Hitleri majandus

Holokaustieitus ja nõukanostalgia on sisuliselt sama asja kaks nime – mõlemad üritavad väita, et ajutiselt saavutatud majanduslik stabiilsus õigustavat totalitaarset korda, mõlemad üritavad väita, et miljoneid hukkunuid koondus- ja vangilaagrites polevat justkui olnud, või et massimõrvu olevat võimalik ideoloogiliselt õigustada. Ennekõike levitavad mõlemad aga müüte, mis rajanevad propagandal, mitte faktidel.

Üks neist müütidest on nõukogude majandusime, mis väljendus viisaastakutega rasketööstusele rajatud kvantiteedil ja statistika ilustamisel, mitte elatustaseme tegelikul tõusul. Teine müütidest on aga nn Hitleri majandusime, mis lõppes teatavasti Saksamaa majanduse ühe kõige rängema krahhiga tänu militaristliku avantüüri nurjumisele 1945. aastaks.
Kui Hitler tõesti tõi riigi majanduse sügavast kaosest välja, siis paiskas ta selle ise jälle kohe sinna tagasi, esimeseks kulus kuus aastat, teiseks aga kuus sõja-aastat. Ja nendel, kel on masohhistlik vajadus ühe totalitaarse korra kadumise järel kummardada teist totalitaarset korda, tasuks siiski meelde tuletada, et Hitleri võimuaeg ei lõppenud 1939. aastal, mil ta müüs tagaselja pool Poolat, kogu Soome, Eesti, Läti, Moldova ja lõpuks ka Leedu Stalinile. Järgnenud aastad majandusimet küll ei tähistanud.

Hitleri buum, stagnatsioon ja krahh

Tõsi on see, et Hitler haaras Saksamaal võimu 1933. aastal, kui riik oli eelnenud nelja kriisiaastaga teinud läbi kokku 16,1 protsendilise majanduslanguse (suuruselt neljanda Euroopas pärast Austria 22,5, Poola 20,7 ja Tšehhoslovakkia 18,2-protsendilist langust). Ja veel eelnenud aastate (1921–1924) Saksamaa hüperinflatsiooniga võrreldes oli tõesti iga uus poliitika parem kui eelmine.
Tõsi on ka see, et administratiivsete meetmetega suutis Hitler esile kutsuda mõneks ajaks majandusliku buumi, kuna majanduskasv ulatus 1933–1939 iga aasta kuuest kuni üheksa protsendini, sellesse aega mahtus ka olümpiaaasta 1936, mis reeglina annab korraldajamaale suure lisaimpulsi majanduses.
Kuid tõsi on ka see, et oma sihikindla poliitikaga viis Hitler Saksamaa maailmasõtta, mille ajal, välja arvatud 1941. aasta, näitas Saksamaa vaid majanduslikku stagnatsiooni – majanduskasv aastas nullist kuni 2,5 protsendini. Ja ennekõike tõsi on ka see, et just Hitleri sihikindla poliitika tulemusel sõjas lüüa saades, tegi riik lõpuks läbi sajandite rängima majanduskrahhi – aastase majanduslangusega 1945. aastal 28,8 protsenti.

Võrdluseks: rängimad majanduslanguse aastad Saksamaal:
1915   -5%
1919 -23%
1923 -16,9%
1931   -7,6%
1932   -7,5%
1945 -28,8%
1946 -52,5%

Bismarcki, Adenaueri ja Kohli ime
Majandusimest on põhjust viimase kahe sajandi Saksamaal rääkida küll, esmalt ajavahemikus 1870-1913, mil riigi majanduse kogutoodang 3,3-kordistus, teist korda aastail 1950–1973, kui nüüd Lääne-Saksa maa majanduse kogutoodang 3,8 kordistus. Neid majandusimesid saab seostada vastavalt Otto von Bismarcki ja tema järglaste ning Konrad Adenaueri ja Ludwig Erhardi nimedega.
Totalitaarsest võimust kinni hoidnud Saksa DV näitas aastail 1950–1973 küll 2,5-kordset majanduskasvu, et seejärel juba enne 1990. aastat sügavasse languskeerisesse tagasi libiseda. Ajavahemikus 1950–1990 Ida-Saksa majandus vaid 1,6-kordistus, Lääne-Saksamaa samal ajal aga koguni 5,5-kordistus. Saksamaa taasühinemise järel, 1991- aastast tänaseni, on Saksamaa majandus omakorda 2,5-kordistunud, samuti kaugelt enam kui kogu Hitleri võimuajal.
Hitleri ajal tegi riigi majandus läbi küll kasvu, esmalt 1,9-kordistudes aastaks 1944, kuid tema esile kutsutud maailmasõja nurjumine paiskas 1946. aastaks riigi majanduse tagasi 1897. aasta tasemele. Mingist imest siin küll rääkida ei saa.
Väliskaubandus oli küll sõjaeelsetel aastatel Saksamaal enamasti plussis, sõja-aastail katkes aga peaaegu täielikult, kui kogu rõhk suunati sõjatööstuse ülalpidamisele. Ja see pole võrreldavgi tegelike majandusime-aastatega enne Esimest maailmasõda ja eriti pärast Teist maailmasõda, kui riik sai just eksportivate riikide suurjõuks.
Räägitakse küll, et Hitler olevat Saksamaal tööpuuduse kaotanud, vähendades seda 1932. aasta 5,6 miljonilt 1938. aasta 0,4 miljonile töötule, osalt küll sunnitöö, osalt formaalsete töökohtade loomisega, meenutades samaaegset Nõukogude Liidu taktikat. Ja nagu ilmneb, siis vaid ühel aastal sel perioodil (1934) maksti töölistele tegelikult kõrgemat palka kui 1928. aastal. Heaolu tõusule see küll ei viita, aga selleks oligi vaja sõda esile kutsuda, sest muul moel majanduslikku mulli säilitada oli võimatu.
Ja Hitleri Saksamaa polnud ju ainus maailmas, mis suurest kriisist väljudes tööpuuduse probleemist lahti sai, isegi väike Eesti kuulutas 1939. aastal, et tööpuudust peaaegu enam ei ole. Nõukogude propagandaga me neid väiteid praegu võrdlema ei hakkagi.
1930. aastad tähistavad küll teed kriisist kriisi, aga suurprojekte võeti sel ajal ridamisi ette: Saksamaa rajas oma kuulsat teedevõrgustikku – autobahne – juba enne Hitlerit, see sai küll Hitlerilt lisahoogu. NSV Liit ehitas sel ajal BAM-i ja Balti-Valge mere kanalit vangide sunnitööga, ameeriklased rajasid näiteks Hooveri tammi. Hitleri panus polnud siin just midagi imelist, president Roosevelti New Deal ookeani tagant aitas maailma toibumisele rohkemgi kaasa. Ja Teine maailmasõda lõppes siiski liitlasriikide, mitte Hitleri tehnoloogilise pealejäämisega.

MAAJA