Gilles de Rais – rüütel Sinihabe
Sarimõrvarid ei ole kaasaegse maailma, anonüümsete suurlinnade või demokraatliku ühiskonnakorra produkt, nagu oletati veel 1960. aastatel. Paljusid mürgisegajaid ja kannibale põletati keskajal tuleriidal. Muidugi ei osatud tollal patoloogilisele tapahimule mingit mõistlikku seletust leida. Seksuaalmõrvarite tegutsemisajendina nähti vaid „saatana kiusamist”, psühholoogiast polnud inimestel õrna aimugi.
Sarimõrvarite kohutavad teod leidsid tee ka muinasjutumaailma. Kindlasti on paljudele juba lapsepõlvest tuttav Charles Perrault’ muinasjutt kohutavast rüütlist Sinihabemest, kes tappis oma naisi ja riputas nende laibad oma lossi salapärases keldris raudkonksude otsa, ja võluvõtmest, millelt ei saa vereplekke eemaldada! Sinihabeme prototüübiks oli täiesti reaalne isik, inimene, kes jättis jälje Prantsusmaa ajalukku. Tema nimi on parun Gilles de Rais.
Gilles sündis 1404. aastal Bretagne’s Mahecouli lossis. Pärast isa surma 1415. aastal kasvatas teda emapoolne vanaisa, kes ei viitsinud pojapojaga tegelda, jättis ta rohkem omapead ja püüdis temast esimesel võimalusel lahti saada. Juba lapsepõlves harjus Gilles sellega, et tema tujud on kõrgeimaks seaduseks. Gilles’il olid head õpetajad ja ta sai oma aja kohta hea hariduse.
30. novembril 1420 abiellus Gilles Catherine de Thouarsiga, kes tõi ühes suure kaasavara. Nii sai noorest parunist Prantsusmaa, aga võib-olla ka Euroopa üks rikkaimaid mehi ja ta hakkas liikuma Prantsusmaa kõige mõjukamates ringkondades. Oma läikivate sinakasmustade vuntside tõttu sai ta hüüdnimeks Sinihabe.
1425. aastal oli Prantsusmaa kurnavast sõjast Inglismaaga sattunud suurtesse majanduslikesse raskustesse. Inglise väed olid vallutanud juba suurema osa Põhja-Prantsusmaast ja liikusid Orleansi peale. Kuningas Charles VII riigikassa oli tühi ja ta hakkas järkjärgult oma autoriteeti kaotama. De Rais aitas monarhi, rahastades oma kulul mõnede väeosade loomist ja väljaõpet. Oma 200-liikmelise rüütlitest koosneva isikliku väega kaitses ta edukalt Anjou’d ja Maine’t. Temast sai Jeanne d’Arci võitluskaaslane, nad võitlesid külg külje kõrval kõige ohtlikumates lahingutes. Charles VII kroonimise ajal ülendati Gilles de Rais Prantsusmaa marssaliks. De Rais püüdis vangilangenud Jeanne d’Arci vabastada ja läks Roueni peale, ent jäi hiljaks. De Rais ei tahtnud Jeanne’i hukkumist uskuda. Ta pidas teda surematuks. Võib-olla sealt saigi alguse paruni enda soov surematust saavutada?
„Vahva ja julge kapten,” nagu teda tolleaegsetes kroonikates nimetati, paistis silma ka veel sellepoolest, et ta laskis meelsasti vangivõetud inglasi üles puua. Juba soovis jälgida vangide hukkamist avaldus de Rai’ varjatud sadism, mis hiljem aja jooksul järjest tugevnes.
Pärast Charles VII kroonimist kuningaks tõmbus 26-aastane marssal de Rais avalikust elust tagasi ja hakkas vaheldumisi elama oma viies luksuslikus lossis. Jõudeelu nautiv De Rais pillas raha vasakule ja paremale, nii et pidi varsti suurema osa oma maavaldustest maha müüma. Ka läks ta tülli oma naisega, kes sõitis 1435. aastal tagasi vanemate juurde. Paruni arvukate harrastuste hulka kuulus ka hinnaliste raamatute kogumine. Mõnede uurijate arvates võis Rooma kirjaniku Suetoniuse (u. 70–140 p. Kr.) üks teos anda tõuke de Rais’ kihumõrvadele. Ajaloolane oli oma raamatus kirjeldanud Rooma keisri Caesari seksuaalseid hälbeid. Hiljem Nantes’is toimunud protsessi ajal rääkis de Rais järgmist: „Raamatus olid pildid, mis kujutasid keisri suguelu. Ma lugesin sellest toredast raamatust, kuidas Tiberius, Caligula ja teised keisrid lastega amelesid, kusjuures neile pakkus erilist lõbu lapsi piinata. See tekitas minus soovi neid jäljendada ja veel samal õhtul tegin ma seda, mis oli kujutatud piltidel.”
