsosoprani häälega. Ta suri 26-aastaselt, kõigest viis päeva pärast oma esimese lapse sündi. Ka tema laps oli üleni karvane, kuigi ema lootis, et tema järglane sünnib ilma selle koleda defektita. Ka ühe mehhiko perekonna viis põlvkonda kannatab hüpertrihhoosi selle vormi all. Ikka ja jälle on selles perekonnas tulnud ilmale pigmenteerunud karvadega järglased. Mõned neist on astunud tsirkuse süles trampliiniakrobaatidena, teised raseerivad ennast kaks korda päevas või hoiduvad teistest inimestest eemale.

Tunnuspildil: mehiklanna kahe hüpertrihhoosi all kannatava lapsega, kes peavad ennast mitu korda päevas raseerima.

©Peter Hagen