Eesti kõige ohtlikumad mürktaimed
SININE KÄOKING
Aconitum napellus
Aconitum napellus on kuni 1,5 m kõrgune mitmeaastane taim muguljalt paksenenud juurtega. Vars on püstine, suurte tumeroheliste sõrmjaguste lehtedega. Õitseb juulist septembrini. Õied suured, sinivioletsed, koondunud kobarasse. Oma kodumaal, Alpides ja Püreneedes, kasvab looduslikult niitudel ja karjamaadel, põhja pool kasvatatakse ilutaimena.
Sinist käokinga peetakse Euroopa kõige mürgisemaks taimeks. Ta sisaldab surmavat mürki – alkaloid akonitiini. 2–4 g juuremugulaid või 3–6 mg puhast akonitiini võib põhjustada inimese surma. Seepärast ei tohiks sinist käokinga koduaias kasvatada. Juba taime murdmine võib põhjustada mürgistuse, sest tema mahl tungib läbi naha ja tekitab lööbe. Kui käokinga mahla satub limaskestadele, on raske mürgistus möödapääsmatu. Taime närimise järel ilmneb mürgistus juba mõne minuti pärast.
Mürgistusnähud: suu ja kurk muutuvad tuimaks, tekib iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Ka kehapind võib muutuda tuimaks. Ajutalitlus, sageli ka kuulmine nõrgeneb, tekivad nägemishäired, sügelemine, külmatunne, kehatemperatuur alaneb ja pulss nõrgeneb. Surm saabub südame- ja hingamislihaste halvatuse tõttu. Mürgistatu võib piinelda 1/2 kuni 3 tundi, kusjuures ta on teadvusel.
On juhtunud, et käokinga juuremugulad on ära vahetatud selleri omadega ja neid on söödud, hoolimata teravast maitsest. Kohe pärast Teist maailmasõda hukkus Saksamaa Liitvabariigis terve perekond, kes oli söönud käokingalehtedest valmistatud salatit. Lastel tuleb sageli mõte võtta õielt ära ülemine kiivritaoline kroonleht, nii et tekib „vankrike“ koos kahe „hobusega“, mis tegelikult on nektarimahutiks muundunud kroonlehed. Kui seejuures satub taimemahla sõrmedele ja lapsed sõrmi lutsivad, võibki tekkida mürgistus.
Kreeka mütoloogias on sinine käoking seotud muistendiga Heraklese laskumisest surnuteriiki Hadesesse. See leidis aset kaljukoopas sadamalinna Akonai lähedal. Kui Herakles surnuteriigi valvuri – kolme peaga koera Kerberose – maa peale tõi, pimestas valgus koera nii, et lõuad tema kõigis kolmes peas hakkasid vahutama ja vahust tekkiski esimene Aconitum – taim, mis võib kõik elava toimetada surnuteriiki. Nimetus Aconitum on latiniseeritud vorm kreekakeelsest sõnast akoniton, millega Theofrastos (372–287 aastat eKr) ja Nikandros (200–135 aastat eKr) nimetasid üht mürgist kaljutaime, mida kasutati pantrite ja huntide mürgitamiseks. Liigiepiteet napellus tähendab ‘väike naeris’ (lad. napus – naeris) ja see on antud taimele tema muguljate juurte tõttu.
Rohkesti on teateid käokinga abil sooritatud mõrvadest. Nii olevat tahetud Muhamedi kolm aastat enne tema surma selle taimega mürgitada. Juudi naine, kes teenis Muhamedi köögis ja kelle isa ja vennad too oli lasknud tappa, leidis võimaluse lambapraadi käokinga mahlaga määrida. Muhamed sülitas kibeda suutäie kohe välja, kuid tema külaline ei julgenud seda teha lugupidamisest kõrge võõrustaja vastu ja suri. See oli sama mürk, millega Aristoteles endalt aastal 322 eKr elu võttis, kui teda süüdistati Aleksander Suure mürgitamises.
