Grigori Rasputin – hobusevargast pühamees

Kõigil aegadel on Vene tsaare ümbritsenud favoriidid, soosikud, selgeltnägijad, narrid ja tallalakkujad. Grigori Rasputin ei sarnanenud neist ühegagi. Ta oli omas laadis unikaalne. Rasputin oli enneolematu ja ennekuulmatu favoriit.

Ja nagu kirjeldas Aleksei Tolstoi, „tuli Rasputin taigast paleesse, kirjaoskamatu, hullumeelsete silmade ning vägeva mehejõuga talumees ja hakkas mõnitades ning pilgates Venemaad häbisse viima”. Tema karjääri haripunktil ei jõudnud paleesse enam ühtegi ideed või projekti, mida poleks seostatud selle petturi nimega. Mitte tema ei otsinud keiserlike patroonide armu, vaid need kummardasid ja lipitsesid tema ees. Rasputin posis osavalt haiget troonipärijat Alekseid ning oskas igasuguste trikkide ja võtetega sisendada nii lapsele kui ka tema vanematele, et tema on ainus ja asendamatu tohter ja päästja. Olude sunnil tõusis see harimatu talupoeg tähtsaks poliitiliseks teguriks. Rasputini ümber oli koondunud terve trobikond mõjukaid isikuid, kes olid oma saatuse sidunud tema omaga.

Ainult kahetsuse kaudu võime saavutada hingerahu. Järelikult peame patustama, et leida võimalusi kahetsemiseks. Seega, kui jumal saadab meile kiusatusi, siis peame neile järele andma, et hankida endale sel moel soodsaid ja tarvilikke eeltingimusi viljakaks meeleparandamiseks… Muide, eks ole ju esimene elu ja tõe sõna, mille Kristus on toonud inimestele, see: „Parandage meelt!” Kuidas aga meelt parandada, kui enne pole pattu tehtud?…

* * *

Mitte hirm patu ees pole see, mis meid kõige sagedamini takistab kiusatusele järele andmast. Sest kui patt tõesti tekitaks säärast hirmu, siis ei tekiks meil ahvatlust seda teha. Ons kellelgi kunagi tekkinud igatsust roa järele, mis talle on vastik? Ei, vaid pidurdab ja hirmutab õieti ainult katsumus, mida kahetsus valmistab meie sisemisele kõrkusele. Täielik ja sügav kahetsus sunnib absoluutsele enesealandusele. Ent meie ei taha ennast alandada, isegi mitte jumala ees. Selles on kogu saladus, miks me kiusatusele vastu püüame panna. Üimat kohtumõistjat me aga sellega ei peta! Ei! Ja viibides Joosavati orus, teeksime kõige paremini, meelde tuletades kõiki hingeõnnistuse saavutamise võimalusi, mida meile on pakutud, ent mida me oleme ära tõuganud…

Grigori Rasputin

Nikolai II oli tahtejõuetu, närviline, kõige suhtes nüristunud ega mõistnud üldse Venemaal valitsevat olukorda. Tsaar uskus ainult oma võimu, jumalat ja… Rasputinit. Venemaa viimase isevalitseja osa tsaaririigi kokkuvarisemisel oli üsna märkimisväärne, omapoolse, kuigi tahtmatu panuse, andis ka aferist Rasputin…
Grigori Jefimovitš Rasputin sündis 1871. aastal (see daatum ei pruugi üldse õige olla, sest Rasputin ise oma sünniaega ei teadnud) Pokrovskojes, Lääne-Siberi piiril, Tjumeni ja Tobolski vahel asetsevas armetus külakeses. Ta ise oli lihtne mehike, joomar, marodöör ja hobuseparisnik. Hüüdnimi Rasputin, mille noor Grigori sai varsti oma kaaslastelt, on iseloomustav ta elu sellele ajajärgule ja prohvetlik edaspidiseks. See on talupojaargoost pärit sõna. Rasputnik tähendab „liiderlik”, „hooraja”, „tütarlaste rüvetaja”.

Maitsnud sageli perekonnapeade rooska või piitsutatud isegi avalikult ispravniku käsul, jõudis Grigori ühel päeval oma Damaskuse teele. Ükskord sõidutas ta oma vankris ühte preestrit Verhoturje kloostrisse. Vaimuliku manitsused äratasid äkki Rasputinis müstilised instinktid. Kuid ta temperamendi robustsus, meelte tulisus ja ohjeldamatu fantaasia paiskasid ta peagi hlõstide kõlvatusse sekti.
Loendamatute ususektide hulgas, mis rohkem või vähem on lahutatud ametlikust kirikust ja mis väljendavad nii kummaliselt vene rahva moraalset distsipliinilagedust, ta suhtlemist salapärasega, ta janu ebamäärase, äärmusliku ja absoluutse järele – paistavad hlõstid silma oma usukommete meelelisuse ja ekstravagantsusega. Nad elasid peamiselt Kaasani, Simbirski, Saraatovi, Ufaa, Orenburgi ja Tobolski piirkondades ja nende arvu hinnati umbes saja kahekümnele tuhandele. Nende õpetust näis hingestavat kõrgeim spiritualism, kuna nad väitsid mitte midagi vähemat kui otsest suhtlust jumalaga; kuid selle taevaliku ühinemise saavutamiseks anduvad nad igasugustesse lihalikesse hullustesse. Usklikud mehed ja naised kogunesid öösiti mõnda metsaharvikusse. Seal hüüdsid nad jumala poole, laulsid koraale, kriiskasid, tantsisid ringmänge meeletu, üha suureneva kiirusega. Tantsu juht piitsutas neid, kelle jõud ja ind hakkas nõrkema. Varsti langesid nad pöörituse tõttu maha, ekstaasis ja krampides. Siis, joobnuna „jumalikust sisendusest”, põimusid mehed ja naised meeletuiks paarideks ning jumalateenistus lõppes jäledate kõlvatuste, kiimaluse ja verepilastuse stseenidega.
Rasputini keeruline iseloom määras ta juba ette „jumaliku sisenduse” osaliseks. Ta vägiteod öistel raadimistel tõid talle varsti populaarsuse. Samal ajal arenesid ka ta müstilised võimed. Hulkudes läbi külade, pidas ta evangelistlikke kõnesid, jutustas tähendamissõnu. Vähehaaval hakkas ta riskima ennustamist, kurjade vaimude väljaajamist ja nõidumist. Rasputin hooples isegi, et ta olevat teinud imesid. Saja versta ulatuses Tobolski ümber ei kaheldud enam ta pühaduses. Kuid siiski oli tal sel ajajärgul tüütavaid sekeldusi kohtuvõimudega liiga laineid löönud pattude pärast ning tal oleks läinud halvasti, kui kirikuvõimud poleks teda võtnud oma kaitse alla.

