Häda eest hoiatab stressikiirgus

3 minutit lugemist

Hiigelaurik „Titanic” hukkus ööl vastu 15. aprilli 1912. Selle tragöödia asjaolud jäävad inimkonda erutama ilmselt ka tulevikus; sest aja jooksul tuleb ikka veel ilmsiks üha uusi asjaolusid, nii reaalsusel põhinevaid kui müstilisi, mis katastroofi ette ennustasid.

Vähemalt 55 reisijat annuleerisid oma reisi lühikest aega enne „Titanicu“ väljasõitu. Põhjustel, mida ena­mik hiljem seletada ei osanud – lihtsalt mingi sisetunde ajel. Raudtee- ja laevamagnaat George W. Vanderbildt ja tema naine ei läinud „Titanicu“ pardale pärast seda, kui ämm mrs Dressler ei tahtnud osa võtta laeva esimesest reisist. Tema veenmisjõud oli nii tugev, et Vanderbildtid loobusid reisist, hoolimata sellest, et nende pagas oli juba auriku pardale toimetatud. Vanderbildti ustav teener Frederick Wheeler sõitis teise klassi reisijana pagasiga Ameerikasse ja uppus koos laevaga. Mr. M. Forster koos nõbuga loobus reisist „Titanicul“ ja registreeris oma piletid ümber „Adriaticule“, öeldes hiljem: „Ma kartsin uue laeva masinaid ja otsustasin, et ma ei lahku Euroopast „Titanicul”. Philadelphiast pärit Mr Edward W. Bill  koos abikaasaga rõõmustas eelseisva reisi üle „Titanicul“, kuid enne ärasõitu Southamptonisse tekkis mrs Billil Londoni hotellis “Cecil” halb eelaimus, mis ei andnud talle enam rahu. Abielupaar sõitis USA-sse „Mauretanial“. Keegi iiri talupoeg olevat tahtnud Ameerikasse immigreeruda ning oli broneerinud koha „Titanicu“ kolmandas klassis. Kuid tema ema olevat kolm ööd järjest näinud unes, et laev läheb põhja  ja kõik pardalolijad upuvad. Ta rääkis sellest oma pojale ning keelitas teda koju jääma. Lõpuks andis poeg järele ja tühistas piletitellimuse. „Titanicu“ meeskonnaliige Harry Burrows jättis 10. aprillil emaga hüvasti ja läks Southamptoni sadamasse. Mõne aja pärast läks ta aga koju tagasi ja ütles emale, et teda oli haaranud kummaline eelaimus…
Kõige suuremat huvi on pakkunud „Titanicu“ omaniku, reeder J. Piermont Morgani reisist loobumine. Morgan väitis, et jättis reisi ära seoses haigestumisega. Kuid kummalisel kombel tühistas pärast Morgani telefonikõnet reisi ka tema endine äripartner, ametist lahkuv USA saadik Pariisis Robert Bacon, kes pileti annuleerimisel tõi põhjuseks asjaolu, et ta peab veel üht-teist oma järglasega kooskõlastama.
1970. aastatel teatas vene tehniliste teaduste doktor G. Sergejev nn stressikiirguse avastamisest. See tekib hetkel, mil inimest haarab surmahirm – näiteks uppumisohus. Kiirguse füüsikalised komponendid levi­vad nii vees kui õhus. Uppuja lähedases raadiuses võib selle fikseerida Sergejevi leiutatudvedelkristallidel toimiv andur. „Titanicu” tragöödia oma mas­taapsuses põhjustas aga nii võimsa stressikiirguse, et see levis tuhandete  kilomeetritekaugusele. Mitmes maailmajaos fikseeriti kõikvõimalikke nä­gemusi, sealhulgas valdavalt hukkunute või surmaohus vii­binute sugulaste unenägusid.
Saatuslikul aprilliõhtul 1912 külastas Kanadas Rosedale’i metodistikiriku preestrit ilmu­tus: ta kuulis raevukat lainetemüha, hingelõhestavaid appikarjeid, ühe vana liturgilise lau­lu sõnu, mida polnud juba aas­taid kuulnud. Õhtuse missa ajal jutustas preester ilmutusest ko­gudusele ja palus kõiki koos laulda seda vana eleegiat, mis kujutas enesest hingepalvet nei­le, kel määratud hukkuda ve­tesügavustes. Järgmisel hommi­kul tuli teade kohutavast tra­göödiast Atlandil. Nagu hiljem selgus, oli sama palvelaulu laul­dud ka „Titanicu” pardal.
Üks noor ameeriklanna nägi katastroofi ööl unes, et ta ema viibib paadis, mis oli täis õu­dusest karjuvaid inimesi, kes teinud läbi laevahuku. Lähe­duses oli veelgi paate, vees aga kõikjal rabelevaid inimesi. Ee­mal, ookeanil hakkas hiigellaeva ahter veest ebaloomulikult välja kerkima. Hiljem jutustas „Titanicult“ pääsenud ema, et oli samal ajal päästepaadis saat­nud tütrele oma viimsed mõt­ted, sest ei lootnud teda enam näha.
New Yorgis, kus „Titanicu” saabumist oodati, nägi Stella Smithi nimeline tütarlaps unes, et on hukkuval laeval ja püüab üles ronida mööda libedat aht­rit,mis üha kõrgemale kerkib. Lõpuks kobrutas vesi juba ta jalgade ümber; ta püüdis mingi­test köitest haarates end üles­poole upitada, aga jõudu ei jät­kunud. Ta kukkus põhjatusse ja… ärkas. Ning sai päeval tea­te, et „Titanicul“ hukkunute seas oli ka tema peigmees.

MAAJA