On olemas mitmeid käokinga liike. Neil kõigil on kergesti äratuntav sarnase ehitusega õis, mille värvus võib aga olla erinev. Kollasel käokingal (Aconitum lasiostomum) on näiteks õied kollased. Selle taimega hävitasid vanad germaanlased hunte.
HARILIK MÜRKPUTK
Cicuta virosa
on 50–120 cm kõrgune taim. Vars sile ja õõnes, lehed kaheli- või kolmelisulgjad, saagja servaga. Risoom on jäme, muguljas, sügisel õõnes, ristvaheseintega osadeks (kambriteks) jaotunud. Valged õied on koondunud paljude kiirtega liitsarikaks. Viljad väikesed, ümmargused. Õitseb juulis, augustis. Kuigi mürkputk on suhteliselt haruldane, leidub teda siiski märgades kohtades järvede ja jõgede ääres ning soostunud aladel. Kasvab eelkõige Põhja-Euroopas, Põhja-Aasias ja Põhja-Ameerikas.
See sarikaline sisaldab tsikutoksiini ja tsikutooli, väga mürgiseid aineid. Pole kindlaid andmeid tema kasutamise kohta mõrvade sooritamisel. Seevastu on arvukalt andmeid surmaga lõppenud mürgistustest, eelkõige lastel, kes närisid äralõigatud varre alumist, magusamaitselist osa. On ette tulnud, et mürkputke naerisarnane õõnsustega risoom vahetatakse ära selleriga, millel on samasugune lõhn, või pastinaagiga, millel on samasugune maitse. Lehti on eksikombel peetud petersellilehtedeks.
Märgistus väljendub kiiresti kõrvetuse ja kratsimistundega suus; järgneb oksendamine, keelehalvatus, kõhuvalu, peapööritus, pinev pulss, äge janu, tugevad krambid, jõuetus; pupillid laienevad ja nägemisväli tuhmub. Kannatanu variseb järsku kokku, tekivad epilepsiasarnased krambid. Need atakid võivad korduda, kuni tugevate krampide järel saabub surm, harilikult juba mõni tund pärast mürgi sissevõtmist. Kannatanu tuleb kohe toimetada haiglasse, seda ka mürgistuse kahtluse korral. Hingamisseiskuse korral teha suust suhu hingamist.
TÄPILINE SURMAPUTK
Conium maculatum
on 0,5–2 m kõrgune kaheaastane taim. Õõnsa varre alumine osa on kaetud punakaspruunide täppidega. Kolmelisulgjad lehed on vahel valge tipuga. Taimel on rotihais. Õitseb juunist augustini. Liitsarikad suured, valged, paljuõielised. Kasvab looduslikult Lõuna- ja Kesk-Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas, tulnukana Põhja-Ameerikas, Tšiilis ning Põhja-Euroopas metsaservadel, kaldajärsakutel, teeäärtes, asulate läheduses.
Täpilise surmaputke kasutamisel on pikk ajalugu. Tema mahlaga hukati Antiik-Kreekas kurjategijaid. Palju on ka neid, keda mõrvarid tema abil oma teelt kõrvaldasid. Siiski on vaieldud selle üle, kas kreeklased kasutasid surmaputke või mürkputke, sest surmaputke nimetati vanemas kirjanduses samuti Cicuta. Kui lugeda Platoni kirjeldust Sokratese surmast, siis võib sümptomite järgi oletada, et mürgikarikas oli surmaputkeleotis; arvatakse muide, et see oli segatud veini ja oopiumiga. Kui lugeda Simon Paulli kirjeldust aastast 1648, pole kahtlust, et taim, mida ta nimetab Cicuta, on tegelikult surmaputk.
Linne valis selle taime ladinakeelseks nimetuseks Conium, lähtudes kreeklaste mürgijoogi nimetusest (kr. konos – ‘vurrkann’, sest kogemata sööduna kutsub esile peapöörituse; kõne – ‘surmamine’). Need taimed, mis kasvavad varjulistes ja pimedates kohtades, on mürgisemad kui need, mis kasvavad päikese käes. Mürgiks on mitmed alkaloidid, eelkõige koniin. See oli ka esimene alkaloid, mida õnnestus sünteetiliselt valmistada (1883). Kõige rohkem sisaldavad koniini viljad.