1904. aastal ulatus Rasputini vagaduse kuulsus ja vooruste lõhn juba Peterburini. Kuulus visionäär, Kroonlinna isa Joann, kes oli lohutanud ja pühitsenud Aleksander III-t tema surivoodil, tahtis õppida tundma noort siberi prohvetit. Ta võttis Rasputini vastu Püha Aleksander Nevski kloostris ja nentis mõnesuguste tunnuste põhjal rõõmuga, et see mees olevat jumalast märgitud. Pealinnast asus Rasputin tagasiteele Pokrovskojesse. Kuid sellest päevast ta elu vaatepiirid avardusid.
Rasputin asus läbikäimisse terve trobikonna preestritega, kes olid vähem või rohkem „valgustatud”, vähem või rohkem Šarlatanid ja vähem või rohkem liiderlikud, nagu neid leidus sadadena vene preesterkonna madalamates kihtides. Siis hakkas ta kaaslaseks ühele suure suuga ja käratsevale mungale, erootilisele ja imettegevale mürakarule, keda lihtrahvas jumaldas. See oli isa Iliodor, vabameelsete ja juutide metsik vastane, kes hiljem oma Tsaritsõni kloostris mässama hakkas ja pühale sinodile oma ägeduse ning tagurliku fanaatilisusega palju peavalu valmistas. Iliodor oli algul staretsi parim sõber. Sündmustest ette rutates olgu märgitud, et surmavaenlasena korraldas Iliodor 1914. aastal Rasputinile atentaadi, saatis tema juurde Pokrovskojesse fanaatik Feonia Gusseva, kes lõi „jumalamehele” raske noahaava kõhtu.
Varsti ei rahuldanud Grigorit enam läbikäimine lihtsurelike ja alamate pappidega: teda nähti väärikalt jalutamas ülempreestrite ja iguumenitega, piiskoppide ja arhimandriitidega, kes Kroonlinna Joanni kombel leidsid üksmeelselt temas „jumala sädet”. Siiski pidi Rasputin võitlema saatana alaliste rünnakutega ja jäi neile sageli alla. Tsaritsõnis röövis ta süütuse ühelt nunnalt, kellest ta pidi pahu vaime välja ajama. Kaasanis väljus ta ühel valgel juunikuu õhtul joobnult lõbumajast, tõugates enda ees alasti tüdrukut ja pekstes teda oma vöörihmaga. Tobolskis võrgutas ta ära ühe inseneri ülivaga abikaasa, ja hullutas vaest naist sedavõrd, et too jooksis ringi, kisendades igal pool oma armastusest ja kiideldes oma häbiga. Inseneri abikaasa oligi see, kes andis Rasputinile maigu suhu seltskonnadaamide rafineeritud võludest.

Niisuguste vahetpidamata korduvate kangelastegude tõttu kasvas Rasputini pühaduse kuulsus iga päevaga. Tänaval laskuti tema möödudes põlvili, suudeldi ta käsi, puudutati tulupi äärt. Talle hüüti: „Meie Kristus, meie päästja, palu meie vaeste patuste eest! Jumal kuulab sind…” Rasputin vastas: „Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel, ma õnnistan teid, mu kallid vennad. Ärge kaotage lootust! Kristus tuleb varsti uuesti tagasi. Olge kannatlikud ja meenutage ta surmaheitlust! Armastusest tema vastu suretage oma liha!”
1904. aasta sügisel asus Rasputin elama Peterburi. Aasta hiljem tuli arhimandriit Feofan, Peterburi usuteaduse akadeemia inspektor, väga vaga prelaat, tsaaripaari salajane pihiisa, õnnetule mõttele kutsuda Rasputin enda juurde, et jälgida lähemalt jumala armu mõju sellele lihtsameelsele hingele, mida kurjad võimud nii raevukalt piinasid. Liigutatud Rasputini siirast hardusest, võttis ta tema oma jumalakartlikku klientuuri, kelle hulgas oli palju spiritiste. Nende eesotsas seisis väga mõjukas grupp: suurvürst Nikolai NikolajevitŠ, tollal tsaari ihukaitseväe juhataja ja hiljem Vene vägede ülemjuhataja, tema vend, suurvürst Pjotr ja nende naised, suurvürstinnad Anastassia ja Militza, Montenegro kuninga tütred.
Grigoril tarvitses vaid ilmuda ning otsekohe tekitas ta vaimustust selles logelevas ja kergeusklikus seltskonnas, kes oli andunud kõige mõttetumale tegevusele vaimude väljakutsumise, okultismi ja nekromantia alal.
Siberi prohvetit, „jumalainimest” püüti kõigis müstilistes ringides üksteise võidu enda lähedusse tõmmata. Eriti kütkestas Rasputin suurilmadaame, eelkõige Olga Lothinat ja kõikvõimsat õuedaami ning tsaarinna sõbrannat Anna Võrubovat.

