Foobiad ehk painavad sundmõtted

Noor naine tunneb ootamatult õhupuudust, miski nöörib äkki ta kõri, teda valdab seletamatu hirm. Sellest hoolimata otsustab ta tööle minna, kuid ka seal ei tunne ta end hästi. Õhtul läheb ta varem magama ja hommikul tõustes näib kõik jälle korras olevat. Kuid jõudnud vaevalt bussipeatusesse, tunneb ta end jälle halvasti. Teda valdab hirm. Järgmisel päeval läheb ta arsti juurde. Too ei avasta midagi, kuid kirjutab igaks juhuks rahusteid. Tulemus on null. Hirmuhood ei taandu. Naine läheb teise, kolmanda arsti juurde. Hirmuhood aina süvenevad. Lõpuks saab neljas arst asjale pihta. Noor naine ei kannata mingi orgaanilise haiguse käes, vaid teda vaevab foobia.

Nii too noor naine kui ka tema arvukad kaaskannatajad tunnevad hirmu kohtades või situatsioonides, mida neil pole võimalik vältida. Nad tunnevad end kaitsetuna, kui inimest, keda nad usaldavad (ema, abikaasa) pole nende läheduses. Neid haarab hirm, kui nad jäävad üksinda korterisse, kui nad peavad liikuma suures rahvahulgas. Nad kardavad minna üle silla, lennukiga sõita või kõrghoone lahtisel rõdul viibida.
Väljakuhirm ehk agarofoobia on üks paljudest foobiatest, mille all inimesed kannatavad. Psühholoogid tunnevad üle saja foobia vormi. Küllalt levinud on sotsiaalse situatsiooniga seotud sundhirmu vormid, mis avalduvad näiteks selles, et inimene kardab sattuda tähelepanu keskmesse, pelgab luua kontakte võõraste inimestega, ei julge üksinda restorani minna või üksinda puhkusele sõita.
Süstimist, verd, hambaarsti, surnuid, roomajaid ja putukaid kartvate inimestega on igaüks kokku puutunud.
Kardiofoobia (südamehaigushirmu) all kannatajad viiakse sageli kiirabiga haiglasse, kus neil aga midagi ei avastata. Haiglas toibuvad nad kiiresti oma hirmust – kuni järgmise hirmuhooni, sest kõige sagedamini esinev foobia on fobofoobia – hirm hirmu ees. Mis foobia tegelikult on?
See on sundmõte, mis on seotud hirmuga kas mingi nähtuse, olukorra või objekti suhtes. Foobia (kr. phobos ‘hirm’) tekib teatud eelsoodumuse korral psüühilise trauma tagajärjel ja põhjustab tarbetut kaitse- või tõrjetegevust. Foobia hakkab sageli arenema märkamatult. Inimene tunneb end pisut halvasti. Liftiga sõites valdab teda mingi ebamäärane hirm. Putuka nägemisel tekib ihule kananahk. Olenevalt inimese psüühikat mõjutavatest teistest teguritest – traumeerivatest elamustest, isiklikest probleemidest tingitud stressist, majanduslikest raskustest, ebameeldivustest tööl – võib foobia kas võimenduda või nõrgeneda.
Pea kõik sundhirmumõtted võivad olla üsna süütud, kui inimene suudab neid kontrolli all hoida, sageli vajab aga foobia all kannatav inimene psühhiaatrilist ravi. Eri maades korraldatud küsitluste põhjal võib öelda, et arenenud tööstusriikides kannatab 13–15% rahvastikust foobiate all. Iga neljas lääne- eurooplane kardab midagi (töökoha kaotust, haigust jne.). Miljonid inimesed tarvitavad iga päev unetablette või rahusteid. Lapsed arvesse ei tule, sest nende foobiad tulevad ja lähevad nagu mumps ja leetrid. Iseasi, kui vanemate süü tõttu võimenduvad varases lapsepõlves tekkinud sundhirmumõtted.
Foobia väljakujunemisel oleneb kõik sellest, kui tugev on inimene ja kas ta suudab endale teadvustada oma sundhirmu põhjendamatust. Kes ei armasta roomajaid, see lihtsalt väldib neid. Kui aga inimene läheb laias kaares ringi kaupluse vaateaknast, millele on välja pandud maonahast kingad ja käekotid, kui ta kummivooliku nägemisest hakkab üleni värisema, siis on asi tõsine.
Pterodromofoobia (lendamisehirm) all kannatavad paljud, ja nii kummaline kui see ka ei ole, kardavad sageli kõige rohkem need inimesed, kes pole eales lennukiga reisinud. See on seletatav kahe põhjusega. Esiteks on lennukisõit inimese jaoks siiski ebatavaline liikumisviis (pealegi 10 km kõrgusel!). Teiseks jätab teade lennuõnnetusest alati väga sügava mulje, sest üldreeglina hukkub korraga suur hulk inimesi. Paljusid kohutab ainuüksi mõte, et lennuk võib alla kukkuda. Autosse istudes ei tunne keegi hirmu, kuigi liiklusohvrite arv ületab kümneid tuhandeid kordi lennuõnnetuste ohvrite oma.
