Elueliksiir
Juba viis tuhat aastat tagasi arutlesid inimesed iidses sumeris küsimuse üle: miks inimesele mõistuse andnud jumalad ei andnud talle surematust? Ning juba siis sündis inimlik unistus igavesest elust. Möödusid sajandid ja aastatuhanded, hävisid ja sündisid tsivilisatsioonid, vahetusid epohhid, kuid alati elas igavene unistus ja leidus inimesi, kes otsisid selleni teed.
Iidse maailma legendid
Esimene inimene, kes kaugetele meretagustele maadele igavese nooruse ja surematuse lille otsima läks, oli Sumeri eepose kangelane Gilgameš. Vana-India eeposes Mahabharata mainitakse salapärase puu mahla, mis pikendab inimese elu kuni 10 000 aastani.
Vana-Kreeka ajaloolased Megasthenes ja Strabon kinnitasid informatsiooni selle imelise taime olemasolu kohta, Vana-Kreeka autor Aelianus aga mainib puu vilju, mis on võimelised kaotatud nooruse tagasi tooma.
Kuid kõige populaarsemaks müüdiks iidsetes tekstides on saanud legend elavast veest, mis mitte ainult ei kinkinud surematust, vaid äratas ka surnud. Sarnaseid legende võib kohata paljude rahvaste juures – Aafrikas, Ameerikas, Hiinas ja Euroopas, kes paigutavad elava vee allika mingisugusele Bujani saarele.
Apollonios Tyanast
Väsimatud otsingud ja inimese visa püüd igavesti elada sünnitasid terve plejaadi mütoloogilisi, võimalik, et ka täiesti reaalseid kangelasi, kellel õnnestus võita surma või pikendada oma elu sadu ja isegi tuhandeid aastaid. Siin üks nendest.
I sajandil pK elas Pythagorase kooli filosoof Apollonius Tyanast. Juba varajases nooruses keeldus ta lihatoitudest, pidades seda räpaseks ja mõistust ähmastavaks, hakkas kõndima paljajalu, ei hoolinud soojadest riietest ning elas askeetlikult. Vaikimise vandest pidas ta kinni viis aastat. Kõrgemate teadmiste otsingul rändas filosoof piki aastaid mööda maailma, viibides Indias ja Egiptuses. Imperaator Domitianuse valitsemise ajal külastas Apollonius Roomat, kus teisitimõtlemise eest kohtu ette astus. Kuid enne range kohtuotsuse langetamist Apollonius Tyanast hämmastunud publiku silmade ees äkitselt kadus – haihtus ülerahvastatud kohtusaalist. Mõni tund hiljem nähti teda kolme päevatee kaugusel Roomast ning hiljem ilmus ta välja Kreekas. Ruumis ümberpaigutumise ja teiste hämmastavate oskuste kõrval pandi tema arvele ka surematus. Tuhat aastat hiljem, 12. sajandil, elas ta filosoof Artephiuse nime all. Paljud tema keskaegsed kaaslased ei kahelnud selles hetkekski. Meie ajani on jõudnud Artephiuse šifreeritud traktaat surematusest, mille eessõnas viitab ta, et tal oli kaalukas põhjus seda raamatut kirjutada, sest oli elanud juba 1025 aastat.
Alkeemikud
Keskajal ühitasid teadlased-alkeemikud surematuse eliksiiri otsimise tarkade kivi loomisega, mis oli suuteline muutma lihtsad metallid kullaks, mida seostati surematusega.
Alkeemikud murdsid pead küsimuse üle: miks kuld ei muutu paljude tuhandete aastate jooksul? Mis teeb selle selliseks? Kas ei saa kullast eraldada seda tabamatut substantsi ning kasutada inimese elu lõputuks pikendamiseks? Kulda kasutati surematuse eliksiiri erinevate variantide komponendina.