Varsti tutvustas Feofan akadeemia ühiselamus jumalakartlikku külameest Tšrnogooria Anastassiale, suurvürst Nikolai Nikolajevitš abikaasale. Nemad olid ka need, kes esitlesid Rasputinit tsaarile ja tsaarinnale 1907. aasta suvel. Kummatigi tekkis veel audientsi eelpäeval suveräänides mingi kahtlus. Nad küsisid nõu arhimandriit Feofanilt, kes neid rahustas, öeldes: „Grigori Jefimovit on lihtne talupoeg. Teie majesteetidel on kasulik teda kuulata, sest see on vene maa hääl, mis väljendub tema suu kaudu… Tean kõik, mida talle ette heidetakse… tean ta patte – need on arvukad ja väga sageli jälgid. Kuid temas peitub nii tugev kahetsuse jõud ja nii lihtsameelne usk taevasesse halastusse, et võin peaaegu garanteerida, et ta pääseb igavesse õndsusse. Pärast iga patukahetsust on ta puhas nagu laps, keda on pestud ristimisvees. Jumal soosib teda silmanähtavalt ja on tema ära valinud.”
Seejärel esitles suurvürstipaar palverändurit keisrinna Aleksandra Fjodorovnale. Nagu võlutud, istus see Rasputini läbitungiva, naelutava pilgu all, kuulas tema hiilivat, müstilistest veidrustest kubisevat maamehejuttu. Sellele järgnes esitlemine Nikolai Teisele ja küllakutse paleesse, kus ta peagi vallutas tsaari perekonna tähelepanu ning asus oma inimese rolli. Oma esimesest paleesse ilmumisest saadik saavutas Rasputin tsaari ja tsaarinna üle harukordse mõju. Ta õpetas neid, pimestas, ikestas – see oli nagu mingi lummus.
Esimesest päevast peale kohtles ta neid karmilt, julge familiaarsuse ja hoolimatusega, labase ja kirevavärvilise kõnekusega. Kaks monarhi, kes olid küllastunud nende ees lipitsejatest, uskusid viimaks kuulvat „vene maa häält”. Saanud õige ruttu õuedaam Võrubova sõbraks, kes oli tsaarinna lahutamatuks kaaslannaks, pühendus ta tema kaudu kõigisse kroonitud paari ja riigi saladustesse.
Kõik õukonna intriigid, kõik kohtade, tiitlite ja tulude noolijad otsisid loomulikult tema toetust. Lihtsat korterit, milles ta elas Kirotšnajal ja pärastpoole Inglise prospektil, piirasid öösel ja päeval palujad: kindralid ja ametnikud, piiskopid ja arhimandriidid, riiginõunikud ja senaatorid, adjutandid ja kammerhärrad, õuedaamid ja daamid seltskonnast – see oli lakkamatu defilee. Kui ta ei viibinud parajasti suveräänide või Montenegro suurvürstinnade pool, võis teda kohata peaasjalikult proua D. juures, kes koondas oma salongi Inglise prospektil autokratismi ja teokraatia koorekihti. Kiriku esimesed aukandjad armastasid koguneda tema juurde: kirikliku hierarhia aukõrgendused, nimetused pühas sinodis, kõige tõsisemad dogmasse, distsipliini ja liturgiasse puutuvad küsimused arutati läbi tema juures. Tema kõikide poolt tunnustatud kõlblas autoriteet oli Rasputinile väärtuslikuks abiliseks.
Proua D. nägi mõnikord taevasi nägemusi. Ühel õhtul spiritistliku seansi ajal oli talle ilmunud püha Serafim Sarovist, kes oli pühaks kuulutatud 1903. aastal. Hiilgava ausäraga ümbritsetud püha Serafim öelnud krahvinnale: „Teie hulgas on suur prohvet. Tal on ülesandeks avaldada tsaarile jumaliku ettehoolde tahet ja juhtida teda kuulsusrikkail teedel.”
Proua mõistnud otsekohe, et pühak osutab Rasputinile. Keiser olnud sellest nägemusest väga hämmastunud, sest kiriku kõrgeima kaitsjana oli ta mänginud otsustavat osa õndsa Serafimi pühaks tunnistamisel ja osutas talle erilist austust.
Rasputini sagedane viibimine keisrikojas, tema ilmne osalemine isevalitseja mõningates vägivaldsetes või õnnetutes sammudes, tema väljenduste jultunud häbematus ja eluviiside küüniline kõlvatus põhjustasid lõpuks kõikjal valju pahameeletormi. Hoolimata tsensuuri karmusest paljastas ajakirjandus järjepanu siberi imetegija häbitut elu, riskimata muidugi riivata majesteedi enda isikut, kuid seltskond taipas juba poolelt sõnalt. „Jumalamees” sai aru, et tal oleks kõige kasulikum mõneks ajaks silmapiirilt kaduda. 1911. aasta märtsis võttiski ta kätte palveränduri kepi ja matkas Jeruusalemma.
See ootamatu otsus täitis ta tuliste pooldajate südamed kurvastuse ja imetlusega: ainult püha inimene võivat niimoodi vastata õelate vastaste kallaletungidele. Pärast palverännakut veetis Rasputin suve Tsaritsõnis oma hea sõbra ja mõttekaaslase munk Iliodori juures. Tsaarinna ei lakanud talle kirjutamast ja telegrafeerimast. Sügisel teatas tsaarinna isegi, et ei suuda ta eemalviibimist enam taluda. Pealegi olid staretsi lahkumise järel veritsustõve nähtused troonipärija juures muutunud palju sagedasemaks. Kui laps äkki sureb! Emal polnud enam päevalgi rahu: närvilisusel ja südamevaevustel ei tahtnud lõppu tulla. Tsaar, kes oma naist armastas ja oma last jumaldas, pidi läbi elama kõige raskemaid päevi. Novembri alguses tuli Rasputin Peterburi tagasi. Ja otsekohe algasid jälle hullused ning orgiad. Öösel ja päeval tungis kolmanda korruse eesriietega kaetud akendest tänavale lärmi. Selles oli segunenud lauakõned, vaimulikud laulud, mustlaskitarride helin, tantsumüdin, meeste joobnud karjumine ja daamide kiljumine. Võlvkaare alt veeresid poolümmargusse õue tema ukse ette pidulikud faetonid, kallid autod ja tavalised voorimehetroskad. Soliidsemate külaliste kannul kandsid lakeid veinikaste, korve toidu ja lilledega.

Kuid nüüd hakkas Rasputini koguduses tekkima juba mõningaid lahkhelisid: ühed hakkasid teda pidama kompromiteerivaks ja liialt himuraks: teisi tegi rahutuks tema kasvav tikkumine kiriku ning riigi asjadesse. Vaimulikke ringkondi vapustas veel eriti üks häbistav ametissemääramine: Grigori oli tsaari nõrkust ära kasutanud ja lasknud Tobolski piiskopiks määrata ühe oma lapsepõlvesõbra, kirjaoskamatu, rõveda ja petise talupoja, isa Varnava. Samal ajal sai teatavaks, et püha sinodi ülemprokurörile oli antud korraldus pühitseda Rasputin preestriks. Seekord tõusis asja ümber siiski enam kära.
29. detsembril 1911 tekkis Saraatovi piiskopil, Hermogenil, munk Iliodoril ja mõnel teisel vaimulikul staretsiga lausa riid. Nad sõimasid ja tõukasid teda ning karjusid: „Neetud pühaduseteotaja! Haisev elajas! Saatana uss!” Lõpuks sülitasid nad talle näkku. Algul püüdis seina äärde surutud Grigori nendele sõimuvalingutele vastata, kuid siis virutas Hermogen, kasvult ehtne Koljat, talle oma rinnaristiga mitu korda vastu pead ja karjus: „Põlvili, vilets! Põlvili pühade ikoonide ette! Palu jumalalt oma roojatsemised andeks! Vannu, et sa oma räpase isikuga enam kunagi ei rüveta meie armastatud tsaari paleed!…”
Verise ninaga hirmust lõdisev Rasputin põrutas endale vastu rinda, pomises palveid ja tõotas enam mitte kunagi ilmuda tsaari ette. Ta lahkus needuste saatel. Ent vaevalt pääsenud sellest lõksust, kihutas ta jalamaid Tsarskoje Selosse (teistel andmetel saatis ta tsaarile telegrammi). Kättemaksurõõm ei viibinud kaua. Paar päeva hiljem võttis ülemprokuröri sundival pealekäimisel püha sinod isa Hermogenilt tema piiskopitooli ja saatis ta pagendusse Hirovitšo kloostrisse Leedus. Mis puutub munk Iliodori, siis võeti ta sandarmite poolt kinni ja suleti Florištševo karistuskloostrisse Vladimiri lähedal.

Politsei oli skandaali summutamiseks alguses võimetu. Duumas sõna võttes süüdistas oktobristide erakonna juht Gutškov looritatud sõnadega Rasputini suhteid keisrikojaga. Moskvas, riigi vaimulikus ja moraalses pealinnas, protesteerisid avalikult püha sinodi tegevuse vastu kõige kvalifitseeritumad ja lugupeetavamad õigeuskliku slavismi esindajad nagu krahv Šeremetjev, Samarin, Novosselov, Druzinin jt. Nad läksid isegi nii kaugele, et hakkasid nõudma rahvusliku kontsiili kokkukutsumist kiriku reformimiseks. Isegi arhimandriit Feofan, jõudnud lõpuks selgusele „jumalamehe” tõelisest olemusest ja suutmata endale andestada, et oli ise tolle viinud keisrikotta, tõstis staretsi vastu väärikalt häält. Ent otsekohe, hoolimata sellest, et ta oli tsaarinna pihiisaks, pagendas püha sinod ta Krimmi. Iliodor, kartes Rasputinile tehtud atentaadi pärast kriminaalvastutusele võtmist (tema ju ässitas Gussevat pühameest tapma), ütles lahti kristlikust religioonist, võttis tagasi oma õige nime Sergei Trufanov ning põgenes Norrasse, kus andis välja kõmutekitanud raamatu „Püha saatan”, milles sarjas Rasputinit ning püüdis kompromiteerida valitsejapaari. Skandaal Trufanovi raamatu ümber tuli Rasputinile ainult kasuks. Tsaari suhtumine Rasputinisse aga ei muutunud.
Ministrite nõukogu eesotsas oli tookord veel V. Kokovtsov, kes juhtis ühtlasi ka rahandusministeeriumi. Ausa ja energilise mehena tegi ta kõik, mis võis, et selgitada oma valitsejale staretsi kõlvatust.
1. märtsil 1912 vannutas ta keisrit, et see nõustuks Grigorit tagasi saatma selle kodukülla: „See inimene on pettusega omandanud Teie Keiserliku Majesteedi usalduse. Tegelikult on ta kõige halvemat sorti šarlatan ja petis. Üldsuse arvamus on tema vastu vaenulik. Ajakirjandus…”