Saksa moekunstnik Wolfgang Joop (s 1944) tundis paanilist hirmu nii suurte rahvakogunemiste kui ka üksinduse ees. Ühel Ameerika-reisil ei lahkunud ta Los Angeleses hotellist terve nädala jooksul. Teda kohutas autode hulk tänaval ja jalakäijate puudumine. Oma elu ja reise püüdis ta ikka nii korraldada, et ta ei oleks kunagi üksinda. Ta ei suutnud isegi üksinda süüa, sest tal tekkis otsekohe depressioon, kadus söögiisu ja hingamine muutus ebaühtlaseks.
Eesti balletiartist Kaie Kõrb rääkis ühes intervjuus täiesti avameelselt oma foobiatest. Nii kartvat ta õhtuti üksinda olla (monofoobia). Sageli näib talle, et keegi jälgib teda. Ka kardab ta pimedust (skotofoobia). Lapsena kartnud Kaie Kõrb aga kõikvõimalikke putukaid.
Saksa näitleja Christine Kaufmann ei suutnud 35. eluaastani üksinda magada. Ta kartis pimedust, kartis abitu ja kaitsetu olla. Ta oli nõus ükskõik kellega voodisse minema – peaasi, et mitte üksinda olla. Keegi kavaler aga tellis kord Christinele isegi hoidja, kui ta pidi naise üheks õhtuks üksi koju jätma.
Hiljem püüdis Christine ise oma hirmumõtetega hakkama saada. Ta üüris suure korteri. Neli ööd möödus paanilises hirmus. Christine viskus öösiti põrandale pikali ja karjus. Hiljem hakkasid hirmuhood taanduma, kuid hommikuti ärkas ta ikkagi hirmunud lapsena. Kes pole üle elanud tõelist surmahirmu, sellele võib see kõik naljakana tunduda.
On inimesi, kes tunnevad paanilist surmahirmu. Tanatofoobia all kannatasid näiteks prantsuse kirjanik E. M. Remarque ja eesti kirjanik Richard Roht. Viimane tundis tema oma sõnade järgi aeg-ajalt sellist surmahirmu, et hakkas lausa üleni värisema. Alalist surmahirmu tundis ka kirjanik Friedrich Dürrenmatti isa. Kirjanik ise aga arvas surmast järgmist: „Surmahirm on inimese kaasasündinud omadus. See hirm on inimese tahet halvanud läbi aegade. Enda rahustamiseks mõtles inimene paar tuhat aastat tagasi välja paradiisi ja religiooniga läbipõimunud kultuur on alati olnud heaks kaitsekilbiks surmahirmu vastu.”
Tanatofoobiat võib nimetada türannide kutsehaiguseks. Oma nime ajalukku jäädvustamine on neile võrdne surematusega. Teiste inimeste surmasaatmisega (sõjad, hukkamised), on türannid püüdnud leevendada omaenda surmahirmu.
Hitler ja Stalin tundsid paanilist hirmu atentaadi ees. Pommiplahvatus Müncheni õllekeldris vapustas Hitlerit, ta muutus lähikondsete suhtes umbusklikuks ja hakkas üha enam vältima avalikke esinemisi. 1944. aasta 20. juulil korraldatud pommiatentaat paiskas Hitleri niigi hüsteerilise psüühika täiesti segamini. Närvivapustusest põhjustatud käte värisemine aga ei kadunudki enam. Miljoneid inimesi surma saatnud füürer kartis aga ise väga oma hingenatukese pärast. Ainult hirm alandava vangilangemise ees andis füürerile jõudu endale kuul pähe lasta (ka olevat ta samal hektel mürgiampulli katki hammustanud).
Atentaadifoobia all kannatav Stalin oli ülimalt ettevaatlik. Ta sisenes vastumeelselt ruumi, kus viibis ainult üks inimene. Tema ruumides ei tohtinud kardinad ulatuda põrandani, et keegi ei saaks ennast nende taha peita. Kedagi oma autosse võttes istus ta ise keskmisele istmele, et atentaadi korral saaks pihta tagaistmel sõitja. Oma Moskva-lähedases suvilas magas ta aga kord ühes, kord teises toas. Kindlasti aitas Stalini foobiate süvenemisele kaasa ka kurikuulus Lavrenti Beria, kes paljastas ühe „vandenõu” teise järel.
Nii Hitler kui ka Stalin kartsid lennukiga lennata, eelistades tugevasti julgestatud erironge. Lennukisse istusid mõlemad väga vastumeelselt ja ainult vältimatu vajaduse korral.