Kuid de Rais ületas kõiki oma eelkäijaid julmuse ja sadismi poolest. Tema esimeseks ohvriks oli keegi poiss. Ta kägistas lapse surnuks ja lõi laibal käed küljest. Siis rebis ta välja ohvri südame ja silmad. Verd hoidis ta alles, et sellega okultistlikke tekste kirjutada.
De Rais palkas Perrinet Martin’i, ühe vanaeide, kes meelitas lapsi ligi, paruni teenrid toppisid nad kotti ja kandsid lossi. Seal tappis de Rais, kellele olid verised katsed meeldima hakanud, oma ohvrid, raius nende laibad tükkideks ja kiskus sisikonnad välja.
Sellesse aega kuulub ka paruni alkeemiaharrastus. Alguses sisustati Tiffauges’i loss, hiljem aga muudeti spetsiaalselt ostetud maja keskaegse maagi süngeks laboratooriumiks, kus retortides keesid tundmatud lahused, nurkades seisid luukered ja rippusid kaugetelt maadelt toodud eksootiliste loomade topised. Peale tavapäraste alkeemiliste eksperimentide tegeldi ka vaimude väljakutsumisega.
Ühel seansil kuulutas de Rais: „Ilmuge, kõikvõimsad vaimud, kes te avate surelikele aarded, teaduse ja filosoofia! Ilmuge minu kutsel ja ma annan teile kõik, peale elu ning hinge, kui teie annate mulle kulda, tarkust ja võimu!” Pange tähele paruni sõnu „kõik, peale elu ning hinge”. Elu parun armastas ja alkeemia abil lootis ta saavutada kui mitte surematust, siis vähemalt väga pikka iga. Gilles de Rais’ järjest hulljulgemad eksperimendid äratasid temas metslase instinktid ning peagi ühendas ta oma alkeemilised katsed sadistliku tapahimuga.
Kui de Rais koos oma saatjaskonnaga reisis Tiffauges lossist Camptoce lossi või La Suze kindlusesse, jäi järgmisel päeval ühes või teises piirkonnas hulk lapsi kadunuks. Parun vägistas oma ohvrid, lõikas nad siis lõhki ja püherdas nende sisikonnas.
Kuid üsna peagi hakkasid parunit need sadistlikud mängud elavate või surevate lastega tüütama ja tema juures hakkasid üha rohkem esile tulema nekrofiilsed kalduvused. Nii hakkas ta korraldama omapäraseid iludusvõistlusi teivastatud ja mingitud laste peade vahel.
Nii kestis see kaheksa aastat (1432–40). Parun arvas, et tema kõrge seisus tagab talle julgeoleku. Nantes’i peapiiskop Jean de Maletrois (teiste allikate järgi Malestroit), kelleni olid juba ammu jõudnud teated nende kuritegude kohta, ei saanud ainuüksi nende kaebuste põhjal mõjuvõimsat aadlikku vahistada.
1439. aastal hakkas de Rais koos allakäinud itaalia preestri Francisco Prelatiga jubedaid rituaale korraldama. Asjatult püüdsid mõlemad lapsevere abil harilikku rauda ja tina kullaks muuta. Aasta hiljem sattus de Rais seadusega pahuksisse seoses ühe maavalduse müügiga. Õli valas tulle järgmine vahejuhtum. De Rais ajas maavaldusest minema selle uue omaniku venna, preester Jean le Ferroni, lõi teda ja pani ta luku taha, kui mees nõudis enda lubamist uuele maavaldusele. Preestrile kallaletungimise eest tahtis katoliku kirik tema üle kohut mõista, alles nüüd söandati talle esitada ka süüdistus nõidumises ja laste tapmises. Veel enne de Rais’ vahistamist hakati rahva hulgas koguma teateid laste kadumise kohta.
13. septembril 1440 andis Nantes’i peapiiskop Jean de Maletrois korralduse Gilles de Rais, samuti tema arvatavad kaasosalised Andrieux, Poitoux ja Perrinet Martin vahi alla võtta. De Rais arreteeriti Machecouli lossis, kus ta vastupanu osutamata alla andis. Prelati ja mõned teised asjassepühendatud jõudsid põgeneda, vanaeit Perrinet Martin suri hiljem piinamisel. Lossi läbiotsimisel leiti põlenud inimluid ja veriseid rõivatükke.