Tsaar katkestas oma ministri seletused põlgliku naeratusega: „Teie hoolite ajalehtede arvamusest?”
„Jah, Majesteet, kui see tungib kallale mu valitsejale ja dünastia heale nimele. Pealegi on just kõige lojaalsemad ajalehed oma kriitikas praegu teravaimad…”
Taas katkestas teda tsaar, näol tülpimus: „Absurdne kriitika. Ma vaevalt üldse tunnen seda Rasputinit.”
Kokovtsov lõi kõhklema, kas jätkata; kinnitas aga siis veel kord: „Majesteet, vannutan teid dünastia ja teie järglaste nimel: lubage mul hoolitseda selle eest, et Rasputin siirduks tagasi oma kodukülla ega tuleks enam kunagi tagasi.”
Tsaar vastas külmalt: „štlen talle ise, et ta minema läheks ega tuleks enam tagasi.”
„Kas tohin arvestada seda kui Teie Keiserliku Majesteedi otsust?”
„Jah, see on mu otsus,” ütles tsaar ja vaadanud siis seinakella, mis näitas pool üks, ulatas Nikolai II Kokovtsovile käe: „Nägemiseni, Vladimir Nikolajevitš, ma ei pea teid kauem kinni.”
Samal päeval, kell neli, helistas Rasputin senaator D-le, Kokovtsevi sõbrale ja karjus talle joobnud häälega: „Su sõber peaminister on täna hommikul katsunud papakest ära hirmutada. On talle rääkinud minust igasuguseid pöörasusi, kuid sellel polnud mingisuguseid tagajärgi. Papake ja mammake armastavad mind endiselt. Võid sellest minu nimel Vladimir Nikolajevitšile telefoneerida.”

Mõni päev hiljem, 6. mail, olid kõik ministrid täies galavormis kogunenud tsaarilossi, et väljendada oma truualamlikke tundeid tsaarinnale, kelle püha see oli. Aleksandra Fjodorovna, möödudes Kokovtsovist, pööras talle demonstratiivselt selja. Mõned päevad enne seda tseremooniat oli starets asunud teele Tobolskisse; ta eemaldus mitte ettekirjutuse põhjal, vaid oma vabal tahtel, et järele kaeda, kuidas on lood tema väikese omandiga Pokrovskojes. Jättes keiserlike kõrgustega jumalaga, lausunud ta metsiku ilmega ähvarduse: „Ma tean, et nood viletsad mind jälitavad. Ärge neid kuulake! Kui te mu maha jätate, kaotate oma poja ja trooni kuue kuu jooksul.”
Tsaarinna olevat karjatanud: „Kuidas võiksime sind hüljata? Kas sa pole meie ainus kaitsja, meie parim sõber?” Ning põlvili langedes palunud ta staretsilt õnnistust.
1912. aasta oktoobris veetis tsaari perekond mõne aja maal Spalas, Poolas, kus tsaar armastas sageli suurepärastes Krolowa metsades jahil käia. Ühel päeval troonipärija, tulles väljasõidult järvele, vääratas laevalt maale hüppamisel ja põrutas oma puusa kaldapiirde vastu. Alul paistis põrutus olevat sootuks tühine ja ohutu. Kuid paar nädalat hiljem, 16. oktoobril, tekkis kubemeõndlasse paistetus; reis tursus esmalt üles, siis tõusis äkki ka temperatuur. Kutsuti kiiresti kohale doktorid Fjodorov, Derevenko ja Sauchfuss; need konstateerisid verevalumit kubemes, millesse oli löönud mädanik. Oleks tulnud otsekohe opereerida, kuid lapse veritsustõbi tegi võimatuks igasuguse lõikuse. Vahepeal aga tõusis temperatuur tund-tunnilt; 21. oktoobril oli see juba 39,8 kraadi.

Vanemad ei lahkunud enam silmapilgukski haige kambrist, sest arstid ei varjanud oma äärmist rahutust. Spala kirikus vahetas üks vaimulik teist, et paluda ööd kui päevad. Tsaari käsul peeti Moskvas pühalikku liturgiateenistust Iverski jumalaema imettegeva ikooni ees. Ja hommikust õhtuni vooris ka Peterburis rahvast Kaasani peakirikusse.
22. oktoobri hommikul tuli tsaarinna esimest korda alla saali, kuhu olid kogunenud tsaari käsundusadjudant kolonel Narõskin, keisrinna isiklik audaam vürstitar Jelizaveta Obolenski ja keiserlik jäägermeister Poolas krahv Wladyslaw Wielopolski. Aleksandra Fjodorovna oli kahvatu, kõhnunud, kuid naeratas siiski. Temale esitatud hirmunud küsimusele vastas ta vaikse häälega: „Arstid ei konstateeri veel vähimatki paranemist; kuid mina isiklikult olen rahunenud. Sel ööl sain isa Grigorilt telegrammi, mis mulle meelerahu täiesti tagasi tõi.”
Kuna talt paluti täpsemat seletust, luges ta telegrammi ette: „Jumal on näinud su pisaraid ja kuulda võtnud su palved. Ära enam kurvasta. Su poeg jääb ellu.”
Järgmisel päeval, 23. oktoobril langes haige temperatuur 38,9-kraadile. Kaks päeva hiljem alanes verevalum kubemeõndlas. Troonipärija elu oli päästetud.
1913. aastal riskisid mõned isikud veelgi uute katsetega valitsejapaari silmade avamiseks staretsi käitumisele ja ta moraalsele kõlvatusele. Eeskätt tegi seda leskkeisrinna Maria Fjodorovna, peale tema ka tsaarinna õde, suurvürstinna Jelizaveta Fjodorovna ja veel paljud teised. Kuid kõigile neile manitsustele vastasid keiserlikud kõrgused ühtviisi rahulikult: „Kõik see on laim. Muide, pühakuid laimatakse ju alati.”
Selles vagatsevas sõnamulinas, mille taha Rasputin tavaliselt peitis oma erootilisust, avaldus pidevalt üks idee: et saaks pattu kahetseda, tuleb kõigepealt pattu teha. Rasputini intiimsed targutused nõretasid leidlikest mõttekäikudest pisarate leevendava mõju ja sügava kahetsuse lunastava väärtuse kohta.

