Josephine Muzenbacher: Ühe Viini hoora elulugu

Sissejuhatuseks Räägitakse, et litsid hakkavad vanas eas palveõdedeks. Aga minu kohta see ei käi. Minust sai varakult lits. Olen läbi

„Ole sina pikali,” ütles ta ja ronis ise püsti, tõmbas taskust taskurätiku ning pühkis mu kuivaks. Siis uuris ta mult

Härra Ekhardt röhitses sel hetkel nagu siga, kui ta riist, mis oli ennist mu süljest libedaks muutunud, mu pärakusse sisse

Nüüd olin ma koolis vapram ning hoolsam kui kunagi varem. Ema oli juba kaks kuud tagasi surnud ja ma olin

Ikka vaatasime veel teineteist ja ma hakkasin seda tasa, päris tasa hõõruma ning vaimuliku liigutustele, mida keegi ei tohtinud märgata,

Nüüd oli isa ka päeval mu vastu sõbralik. Kui ma talle klaasi vett ulatasin või kui ta lihtsalt minust mööda

Õhtu algas. Rudolf oli väga teravmeelne ja Zenzi, tema armuke, naeris iga sõna peale, mis ta ütles. Ka isa naeris

Zenzi astus mehest eemale, pööras end ringi ning astus süngel näol talle uuesti lähemale: „Sa lurjus!“ hüüdis ta mehele. „Sa

„Kes see Karl on?” küsisin Zenzilt. „Noh, selle vanaeide lapselaps,” seletas Zenzi mulle, võttis midagi vahepeal oma kleidi vahelt välja

Mina: „Kuidas nii?” Zenzi: „Kuna ta arvas, et kui ta nüüd teab, kuidas seda asja nimetatakse ning kui ta enam

Sõidu lõpuni jäigi minu tagapool siis üksnes Lechneri meelevalda. Kui ta aga üritas tasakesi mu seelikuserva üle põlve kergitada, andsin

Ja läinud ta oligi, aga Aleks jäi seisma, saba sorgus. Mina olin ikka veel nii jahmunud, et kössitasin diivaniserval ja

Paksukesed seadsid end õdusalt sisse, tõmbasid kuued seljast, nööpisid kraed lahti ja istutasid oma rasked ahtrid kõrvuti sohvale. Mehed olid

Kui „härra õpetaja” ja ta „kooliplikad” salongist välja said, juhtis Tatjana ka minu kitsast käigust välja ja jutustas, et käigus

Esiti tahtis Steffi minu eest äri juhtida, oma tutile aasta jagu puhkust anda ja vaadata, kas ta saab kõrtsile hoo

Praegu ei saa ma isegi enam aru, kuidas ma suutsin kõik need aastad niisugust topeltelu elada. Päeva ajal olin Igi