Erutav klistiir
Vanad ürikud, pildid ja skulptuurid tõestavad, et klistiir on üks vanimaid raviviise, mis oli tuntud juba Vana-Egiptuses. Kuigi klistiir vajus aeg-ajalt unustusehõlma, võeti see ikka ja jälle uuesti kasutusele.
On väga tõenäoline, et juba ammustel aegadel märgati klistiiri anaaleroootilist mõju. Klistiiri seostest anaalerootikaga pole siiski midagi täpsemat teada enne 16. sajandi algust, mil puhkes tõeline klismofiilia, mis kestis umbes 18. sajandi lõpuni. Peamiselt Prantsuse kuningakojas ja vürstide õukondades muutus klistiiri tegemine igapäevaseks toiminguks. Pole siis mingi ime, et liiderlikes õukondades muutus klistiiriprits fetišiks, mida lausa jumaldati.
Armin von Degenhard kirjutab raamatus „Klistiir”, et anaal- ja istmikufetišistide armuelu ei piirdu sugugi nn. normaalse koitusega, rahuldus saadakse pigem anaalse vahekorra ajal. Klistiirifetišistid ei vaja aga üldse mingit koitust, sest nad saavad orgasmi juba klistiiripritsi sisseviimisel anusesse või sealt väljatõmbamisel. Paljusid naisi aga see variant ei rahuldavat. Anaalerootik hoiab klistiiri tegemise ajal orgasmi saabumist seni tagasi, kui protseduur on lõppenud, alles siis laseb partneril kas vaginaalselt või anaalselt ennast orgamsini viima.
On huvitav märkida, et vanasti määras klistiiri arst, kuid ise tegi seda väga harva. See oli apteekrite töö, kes omakorda lasksid protseduuri läbi viia klistiirinaistel, kellel olid mõlemast soost abilised. Loomulikult ei olnud kaugeltki mitte kõigi patsientide jaoks klistiir erootiline toiming ja paljud võtsid seda kui loomulikku raviprotseduuri.
Klismofiilia levis Prantsusmaalt peamiselt Inglismaale ja Saksamaale, vähemal määral teistesse Euroopa riikidesse. Nagu juba öeldud, oli klistiiril tähtis koht anaalerootikas ja puht füsioloogilistel põhjustel erutas see toiming mehi rohkem kui naisi. Väidetavalt olevat naised olnud pigem klistiirihimuliste meeste ohvrid. Klismofiilide hulgas leidus mehi, kellele klistiir oli erootiline eelmäng. Sellised mehed tegid ise oma naistele klistiiri või vaatasid erutatult pealt, kui toatüdruk perenaisele klistiiri tegi.
Kuid ka naiste hulgas olevat olnud klismofiile, kes ei lasknud klistiiri teha mitte ainult oma meestel, vaid ka sõbrannadel, kellega neil oli lesbiline suhe. Et klistiiril oli tähtis koht erootikas, tõendab asjaolu, et klistiiritegemist on üsna palju jäädvustatud 16.–18. sajandi kujutavas kunstis. Valdavalt domineerivad piltidel vormikad naistetagumikud. Klistiiripritsil oli tähtis koht ka teatritükkides ja isegi nukuteatrites.
Klismofiile leidus isegi arstide hulgas. Legendaarne dr. Eisenbart eelistas noorte ja ilusate naiste kõiki tõbesid ravida klistiiriga. Kuid klistiir ei olnud mitte ainult ravi-, vaid ka karistusviis. Tütarlaste internaatkoolides kasutati seda veel 20. sajandi alguses. Üks tolleaegne internaatkooli direktriss toob ära ka põhjenduse: „Uuemaaegsete klistiiriinstrumentide puudus on see, et need on teatud mõttes anonüümsed, kuna puudub kontakt aktiivse ja passiivse poole vahel. Kontakt on ainult pritsi sisseviimisel või väljavõtmisel, ülejäänu toimub juba mehaaniliselt. Ballooni kasutamisel on teisiti, sest vedeliku juhtimine karistatava pärasoolde sõltub karistaja suvast. Ohver aga tunnetab palju tugevamini seda, et ta on võõra tahte võimuses. Kui klistiiri eesmärk on kasvandiku tahte mõjutamine, tema isepäisuse murdmine, siis on klistiiripritsi eelised ilmsed.”
Võib arvata, et sellist karistusviisi eelistasid seksuaalselt rahuldamata vallalised kasvatajannad.
MAAJA
