Ühe Viini hoora elulugu 4. osa

34 minutit lugemist

Nüüd olin ma koolis vapram ning hoolsam kui kunagi varem. Ema oli juba kaks kuud tagasi surnud ja ma olin elanud väga kasinat elu. Kuigi ma olin kogu see aeg näinud riista ning seemnepurskeid, kui ma end ise rahuldasin ja kui ma vastu tahtmist keppimisele pidin mõtlema, seisin ma ometi vastu tahtmisele kõigele sellele järele anda.
Meil oli klassis (nagu paljudes teisteski koolides) kohustus pihil käia Tahtsin seekord end oma liiderlikest pattudest puhtaks saada ning otsustasin kõigest rääkida. Ka surmapattude eest, millest olin varasematel kordadel vaikinud, tahtsin nüüd andeksandmist paluda.
Seni olin ma meie noorele vaimulikule, kes meilt pihti vastu võttis, alati „ei“ vastanud, kui ta lõpuks küsis: „Kas sa oled liiderlik olnud?“ Ta oli tumedajuukseline, pikk ja kahvatu, range ilmega mees, kelle ees ma samavõrd hirmu tundsin kui ta suurt nina nähes. Nüüd tahtsin ma aga kõik üles tunnistada.
Kirik oli lapsi täis ja piht toimus üheaegselt kolmes kohas. Ma läksin ühe vanapoolse – tüseda, lihava, ümara näoga – vaimuliku juurde. Teadsin teda vaid välimuse järgi. Ta paistis mulle leebena sest tal oli alati sõbralik ilme.
Esmalt tunnistasin üles oma väikesed patud. Siis ta katkestas mind: „Järsku oled sa liiderlik olnud?“
Värisedes vastasin: „Jah…“
Ta surus oma rasvunud põse vastu pihitooli võret ning küsis: „Kellega…?“
„Franziga…“
„Kes ta on?“
„Minu vend…“
„Sinu vend…? Nõnda siis! Nõnda siis! Ja võib-olla veel kellegagi?“
„Jah…“
„Ah nii…?“
„Härra Horakiga…“
„Kes tema on?“
„Õllekaupmees meie majast.“
„Kellega veel..“ Ta hääl värises.
Pidin talle terve nimekirja üles ütlema.
Ta ei liigutanud end, kui ma sellega olin lõpetanud. Pärast hetkelist pausi küsis ta: „Kuidas oled sa liiderlik olnud…?“
Ma ei teadnud, mida pidanuks talle vastama.
Siis küsis ta uuesti üle: „Ütle siis, kuidas sa seda tegid?“
„Sellega… noh…“ ebalesin ma, „sellega, mis mul jalge vahel on…“
Ta raputas pead: „Oled sa end keppida lasknud…?“
Mulle tundus see sõna tema suust kuulduna tähelepanuväärsena, kuid vastasin: „Jah…“
„Ja oled sa ka suhu võtnud…?“
„Jah.“
„Ja oled sa lasknud endale ka tagumikku sisse panna?“
„Jah.“
Ta nohises, häälitses ja ütles: „Oh Jumal küll, oh Jumal küll, mu laps… surmapatud… surmapatud…“
Olin hirmu pärast arust ära.
Kuid ta ütles: „Seda kõike pean ma teada saama, kuuled sa? Kõike!“ Hetke pärast ta jätkas: „See saab väga pikk pihilkäimine olema… ja teised lapsed ootavad… ei jää midagi muud üle, kui sa pead eraldi pihile tulema, saad sa aru?“
„Jah, kõrgeausus…“ kobisesin ma vastuseks.
„Kohe pärastlõunal, kella kaheks… tuled sa minu juurde…“
Lahkusin ebaledes pihitoolist.