Millised ei oleks ka hinnangud Rasputini kohta, räägivad paljud faktid sellest, et Rasputin tabas intuitiivselt inimeste hingeelu ning tal oli kaasasündinud hüpnootilise mõjutamise anne. On teada, et 1913. aasta lõpus võttis Rasputin salaja hüpnoositunde ühelt Peterburi hüpnotisöörilt. Viimane pidas teda väga andekaks. Hüpnotisööri sõnade järgi omas Rasputin „tugevat tahtejõudu ja oskust seda kontsentreerida”. Kahtlemata elas temas fanaatiku enesesisenduslik tahtejõud, mis mitmekordistas tema psühholoogilist mõju inimestele, sest temast lähtus, justkui kiirgas enda võimalustesse kõigutamatu uskumise võlu, usku oma vastupandamatusse jõusse. Mõned näited.
15. jaanuaril 1915, sõites välja Tsarskoje Selost, juhtus õuedaam Võrubovaga rongiõnnetus. Ta tõsteti üles murdunud puusaluu, väljaväänatud õla ja raske peapõrutusega. Seejärel viidi ta sõjaväehospidali. Aleksandra Fjodorovna ise tõttas viivitamatult oma sõbratari juurde. Haavatu oli nii nõrk ja uimane, et kirurgid ei julgenud teda opereerida enne, kui ta on pisut jõudu kogunud: nad otsustasid jätta ta rahule kuni järgmise päevani ja andsid talle ainult ajutise mõjuga toibutamisvahendeid.
Ent tsaarinna käsul hakati siiski otsekohe otsima Rasputinit, kes parajasti einetas Petrogradis ühes lõbusas seltskonnas. Erirong viis ta tund aega hiljem Tsarskoje Selosse. Kui ta Võrubova juurde juhatati, viibis see veel täiesti meelemärkuseta olekus.
Rasputin uuris teda külma, rahuliku pilguga nagu mõni arst. Puudutas siis otsustavalt õnnetu laupa ja luges lühikese palve. Seepeale hüüdis ta kolm korda: „Annuška!… Annuška!… Annuška!”
Kolmanda hõikamise peale nähti, kuidas vigastatu avas silmad. Veelgi käskivama tooniga hüüdis Rasputin: „Ärka nüüd ja tõuse üles!” Ja Võrubova avas pikkamisi silmad. Rasputin kordas: „Tõuse üles!” Ja vaba käe najale toetudes tegigi haavatu katset end üles ajada. Taas võttis Rasputin sõna, kuid seekord õrnemalt: „Kõnele minuga!” Ja haavatu hakkaski temaga kõnelema, esmalt nõrga häälega, mis aga iga sõnaga tugevnes. Koolitatud tohtrid vaatasid kõike seda imet suu ammuli pealt.
Rasputin nägi oma klientuuri läbi. Tähelepanekud ütlesid talle, et müstiline hüüatus või ähmane loitsimine avaldavad tsaaripaarile tihti sügavamat muljet kui kõige läbimõeldum loogiline argument. Ebamäärase pomina ja salapärase ulgumisega peletas starets perekonnast sortse eemale, luges sõnu peale Aleksei haigusele. Troonipärija haigushooge komplitseerisid tavaliselt ema hüsteeria ja hirm. Rahu, mida naisesse sisendas Rasputin, kandus edasi ka pojale. Rasputin oli terane inimesetundja ja ta teadis väga hästi kõiki neid trikke ja nippe, mille abil teiste üle oma mõju saavutada. Ta harjutas Aleksei endaga ja oma häälega nii ära, et mõnikord jättis haige ainuüksi tema magamistuppa ilmumisel oigamise ning nutu ja suikus „imest” vapustatud vanemate nähes magama. Vähe sellest, Rasputin suutis ravida ka telefoni teel.
Kord helistati paleest ja teatati, et troonipärija ei saa uinuda, tal valutab kõrv. Selle peale vastas Rasputin telefonitorusse: „Mis? Aljoša ei maga? Kõrvake valutab? Andke talle telefon… Mis öövalvet sa, Aljošake seal pead. Valutab. Midagi ei valuta. Heida kohe magama! Kõrvake ei valuta. Ei valuta, ütlen sulle Kas kuuled? Maga!”
Veerand tunni pärast helistati ja teatati, et laps jäi magama. Millise ürgse pimeduseni viis valitsejapaari usk Rasputini asjade ravijõusse, sellest räägib järgmine tõik. Troonipärijat opereeriti. Äkki avastas kirurg hoolikalt steriliseeritud lina all räpase vesti. „Mis see siis on?” hüüatas ta mõistetava pahameelega. Operatsiooni juures viibiv Nikolai Teine rahustas teda: „Pole midagi, pole midagi, sellest kahju ei tõuse. See on ju Tema (s.o. Rasputini) vest.”

Väga tulemuslikult kasutas Rasputin ka enesesisendust. Kui tema vaenlase Iliodori poolt saadetud fanaatik Feonia Gusseva (endine Rasputini austajanna) 29. juunil 1914 pühamehele noaga kõhtu lõi, peeti tema olukorda lootusetuks. Kroonitud kaitsjad saatsid kiires korras kaugele teekonnale oma ihuarsti kirurg Fjodorovi. Rasputini seisund oli tõepoolest üliraske. Kuid traagilist lõppu ei järgnenud. Sel ajal tema juures viibinud inimesed jutustasid, et ta oli tundide kaupa visalt korranud: „Jään ellu, jään ellu, jään ellu…” Ja jäigi ellu!
Püha Tihhoni kloostris Ohtais, mis asus Uurali mägedes, mitte kaugel Jekaterinburgist, elas nunn Akulina Laptinskaja. Ta oli pärit talurahva hulgast ja oli tugeva tervisega, ent äkki ilmusid tal kummalised häired, mis halvenesid ja muutusid perioodilisteks. Oma kohkunud kaaslaste silmade all kannatas ta vaheldumisi krambihoogude, meeletu ekstaasi ja kirjeldamatute aistingute all. Seda kõike peeti selgeks märgiks, et ta on kurjast vaimust vaevatud. šhe niisuguse kriisi ajal õppis ta tundma Rasputinit. Too matkas parajasti palverändurina üle Uurali ja tuli ühel õhtul Ohtai kloostrisse ulualust otsima. Ta võeti vastu nagu jumala poolt läkitatud saadik ja viidi kohe vaese kurjast vaimust vaevatu juurde, kes võitles põrguvaimu piinavate rünnakutega. Rasputin jäi temaga üksi ja ajas kurja vaimu temast mõne minutiga välja – nii käskiva ja mõjuva vandevormeliga, et kurat ei julgenud teda enam iialgi puudutada. Lummusest vabastamisest saadik pühendas õde Akulina end kõigest hingest staretsile ning elas nädalate kaupa tema korteris. Endist vaga nunna vedas alt külalislahke peremehe aknakardinate ebapiisav tihedus, sest vahel olnud tema ja peremehe suhtlemine vaatemänguks vastasmajade elanikele. Hiljem hakkas lossi sõjaväehaiglas töötav Akulina täitma tsaarinna salajasi ülesandeid, mille hulka kuulus ka sidepidamine Rasputiniga.
Üldiselt lahkus Rasputin kaunis harva tsaari residentsi piiridest. Tema kokkusaamised valitsejannaga leidsid peaaegu alati aset proua Võrubova juures väikeses majakeses Srednajal; ta jäi sinna mitmeks tunniks, üksi kahe naisega, samal ajal kui kindral Spiridonovitši politseinikud maja valvasid. Tavaliselt toimus lakkamatu teadetevahetus lossi ja staretsi vahel polkovnikute Lomani ja Maltsevi kaudu. Polkovnik Loman, tsaari losside komandandi abi ja tsaarinna eelistatud kiriku Fjodorovski Sobori hooldaja, oli Aleksandra Fjodorovna erasekretär, keda tsaarinna usaldas täielikult. Ta oli võtnud oma abiliseks igapäevases ühenduse pidamises Rasputiniga suurtükiväe polkovniku Maltsevi, kes, muide, oli Tsarskoje Selo õhukaitse juht. Olgu siinkohal märgitud, et Rasputinit kaitsesid (üksteisest sõltumatult) neli teenistust: ohranka, politsei, õukonnapolitsei ja veel eriline valve, mille oli organiseerinud grupp pankureid eesotsas D. Rubinsteiniga.