Sundhirmumõtte all kannatav inimene teab, et teda ei ähvarda mingi reaalne oht. Hirm teatud piirides kuulub aga enesealalhoiuinstinkti juurde. Hirmutunne on vajalik, et inimene võiks end kaitsta. Hirmul on bioloogilised juured, mille me oleme pärinud oma kaugetelt esivanematelt.
Hirm on ka kasvatuse ja elus kogetu tulemus. Miljoneid aastaid kestnud liikide evolutsioon on kujundanud igale liigile kindla käitumisviisi. Seda võime täheldada nii loomade kui ka inimeste juures. Paljud kaitsereaktsioonid, mis olid kunagi vajalikud elu päästmiseks, on tänapäeva moodsas ühiskonnas oma tähtsuse kaotanud.
Mõned kaitsereaktsioonid on inimesel säilinud ja neist pole nii lihtne vabaneda. Näiteks väljakuhirm. Ürginimene kartis lagendikku, sest seal puudus võimalus kiskjate rünnaku eest varjuda. Samal põhjusel väldivad ka paljud loomaliigid lagendikke ja püüavad neid kiiresti ületada.
Kõrgusehirm on kaasasündinud nii inimestel kui ka loomadel. Teletorni vaaterõdult alla vaadates tekib pea igaühel kõhe tunne. Kõrghoonete püstitamine on aga täielikus vastuolus inimese loomuliku kõrgusehirmuga. Elamine või töötamine kõrghoones võib inimese psüühikale avaldada ainult negatiivset mõju. Ükski inimene ei tunne ennast hästi 32. korrusel asuval lahtisel rõdul otse alla vaadates.
Ka hirm roomajate ja putukate ees on kaasasündinud. Šimpansid satuvad paanikasse ainuüksi maonaha või kunstliku mao nägemisest. Isegi väikelapsed, kes pole madu näinud, reageerivad hirmunult madujalt liikuvatele esemetele.
Sotsiaalse situatsiooniga seotud sundhirm, nagu kartus olla tähelepanu keskmes, hirm, et keegi jälgib, avaldub ka paljude loomade juures. Teise looma pilk on võrdne agressiooniga. Teatud olukordades kehtib see ka inimese puhul.
Kui inimtühjal tänaval tuleb vastu mees, kelle olekust on näha, et ta võib hakata tüli norima, tuleb temast mööduda nagu tühjast kohast. Piisab, kui teie pilgud hetkeks kohtuvad, et potentsiaalne tülinorija teid ilmtingimata kõnetab, küsides tikke või raha. Eitava vastuse või keeldumise korral võib aga järgneda rünnak. Agressiivselt meelestatud huligaan tabab vaistlikult vastutulija pilgus hirmu. Kui kardab, tähendab võib julgesti tüli norida, kallale minna! Kui juhtute kogemata sellisele tülinorijale silma vaatama, peab teie pilk olema kindel ja ärge unustage, et üleolev või põlastav pilk võib huligaani ärritada samal määral kui teie hirmunud silmad.
Nii lapsed kui ka loomad tunnevad hirmu tundmatute objektide ja olendite ees. Hirm on seda suurem, mida kiiremini liigub tundmatu objekt vaatleja suunas. Ka ebahariliku kujuga olendid, nagu kõikvõimalikud putukad, võivad esile kutsuda hirmu. Seega on alust väita, et vähemalt osa foobiate puhul on tegemist rudimentaarsete reaktsioonidega.
Paljud sundhirmumõtted saavad alguse lapsepõlvest. Sellised dramaatilised elamused nagu pikaajaline haiglas või lastekodus viibimine võivad viia selleni, et tekkinud hirmud ei kaogi enam. Üldreeglina tõrjub täiskasvanud inimene need hirmud oma teadvusest välja. Ta mõistab, et ta ei vaja enam ema hoolitsust, kuid ebameeldivad mälestused jätavad siiski oma jälje. Eelkõige agaro- ja klaustrofoobia (hirm kinnisesse ruumi jääda) on seotud hirmuga olla kaitsetu ja abitu või tunda end mahajäetuna.
Näitlejanna Christine Kaufmann avastas ise oma foobia põhjuse. Tema vanemaid tundnud inimesed ütlesid talle, et mõne kuu vanuse beebina oli Christine paigutatud lastekodusse, kus ta viibis pikemat aega. Moekunstnik Joop teadis rääkida, et tema vanemad olid teda väiksena alatasa kellegi juurde jätnud. Sageli ärkas poiss üles võõraste inimeste juures.
Eeltoodu kinnitab veel kord, et vanemate ja lapse suhetel ning varajases lapseeas läbielatul on määratu suur tähtsus isiksuse kujunemisel. Ka sundhirmumõtted võivad olla väikelapseeas läbielatud psühhotraumade tagajärg.
„Hirmuhaigus” on tänapäeval suhteliselt kergesti ravitav, kuid foobia võib ka korduda.