„Kohtumiseni,“ ütles vaimulik Mayer mulle lõpetuseks. „Katsu selleks ajaks kõik meelde tuletada. Ja kui sa kõike üles tunnistada ei taha, ei aita ka pattude andeksandmine mitte…“
Hiilisin kloppiva südamega koju, istusin maha ning mõtlesin kramplikult kõige selle üle järele, mis oli juhtunud. Mul oli suur hirm pihi ees vaimulik Mayeri juures kodus. Ja kui minekuaeg kätte jõudis, küsis mu vend Lorenz, kuhu ma sellises ilusas kleidis lähen? Vastasin talle uhkelt: „Pean minema härra Mayeri poole… ta ütles, et pean tulema.“ Lorenz vaatas mind imelisel pilgul ning ma läksin.
Oli suvi, ent suure kirikla juures tundsin ma püha jahedust ning vaikust, mis mulle aukartust sisendas. Lugesin nimesilte ning koputasin uksele, millel seisis nimesilt „Mayer“. Ta avas ukse ise. Ta vest oli lahti nööbitud, nii et ta tohutu suur kõht selle vahelt välja valgus.
Nüüd kui ma teda väljaspool pihitooli uuesti nägin, tekitas tema paks vaimulikunägu minus aukartust. Tunne, et ta teab minust palju, tõi mulle häbi hing hirmu tõttu vere näkku.
„Olgu kiidetud Jeesus Kristus…“
„Igavesti…“ vastas ta. „See oled sina…“
Suudlesin ta lihavat ning sooja kätt. Ta sulges ukse.
Astusime läbi väikese hämara eeskoja tema tuppa. Selle aknad olid surnuaia poole. Aken oli avatud ning rohelised puuoksad varjasid igasuguse väljavaate. Tuba oli lai ning valgeks värvitud. Suur must krutsifiks rippus seinal, selle ees asus palvepink. Teise seina ääres paiknes tikitud tekiga kaetud raudvoodi. Keset tuba oli suur kirjutuslaud koos hiigelsuure mustast nahast tugitooliga.
Mayer pani endale kuue selga ning nööpis selle kinni. „Tule,“ ütles ta.
Astusime palvepingi juurde, põlvitasime mõlemad ning lugesime „Meie Isa“ palve.
Siis juhtis ta mind kättpidi suure tugitooli juurde ja istus ise. Mina seisin ta vastas, nõjatudes tugevasti vastu kirjutuslauda.
„Noh,“ ütles ta, „ma kuulan siis…“
Vaikisin ega teadnud, kuidas ma peaksin oma pihtimist alustama.
„Jutusta siis…“
Vaikisin edasi ja põrnitsesin põrandat.
„Kuuled sa!“ alustas ta. See käis mul ihust läbi ning sundis talle otsa vaatama. „Sa tead, et sa oled juba praegu patune… liiderlikkus… surmapatt… mõistad sa… ja oma vennaga… verepilastus…“
Kuulsin seda sõna esimest korda, ja ilma et oleksin sellest aru saanud, ma värisesin.
Ta jätkas: „…Kes teab… võib-olla oled sa päriselt hukas ja oled oma hinge juba igaveseks… Kui ma su hinge veel päästa saaksin, peaksin ma kõike teadma, päris täpselt… Ja sa pead seda mulle pihile tuleva inimese tahtmisega rääkima.“
Ta rääkis vaiksel katkendlikul häälel ning see mõjus mulle nii, et hakkasin nutma.
„Ära nuta,“ käskis ta. Ma nuuksusin.
Ta muutus leebemaks: „Ära nuta, lapsuke. Võib-olla saab veel kõik korda… jutusta ainult.“
Ma pühkisin pisarad ära, kuid ei suutnud ikka veel rääkida.
