Henrietta Lacksi surematud rakud

Emakakaelavähki surnud 31-aastane viie lapse ema Henrietta Lacks maeti kui kerjus tähistamata hauda. Ent enne seda olid meedikud temalt salamisi võtnud rakke, mis rabasid oma väsimatu paljunemisjõuga. Henrietta järeltulijad said alles aastakümneid hiljem teada, et nende ema on mänginud ülitähtsat rolli lastehalvatuse vaktsiini väljatöötamisel, aidsi- ja geeniuuringutes ning arvukates teaduslikes läbimurretes. Ja et Henriettalt pärit rakkude abil on teenitud üüratuid summasid.

Henrietta Lacksi kasvajarakkudest eraldatud rakuliinile – kõigi aegade esimesele surematule inimrakuliinile – pandi nimeks HeLa. Neid rakke kasutatakse tänini tuhandetes laborites mürkainete, ravimite, hormoonide ja viiruste mõju uurimiseks vähirakkudel. Noorelt surnud naine, kes ei pääsenud elu jooksul Baltimore’ist kaugemale, on oma rakkude kujul jõudnud üle kogu maailma ning mänginud otsustavat rolli nii lastehalvatuse kui ka Covid-19 vaktsiinide väljatöötamisel. Teadlaste andmeil on HeLa rakke nüüdseks toodetud üle 50 miljoni tonni.
Henrietta Lacks sündis 1. augustil 1920 Loretta Pleasanti nime all Virginia osariigis. Tema järeltulijad ei tea, millal Lorettast Henrietta sai, kuid teda kutsuti Hennieks. Tüdruku ema suri kümnendat last sünnitades, kui Hennie oli neljane. Isa ei tulnud oma hiigelperega toime ja kolis Cloveri linna, kus tema võsukesed jagati sugulaste vahel. Henrietta sattus emaisa Tommy Lacksi kahekorruselisse puuhütti, kus kunagi olid elanud orjad. Istandus oli kuulunud tüdruku valgenahalisele vaarisale. Hennie pidi tuba jagama üheksa-aastase tädipoja David „Day“ Lacksiga, kellest sai tema tulevane mees.

Sünnitas esimese lapse 14-aastaselt

Tüdruk pandi hoolitsema loomade ja aia eest, hiljem juba rügama teiste sugulaste kombel tubakapõldudel. Selle nahka läks ka haridustee: kuuendas klassis pidi Henrietta kooli pooleli jätma. Esikpoja sünnitas Hennie 14-aastaselt. Neli aastat hiljem tuli ilmale tütar Elsie. Tüdrukul olid ajuhalvatus ja epilepsia, ta suri 15-aastaselt mustanahaliste vaimuhaiglas.

Sõja ajal kolis 1941. aastal abiellunud paar Baltimore’i, kus Day sai tööd terasetehases. Sugulase kingitud rahaga soetati maja. Vaid 150-sentimeetrine Henrietta sünnitas riburada veel kolm last. Pesamuna Joseph tuli ilmale 1950. aasta novembris Johns Hopkins Hospitalis. Ent mõni kuu hiljem oli Henrietta samas haiglas tagasi. Teda oli tabanud äge verejooks tupest. Hopkins oli ainus koht tema kodukandis, kus vaeseid mustanahalisi raviti.
Hopkinsi arst Howard W. Jones leidis Henrietta emakakaelalt mügariku. Rakuproov näitas, et tegu on pahaloomulise kasvajaga. Nagu toona kombeks, raviti Henriettat raadiumiga: tema alakehasse sisestati radioaktiivset ainet sisaldav toruke. Kuid kasvaja alistumise märke ei ilmutanud.
Ravi ajal võeti patsiendi teadmata emakakaelalt kaks rakuproovi: üks tervest koest ja teine kasvajast. Need saadeti dr George Otto Gey koelaborisse. Prominentne vähi- ja viiruseuurija oli aastaid lasknud rakke võtta kõigilt patsientidelt, kes olid emakakaelavähiga Hopkinsi haiglasse pöördunud. Kuid Henrietta vähirakud lõid ta pahviks – teiste patsientide kasvajarakud surid paari päevaga, ent mõned rakud Henrietta koeproovist jagunesid edasi, justkui oleks neil puudunud sisemine pidur. Geyl õnnestus üks konkreetne rakk isoleerida ja seda lõputult paljundada. Nii sündis HeLa.

