Colorado Suur kanjon (galerii)
Maakera lugematute orgude hulgas on Colorado jõe Suur kanjon küll kõige kuulsam ja kahtlemata üks suuremaid geoloogilisi vaatamisväärsusi üldse. Seda mitte ainult oma mõõtmete ja värvide suurejoonelisuse, vaid ka tekkeloo lihtsuse poolest. On ju kanjon ühe jõe tegevuse tagajärg: jõgi on lõikunud enamasti rõhtsalt lasuvatesse kihtidesse, luues üheainsa hiiglasliku, ent pilguga kergesti haaratava paljandi, mis on kõnekas võhikulegi…
Kanjoni avastas juba 1520. aastal hispaanlane Garcia Lopez de Cardenas, kuid see jäi peaaegu tundmatuks kuni 1869. aastani, mil ameerika major J. W. Powell võttis ette ulja ekspeditsiooni. Powell, ühekäeline kodusõja veteran, hilisem Geoloogiaseltsi president, oli tema biograafi W. Stegneri määrangu järgi „universaalne ameeriklane“. Koos 9 kaaslasega laskus ta neljal paadil Wyomingist esmalt piki Green Riverit (üks Colorado lisajõgedest), seejärel mööda kogu Coloradot alla. Ohtlik reis täiesti tundmatul metsikul jõel kestis kolm kuud. Kolm meest, kes kartsid paadisõidu raskusi ning teadmatust, lahkusid enne ekspeditsiooni lõppu, kuid just nemad langesid varsti indiaanlaste käe läbi.
Üks osa kanjonist Arizona osariigis on rahvuspark. Pargi lõuna- ja põhjaserval on hotellid ja kõik muugi, mis turismikeskuse juurde kuulub, paljud väikesed muuseumid olulisemate vaatepaikade lähedal, mille juurde kuulub ka väike lennuväli. Lähim suurem linn lõunas on Flagstaff (130 km). Aastas külastab parki umbes 5 miljonit inimest.
2900 km pikkune Colorado jõgi (Punane jõgi) on hispaaniapärase nime saanud oma vee punaka muda järgi. Ta saab alguse Kaljumägedest Denveri lähedalt, voolab siis kuristikutaolistes orgudes läbi ariidse Colorado platoo ja suubub California lahte.
Colorado platoo, millesse on lõikunud Suur kanjon, laiub põhjas peaaegu kuni Salt Lake Cityni ja lõunas ligikaudu Phoenixini (see teeb kokku 800 km!). Geoloogiliselt ja geograafiliselt kujutab ta endast ühte eripärast piirkonda Põhja-Ameerikas, mille iseärasused on Ch. B. Hunt kokku võtnud järgmiselt:
1) ulatusliku levikuga peaaegu rõhtsad settekivimite kihid kohalike kergete ja murrangutega, üksikute hilise vulkanismi aladega (San Francisco mäed Flagstaffi lähedal jne.) ja lakoliitmäestikega (Henry mäestik);
2) suur absoluutne kõrgus (enamasti üle 1500 m, üksikjuhtudel isegi üle 3000 m);
3) sügavale sisselõikunud jõgedevõrk järsuseinaliste, sageli värvikate kanjonitega;
4) kuiv kliima ja veevähesus;
5) kivimikihtide hea paljanduvus;
6) hõre taimkate ja rahvastik (0,5 miljonit);
7) värvirikas ja ülimalt mitmekesine kõrbemaastik.
Pole siis ime, et selles suurepäraselt ligipääsetavas ning seejuures „ühendriikide värvirõõmsaimas osas“ asub üle tosina rahvuspargi ja loodusmälestise.
Suur kanjon on 350 km pikk, üle 1500 m sügav, ülalt peaaegu kuni 30 km lai. Hispaaniakeelne sõna cayon, millega tänapäeval tähistatakse suuri järsuseinalisi kuristikulaadseid orge, tähendab sõna-sõnalt „toru“. Colorado jõest, mis kanjoni on loonud, on kuristiku servalt ainult erandjuhtumeil näha vaid jupike. Tabavalt on kanjonist kõneldud kui „mäestikust allapoole“. Tõepoolest, kui teda kõrgendikuna ette kujutada, saaksime esindusliku mäestiku, mis oleks Krkonošega ühekõrgune, kuid seitse korda pikem.