Algas üks kõigi aegade vapustavamaid kohtuprotsesse, nagu märkis filosoof Georges Bataille oma Rais’ biograafias. Kohtuprotsessi juhtis kirikukohus ja inkvisitsioon. Kohutavate üksikasjade kirjeldamiseks ei piisanud Nantes’i piiskopi sõnul ladina keele sõnavarast. Aadlikust sarimõrvarit süüdistati rohkem kui 140 lapse tapmises. Andrieux ja Poitoux ajasid segi tapetud laste arvu – nimetasid arve 140-st kuni 800-ni.
Nii mõnedki ajaloolased näevad de Rais’ protsessis kiriku vandenõud, sest kirik konfiskeeris ja müüs mõned tema maavaldused veel enne kohtuprotsessi algust. Ühemõtteline tõend tema süü kohta on ka fakt, et Machecoul’i lossi ühest tornist leiti umbes viiekümne tükeldatud lapse kehaosi. Laste maiseid jäänuseid leiti ka kaebealuse teistest lossidest. Kuid mõnedes allikates väidetakse jällegi, et paruni lossidest ei leitud ühtegi laipa! Gilles de Rais tunnistas oma kuriteod üles, ent olevat seda teinud vaid selleks, et pääseda uskliku kristlase jaoks, nagu seda oli parun, kõige hirmsamast karistusest – ekskommunikatsioonist (protsessi käigus pandi ta kirikuvande alla, hiljem aga vabastati sellest). De Rais’, saanud teada kavatsusest tema kuritegusid uurida, nõustus sellega, et ta antakse kirikukohtu alla. Eks vist seegi ole süütuse tunnuseks, väidavad mõned ajaloolased. Kuid sarimõrvarite puhul on asjalood siiski teistsugused, sest paljud sarimõrvarid pole vahistamisel mingit vastupanu osutanud ja on nautinud kohtuprotsessi lausa masohhistliku rõõmuga. De Rais’ süütusesse uskujad mainivad veel ühte kummalist fakti. Kui lastemõrvarit hukkamisele veeti, tervitas teda rahvahulk: nähtavasti ei usutud eriti seda, mida kohtus oli kõneldud. Kahjuks ei tõesta see fakt veel paruni süütust, sest tollal, mil puudus isegi kihumõrvari mõiste, käis paljudele inimestele lihtsalt üle mõistuse, et nii kõrge isand võiks elajalikult lapsi piinata ja tappa.
Siinkohal tuleks meenutada vana kõnekäändu: kus suitsu, seal tuld! Kui kirik tõesti oleks tahtnud de Rais’ varandusi endale saada, siis oleks tema surmamõistmiseks piisanud sellest, et esitada parunile süüdistus näiteks riigireetmises või saatanaga läbikäimises. On äärmiselt väheusutav, et kirikuteenrid suutsid kõik need jubedad lapsetapmise lood kõigis ilgetes üksikasjades välja mõelda. Teiseks, kõik need tunnistused pandi kirja kohapeal paruni ütluste järgi, mis välistab, et nende puhul oleks tegemist hilisemate pahatatahtlike fabritseeritud tõenditega. Ka uuemal ajal on tabatud sarimõrvareid, kes isegi siis, kui nende süü on tõendatud, oskavad jätta endast petliku mulje kui süütust ohvrist.
De Rais käitus kohtus väärikalt ja kahetses oma tegusid – ka seda tuleb kihumõrvarite puhul ette, kuigi harva.
„Ma ei oska täpselt öelda, kui palju tapeti ja põletati, kuid neid oli kindlasti kuus korda kakskümmend aasta kohta,” tunnistas ta. Pärast umbes viis nädalat kestnud kohtuprotsessi tunnistas kohus de Rais’ süüdi 140 poisi ja tüdruku tapmises ning mõistis marssali surma.
De Rais ja tema kaks peamist kaasosalist poodi 26. oktoobril 1440 ja paruni surnukeha põletati tuleriidal. Gilles de Rais’ lugu on paraku ümbritsetud nii paksu legendilooriga, et on väga raske või isegi võimatu näha selle inimese tegelikke näojooni või öelda kindlalt, mis selles loos on tõde ja mis väljamõeldis.
Tunnuspildil: Parun Gilles de Rais’ hukkamine.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Vlad Tepes – Transilvaania Dracula
Erzsebet Báthory – igavese nooruse otsingul
Vene mõisaemand Darja Saltõkova