„Jaa, jaa,“ alustas ta uuesti, „kiusatus on suur… aga sa võib-olla ei teadnud… et see patt on, mis? Kindlasti mitte… sa oled veel laps… kindlasti sa ei teadnud… eks ole?“
Kogusin julgust: „Ei, ma ei teadnud midagi..“
„Noh,“ rääkis ta, „see on juba parem… sa ei järginud ju mitte enda sundi.. vaid sind võrgutati.. näiteks… ?“
Meenutasin endale kohe esimest „isa-ema mängimist“ ning kinnitasin innukalt: „Jah, kõrgeausus… mind võrgutati…“
„Mõtlesin seda kohe…“ noogutas ta leebelt, „kui see asi silmaga nähtav on… tuleb võrgutaja ligi“ Ta asetas oma käe õrnalt mu rinnale, kus rinnanibu mu pluusi alt esile kerkis. Tundsin sooja, mis temast õhkus, ning see rahustas mind ega tekitanud mingit kahtlust.
„See on Saatana kätetöö,“ jätkas ta, „et ühel lapsel on juba naise rinnad…“ Seejärel võttis ta ka teise rinna pihku ning hoidis neid mõlemaid.
„Aga tisse peavad naised peitma,“ rääkis ta edasi, „nad peavad need nähtamatuks muutma ja tihedalt vastu keha kinni noorima, et need mehi ei erutaks. Need tissid on himuruse tööriistad… Jumal andis need naisele laste imetamiseks, kuid kurat tegi neist liiderlikkuse mänguasjad. Neid tuleb peita.“
Ma ei leidnud tema käte tegevuses midagi imelikku. Kuulasin teda meeltülendava pingega.
„Noh, kuidas see kõik toimus?“ küsis ta uuesti.
Kuid ma ei suutnud ikka veel neist asjust rääkida.
„Olgu…“ ütles ta pärast hetkelist pausi leebelt, olles oodanud, et ma hakkan rääkima: „Olgu… ma näen… sinu süda on puhas… ja sul on häbi neist asjadest rääkida.“
„Jah… kõrgeausus…“ kogelesin ma.
„Nõnda siis…“ sosistas ta, „ma esitan sulle küsimusi ning sa vastad siis neile oma pealiigutusega. Jah?“
„Jah, kõrgeausus,“ ütlesin ma tänulikult, võtsin ta käe oma rinnalt ja suudlesin seda.
„Ma pean,“ jätkas ta, „liiderlikkuse kõikidest liikidest ning astmeist, mida sa proovinud oled, teada saama. Ma alustan siis. Kas sa oled mehe riista ka suhu võtnud…?“
Noogutasin.
„Sageli…?“
Noogutasin jälle.
„Ja mida oled sa sellega teinud… räägi järjekorras…?“
Vaatasin talle nõutult otsa.
„Oled sa käega sellega mänginud?“
Noogutasin jälle.
„Kuidas oled sa siis sellega mänginud…?“
Seisin seal, ilma et oleksin teadnud, mida ütelda või teha.
„Näita mulle täpselt,“ sosistas ta, „kuidas sa seda tegid…“
Muutusin üleni nõutuks.
Ta naeratas paatoslikult: „Võta minu riist…“ ütles ta, „õnnistatud preestritel on kõik puhas… miski pole patt… tema juures ei ole midagi patust.“
Olin väga ehmunud ega liigutanud end.
Siis võttis ta mul käest ning sosistas: „Võta mu riist ning näita kõiki oma patte. Ma laenan sulle oma keha, et sa sellega mu pilgu ees pihiksid ja ennast puhastaksid.“
„Pean ma sulle ehk näitama, kuidas sa seda tegid…?“ küsis ta.
„Jah…“ Ma olin ise muutunud uudishimulikuks, sest nüüd võis kõike juhtuda. Samavõrd olin ma ka rõõmus, sest kõik see ei olnud enam patt, vaid hoopis vahend pattudest vabanemiseks. Ja et ma juba pikka aega ei olnud ühtegi riista suhu ega kuhugi mujale võtnud, oli mul selle lakkumisega tekkinud tahtmine, et see oda ka mulle sisse tuleks.
Vaimulik juhatas mind voodi juurde.