* * *

Rasputini kõrvaldamise mõte näis olevat tekkinud vürst Jussupuvi peas 1916. aasta novembris. Ta olevat sel ajal avaldanud oma mõtte ühele kadettide erakonna liidrile, Duuma liikmele, kuulsale advokaadile Vassili Maklakovile; kuid ta ei kavatsenud siis tegutseda ise, vaid mõtles lasta staretsi tappa palgatud isikute poolt. Advokaat olevat selle toimimisviisi targalt maha laitnud: „Need viletsad olevused, kes nõustuvad tapma Raputinit raha eest, ei jõua küllalt kiiresti võtta vastu teilt käsiraha, et minna teid ära andma ohrankale.”

Nõutult küsinud Jussupov: „Kas pole leida ustavaid inimesi?” Selle peale vastanud Maklakov vaimukalt: „Ma ei tea, ma ei pea mõrtsukate vahetalituse kontorit!”
2. detsembril 1917 tegi Feliks Jussupov lõpuks kindla otsuse tegutseda isiklikult. Tollel päeval viibis ta duuma avalikul koosolekul, istudes ühes keskloožis. Puriškevits oli äsja asunud kõnetooli ja müristas oma kohutavat süüdistuskõnet „tumedate jõudude vastu, kes häbistavad Venemaad”. Kui kõneleja hüüdis vapustatud koosolijate ees: „Üles, härrased ministrid! Minge stavkasse, heitke põlvili tsaari jalgade ette, olgu teil julgust talle öelda, et rahva viha käärib tumeda kohinaga, et pime mehike ei pea enam kauem valitsema Venemaad!”, haaras Jussupovit tugev erutus. Proua P., kes istus tema kõrval, nägi teda järsku kahvatuvat ja võpatavat. Järgmisel päeval, 3. detsembril, läks Jussupuv Puriškevitsi juurde. Võtnud talt tõotuse hoida täielikku saladust, jutustas ta et oli mõne aja eest tutvunud Rasputiniga kavatsusega tungida õukonnas sepitsevatesse intriigidesse, ja et ta polnud taganenud ühegi lipitsuse ees „pühamehe” usalduse võitmiseks. See oli tal suurepäraselt õnnestunud, sest ta oli äsja staretsi enda kaudu teada saanud, et tsaarinna poolehoidjad valmistusid tagandama Nikolai Teist, et tsareevitš Aleksei kuulutataks tsaariks oma ema asevalitsuse all ja et uue valitsuse esimeseks sammuks oleks pakkuda rahu germaani riikidele.
Ta nägi oma kaaskõnelejat erutatuna sellest paljastusest ja avaldas talle Rasputini tapmise kavatsuse. Jussupov lõpetas sõnadega: „Tahaksin teie kaasabi, Vladimir Mitrofanovitš, et vabastada Venemaa kohutavast luupainajast, mis teda rõhub.”
Puriškevits, kellel oli soe süda ja kiire tahe, nõustus vaimustusega. Nad valmistasid otse sealsamas kava Rasputini lõksumeelitamiseks ja määrasid oma plaani teostamise kuupäevaks 29. detsembri.
Et meelitada teda oma majja, kasutas Jussupov mitte just ilusat sõjakavalust. 28. detsembril läks ta staretsi juurde ja ütles: „Mu naisel, kes saabus eile Krimmist, on pöörane himu sind tundma õppida. Ta tahaks olla sinuga täiesti omavahel, et rahulikult rääkida. Kas sa ei tahaks tulla homme õhtul meile teed jooma? Tule veidi hiljem, umbes kella poole kaheteistkümne paiku, sest mu ämm lõunastab meil, kuid sel kellaajal on ta kindlasti juba läinud.
Mõte tutvuda väga ilusa vürstinna Irinaga, suurvürst Aleksander Mihhailovitši tütre ja keisri õetütrega, köitis kohe Rasputinit ja ta tõotas tulla. Muide, vastupidi Jussupovi väitele, viibis vürstinna Irina veel Krimmis.

Järgmisel päeval kella 23 paiku kogunesid kõik vandenõulased Jussupovi paleesse, ühte esimese korruse salongi, kus serveeriti õhtusöök. Vürst Feliksi juures viibisid suurvürst Dimitri, duuma liige Puriškevits, kapten Suhhotin ja poola arst doktor Stanislaus de Lazovert, kes juhatas üht suurt sõjaväe sanitaarosakonda. Vaatamata kõigele, mis on jutustatud, polnud tol õhtul Jussupovi palees mingit orgiat.
Kell veerand kaksteist sõitis vürst Feliks autos Rasputini juurde, kes elas Gorohhovaja 64, umbes kahe kilomeetri kaugusel Moikast.
Jussupov kobas käsikaudu üles Rasputini trepist, sest tuled majas olid kustutatud ja öö väga pime. Selles pimeduses kaotab ta meelekindluse. Kõlistamise hetkel kardab ta, et on eksinud uksega ja isegi korrusega. Siis ütleb ta endale: „Kui olen eksinud, siis tähendab, et saatus on minu vastu ja et Rasputin peab jääma ellu.”
Ta helistab, Rasputin ise avab ukse, talle järgneb tema ustav teenijanna Dunja.
„Tulin sulle järele, isa, nagu oli kokku lepitud,” ütles Jussupov, „mu sõiduk on all.” Ja südamlikkuse hoos suudleb vastavalt vene kombele staretsi kõvasti otse suule.
Rasputin on vaistlikult umbusklik ja protesteerib pilklikult: „Mis suudluse sa mulle annad, mu poiss! Loodan, et see pole juudasuudlus… Noh, lähme! Mine ees! Jumalaga, Dunja.”
Kümme minutit hiljem, see tähendab kesköö paiku, astuvad nad Moika palee ees sõidukist välja…
Jussupov ja Rasputin võtavad istet suurtes tugitoolides ja kõnelevad okultismist. Sratetsi pole iial vaja ergutada, et kõnelda otse hingetuseni sellistest asjadest. Tol õhtul on ta pealegi hoos: ta pilk on elav ja ta näib olevat endaga väga rahul. Et läheneda noorele vürstinna Irinale kõigi oma võluvahenditega, on ta pannud selga oma ilusaima pühapäevakostüümi.
Tugitoolide vahele on juba varem asetatud väike ümmargune laud, millel on kaks taldrikut kreemikookidega, üks pudel marsalat ja kandik kuue klaasiga. Rasputini ette asetatud koogid on mürgitatud tsüaankaaliumiga, mille oli muretsenud üks Obuhhovi hospidali arst, vürst Feliksi sõber. Igaüks kolmest klaasist, mis seisavad kookide kõrval, sisaldab kolm detsigrammi tsüaankaaliumi, mis on lahustatud mõnes tilgas vees. Nii väike kui see annus näibki, on ta ometigi määratu suur, sest neli sentigrammi on juba surmav. Vaevalt on vestlus alanud, täidab Jussupov hooletult ühe klaasi kummastki reast ning võtab koogi taldrikult, mis on tema käeulatuses.
„Sa ei joo, isa Grigori?” küsis vürst.
„Ei, mul pole janu.”
Edasi vesteldi kaunis elavalt spiritismist, nõidumisest ja ennustamisest.
Teist korda pakub Jussupov Rasputinile süüa ja juua. Uus keeldumine. Aga kell lõi juba esimest hommikutundi, Griša muutus järsku närviliseks ja hüüdis jämedal toonil: „Noh, su naine ei tule ikka veel alla! Sa tead, et mul pole kombeks oodata. Keegi ei luba endale lasta mind oodata, keegi… isegi mitte tsaarinna.”
Teades, kui kergesti Rasputin vihastub, sõnab vürst Feliks tasa ja lepitavalt: „Kui mõne minuti pärast ei ole Irina siin, siis lähen talle järele.”
„See on hea, mul hakkab siin juba igav.”