Kaasaja teadlased hindavad keskaegset alkeemiat kui pseudoteadust, kuid kes garanteerib, millised hakkavad tulevikus välja paistma tänapäeva kõige eesrindlikumad teaduslikud teooriad? Inimkonna ajalugu säilitab veel tohutul hulgal seletamatuid fakte, saladusi ja mõistatusi. Võimalik, et katsete ja vigade rägastikus, pettumustes ja ebaõnnestunud katsetes õnnestus mõnel alkeemikul siiski luua tarkade kivi ning tungida surematuse saladusse. Ajaloo annaalides mainitakse erinevate aegade ja rahvaste kümneid inimesi, kellel see õnnestus.
Ajaloo annaalid
Ajaloo kroonikad jutustavad prantsuse piiskopist Alain de Lislest. Peale vaimsete tegude tegeles ta ka meditsiiniga, teda peeti universaalseks ravitsejaks, kes teadis pikaealisuse saladust. 1218. aastal, juba sügavas vanaduses, jõi piiskop maarohtudest valmistatud ravimit ning elas veel 60 aastat.
Kuulus Vana-Kreeka teadlane Aristoteles mainib Kreeta preestrit ja poeeti Epimenidest, kellel õnnestus surematuse pillide abil elada 300 (?) aastaseks.
Roger Bacon, inglise 13. sajandi teadlane ja filosoof, rääkis oma teostes loo sakslasest Papaliusest. Viibides palju aastaid saratseenide juures vangistuses, sai ta teada hämmastava ravimi valmistamise saladuse ning elas tänu sellele kuni 500 aastat.
Hiinlane Li Tsan Jun sündis 1690. aastal, suri aga ei tea kust allikatest pärit andmete järgi 1936. aastal. Selle aja jooksul elas ta üle kakskümmend kolm naist. Kahekümne neljandast sai tema lesk.
Kuid kõige huvitavama tõendi jättis endast maha india pikaealine Tapasvidji. 50 aasta vanusena eemaldus ta Himaalajasse, et irduda maistest asjadest ning tungida vägeva vaimu ja terve keha saladustesse. Kogenud joogadelt õppis ta pikkade harjutuste ja ravimjookide abil putukate talveund meenutavasse samadha seisundisse sukeldumist, mis viib organismi taastumisele ja uuenemisele. Tapasvidji elas 186 aastat (?) ning lahkus sellest maailmast 1956 aastal. Muuseas rääkis ta fantastilisest kohtumisest erakust vanakesega, kes toitus ainult puuviljadest ja piimast, välja nägi aga haruldaselt energilisena ja reipana, kuid kõige hämmastavam oli see, et erak ei rääkinud mitte üheski kaasaegses india keeles. Väljendas end sanskritis – iidse India keeles.
Vanake kinnitas, et see on tema emakeel ning tema Himaalajasse asumisest on möödunud 5000 aastat. Sellise piirini oma elu pikendada õnnestus iidsel erakul püha koostise surematuse eliksiiri abil, mille ta avastas iidsetel aegadel.
Ühe näoga erinevate nimede all
Ajalookroonikates võib kohata huvipakkuvat seaduspärasust. Erinevatel sajanditel ilmub mõnes riigis tingimata tundmatu, rikas ja küllaltki haritud inimene. Selle juures ei ole keegi kunagi tundnud tema vanemaid, teadnud sünnikohta, sugulasi ja suurte rahaliste vahendite päritolu mõistatust. Nende salapäraste inimeste nimed olid erinevad, välimus aga peaaegu ühesugune. Elanud mõned kümned aastad ning välimuselt üldse mitte muutununa, kaovad nad ootamatult, et järgmisel epohhil taas välja ilmuda. Üheks selliseks inimeseks oli kuulus krahv Saint Germain.