Et Colorado jõgi on olnud suuteline seesuguseks erosiooniks, selgub siis, kui vaadelda, mida ta nüüdisajal ära kannab. Kõrgvee ajal läbib Bright Angeli veeseisu vaatluspunkti 2 miljonit tonni muda ööpäevas. Päeva keskmine hulk (määratud 50 aasta jooksul) on 550 000 tonni. Sellele hõljumina edasi toimetatava materjali hiigelhulgale lisandub veel 20% veeristikuna, mis liigub mööda põhja, ja lahustunud kaltsiumkarbonaat.
Igatahes kõigub veehulk väga tugevasti. Ühe vaatlusaasta kestel oli seda 1. oktoobril kõigest 86, 13. juunil seevastu 3720 m³/s, s, o. 43 korda rohkem. Kaugelt enam erineb transporditava muda kogus, nimelt 500 1 1. oktoobril 2 miljoni tonni vastu 13. juunil. Niisiis on suhe 1:4000! Oma tööd teeb jõgi arvatavasti peamiselt kõrgvee ajal: Colorado transpordib rohkem kui poole oma aastasest settekogusest kahe kuu jooksul (juunis-juulis). Võib oletada, et jääaegade kestel oli keskmine veehulk nüüdisaegsest suurem, sest praegu kuivad naaberalad said tollal sademeid rikkalikumalt.
Näib nii, nagu oleks võimas kuristik tekkinud geoloogilises mõttes võrdlemisi lühikese aja jooksul. Tõepoolest arvavad mitmed geoloogid, et selleks on piisanud mõnest miljonist aastast. Teised loevad erosiooni alanuks varases tertsiaaris, s. o. mõnikümmend miljonit aastat tagasi.
Ch. B. Hunt oletab, et kvaternaari alguseks oli Suur kanjon saavutanud juba 2/3 oma praegusest sügavusest ja kvaternaari jäätumiste kestel süvendati teda veel kõige rohkem 430 m võrra.
Niisuguse erosiooni eeltingimuseks pole üksnes jõgi, vaid ka mäestiku vastav kõrgus ja sellest tulenev voolunõva langus. Avar Colorado platoo polnud algul mingi mäestik (täpsemalt – mingi kuristikest läbitud kiltmaa); kirjuid raamatulehti moodustavate rõhtsate kihtide pealispind lamas algselt ligikaudu meretasemel, peaaegu sealsamas, kus kihid kunagi ladestusid. Läbi selle madala platoo voolasid Ürg-Colorado ja teised jõed, tehes suuri korrapäratuid lookeid, nagu see on omane nüüdisaegsetele tasandikujõgedele. Otsustavat, jõgede sisselõikumist tinginud osa etendas Colorado platoo järkjärguline tektooniline kerkimine tertsiaaris. Jõgi reageeris sellele nagu saag saeveskis altpoolt pikkamisi tõusvale puutüvele: ta lõikus sellesse. Jõelooked muutusid üha sügavamaks. Imepärased Goosenecki (Hanekaela) orusilmused San Juani jõel (üks Colorado lisajõgedest) demonstreerivad seda staadiumi otse maketliku selgusega. Seejuures sobitasid meandrid end mõneti ka aluskorra struktuuridega. Tänapäeval asub Colorado platoo pind 1500–3000 m kõrgusel. Suure osa sellest kõrgusest on Colorado jõgi niisiis sisselõikumisega kompenseerinud, kõike aga veel mitte. Seda näitavad tema voolukiirused ja samuti pikiprofiil; viimane on märksa järsem kui tavaliselt teistel suurtel jõgedel nii suudme lähedal.
Suure kanjoni ja tema palja, ent kummalise maastiku omapära ei seisne üksnes põhja-, vaid ka küljeerosioonis, kanjoni trepikujulises ristlõikes. Aastamiljonite kestel on küljeerosiooni mõjustanud mitmed geoloogilised tegurid koos. Esmalt avaldas mõju murenemine (eriti lakkamatute temperatuurikõikumiste toimel), mis omakorda valmistas ette kivimikihtide vertikaalset lõhenemist. Raskusjõud, külgnired ja tuul toimetasid lahtised kivimitükid edasi allapoole. Nii lõigati vähehaaval kihtidest välja lugematud astmed, kusjuures nende ülemised servad ikka kaugemale tagasi nihkusid. Niisuguseid ühtlaselt kallakaid orunõlvu paksu pudeda pinnakattega, nagu me neid näeme oma niiskes paraskliimas, siin ei kujunenud. Ilmselt on astmete tekkimist tinginud mitmesuguste kihtide paljukordse vaheldumise ja ariidse kliima koosmõju.
