Happemõrvar John Haigh

Hotell Onslow Court Londoni South Kensingtoni linnaosas on vaikseimaid terves pealinnas. Saabuvate ja lahkuvate külaliste tulvaga kaasnev melu on siin tundmatu. Enamik elanikest peatub hotellis kuid või koguni aastaid. Nende hulka kuulus ka mr. John George Haigh. Külalisteraamatusse märkis ta end Crawleys asuva Hurstlea Products Ltd. direktorina. Mees jättis endast veidra mulje. Lauanaabritele rääkis ta vahetpidamata leiutistest, mida oli just teinud või mille kallal parasjagu töötas. Tõsi, need polnud mingid suursaavutused. Jaki metallnööbid, väike golfivarustuse käru ja mängutoos – need tühised leiutised kuulusid direktori loomingu paremikku.

14. veebruaril 1949 võtsid mr. Haigh ja mrs. Olive Durand-Deacon, umbes 65-aastane lesknaine, kes juba kolm aastat leiutajaga sõbrustas, üles oma lemmikteema. Tollal olid Inglismaal tulnud moodi USA-st pärit kahvaturoosad paberitükikesed, mis kleebiti küünte peale ja varjasid iluvigu. Mrs. Durand-Deacon oli sellest kosmeetilisest leiutisest vaimustatud ja tahtis teada, kas mr. Haigh saaks selliseid kunstlikke küüsi ka oma ettevõttes valmistada. Teatud tingimustel oleks ta nõus ettevõtmist osaliselt finantseerima.
„Ma mõtlen asja üle järele,” vastas mr. Haigh. „Praegu täiustan ma oma mängutoosi, aga kunstlike sõrmeküüntega saab kindlasti head äri teha. Kõige parem oleks, kui me kord koos Crawleys küünte valmistamise võimalusi vaataksime.” Nad leppisid kokku, et kohtuvad 18. veebruaril merearsenali juures, et siis üheskoos Crawleysse sõita.
Päev pärast kokkulepet küsis mr. Haigh hommikusöögil ühelt teiselt hotellielanikult, ega mrs. Durand-Deacon äkki haigestunud ole. „Ma leppisin eile temaga kokku kohtuda merearsenali juures. Ootasin peaaegu kella poole neljani ja sõitsin siis üksinda Crawleysse.”
Mrs. Lane vastas, et ta pole leske eilsest keskpäevast alates enam näinud.
Kui ka 20. veebruariks ei olnud mrs. Durand-Deacon välja ilmunud, otsustasid mr. Haigh ja mrs. Lane tema kadumisest politseisse teatada. Nad läksid koos Chelsea politseijaoskonda. Haigh rääkis oma 18. veebruariks kokku lepitud kohtamisest. Mrs. Lane omalt poolt kinnitas, et mrs. Durand-Deacon oli lahkunud nimetatud päeval kaks tundi enne kokkulepitud kellaaega hotellist.
Teateid inimeste kadumisest saabus politseisse sageli ja tavaliselt ilmus tagaotsitav mõne päeva pärast ise välja. Ka mrs. Durand-Deaconi puhul kulges ametlik protseduur nagu harilikult. Naisassistent Lambourne sai ülesande mrs. Durand-Deaconist mahajäänud asjad üle vaadata. Lambourne käis tagaotsitava toas, kuid ei avastanud seal midagi kahtlast. Ta küsitles mõningaid hotellielanikke ja vestles lõpuks veel kord ka mr. Haigh’ ja mrs. Lane’iga. Ka see jutuajamine ei andnud midagi uut.
Chelsea politseijaoskonnas teatas assistent oma edutust uurimiskäigust. „Midagi siin ei klapi,” ütles ta lõpuks. „Vanem naine, kelle päevakava kulges siiani täiesti reeglipäraselt, ei lahku niisama mitmeks päevaks ja ööks hotellist. Ma rääkisin tagaotsitava õega. Ka tema jaoks on lese kadumine mõistatuslik.”
Scotland Yard andis seejärel West Sussexi kriminaalpolitseile korralduse kontrollida mr. Haigh’ väidete paikapidavust ja vaadata üle Leopold Road’il asuva „Hurstlea Products Ltd.” ruumid.