Saint Germain
See hämmastav inimene ilmus Prantsusmaale 1750. aastal. Pariisi parimates majades vastu võetud krahv võlus kiiresti kõiki oma peente maneeridega ja hämmastava eruditsiooniga, eriti teadmistega kõige kaugematest aegadest. Liikusid kuuldused, et ta teadis suurt saladust – elueliksiiri retsepti. Suurilma vestlustes vihjas krahv osavalt ja peenelt, et ta on vestelnud iidsete teadlaste Platoni ja Senecaga, kohtunud Jeesus Kristuse apostlitega ja viibinud Pärsia kuningate söömaaegadel. Teda usuti vastuvaidlematult. Või veel, ta varustas oma lood selliste eredate ajalooliste detailidega, mida võis teada ainult sündmuste tunnistaja. Kui Saint Germaini tutvustati eakatele aristokraatidele, meenus neile, et nägid seda inimest oma kauges lapsepõlves, vanaemade ja vanaisade salongides. Ja sellest ajast peale ei olnud see inimene üldsegi muutunud! Kui krahvi kutsarilt päriti, kas on tõsi, et tema peremees on neljasaja aastane, vastas see, et täpselt ei tea, kuid need sada aastat, mil ta krahvi teenistuses on, ei ole tema hiilgus sugugi muutunud. Hiljem liikusid Prantsusmaa pealinnas kuulujutud, et ammu enne Saint Germaini ilmumist Pariisi, nähti teda Inglismaal, teati Hollandis, mäletati Itaalias ja Hispaanias kõige erinevamate nimede all – markiis de Montferrat, krahv de Bellamy, vene kindral Soltõkov … markiis de Pompadour, kuningas Louis XV mõjuvõimas favoriit, palus Saint Germaine mitmeid kordi surematuse saladust avaldada, lubades vastutasuks kõiki maised hüvesid, mida Prantsusmaa kuningas võimeline kinkima on. Kuid asjata. Krahv kadus Pariisist sama ootamatult, nagu ilmus. Mõnedes memuaarides võib kohata andmeid, et aastakümneid hiljem nähti teda Veneetsias, Saksimaal, Viinis. Viimane kord – taas Pariisis, 1939. aasta detsembris.
Nicolas Fiamel
Teine selle salapärase rühma kuulus isik on Nicolas Fiamel. Fiamel sündis 1330. aastal, tegeles raamatute ümberkirjutamisega, ostu ja müügiga..
Kord ilmutas talle unes end ingel iidse foliandiga ja ütles: vaata seda raamatut tähelepanelikult. Alguses ei saa sa millestki aru, nagu paljud teisedki, kuid ükskord näed sa seal seda, mida ei suuda näha . keegi teine. Mõni kuu hiljem sisenes Flameli väikesesse poodi tundmatu ja pakkus seda sama raamatut müüa. Vaatamata kõrgele hinnale ei hakanud raamatukaupmees tingima ja ostis selle kohe.
Nicola Flamel kulutas mitu aastat iidse raamatu tekstide uurimisele, kuni mõistis, et nendesse on šifreeritud võti tarkade kivi loomiseks. Veel kakskümmend aastat lakkamatuid mõtisklusi, otsinguid ja eksperimente lõppesid edukalt. Flamelil õnnestus saada lihtsatest metallidest kulda ja selle põhjal tarkade kivi luua. Nii räägib legend. Ametliku versiooni järgi suri Nicolas Flamel 1417. aastal, kuid paljud kinnitavad, et tema surm oli kaval instseneering. 1709. aastal kohtas prantsuse teadlane Paul Lucas Türgis saja aastast india dervišit, kes nägi välja nagu kolmekümnene. See teatas talle, et on juba ammu jäänud nooreks tänu tarkade kivile, mille andis talle Nicolas Flamel. Viimane kord kohtas derviš oma heategijat kõigest kolm aastat tagasi Lääne-Indias.
Saalomoni tarkus
Legendi järgi pakuti elueliksiiri ka Iidse Juudamaa targale kuningale Saalomonile. Tõsi, see keeldus haruldasest kingist. Saalomon ei soovinud üle elada neid, keda tugevasti armastas. Nii ahvatlev, kui mõte surematusest ka on, tekib vältimatult küsimus, kas seda inimesele ikka vaja on? Kas ei lähe igavesti elada soovijad vastuollu elu seadustega ja looduse endaga. Surematus ei tee inimest mitte ainult õnnetuks, vaid on needuseks kogu inimkonnale, viib planeedi ülerahvastatusele, piiratud ressursside pärast sõjaliste konfliktideni, samuti evolutsiooni lakkamiseni ja inimeste, kui bioloogilise liigi täieliku degradeerumiseni.
Arvatavasti tegi tark Saalomon raske, kuid õige valiku.
MAAJA