„Kuidas oled sa seda teinud…?“
Vastasin: „Kõrgeausus teab juba…“
„Ma ei tea mitte kui midagi,“ väitis ta vastu, „sa pead mulle kõik ise ütlema. Oled sa all lebanud või peal olnud…?“
„Kord nii, kord naa… kõrgeausus…“
Heitsin end risti üle voodi ja mu jalad rippusid selle servast alla.
„Nii oled sa siis olnud…?“
„Jah.“
„Nii oled sa raskesti kättesaadav olnud…“ leidis ta. „Nii ei saa kuritahtlik mees su kehale ligi… Mida sa edasi tegid… või lükkas mees su seeliku üles…?“
„Jah.“
„Kas niimoodi… ?“ Ühe ropsuga tõmbas ta mu seeliku üles ja mu paljastatud reied ning äsja helepruunide karvadega kattunud häbeme nähtavale.
„Juhtus see nõnda…?“ küsis ta.
„Jah… kõrgeausus…“ vastasin ma pikali olles.
Ta lükkas mu jalad harali: „Kas nii…?“
„Jah…“
Ta astus mu jalge vahele ning ta suur kõht langes minu oma peale, ehkki vaimulikuhärra ise seisis.
„Ja kas riist tuli nõnda sulle sisse lihalikke naudinguid pakkuma…?“
Seistes surus ta oma pühitsetud kuuma küünla minu avausse. Pidin, kui ma seda tundsin, talle vastu tõukama. Aeglaselt, väga aeglaselt tungis see mulle sisse. Vaimulik, kelle nägu ma ei näinud, nohises valjult. Hoidsin lihastega ta riistast, mis oli vahepeal küllalt sügavale sisse pressinud, tugevasti kinni Nüüd tahtsin ka mina keppi saada. Ja see ei olnud tõsiselt enam mingi patt. Lamasin seal tundega, mis oli segatud imestusest, himurusest, rõõmust ning naeruhimust, ja mis mind lõpuks ujedusest vabastas. Hakkasin aru saama, et vaimulikuhärra mängib minuga komöödiat, ja et ta oli selle kõik ette võtnud vaid selleks, et mind nikkuda. Kuid ma otsustasin selle mänguga kaasa minna, seda mitte märgata. Pealegi uskusin ma, et vaimulikul on võim mind pattudest vabastada. Kuna vaimulik oli oma riista mulle sisse lükanud ega tahtnud seda edasi-tagasi liigutada, hakkasin ma ise tagumikuga üles-alla liigutusi tegema, millest ta veelgi valjemalt ähkima hakkas.
„Kõrgeausus…“ sosistasin ma.
„Mis siis…“ küsis ta nohisedes.
„See ei olnud päris sedasi,“ ütlesin ma vaikselt.
„Kuidas siis…?“
„Siia-sinna, sisse ja välja tegi ta mulle oma riistaga.“
Vaimulikuhärra hakkas ettevaatlikult, kuid tugevasti ning järsult tõukama. „Kas ehk niimoodi?“
„Ah…“ karjatasin ma naudingust, mis minust läbi käis. „Ah… jah… niimoodi… ainult kiiremini… kõrgeausus… kiiremini…“
„Suurepärane, mu laps… suurepärane…“ ähkis ta. „Niimoodi… räägi mulle kõigest, kuidas see oli… räägi ainult…“ Ta ei suutnud enam edasi rääkida: nii kiireks muutus ta hingamine, nii kiiresti tegi ta tõukeid.
Ma ei vajanudki enam julgustavaid sõnu: „Ah… ah… see oli just niimoodi… nii on hea… parem… kõrgeausus… pritsige… mul tuleb… mul tuleb… ma ei saa midagi selle vastu… aga… kõrgeausus… riist on nii hea… see on nii hea, mida kõrgeausus teeb…“
Ta toetus kätele ning oli kummardunud üle minu nii palju, kui seda ta rasvane kõht lubas. Ta tume lai nägu oli muutunud sinakaks. Ta vaatas mulle näkku kui poollõpnud vasikas ning trampis kui kits ja sosistas: „Võta andeksandmist… nii… nii… see ei tee sulle halba… võta vaid, plikake… ma pean pritsima… tahad sa seda samuti? Olgu pealegi… ma pritsin… salvin sind…“
„Kõrgeausus,“ katkestasin ma teda. „Kõrgeausus, ma olen ka rinnaga patustanud.“
„Kuidas nii…?“ vaatas ta mulle küsivalt otsa.