Täpilise surmaputke mahla ei kasutatud üksnes kuritegelikel eesmärkidel. Edevad tüdrukud, kes arvasid, et nad on liiga lopsakad, hõõrusid tema mahlaga oma rindu. Henrik Herpestraeng soovitab munkadel peeneks hõõrutud surmaputke peenise ümber panna; siis kaduvat patune himu naiste järele (13. sajand). Henrik Smith kirjutab umbes 300 aastat hiljem, et see on munkade ja nunnade rohi; nad võivad selle abil karskelt elada. See on nõuanne, mida järgiti Dioscoridese ajast (1. sajand) peale.
Sel ohtlikul taimel pole tänapäeval enam meditsiinilist tähtsust, kuni meie sajandini oli ta aga kasutusel valuvaigistina. Õiges annuses on surmaputkel tõepoolest valuvaigistav toime. Välispidisel kasutamisel on selle taime mahlal tuimestav mõju. Seepärast lisati seda haavasalvidele.
Mürgistused tekivad eelkõige sel põhjusel, et surmaputke juurikad vahetatakse ära mädarõika, pastinaagi või peterselli juurtega ja lehed peterselli lehtedega.
Mürgistusnähud: kõrvetustunne suus, nägemishäired ja nõrkus jalgades. Raskete mürgistuste korral tekib keelehalvatus, pupillide laienemine, peapööritus, oksendamine, kõhulahtisus, sügelemine ja külmatunne, seejärel tuimus ja halvatus alates labajalgadest ja säärtest ning lõpetades häälepaeltega; hingamishäired suurenevad. Surm saabub umbes 5 tunni pärast hingamislihaste täieliku halvatuse tagajärjel. Vanakreeka kirjanduses nimetatakse seda surma ’külmaks teekonnaks Hadesesse’.
Kiire abiandmisega ja kunstliku hingamise tegemisega on õnnestunud kannatanuid päästa, halvatus ja lihaste nõrkus püsivad aga kaua aega.
MUST BELLADONNA E. KARUMUSTIKAS
Atropa belladonna
on kuni 1,5 m kõrgune tugev mitmeaastane taim, mille ülemine osa on kaetud kleepuvate karvadega. Lehed munajaselliptilised. Õitseb juunis, juulis. Õied pruunikasvioletsed, kellukjad. Vili on läikiv must mari. Taim kasvab varjukates mägimetsades, kivistes põõsastikes, varemetes ja vanadel vallidel hajusalt üle kogu Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika. Saksakeelne nimetus Tollkirsche vihjab sellele, et marju süües võib hulluks minna.
Linne andis sellele taimele ladinakeelse nimetuse Atropa kreeklaste surnuteriigi jumalanna Atropose nime järgi, kes lõikab katki inimese elulõnga. Liigiepiteet belladonna on öeldavasti tekkinud sellest, et itaalia tütarlapsed tilgutasid karumustika mahla endale silma, et silmaterad (pupillid) suureneksid.
See väga mürgine taim on ajaloos sageli tähtsat osa etendanud. Üks näide. Šoti kuningas Duncan oli pärast 1048. aasta lüüasaamist Taani viikingitelt, keda juhtis kuningas Sven, oma sõjaväega tagasi tõmbunud Perthi linna, mida taanlased piirasid. Ta alustas läbirääkimisi linna loovutamise üle. Et tõendada oma head tahet, saatis ta taanlastele kingituseks suurel hulgal leiba ja veini, millele oli lisatud mürki, oletatavasti karumustika mahla. Paljud taanlased suikusid surmaunne, ülejäänud jooksid segastena ringi või magasid nii raskelt, et neid oli kerge surmata. Mõned, sealhulgas ka kuningas Sven, polnud eriti palju mürki neelanud ja neil õnnestus vaarudes laevale jõuda ja pääseda.