Nimetatud ettevõte jättis endast õige armetu mulje. Kriminaalpolitsei seersant, kellele oli antud ülesandeks firmat uurida, leidis värava taga, mille kohal rippus kõlava nimega firmasilt, ainult räpase hoovi ja viletsa laohoone. Ühtegi inimhinge polnud näha. Seersant läks üle hoovi ja avas kuuri ukse. Uks polnud lukus ja läks kergesti lahti. Kuuri sisemuses ei viidanud miski ärilisele tegevusele. Seersant märkas ainult kolme tünni, mis olid tõenäoliselt happega täidetud. Siis nägi ta ühes pimedas nurgas nahkset kübarakarpi, mis kuidagi sellesse miljöösse ei sobinud. Kui detektiiv vutlari avas, leidis ta sealt Enfield-tüüpi revolvri ja kaheksa padrunit. Revolvri all oli terve pakk isikutunnistusi ja toiduainetekaarte, mis olid antud välja dr. Archibald Hendersoni, mrs. Rosalie Mary Hendersoni, William Donald McSwanni, Donald McSwanni ja Anny B. McSwanni nimele. Lõpuks leidis seersant kübarakarbist veel ühe Londoni keemilise puhastuse firma kviitungi 19. veebruarist 1949 lambanahast mantli puhastamiseks. Politseinik konfiskeeris leiud ja West Sussexi ametnikud saatsid nii revolvri kui ka paberid edasi Scotland Yardi. Ballistikalaboratooriumis uuriti kõigepealt revolvrit. Eksperdid tegid kindlaks, et relvast oli hiljuti tulistatud. Keemilise puhastuse kaks töötajat mäletasid, et mantli oli toonud puhastada üks mees. Ka mantel rändas pealinna politsei laboratooriumi. Seal võrreldi karusnahkse mantli karvu mrs. Durand-Deaconi toast leitud karvajäänustega. Ekspertide otsus oli: toast leitud jäänused on pärit sama mantli küljest. Mrs. Lane, kes oli koos mr. Haigh’ga käinud politseis lese kadumisest teatamas, mäletas, et nägi 18. veebruaril mrs. Durand-Deaconi selles mantlis.
Vahepeal olid mitmed ajalehed teatanud mrs. Olive Durand-Deaconi kadumisest ja maininud ühte asjaolu, mis selgus alles lese toa teistkordsel, põhjalikumal läbiotsimisel. Lesel oli nimelt mõningaid ehteid, mida aga toast ei leitud. Varsti pärast selle teate avaldamist ilmus Scotland Yardi keegi Horshami linnaosas asuva pandimaja omanik. 19. veebruaril olevat üks mees pakkunud talle ehteid: viit sõrmust, ketti, paari kõrvarõngaid, opaaliga lipsunõela, imiteeritud kiviga juuksenõela ja smaragd- ning briljantpannalt. Pandimajaomanik maksis mehele nende eest sada naela. Mees nimetas ennast mr. Pearsoniks, aga see polnud kindlasti tema õige nimi. Ta olevat teinud selle mehega äri juba 1948. aastal ja siis oli olnud tema nimi Haigh.
Ehteid näidati mrs. Durand-Deaconi õele. „Need kõik kuuluvad minu õele,” ütles ta.
Seega oli piisavalt põhjust kahtlustada John George Haigh’d lese kadumises. Scotland Yard kontrollis oma kartoteeke. Kohtulikult karistatud isikute registris olid järgmised sissekanded:
„Haigh, John George, sündinud 29. juunil 1909 Stamfordis, isa insener. 6. juulil 1934 abielu fotomodelliga, kes oli tuntud Betty nime all. Novembris 1934 kohtuprotsess, kus mõisteti müügilepingute võltsimise eest karistuseks viisteist kuud vabadusekaotust. 1936 ärijuht ühes värvimistöökojas; viie kuu pärast firma likvideeriti. 1937 finantsbüroo asutamine, suuremate summade väljapetmine võltsitud ringkirjade abil. 1937. aasta septembris kohtuprotsess, kus mõisteti karistuseks neli aastat vabadusekaotust. 1940. aastal ennetähtaegne vabastamine. Kaasvang soovitas firmat Hurstlea Products Ltd. Crawleys. Haigh asus jälle tööle leiduri ja insenerina, kuigi tal puudus inseneridiplom.
Lisa. 1937. aasta protsessil tulid ilmsiks H. järgmised omadused:

1. Kalduvus julmusteks. Meenutas koolipõlves tehtud seadeldist, mille abil võis õpetajalt, kui too istuda kavatses, tooli alt ära tõmmata. Ühes kitsas tallis jooksutas sea surnuks ja sai selle eest korraliku keretäie.