* * *

Hirmul ei ole mitte ainult suured silmad, vaid tal on ka palju nimesid!

(Täiendatud nov. 2022)

ablutofoobia – pesimishirm

aerofoobia – lennuhirm

agarofoobia – väljakuhirm
agrizoofoobia – hirmu metsloomade ees
ahluofoobia – hirm pimeduse ees
ailurofoobia, felinofoobia või galeofoobia – hirm kasside ees
akarofoobia – puuknakkusehirm
akvafoobia – hirm vee ees
alekterofoobia – hirm tibude ees
alliumfoobia – hirm küüslaugu ees
allodoksafoobia – hirm hinnangute ees
anatipaefoobia – hirm pardi pilgu ja jälgimise ees
androfoobia – meestepelgus
antofoobia – hirm lillede ees
antropofoobia (homilofoobia) – inimestehirm

arahnofoobia – hirm ämblike ees
astrapofoobia – välguhirm
aulofoobia – hirm flöötide ees
autodüsosmofoobia – ebameeldiva lõhna eritamise hirm
bambakomallofoobia – vastumeelsus vati vastu
barafoobia – kõrgusehirm (ka akrofoobia)
batofoobia – hirm, et mingi ese võib pähe kukkuda
batrahhofoobia – hirm kahepaiksete ees
brontofoobia – hirm äikese ja müristamise ees
bufonofoobia – hirm kärnkonnade ees
dinofoobia – peavaluhirm
dorafoobia – vastikus karusnahkade vastu
düsmorfofoobia – kehamuutusehirm
eisoptrofoobia – iseenda peegelpildi nägemise hirm
ekvinofoobia – hirm hobuste ees

emetofoobia – oksendamishirm
entomofoobia või insektofoobia – hirm putukate ees
ergasiofoobia – hirm lõikuste ees (kirurgide foobia)
ergofoobia – hirm töö ees
erotofoobia – hirm muru ees
erütrofoobia – hirm punase värvi ees
fagofoobia (sitiofoobia) – söömisehirm
filematofoobia – hirm suudlemise ees
filofoobia – hirm armuda
fobofoobia – hirm hirmude ees
fonofoobia – hirm tugeva müra ees
fotofoobia – valgusehirm
ftisiofoobia – tuberkuloosihirm
fükiafoobia – vastikus mererohu ees
gamofoobia – hirm abielluda
geletofoobia – hirm väljanaermise ees
genofoobia – hirm seksi ees
geraskofoobia – hirm vananemise ees
glossofoobia – avalikkuse ees rääkimise hirm
hafefoobia – hirm puudutuste ees
hedonofoobia – hirm olla kass
heliofoobia – päikesehirm
hellenologofoobia – hirm kreekapäraste terminite ees
hematofoobia – verehirm
hidrosofoobia – higistamisehirm