„Kuna… ah… ah… mul tuleb jälle… kuna ma keppimise juures alati ka tisse silitada ja suudelda ja pigistada lasen.“ Ütlesin seda sooviga, et ka tema seda teeks. Tahtsin, et rindasid pressitaks ning silitataks. Kuid liiglihavus takistas tal mu rindade eest hoolt kanda. Ta pidi kätega vastu voodit toetuma ja suuga ei ulatunud ta kaugeltki mu tissideni. „See tuleb hiljem… hiljem… tahan su tissid ette võtta,“ ütles ta katkendlikult. „Lase mul esmalt pritsida, ma… liiguta, hiireke, see teeb mulle head, tõmba oma magusat tussi kokku, liiguta… ah, sa oskad seda hästi… sa oskad seda väga hästi… lase mul ainult pritsida, küll ma siis su tissid ette võtan… niimoodi… mul tuleb… Issand… see on nii magus.“ Seejärel pomises ta midagi, seeme hakkas voolama ning see uputus kandus temast minusse üle.
Kui ta valmis oli saanud, ütles ta väärikusega: „Sa kuulsid, mu tütar, mida ma lubasin… Vaata, ma olen kurjema vaenlase ning võrgutaja sõnu järele teinud, sinu pärast… koos sellega ka häbematuid sõnu, mida sa liiderlikes embustes oled ütelnud, korranud, et kuri vägi sinu ümbert kaoks.“
Istusin voodi serval ning kuivatasin rätikuga selle üleujutuse tagajärgi, mida vaimulik mu jalgevahesse oli toonud. Märkasin hästi, mida ta mulle valetada tahtis. Kuid ma ei lausunud selle peale midagi. Keppimine nagu keppimine ikka, ja vaimulikuhärra oli mulle nüüd samasugune nagu härra Horak või härra Eckhardt. Vaid sedavõrd huvitas ta mind rohkem, kuivõrd ta teistest palju peenem härra oli ning minus mingisugune aukartus ta vastu peitus. Ja ehk ka sellepärast, et ta mind kahekordselt rõõmustas: esiteks pühitsetud riista ja teiseks pattudest vabastamisega.
Vaimulikuhärra istus tagasi suurde tugitooli ning kutsus mind enda juurde.
„Tule nüüd,“ ütles ta ikka veel natuke ähkides, „nüüd vaatan ma su soovi kohaselt su tissidki üle.“ Ta nööpis mu pluusi eest lahti ja võttis kaks väikest ümarikku rinda välja. Need eendusid kui kaks väikest elevandiluust kuuli oma nibudega, mis meenutasid omakorda vaarikaid. Vaimulikuhärra paistis värskete marjade sõber olevat, sest ta võttis need kiiruga üksteise järel suhu, lutsis neid nii, et need läikivaiks muutusid. Nõnda toimivad mõned puuviljamüüjad Capri saarel maasikatega, et neile süljega isuäratavamat ilmet anda.
Kui ta nõnda tükk aega rohitsedes ning ähkides oli toimetanud, küsis ta: „Kas niimoodi on õige…?“
„Jah,“ vastasin ma, „just niimoodi…“
„Noh, ja ise ei teinud sa sel ajal mitte midagi, kui su rinnaga mängiti?“ päris ta edasi. „Kas sa ei teinud sel juhul mitte midagi? Kas sa mitte riistaga ei mänginud?“
Nüüd sain aru, mida ta tahtis ning hakkasin ta rippuvat riista takseerima, kuid see oli pehme ega tõusnud kuidagi.