Sundimatu ilmega, kuid kokkusurutud kõriga püüab Jussupov uuesti kõnelust alustada. Äkki tühjendab starets oma klaasi ja keelt laksutades ütleb: „Su marsala on suurepärane. Jooksin seda heameelega veel!”
Masinliku liigutusega täidab Jussupov mitte selle klaasi, mille talle ulatab Griška, vaid kaks teist klaasi, mis sisaldavad ülejäänud osa tsüaankaaliumi. Rasputin haarab ühe klaasi ja tühjendab selle ühe sõõmuga. Jussupov ootab, et ta ohver nõrkeks, variseks kokku. Kuid mürk ei mõju ikka veel. Kolmas klaas. Ei mingit mõju. Mõrtsukas, kes seni oli end näidanud silmapaistvalt külmaverelisena ja rahulikuna, hakkab ärrituma. Vürstinna Irinale järeleminemise ettekäändel väljub ta salongist ja läheb ülemisele korrusele, et oma kaaslastega nõu pidada. Kõnelus on lühike. Puriškevits nõuab tungivalt, et lahendust kiirustataks.
„Muidu pääseb see lurjus meie käest,” ütleb ta, „ja kuna ta on vähemalt pooleldi mürgitatud, siis tuleb meil kanda kõik mõrtsukatöö tagajärjed, ilma et saaksime sellest kasu.”
„Kuid mul pole revolvrit!” ütleb Jussupov.
„Siin on minu oma!” vastab suurvürst Dmitri.
Jussupov läheb tagasi alumisele korrusele, hoides suurvürsti revolvrit oma vasemas käes selja taga.
„Mu naisel on väga kahju, et ta on lasknud sind oodata,” ütleb ta, „külalised lahkusid alles praegu; ta tuleb kohe.”
Kuid Rasputin kuulab teda vaevalt; ta käib nohisedes ja röhitsedes mööda tuba – tsüaankaalium mõjub. Jussupov kõhkleb siiski kasutamast oma relva. Kui lask peaks äparduma! Habras ja naisestunud homoseksualist, nagu ta on, kardab Jussupuv astuda otse vastu tugevale talumehele, kes lömastaks ta rusikahoobiga. Kuid kaotada ei tohi enam minutitki. Iga hetk võib Rasputin märgata, et ta on sattunud lõksu, haarata oma vastase kõrist ning teda eemale paisates põgeneda.
Saanud tagasi enesevalitsemise, läheb Jussupov hooletult toa sügavusse, peatub ühe kunstiesemetega kaetud laua ees ja ütleb: „Kuna sa oled püsti, siis astu veidi lähemale; tule vaata seda ilusat renessansiaegset itaalia ristilöödud Kristuse kuju, mille ma hiljuti ostsin.”
„Jah, näita seda mulle; ei jõua küllalt vaadata meie ristilöödud Issanda kujutist!” Starets läheneb lauale.
„Vaata!” ütleb Jussupov. „Eks ole ilus!”
Sellal kui Rasputin kummardub krutsifiksi kohale, astub Jussupov temast vasakule ja üsna lähedalt laseb talle kaks revolvrilasku roiete vahele.
„Ah!” karjatab Rasputin ja vajub tombuna kokku. Jussupov kummardub keha kohale, katsub pulssi, vaatleb silmi, tõstab lauge ega näe enam ühtegi elumärki.
Laskude kaja peale tulevad ta kaaslased ülevalt alla. Suurvürst Dmitri ütleb: „Nüüd tuleb ta kiiresti vette visata… Lähen oma auto järele.”
Teised lähevad tagasi ülemisele korrusele, et arutada laiba äraviimist. Umbes kümme minutit hiljem läheb Jussupov uuesti alla oma ohvrit vaatama. Ta põrkub hirmunult tagasi. Rasputin on pooleldi üles tõusnud ja toetub kätele. Ülima pingutusega ajab ta ennast sirgu, laseb oma raske käe langeda Jussupovi õlale, kisub ära paguni ja lausub viimase jõuga: „Vilets!… Homme puuakse sind üles! Sest ma ütlen kõik tsaarile!”