Taim sisaldab surmava toimega mürgiseid alkaloide atropiini, hüostsüamiini, skopolamiini ja apoatropiini. Surmav annus on 10–20 marja (lastel 3–4). Isegi naha hõõrumine karumustika mahlaga kutsub esile hallutsinatsioone ja meeltesegadust, asjaolu, mida kasutati keskajal nõiaprotsessides. Oletatavale nõiale anti karumustika mahla, nii et ta sattus meeltesegadusse ning tema tahtejõud ja mõtlemisvõime nõrgenesid. Siis oli kerge temalt süütõendeid välja pressida.
Mürgistusnähud ilmnevad kiiresti: suu kuivamine, naha punetamine, janu, oksendamine, peapööritus ja pupillide laienemine.
Rasketel juhtudel lisanduvad meeltesegadus, erootilise varjundiga hallutsinatsioonid, joobesarnane seisund lõbususe ja naerupuhangutega, tung tantsida ja liikuda, kõnehäired, märatsemishood ja epilepsiasarnased krambid. Surm saabub hingamisseiskuse tagajärjel. Tingimata on vajalik kiire arstiabi. Esmaabiks võib anda söepulbrit, umbes 0,5 grammi 1 kilogrammi kehakaalu kohta, segatud ühe klaasi leige vee hulka.
MÜRGINE OHULILL
Gratiola officinalis
on 15–35 cm kõrgune mitmeaastane taim. Lehed vastakud, süstjad, saagja servaga. Suured kollakasvalged õied üksikult lühikestel raagudel lehekaenlais. Õitseb juunist augustini. Kasvab Lõuna- ja Kesk-Euroopas, Kesk-Aasias ja Põhja-Ameerika lõunaosas. Eelistab soid ja niiskeid niite. Üsna haruldane.
Keskajal etendas see taim rahvameditsiinis tähtsat osa lahtistina ja okseleajava vahendina, ilmus siis esimestesse trükitud „rohtude raamatutesse” ja kuulus lõpuks arstide ravivahendite hulka. Selgus siiski, et ta on väga ohtlik abistaja, sest sisaldab südamele tugevasti mõjuvaid mürke gratsiogeniini, gratsiosiidi, elateriniidi ja kukurbitatsiini. Vahe tõhusalt toimiva ja surmava annuse vahel on väga väike. Ohulill on põhjustanud palju mürgistusi, sest kaua aega kasutati teda aborti esilekutsuva vahendina.
Mürgistusnähud: tugev süljevoolus, iiveldus, oksendamine, valud maos, kõhulahtisus verise väljaheitega, verine uriin neerukahjustuse tõttu, valud kusejuhades. Rasketel juhtudel krampide ja hingamislihaste halvatuse järel südametegevus aegamööda vaibub ja võib saabuda surm. Mürgistuse või selle kahtlusegi korral toimetada kannatanu arsti juurde.
HARILIK NÄSINIIN
Daphne mezereum
on põõsas, mis oma roosakaspunaste õitega särab juba aprillis veel raagus metsas. Tema kodumaa on Euroopa kuni Alpideni ja Ees-Aasia. Näsiniin on armastatud ilupõõsas, mis võib kasvada 1–1,5 m kõrguseks. Vili on korallpunane mari.
Antiikaja arstid, hiljem ka araabia arstid kasutasid näsiniint ravimina. Ka põhjamaade põliselanikud kasutasid seda taime küll ravimina, küll nõidumiseks. Ta oli pühendatud kevadtaevajumalale.
Näsiniine niin on valge ja läikiv. Seda leotati äädikas ning kasutati siis plaastrina. Loomi kaitsti nõidumise eest sellega, et nende all põletati niint või seoti sellest tehtud pärg loomale saba ümber. Pärimus räägib, et seda, kes kandis taskus väikest niinetükki, ei hammustanud kunagi rästik. Hiljem lisati põletatud viinale 1–2 näsiniinemarja, siis oli mõju suurem. Näsiniine taanikeelne nimetus ’piprapuu’ on tulnud sellest, et kui tema niint või marju närida, siis kõrvetavad need kurku hullemini kui pipar. Saksakeelne nimetus Kellerhals – ’kaelapiinaja’ – tuleb keskülemsaksa sõnast hellen – piinama’. Luther kirjutab, et kuradid ei julgevat näsiniint närida, sest see põletavat neil kurgus nagu püha tuli.