Kui üldse kusagil peab paika kihtide võrdlus raamatulehtedega, mida geoloog oma vasaraga sõna otseses mõttes „avab“ siis Suure kanjoni kohta sobib see tõepoolest. Iga kiht võib esile kutsuda astangu tekkimise, eriti juhul, kui naaberkihtide kõvadus on teistsugune. Kõvemad pangad moodustavad siis järske seinu, pehmemad seevastu aga hoopis laugemaid nõlvu. Sellisele liigestusele ristlõikes lisandub veel vertikaalne kulutus, mille tagajärjel tekivad arvutud eendid, kaljutornid ja -sambad.
Peaaegu 2 km sügavuse kanjoni profiilis avaneb tõepoolest kirev kihtide järjestus. Vähemalt ülemises osas on need osaliselt punased. Kirjud ja täiesti rõhtsalt kihistatud setted torkavad kõige rohkem silma. Kuristiku sügavuses tulevad päevavalgele hoopis teistsugused, kallakalt lasuvad kihid, nende all koguni vertikaalses asendis seisvad ning graniitsetest intrusioonidest läbitud kildad.
Niisiis lasuvad ülalt allapoole üksteisel
3) rõhtsad kihid,
2) kallakkihid,
1) püstakkihid.
Eriti terav on läbilõikes piir rõhtsate ja kallakkihtide vahel; siin moodustub selge platvorm ning kuristik on allpool palju kitsam. Püstakkihid on kõige vanemad. Neid nimetatakse višnu seeriaks ja nad kuuluvad arhaikumisse. Ka suure kiiluna lasuv vedži seeria on väga vana. Ta koosneb kvartsiidist ja kildast ning loetakse algonkiumi, s. o. hilisesse eelkambriumi kuuluvaks. Rohkem kui 1000 m paksune rõhtsate kihtide seeria on suuremalt osalt paleosoiline ja ainult kõige ülemised kihid kuuluvad mesosoikumisse.
Tektoonilised liikumised on andnud vanimatele kihtidele kallaka asendi. Kogu nooremat kihtkonda nad puudutanud pole, millest ka rõhtne lasumus. Seesugust kahe kihiseeria erinevat lasumust nimetatakse põiksuseks ja sellest on võimalik tuletada tektooniliste liikumiste faase. Colorado kanjon on selle kohta heaks näiteks. Kihtide viimane suur kallutamine on arvatavasti 2. seeriast noorem ja vanem kolmandast, s. t. ta kuulub ajaliselt ligikaudu eelkambriumi ja paleosoikumi piirile. Kõiksus on ka 1. ja 2. seeria vahel.
Üksikud kihid on kuristiku seintes pikalt jälgitavad. Eriti silmapaistvad tugitasemed on karboni-permi supai kihistu (150 m punaseid põimkihilisi liivakive ja kiltasid, osalt loomajälgedega), valge kuni kollakas kokonino liivakivi (120 m, permi ajastu kõrbe luited) ja kivististerikas valge, merelise päritoluga kaibabi lubjakivi (100 m, perm).
On märkimisväärne, et juba paleosoikumis ja samuti triiase vanusega moenkopi formatsiooni (200 m osalt punast ja pruuni liivakivi ning kipsirikast kilta) tekkimise ajal pidi vähemalt ajutiseltki valitsema nüüdisaegsega sarnane võrdlemisi kuiv kliima.
Praegune eluvaenulik kuivus tagabki suuremalt jaolt Suure kanjoni ja teiste Colorado platoo rahvusparkide ilu ja puutumatuse. Nagu Hunt õigesti märkis, on kuivus käesoleval juhul positiivseks teguriks.
Peter Hagen
NB! Loe ka:
Yosemite’i rahvuspark Californias (galerii)
USA Santa Monica (galerii)
Los Angeles (galerii)