Jussupov vabastab end suure vaevaga, jookseb salongist välja ja ruttab ülemisele korrusele. Kahvatu ning verega määritud, hüüab ta lämbuva häälega oma kaaslastele: „Ta elab veel… Ta kõneles minuga!” Siis langeb ta minestunult kanapeele.
Oma karmide kätega haarab Puriškevits temast kinni, raputab vürsti, tõstab ta üles, võtab talt revolvri ning tõmbab ta koos teiste vandeseltslastega kaasa alumise korruse toa poole.
Staretsi pole enam salongis. Tal on jätkunud veel jõudu avada aeda viiv uks ja nüüd lohistab ta end mööda lund. Puriškevits saadab talle lasu kuklasse ja teise nimmetesse, samal ajal kui Jussupov, hullununa ja möirates, toob pronkskandelaabri ja taob sellega metsikult oma ohvrile pähe.
Kell on veerand kolm hommikul. Samal hetkel saabub suurvürst Dmitri auto väikese aiavärava juurde. Ustava teenri kaasabil mässivad vandeseltslased Rasputini tema kasukasse ja panevad talle isegi kalossid jalga, et paleesse ei jääks ühtki süütõendit. Seejärel tõstetakse keha autosse, kuhu asuvad kiiresti suurvürst Dmitri, doktor de Lazavert ja porutšik Suhhotin. Siis kihutab auto Lazaverti juhtimisel suure kiirusega Krestovski saare poole. Porutšik Suhhotin oli käinud eelmisel päeval kaldaid uurimas. Tema juhatuse järgi peatub auto ühe väikese silla lähedal, mille juurde jõevool on kandnud kuhja pragunenud jääpanku. Kolm vandeseltslast viivad raske ohvri vaevaga ühe jääaugu servale ja topivad ta vette. Kuid ettevõtte tegeliku läbiviimise raskus öö sügav pimedus, tugevad tuuleiilid, hirm tabatud saada ja kärsitus lõpule jõuda ärritavad üha enam nende närve. Nii ei märka nad, et surnukeha jalgadega tõugates on nad ajanud jalast ühe kalossi, mis jääbki jääle. Selle kalossi leidmine kolm päeva hiljem juhatabki politseile uputamiskoha.
Sellal kui Krestovski saarel leidis aset too õudne toiming, tekkis vahejuhtum Moika palees, kus vürst Feliks ja Puriškevits üksi jäänud, püüdsid mõrva jälgi kiiresti kõrvaldada. Rasputini lahkudes oma korterist Gorohhovkajal oli ohranka agent Tihhomirov, kelle ülesandeks oli staretsi järele valvata, asunud kohe valvele Jussupovi palee ümbruses. Draama algus oli loomulikult tähelepanemata jäänud. Kuigi ta ei kuulnud esimesi revolvripauke, mis olid haavanud Rasputinit, siis kuulis ta ometi selgesti aias lastud pauke. Politseinik muutus rahutuks ja ruttas lähimasse politseijaoskonda, et teatada asjast jaoskonna ülevaatajale. Kui nad kahekesi tagasi tulevad, näevad nad üht autot Jussupovi palee õuest väljuvat ja pöörase kiirusega Sinise silla poole kihutavat. Politseiametnik tahab lossi minna, kuid vürsti majordoomus astub talle uksel vastu ja ütleb: „See, mis siin sündis, ei puutu teisse. Tema Keiserlik Kõrgus suurvürst Dmitri Pavlovitš teatab sellest homme, kellele vaja. Lahkuge!”

Kuid energiline politseinik astub edasi. Eeskojas leiab ta Puriškevitsi, kes ütleb talle: „Tapsime äsja mehe, kes häbistas Venemaad!”
„Kus on surnukeha?”
„Te ei saa seda teada. Me vandusime pidada täielikus saladuses kõike, mis siin juhtus.”
Politseiametnik läheb kiiresti tagasi Morskaja jaoskonda ja helistab teise jaoskonna politseimeistrile polkovnik Grigorjevile. Vaevalt on möödunud pool tundi, kui Jussupovi paleesse saabuvad politseiülem kindral Balk, sandarmikorpuse ülem kindral krahv Tatištšev, ohranka ülem kindral Globatšev ja lõpuks politseidepartemangu direktor Vassiljev.
31. detsembril 1916 vahistas tsaarinna käsul tsaari adjutant kindral Maksimovitš suurvürst Dmitri, kes määrati kodusesse aresti oma palees Nevski prospektil politsei valve all. Järgmisel päeval leiti Rasputini keha jääaugus Väikeses Nevkas Krestovski saare juures Belosselski palee lähedal. Kuni viimase hetkeni lootis tsaarinna, et „jumal säilitab talle ta lohutaja ja ainukese sõbra”. Politsei ei lubanud avaldada ainustki üksikasja draama kohta.
Rahvas juubeldas, kui kuulis Rasputini surmast. Inimesed kaelustasid üksteist tänavail; süüdati küünlaid Kaasani Jumalaema kirikus. Kui saadi teada, et suurvürst Dmitri oli tapjate hulgas, rutati panema küünlaid püha Dmitri ikoonide ette. Grigori tapmine oli linnas üldiseks kõneaineks.
3. jaanuaril 1917 viidi Nevkast välja tõmmatud Rasputini laip salaja Tšesma veteranide kodusse, mis asub viie kilomeetri kaugusel Petrogradist Tsarskoje Selo teel. Pärast seda, kui professor Kossorotov oli laiba üle vaadanud ja haavade jäljed kindlaks teinud, juhatati ruumi õde Akulina, too noor nunn, keda Rasputin oli õppinud kunagi tundma Ohtai kloostris, kus ta temast kurja vaimu välja ajas. Tsaarinna käsul asus Akulina ühe haigetalitaja kaasabil laipa pesema ja riietama. Peale tema ei lastud kedagi surnu juurde. Rasputini naine, tütred ja kõige innukamad poolehoidjad palusid asjata luba näha teda viimast korda. Vaga Akulina, endine kurjast vaimust vaevatu, veetis pool ööd keha pesemise, haavade võidmise, koolnu riietamise ja puusärki asetamisega.

Keiserlikku leina tapetud sõbra pärast näitas Nikolai II, olles saanud abikaasalt telegrammi kuriteost Jussupovi palees, andis ta kohe korralduse seada valmis imperaatori sinine erirong sõiduks Tsarskoje Selosse. Tsaar viibis rindest eemal üle kahe kuu. Jätnud unarusse sõjaküsimused, andus ta Tsarskoje Selo Aleksandripalee perekonnaringis lohutamatule leinale.
Kui tsaar ööpäev hiljem Tsarskoje Selo perroonile astus, nägi ta seal kurvana salka hoidmas oma tütreid, poega ja naist. Teel paleesse jõudis Aleksandra Fjodorovna teatada, et esiteks käskinud ta alustatud juurdluse lõpetada „dünastia vaenlaste poolt ülespuhutud rüvetava skandaali” vältimiseks, teiseks palunud ta Protopopovit muuta Rasputini eluase kortermuuseumiks ning teinud ühele Petrogradi arhitektile ülesandeks marmormuuseumi projekteerimise ja püstitamise Tsarskoje Selosse. Esialgu maetakse ta Tsarskoje Selo palee lähedale pargi taha.
Tsaaripere käis haual iga päev. Seisti kaua puukabeliga künkal, palvetati. Tsaarinna kandis hauale valgeid lilli, ta oli kahvatu ja iga hetk nutma puhkemas, kuid püüdis ennast vaos hoida. Kolm kuud hiljem, 1917. aasta veebruaris, kaevasid sõdurid laiba välja ja põletasid ära, lammutasid kabeli ja tegid haua maatasa.
Rasputini elutee algas Siberis, seal kaotas oma elu ka tsaariperekond.
1912. aastal hoitas Rasputin tsaari, et kui teda maha jäetakse, kaotab tsaar oma poja ja trooni kuue kuu jooksul. Poja puhul ei pidanud see paika, kuid pärast Rasputini surma kaotas Nikolai II võimu juba järgmise aasta kevadel. 3. märtsil 1917 kirjutas imperaator alla troonist loobumise aktile.
Ööl vastu 17. juulit 1918 lasti Jekaterniburgis Ipatjevi maja keldris maha Nikolai II koos perekonnaga ihuarsti, koka ja naisteenijaga.

NB! Loe ka:
Miks mürk Rasputinile ei mõjunud?
Nikolai II perekonna juveelide saladus
Viinaninad kuningatroonil
Tragöödia Moskvas Nikolai II kroonimispidustustel 26. mail 1896

MAAJA