2. Kirg suurte autode vastu. Jättis isegi kooli pooleli, et asuda tööle ühes garaažis. Pettus töös, kuna puudus võimalus ise autot juhtida. Valas šefi auto bensiinipaaki suhkrut. Pärast seda vallandati. 1944. aasta. Eriteenistuses korraldatud ülekuulamisel kuulutati poliitiliselt kahtlaseks elemendiks.”

26. veebruaril 1949 kutsuti John George Haigh Chelsea’i politseijaoskonda ülekuulamisele. Kui talt uuesti 18. veebruari sündmuste kohta päriti, kordas ta sama lugu, mille assistent Lambourne oli protokollinud. Siis näidati Haigh’le Crawley laost leitud esemeid.
„Kellele kuulub mantel, mille te 19. veebruaril keemilisse puhastusse viisite?”
„See mantel kuulub mrs. Hendersonile, ühele vanale tuttavale, kellele ma väikese teene osutasin,” vastas Haigh.
„Kas ka ehted, mis te Horshamis pantisite, kuuluvad mrs. Hendersonile?”
„Üldsegi mitte,” selgitas Haigh, „need jättis mulle mrs. Durand-Deacon. Nende ehete eest laenatud rahaga tahtsime kunstlike sõrmeküünte tootmist finantseerida.”
Mitte ühegi küsimuse juures ei avaldanud mrs. Haigh vähimatki märki närveerimisest. Ta andis vastuseid, mis kõlasid täiesti usutavalt. Ootamatult esitas ta ise küsimuse: „Öelge, inspektor, kas Bradmoori hullumajja paigutatud inimesel on mingit šanssi sealt välja pääseda?”
Detektiiv keeldus diskussioonist sel teemal.
„Kas teate,” ütles Haigh äkki, „ma uskusin, et politsei ei saa asja jälile, kuid te olete juba pagana kaugele jõudnud. Varjamisel pole enam mingit mõtet, niisiis tahan ma teile tõtt rääkida. Missis Durand-Deaconi pole enam. Ta on kadunud. Pole laipa, pole mõrvarit. Seepärast avan ma kaardid. Mina tapsin vana daami. Sellal kui ta kunstlikke sõrmeküüsi vaatas, tulistasin teda kuklasse. Ta vajus kohe kokku, kuid mul oli klaas käeulatuses. Kiire lõige läbi kõri ja klaas oli verd täis. Ma jõin seda.”
CID-i detektiiv katkestas ülekuulatava jutuvada. Lõpetagu Haigh see fantaseerimine, politsei tahab kuulda tõtt.
„Kui te tõtt tahate,” vastas Haigh, „siis ärge katkestage mind. Missis Durand-Deaconit ei leia te kunagi. Ma panin ta laiba vaati, kuhu pumpasin nelikümmend viis gallonit väävelhapet. Seejärel sõitsin ühte lokaali ja jõin teed. Kolme päeva pärast ei olnud keha veel täielikult lahustunud. Valasin hapet juurde. Päev hiljem polnud kehast enam midagi järel ja ma lükkasin vaadi õuemutta ümber. Tõestage kõigepealt seda.”
Selle tunnistuse põhjal palus West Sussexi politsei Scotland Yardil Crawleys täiendav sündmuskoha vaatlus korraldada. Peainspektor koos mõne teadusliku eksperdiga viis Leopold Roadi krundil läbi põhjaliku ülevaatuse. Kuurist leidsid nad kummipõlle ja kummikindad. Hoovist võeti hulk pinnaseproove, mis analüüsiti pealinna politsei laboratooriumides. Juba krundi põgusal ülevaatusel leiti punase kummist käekoti sang, mõned kunsthambad, kolm sapikivi ja mõned luujäänused. Hambaarst, kes oli ravinud mrs. Durand-Deaconit, oli veendunud, et leitud hambad kuuluvad tema patsiendile. Hotellis mäletati, et lesk oli sageli väljunud punase kummist käekotiga. Pärast Haigh’ esimeste tunnistuste kontrollimist polnud vähimatki kahtlust, et vahepeal vahi alla võetud kahtlusalune räägib tõtt. Scotland Yard registreeris oma annaalidesse uue kuriteo: happemõrv.