hipofoobia – hirm hobuste ees
hipopotomonstroseskvipedaliofoobia – hirm pikkade sõnade ees
homofoobia – vastikus homoseksualismi vastu
hüdrofoobia – veehirm
hüpnofoobia – hirm magamise ees
hüpofoobia – igasuguse hirmu puudumine
ihtüofoobia – hirm kalade ees
iofoobia – mürgitumisehirm
kairofoobia – hirm mingi teatud sündmuse või teatud ajamomendi suhtes
kajakifoobia – hirm kajakiga sõitmisel
kantserofoobia (kartsionofoobia) – vähihaigusehirm
kardiofoobia – südamehaigusehirm
kenofoobia – tühjusehirm
kionofoobia – hirm lume ees
klaustrofoobia – kinnise ruumi pelgus
kleptofoobia – varastamisehirm
koulrofoobia – haiglaslik hirm klounide ees
koumpounofoobia – hirm nööpidega rõivaste ees
krematofoobia – hirm raha ees (võivad põdeda nii rikkad kui vaesed)
kromatofoobia – värvihirm
ksantofoobia – hirm kollase värvi või kollast värvi asja ees
ksülofoobia – hirm metsa ees
kümofoobia – hirm lainete, lainetuse ja lainelise liikumise ees
künofoobia – hirm koerte ees
lalofoobia – kõnelemisehirm
limnofoobia – hirm järvede ees
lutrafoobia – hirm saarma ees
lüssofoobia – marutaudihirm
metallofoobia – metallihirm
metrofoobia – hirm poeesia ees
mikseofoobia – koitusehirm
monofoobia – üksindushirm
musofoobia – hirm rottide ja hiirte ees
müfofoobia – valetamisehirm
mürmekofoobia – hirm sipelgate ees
müsofoobia – määrdumise- ja nakatumisehirm
nekrofoobia – surnuhirm
neofarmatoobia – hirm uute ravimite ees
neofoobia – uudsuse- e. muutusehirm
nomofoobia – hirm nimede ees
noverkafoobia – hirm võõrasemade ees
nüktofoobia – hirm pimeduse ees
obesofoobia – hirm kaalus juurde võtta

odontofoobia – hirm hambaarstide ees
oenofoobia – hirm veinide ees
ofidiofoobia – hirm madude ees
oksüfoobia (aikmofoobia) – teravikuhirm
orintofoobia – hirm lindude ees
osmofoobia – vastikus teatud lõhnade suhtes
ostrakonofoobia – hirm karploomade ees
ovofoobia – vastikus linnumunade suhtes
pantofoobia – tegevusehirm (hirm kõige ees)
papafoobia – hirm paavsti ees
paralipofoobia – hirm väljatöötatud rituaali unustamise ees
patofoobia (nosofoobia) – hirm haigestuda
pediofoobia – hirm nukkude ees
peirafoobia – esinemishirm
penterafoobia – hirm ämma ees
pettofoobia – gaasilaskmise vajaduse tekkimise hirm
pnigofoobia – hirm tablettide, vedelike või toidu kätte lämbumise ees
pogonofoobia – hirm habemete ees
potamofoobia – voolava vee hirm (hirm jõgede ees)
pterodromofoobia – lendamisehirm
pteronofoobia – hirm sulgede ees
pürofoobia – tulehirm
rüpofoobia – piinliku situatsiooni hirm
rubrofoobia (erütrofoobia) – punastumisehirm
sedatefoobia – hirm vaikluse ees
selenofoobia – hirm Kuu ees
siderodromofoobia – rongisõiduhirm
sitiofoobia (fagofoobia) – hirm toidu või söömise ees
skoptofoobia – hirm sattuda teiste naerualuseks
skotofoobia – pimeduse- e. ööhirm
somnifoobia – hirm une ja magamise ees
sotsiofoobia – avalike esinemiste hirm
surifoobia – hirm hiirte ees
süfilofoobia – süüfilisehirm

zoofoobia – hirm loomade ees
tafefoobia – hirm elusalt maetud saada
talassofoobia – hirm mere ees
tanatofoobia – surmahirm
tas(s)ofoobia – hirm istumise ees
telefonofoobia – hirm telefonide ees
tetrafoobia – hirm arvu 4 suhtes (levinud Aasias)
tokofoobia – hirm sünnitamise ees
tomofoobia – hirm kirurgiliste operatsioonide ees
topofoobia – kohahirm
triskaidekafoobia – hirm arvu 13 suhtes
trüpanofoobia – hirm nõelte, eriti süstimise ees
uranofoobia – hirm taeva ees
urofoobia – urineerimisvajaduse tekkimise hirm
vaktsinofoobia – hirm vaktsineerimise ees
verminofoobia – hirm haigusttekitavate mikroobide ees
vertigofoobia – pearinglusehirm
vomitofoobia – oksendamisvajaduse tekkimise hirm