Salaja võetud rakkudest sai teadussensatsioon
Suurtes valudes Henrietta naasis 8. augustil haiglasse ja palus enda ravile võtmist. Sinna jäi ta oma surmani 4. oktoobril 1951. Osaline lahang näitas, et vähisiirdeid oli üle kogu organismi. „Tema keha oli seestpoolt otsekui pärlitega kaetud,“ kirjeldas lahangu läbi viinud arst.
Viie lapse ema, kes nii enese kui ka oma järeltulijate teadmata pidi hakkama meditsiiniajaloos tohutult kaalukat rolli mängima, maeti tähiseta hauda. Talle ei ilmunud ühtki järelehüüet. Ent Henrietta oli olnud veel elus, kui dr Gey astus üles televisiooni teadussaates. „Lubage teile näidata katseklaasi, kus me oleme kasvatanud tohutus koguses vähirakke,“ ütles teadlane, demonstreerides vaatajatele Henrietta rakke. „On täiesti võimalik, et nii põhjalikud uuringud nagu see aitavad meil leida mooduse, kuidas vähk täiesti välja juurida.“
HeLa rakkudest sai peagi tööhobune. Nendega testiti Jonas Salki lastehalvatuse vaktsiini enne selle laialdast kasutuselevõttu. Hiljem nakatati HeLa rakke HI-viirusega, et mõista aidsi patogeneesi; neid kasutati inimese kromosoomide arvu täpsustamisel, vähi keemiaravi mehhanismide uurimisel ning kiirituskahjustuste modelleerimisel. HeLa oli esimene inimrakuliin, mida klooniti, esimene, mida edukalt külmutati ja taaselustati, ning üks esimesi, mille genoom järjestati.
Nõudlus rakkude järele kasvas plahvatuslikult. Ameerika Ühendriikides rajati spetsiaalsed tootmiskeskused, kus HeLa rakke kasvatati hiiglaslikes bioreaktorites ja saadeti seejärel üle maailma. Teadlaste hinnangul on neid rakke toodetud kümneid miljoneid tonne – metafoor, mis viitab mitte niivõrd reaalsele kaalule kui sellele, kui mõõtmatu on olnud nende panus teadusesse. Paradoksaalsel kombel osutusid HeLa rakud nii elujõuliseks, et hakkasid saastama teisi rakukultuure; 1960.–1970. aastatel tuli ilmsiks, et paljud laborid uurisid enese teadmata mitte omaenda rakuliine, vaid kõikjale tunginud HeLa rakke.

Valusad küsimused: eetika ja rahahunnikud

Henrietta lesel ja lastel polnud sellest aimugi. 1970. aastate algul panid nad imeks, et neile hakati helistama ja paluma geeniuuringuks vereanalüüse. 1975. aastal sai pere juhusliku jutuajamise käigus teada, et Henrietta loata võetud rakumaterjali, aga ka nende endi vereproove kasutatakse meditsiiniuuringutes. Neile ei olnud selgitatud, mis on rakuliin, mida tähendab „surematus“ rakubioloogias ega miks teadlased nende DNA vastu huvi tunnevad.
Dr Gey oma teadusuuringuga otsest tulu ei teeninud. Kuid aastakümnete jooksul kasvas HeLa rakkude ümber globaalne biotehnoloogiatööstus. Rakke müüdi kataloogides nagu iga teist laboritarvikut. Lacksi omaksed mingit kompensatsiooni ei saanud. Meditsiini suurkuju omastel polnud isegi mitte tervisekindlustust – irooniline kontrast olukorras, kus nende ema rakkude abil arendati ravimeid, mida nad ise endale lubada ei saanud.
Henrietta on aga saanud maailmakuulsaks. 2010. aastal ilmus tema juhtumist Rebecca Sklooti raamat „The Immortal Life of Henrietta Lacks“, mis tõi avalikkuse ette nii teadusliku läbimurde kui ka selle inimliku hinna. 2017. aastal valmis selle põhjal telefilm, kus Henrietta tütre Deborah’ rollis oli Oprah Winfrey. 2021. aastal andis World Health Organization Genfis peetud tseremoonial tema järeltulijatele üle postuumse tunnustuse, märkides, et teadus ei tohi edeneda inimväärikuse arvelt.
Samal ajal jätkub juriidiline võitlus. Lackside perekond on pöördunud kohtusse biotehnoloogiaettevõtete vastu, kes nende hinnangul jätkavad HeLa rakkude tootmist ja müüki ilma perekonna nõusoleku ja kasu jagamiseta. Küsimus ei ole üksnes rahas, vaid ka kontrollis geneetilise teabe üle: kui HeLa genoom avaldati teadusandmebaasides, muutus osa Lackside pärilikust infost kogu maailmale kättesaadavaks.
Henrietta Lacksi lugu on rohkem kui ühe naise traagika. See on lugu teaduse janust, mis võib olla sama pidurdamatu kui vähirakk ise. HeLa rakud elavad edasi inkubaatorites ja sügavkülmikutes, jagunevad ja paljunevad, justkui ei kehtiks neile bioloogilise kella seadused. Vähk, mis tappis noore ema, osutus rakutasandil võitmatuks ja surematuks. Ning koos sellega muutus surematuks ka Henrietta nimi – hilinenud, vastuoluline, ent kustumatu.

Maaja