18. veebruaril 1949 toimunud kohutav sündmus hakkas selgemaid piirjooni võtma. Mõned väikelinna elanikud tunnistasid, et nad olid nimetatud päeval näinud mr. Haigh’d koos ühe vanema daamiga autos. Keegi mr. Jones, kes tegi aeg-ajalt mr. Haigh’ga väikest viisi äri, ütles, et oli talle juba enne 18. veebruari hapet hankinud ja saanud ülesandeks pump muretseda. Haigh oli talle näidanud happeballoone ja tünni, rääkinud uutest eksperimentidest ja kirjeldanud soovitud pumba mõõtmeid. Hiljem, 22. veebruaril maksis Haigh talle oma 33 naela suuruse võla. See raha pärines kindlasti Horshami pandimajast. Teise osa sellest sissetulekust kasutas Haigh hotelli Onslow Court üürivõla tasumiseks, mis oli kasvanud juba neljakümne üheksa naelani. Peale selle nõudis pank kohest kaheksakümne kolme naela suuruse võla tasumist. Selle nõudega oli Haigh’ konto lõhki aetud. Selleks, et oma võlgadest lahti saada, oli Haigh ettekavatsetult ja julmalt tapnud inimese. Ta tegi sealjuures valearvestuse, et mõrvatu mitteleidmine ei lase talle mõrvasüüdistust esitada. Sellepärast ei teinud ta ka Crawleys midagi, et oma teo tagajärgi likvideerida. Ta tundis ennast kindlalt. Samal ajal avaldus tema vaimne ebanormaalsus. Ülekuulamisel rääkis ta politseile, et joob meelsasti verd, ja eeluurimisvanglas nägid detektiivid, kuidas ta salaja iseenda uriini jõi. Kui Haigh sai aru, et ohvri kõrvaldamine ei päästa teda vastutuselevõtmisest, nägi ta oma ainsat šanssi süüdimatuks kuulutamises. Seepärast oli ta ka esimesel ülekuulamisel esitanud kindla tagamõttega küsimuse Bradmoori hullumaja kohta.
Järgnevatel ülekuulamistel väitis Haigh, et ta on samal viisil tapnud ja kõrvaldanud veel kaheksa inimest. Viiel juhtumil suutis Scotland Yard mõrvari tunnistuse õigsust tõestada, kolmel ülejäänud juhtumi puhul tuli oletada, et Haigh on üksikasjad välja mõelnud, et tema süüdivus veel kord kahtluse alla seataks.
Mõrvari esimese ohvri nimi oli William Donal McSwann.
1944. aastal meelitas Haigh noore mehe mingil ettekäändel oma tolleaegsesse korterisse Clocester Roadil, tappis ta metallkangiga ja jõi klaasitäie verd. Laiba lahustas ta väävelhappes.
Haigh tundis oma ohvri vanemaid ja rääkis neile, et nende poeg varjavat ennast, et pääseda sõjaväeteenistusest. Mõne fabritseeritud poja kirja abil õnnestus tal vanemad maha rahustada. Mõni kuu hiljem tappis Haigh abielupaar McSwanni, jõi kaks klaasi verd ja lahustas ka need laibad väävelhappes. Võltsitud volitusega müüs ta 5000 naela eest abielupaari krundi. Siis täitus tema ammune unistus ja ta ostis endale Fordi uusima mudeli. Ülejäänud raha eest muutis ta viimased sõjakuud ja sõjajärgse rahuaja esimesed aastad endale üsna meeldivaks. Ta riietus uuema moe järgi ja kandis alati valgeid kindaid. Kolme tapetu isikutunnistustega võttis ta välja täiendavalt toidukaarte. Kuna McSwannidel polnud sugulasi, ei teatanud ka keegi nende kadumisest.
1947. aastal kuulutas keegi dr. Henderson, et müüb oma krundi. Haigh teatas endast ja õppis peagi tundma eduka nukukliiniku omanikku ja tolle naist. Kurjategijal õnnestus ka see abielupaar mõrvata. Kui mrs. Rosalie Mary Hendersoni vend endast nädal hiljem märku andis, suutis Haigh teda mõne võltsitud kirjaga edasistest käikudest Londoni eemale hoida. Juba kolm päeva pärast topeltmõrva tutvustas Haigh end Hendersoni krundil asuvas majas elavatele inimestele uue omanikuna ning hakkas üüriraha kasseerima. Aasta hiljem müüs ta krundi mõne tuhande naela eest maha. Ka seekord ei teatanud keegi abielupaari kadumisest.
