Lastetapja Debra Tuggle

Debra Sue Tuggle’i juhtum näitab ilmekalt, kuidas mõrtsuka täiesti seletamatu käitumine võimaldab tal aastaid karistamatult tegutseda. Kõnealune sarimõrvar oli ebatavaline: too neegrinaine tappis olevusi, keda ta emana oleks pidanud kõige rohkem hoidma ja kaitsma. Ta tappis vähemalt 5 last, enne kui ta seadusesilma ette toodi. Paraku olid ametivõimud ka pärast tema kuritegude paljastamist mures pigem oma maine kui laste elude pärast, keda maniaki õigeaegne paljastamine võinuks säästa.

Tagantjärele vaadates on selge, et Debra Tuggle ei oleks üldse tohtinud lapsi saada. 11 aasta jooksul aga soetas ta 5 last, kel kõigil olid eri isad. Sel naisel puudusid emaks olemise eeldused. Ja vastutustunde puudumisele lisaks tiksus tema peas veel miski, mis sundis teda tapma omaenese lapsi.
Debra esimene laps William Henry sündis 1972. aastal. 18 kuud hiljem sai ta endale poolvenna Thomas Batesi. Debra ei tulnud laste kasvatamisega toime ning leidis olukorrast lihtsa väljapääsu. Mõlemad poisid surid 1974. aastal – Thomas oli vaevalt 2-kuune ja William oleks 3 kuu pärast saanud 2-aastaseks. Arkansase osariigis asuva Little Rocki arstid tundsid leinavale emale kaasa. Et mingeid ilmselgeid sümptomeid ei leitud, peeti Williami surma põhjuseks kopsupõletikku, Thomase puhul diagnoositi väikelapse äkksurm.
Kolmas poeg, Ronald Johnson, oli 1976. aastal 9-kuune, kui ta ühtäkki lakkas hingamast. Debra oli jälle sügavas leinas ja taas leiti, et tegemist oli äkksurmaga. Kahe aasta pärast üritas Tuggle ilmselt enesetappu ja tulistas ennast alakehasse. Veetnud mõnda aega haiglas, tunnistasid arstid ta terveks ja 1979 oli ta jälle vaba, et Arkansase osariigis Malvernis ilmale tuua ja tappa neljas laps: Terranz Tuggle. Malvera arstid nägid selles samuti vaid üsna tavalist väikelapse äkksurma.
Lastevihkajast Debra oli maias meeste ja seksi järele. Little Rocki tagasi jõudnud, tutvus ta endast 10 aastat vanema George Paxtoniga. Suhe klappis, ja 1982. aasta algul kutsus Paxton ta enda juurde elama. Paxtonil oli kolm last. Debra ülesanded ei piirdunud seal sugugi vaid majapidamise eest hoolitsemisega, sest kevadel 1982 jäi ta Paxtonist rasedaks. Debra tundis, et lastekarja tuleks kahandada.
Juunis 1982 oli Paxton kinos, kui Debra talle helistas ja nuuksudes teatas, et mehe 2-aastane tütar Tomekia on surnud. Ta ei osanud juhtunut kuidagi seletada ja arstid ei küsinud ka midagi. Väikelapse äkksurm selles vanuses ei ole küll kuigi usutav, aga pediaatrias on haruldasi juhtumeid ikka ette tulnud. Asi loeti lõpetatuks.
Järjekordne rasestumine kevadel 1983 tuli Debrale ebameeldiva uudisena. Ta üritas riidenagi abil aborti teha, kuid see ebaõnnestus. Perearst tahtis teda psühhiaatriahaiglasse saata, aga psühhiaatrid ei võtnud arsti juttu tõsiselt. G’Joy Paxton sündis oktoobris 1983 tervena, kuid Debra tappis temagi. Lõpuks suutis psühhiaater Alexander Merril novembris 1983 kindlaks teha tolle ema aastatepikkuse „ebaõnne“ põhjused. Merril oli esimene, kes analüüsis erinevaid perekonnanimesid kandvate ohvrite nimekirja ja uuris välja, et üks ja sama naine oli 10 aasta jooksul kaotanud 5 last. Asjaga tegeles ka Pulaski maakonna kohtuekspert Steve Nawajoczyk. 20. märtsil 1984 Debra arreteeriti, süüdistatuna neljas tapmises. Malvernis surnud Terranz Tuggle’i juhtum jäeti esialgu lahtiseks. Kahe päeva pärast seati Debrale 750 000 dollari suurune kautsjon.
Little Rocki arstid ja Arkansase tervishoiuametnikud tõrjusid tagasi kõik neile Tuggle’i juhtumiga seoses esitatud süüdistused. Kõigil Debra lastel olid eri isad, pealegi tundusid äkksurmad arstidele „täiesti usutavad“. Tagantjärele mõeldes on selge, et väikelapse äkksurma sündroom ei saa avalduda ühe ema kõigi laste puhul, ent Arkansase arstid rakendasid ilmselt katse-eksituse meetodit.
Vahi all tunnistas Tuggle, et surus Tomekial padja vastu nägu, et laps enam ei nutaks ja laseks emal telekat vaadata. Ta hoidis patja Tomekia näol kaks minutit, mille tagajärjel laps suri. Debra väitis, et ta ei tahtnud tüdrukut tappa, vaid see juhtus kogemata – ilmselt unustas ta ennast põnevat telesaadet vaatama.
Vandemehed mõistsid Debra Tuggle’i 18. septembril 1984 mõrvas süüdi, ilmutades siiski nii palju leebust, et määrasid talle 10 aastat vanglat. See jäigi lõplikuks karistuseks. Debral seisis ees veel üks protsess, kus teda süüdistati kolme esimese poja tapmises, mille eest võinuks teda karistada surmanuhtlusega. Kuid õnn näis seda koletut naist soosivat.
7. detsembril 1984 otsustas ringkonnakohtunik Floyd Lofton kolmest mõrvasüüdistusest loobuda. Kohtunik teatas, et Ronald Johnsoni tapmise kohta puuduvad vääramatud tõendid. Osariigi seaduste kohaselt ei saa kohus arvesse võtta kaebealuse eelnevaid karistusi sarnaste kuritegude eest. Mis puutub Thomas Batesi ja William Henrysse, siis otsustas kohtunik Lofton, et need juhtumid on aegunud 10 aastaga, mille jooksul neid ei uuritudki. Prokurör kaebas kohtuotsuse küll edasi, kuid asjata. 1994 väljus Debra Tuggle vanglast 36-aastasena.
Dr Merril tegeles vahepeal nende kahtlaste juhtumitega, mis olid Arkansase arstide poolt fikseeritud väikelaste äkksurmadena. Jaanuaris 1985 uuris ta ühes teises perekonnas diagnoositud nelja äkksurma juhtumit, kuid siis lasksid ülemused ta lahti. Ametliku põhjendusena heideti talle ette tervishoiuametnike „ebaõiglast kritiseerimist“. Dr Merrili arvates oli ta ülemuste jaoks liiga tülikaks muutunud, paljastades bürokraatide saamatust.
Osariigi prokuratuur ei maininud Tuggle’i juhtumi puhul mingeid motiive, aga tolle julma naise käitumine ja tema enesetapukatse nurjumine viitavad Münchhauseni sündroomile. Ebastabiilse psüühikaga emad ja muud teiste inimeste eest hoolitsejad tekitavad kahju neile, kelle eest nad vastutavad. Nad võivad ka tappa, et pärast seda nautida kaastunnet ja tähelepanu. Aga võib ka olla, et Debra Tuggle lihtsalt vihkas lapsi.