Hélène Jegado
„Igal pool, kuhu ma läinud olen, surevad inimesed,” kurtis Hélène Jegado, nagu oleks kuri saatus ise temast märtri teinud. Selle armetu väitega ei saanud Bretagne’i kokk ennast siiski õigustada, sest teda kahtlustati vähemalt 27 inimese arseeniga mürgitamises.
Oletatakse, et oma esimese ohvri mürgitas naine 1820. aastate lõpus. Järgmistel aastatel pidas ta Bretagne’i külades ja linnades erinevaid ameteid ja mürgitas arvutu hulga inimesi. Hoolimata oma kahtlasest reputatsioonist võeti ta 1831. aasta juulis Hennebont’is ühte majapidamisse tööle. Ei möödunud kuigi palju aega, kui ta ka selles majas kaks inimest mürgitas. Kaks aastat hiljem, töötades ühes teise kohas majapidamises, tappis Jegado arseeniga kolme kuu jooksul 7 inimest. Hoolimata kummalisest „massiepideemiast”, millega kaasnesid iiveldus, oksendamine ja tugevad maokrambid, ei hakanud keegi Jegadot mürgitamises kahtlustama, sest ohvrite hulgas oli ka temaga koos töötanud lihane õde.
Ühel heal päeval astus Jegado mingi koguduse liikmeks ja andis nunnana vandetõotuse. Kloostrist aga visati ta välja, sest avastati, et ta on kogu kloostri voodipesu ribadeks lõiganud. Ka ühest teisest kloostrist aeti hull naine minema, sest teda oli alust kahtlustada paari õe mürgitamises. Too klooster jättis Jegado üles andmata vaid seepärast, et oma head mainet hoida.
1841. aastaks oli Jegado mürgitanud 23 inimest. Kummalisel kombel ei ole järgmise 7 aasta kohta teada ühtegi mürgitamisjuhtumit, mida võinuks temaga seostada.
Jegado andis endast taas märku alles 1848. aastal, kui ta ennast jälle ühte majja tööle pakkus. Viis pereliiget haigestusid pärast seda, kui peremees oli noominud Jegadot ja teisi teenijaid selle eest, et nad olid salaja maja veinivarude kallal käinud. Aasta hiljem mürgitas Jegado Rennes’is väikelapse, sest beebi vanemad olid teda varguses süüdistanud. Säärased surmajuhtumid leidsid aset kõikjal, kus Jegado töötas.
Alles 1851. aasta juulis pöördus üks inimene sandarmeeria poole, sest talle tundus ühe tema teenijanna surm kahtlane. Kohtumeditsiinilisel uurimisel selguski, et naine oli surnud arseenimürgitusse.
Mõni aeg hiljem korraldatud tunnistajate küsitlemisel, mille ajal ka Jegado pidi oma töökaaslaste surmajuhtumite kohta tunnistusi andma, rääkis ta ennast nii sisse, et langes kohe tugeva kahtluse alla. Hélène Jegado võeti vahi alla ja tal tuli veel samal aastal kohtu ette astuda. Teda süüdistati kolmes mõrvas, kolmes mürgitamises ja 11 varguses. 48-aastane kohtualune, kes kuni viimse hetkeni kinnitas oma süütust, mõisteti surma ja hukati giljotiinil 1851. aasta detsembris.
©Peter Hagen