Need olid faktid, mida politsei suutis vastavalt happemõrvari tunnistustele kontrollida ja tagantjärgi tõestada. Ülejäänud kolmel juhtumil ei õnnestunud esitatud andmeid kontrollida.
John George Haigh väitis, et ta oli 1945. aasta veebruaris kõnetanud tänaval ühte 35-aastast naist ja pakkunud end talle saatjaks. Naine nõustus, Haigh järgnes talle korterisse ja tappis naise. Käekotis polnud midagi väärtuslikku. Ohvri nime ta ei teadnud, kuid verd oli ta ka seekord joonud. Sellele tõigale pani Haigh alati suurt rõhku.
Analoogiline lugu olevat juhtunud ka ühe mehega. Mehe nime Haigh ei teadnud, aga ta olevat olnud samuti kolmekümne viiene. Haigh’d ja ohvrit ühendas huvi mänguautomaatide vastu. Lõpuks olevat Haigh 1948. aasta sügisel tapnud Eastbourne’is Mary-nimelise neiu, joonud tema verd ja kõrvaldanud jällegi laiba väävelhappe abil. Mõrtsuka saagiks olevat langenud ainult väike pudelike lõhnaõli.
Inglismaal lõi Haigh’ kohtuprotsess suuri laineid. Eriti inetut osa mängis selles loos bulvaripress, mis oma vassimiste ja ohjeldamatute spekulatiivsete targutamistega lausa torpedeeris õigusemõistjate tööd. Lõpuks oli Scotland Yard sunnitud ajalehetoimetustele tõsise hoiatuse saatma. See mõjus ja enamik ajalehti loobus jaburate ja tõestamata oletustega spekuleerimisest.
Kohtuprotsess John George Haigh’ üle algas 18. juulil 1949 ja kestis kaks päeva. Kaebealune oli võtnud endale prominentse advokaadi, sir David Maxwell Fyfe’i, kellest kaks aastat hiljem, pärast konservatiivide võitu, sai siseminister. Fyfe apelleeris oma kliendi süüdimatusele.
„John George Haigh’d juhivad kujutluspildid,” ütles advokaat, „ta unistab verd tilkuvaid riste täis metsast ja siis tekib tal vastupandamatu tung vere järele. Ta usub, et teda juhib kõrgem võim ja et ta peab jooma verd ja uriini, et oma elujõudu suurendada. Süüalune oli teo toimepanemise ajal vaimuhaige ning ei ole verejanumaania tõttu oma tegude eest vastutav.”
Haigh avaldas advokaadi sõnadele ägeda peanoogutamisega toetust. Seejärel asus ta tegevuse juurde, mida ta kohtuprotsessi ajal harva katkestas ja mis pidi tema süüdimatust rõhutama: ta hakkas lahendama ristsõnu.
Mõrvari süüdivuse kasuks rääkisid aga hoolikad, päevi kestnud ettevalmistused, mida ei saanud kuidagi seletada hetkelise verejanumaaniaga. Süüdivuse kasuks rääkis ka ohvrite valik. Need olid inimesed, kellel oli kas väga vähe sugulasi või puudusid need üldse. Kuid see-eest oli neilt üht-teist võtta. On tõenäoline, et kolm tõestamata jäänud mõrva mõtles ta välja ainult selleks, et oma patoloogilist tungi usutavamaks teha.
Briti kohtupraktikas on süüdivuse kriteeriumiks nn. M’Naughton Rules. Selle järgi otsustavad vandekohtunikud, kas kurjategija mõistis oma teo seadusevastasust või ei. Haigh’ puhul oli vastus selgelt jaatav. Happemõrvar mõisteti surma ja 1949. aasta augustis ta hukati. Inglise kriminalistikaajalukku on ta läinud kui üks elajalikumaid mõrvareid.
Pilt happemõrvarist jääks mõnevõrra lünklikuks, kui ma ei kasutaks võimalust avaldada ka tema ülestähendusi. Tõsi, need hukkamiseelsed märkmed võtavad küllaltki palju ruumi, kuid ma ei pidanud vajalikuks neid kärpida, sest Haigh’ pihtimus annab patoloogilise mõrvari psüühika mõistmiseks täiendavat materjali. Tõsi, võrreldes teiste sarimõrvaritega on Haigh „meeldiv” erand, kuna tema mõrvadel puudus seksuaalne taust. Kuid ometi ei tapnud Haigh ainult selleks, et ohvrit paljaks röövida: tema tegutsemist mõjutas ka sarimõrvarile omane tapmiskirg.

©Peter Hagen