Meditsiinis kasutati näsiniint eelkõige välispidiselt paljude nahahaiguste raviks. Usuti kindlalt, et kurja tuleb kurjaga välja ajada. 18. sajandi keskel arvas inglise arst Richard Russel, et näsiniine niin võib aidata süüfilise korral. Sellest peale oligi see enam kui saja aasta vältel laialt levinud ravim süüfilise vastu.
Üsna varakult tuldi ka mõttele segada näsiniine marju ja niint röövloomade peibutustoidu hulka. Kogu põõsas on väga mürgine: sisaldab glükosiidset mõruainet meseriini, mis ärritab tugevasti nahka. Kui okste murdmisel taimemahl nahale satub, võib tekkida lööve.
Lapsi võivad meelitada punased marjad, kuid õnneks ei maitse need kuigi hästi. 10–12 marja võib olla surmavaks annuseks. Mürgistus ilmneb esmalt tugeva põletusena suus ja kurgus; sellega kaasnevad peapööritus, kõhuvalu, oksendamine, kõhulahtisus ja verine väljaheide. Rasketel juhtudel järgneb erutusseisund, kehatemperatuur tõuseb, pulss muutub väga kiireks, tekivad hingamishäired ja nõrkus, lõpuks teadvus kaob. Mürgistus võib lõppeda surmaga, lastel sageli krampidega. Enamasti tekib raske põletik suus; mao ning soolte, samuti neerude talitlus on pikka aega häiritud.
Ka teised näsiniineliigid on ohtlikud. Punakaskollaste viljadega rosmariinilehine näsiniin (Daphne cneorum) kasvab mitmel pool Euroopas kuivades metsades ja õitseb maist juunini. Tema marju kasutatakse kalamürgina.
TÄHNILINE AARUM ehk AARONIKEPP
Arum maculatum
on 30–60 cm kõrgune suurte nooljate lehtedega sootaim. Kasvab Lõuna- ja Kesk-Euroopa niisketel niitudel ja metsades. See liik sarnaneb õitega kaunistatud jalutuskepiga ning saksa keeles nimetataksegi teda Aronstab – Aaroni kepp. Nimetus pärineb piiblist. Säärast keppi olevat kandnud Mooses, kui ta valiti preestrite juhiks. Ühesugulised õied on koondunud tõlvikuteks, milles kõige all paiknevad emasõied. Tõlviku alusele kinnitub lehterjas kandeleht. Aarum õitseb aprillist maini. Et mugulad meenutavad meeste suguelundeid, said nad ladina keeles nimetuse genitale monachorum (’munga suguelundid’). Neid kasutasidki juba ammusest ajast eelkõige mungad bronhiidi raviks.
Taim sisaldab alkaloid aroiini, on leitud ka koniini, väga ohtlikku täpilise surmaputke mürkainet. Aaronikepi kasvualadel tuleb lapsi hoida ligimeelitavate punaste magusavõitu marjade eest. Varem kasutasid kahvatu näonahaga tüdrukud nende marjade mahla mingina: nad hõõrusid sellega põski, et need punaseks värvuksid. Sageli tekkisid selle tagajärjel ohtlikud nahakahjustused. Suure hulga aaronikepi marjade söömisel tekib märgistus, mille iseloomulikud nähud on pakatanud ja paistes huuled, valu ja kõrvetustunne suus, kurgu karedus ja lõpuks tundetus. Järgneb äge janu, suurenenud süljeeritus, neelamistakistus, oksendamine ja kõhulahtisus, uriini eritumise ja urineerimise vaevused. Lõpuks aeglustub pulss ja alaneb kehatemperatuur. Surm võib saabuda 3–12 tunni pärast. Haige on enamasti täie teadvuse juures.