„Istu siia…“ käskis ta.
Istusin kirjutuslauale, nõnda et mu jalad ta põlvedele toetusid.
„Nüüd,“ ütles ta, „tuleb kõige parem, peaasi.“
Ma ei teadnud, mida ta silmas pidas ning vaatasin teda naeratades.
„Jah, mu tütar,“ jätkas ta nohisedes, „nüüd tahan ma ise sind kõigest punastada ja kõik selle, mis sinus on määrdunut, välja võtta.“
Samas tõstis ta mu kleidi nii kõrgele üles, et olin täiesti paljastatud. Ta asetas mu reied oma õlgadele ning surus oma pea mu jalge vahele.
Ta suu lähenes mu pihile ja ta soe hingeõhk puudutas mind sealt. Ma ei teadnud, mida ta tahtis, kuid ma lootsin, et midagi meeldivat.
See oli imeline, kui ma tundsin ta pakse ning kuumi huuli oma häbememokkadel, kuuma keelt ülevalt alla mu pilus liikuvat. Mind läbis senitundmatu tunne. Sellist kiima ei olnud ma kunagi varem tundnud. Seni olin ma ise oma suuga meeste eest hoolt kandnud, aga see paks preester oli esimene, kes mulle oma keele laenas.
Tõmbasin oma tuharad ja pilu kokku, et seda veel kord kogeda.
Ta tõstis pea üles ja küsis: „On see hea…?“
Värisedes himurusest ning üha juurde tahtes, vastasin järsult: „Jah, kõrgeausus…“
Ta liikus uuesti keelega üle mu avause, üle mu kõdisti, nii õrnalt, et himuruski muutus piinavaks õnneks. Siis küsis ta uuesti: „Kas keegi on seda sulle juba teinud…?“
„Ei,“ vastasin ma ning tõstsin oma tagumikku kõrgemale, et mu mänguriist kui vastava suurusega karikas ta huuled kattis.
„See puhastab sind,“ ütles ta, „see võtab kõik ära…“
Haarasin tal ühe käega peast, silitasin ta tonsuuri ning surusin selle alla, et leida ta suule paremat tegevust kui rääkimine.
Alles nüüd hakkas ta mu kõdisti eest põhjalikumalt hoolt kandma. Tundsin, et kõik, mis mul oli, mu suu, mu rinnanibud, mu tussi sisemus koondus sinna kokku. Seal, kus ta keel mind puudutas, tundus elekter mu keha läbivat. Kaotasin hingamise, tuba keerles mu ümber koos minuga ning ma sulgesin silmad.
Siis liikus ta keel kõdistust eemale. See pressis end sügavamale mu tussi. Tantsisin tagumikuga kirjutuslaual tšaardaši. Mis oli tavaline keppimine sellise erutuse kõrval! Surusin oma häbememokad, sellal kui mu tagumik üles-alla hüppas, tugevasti vastu nägu. Tundsin, kuidas ta keel üha sügavamalt minusse tungis. Mul tuli, ja ma uskusin, et kogu mu sisemus valgus minust välja. Mis minuga toimus, oli parem kõige paremast keppimisest. Ometi ei saanud ma lahti ühest mõttest, mõttest selle hiiglama suure riista üle, mis mu ees rippus ning mida ma kuni mao sügavuseni endale sisse sõitma soovisin.
„Mul tuleb… mul tuleb ikka jälle,“ hüüatasin, „ah, see on kui taevas, kõrgeausus… anna mulle oma riist… kepi mind… ei, jää paigale… nii, nii… ah, ma karjun… ma karjun…“
Järsku tundsin end kõrvale lükatuna, lamasin peaga tindipotialusel. Kõrgeausus oli aga end püsti ajanud. Ta nägu leemendas ja suu oli vahune.
„Tule,“ ütles ta õhku ahmides, „istu mu peale… siis saad veel korra riista“
Ta istus tagasi nõjatudes suurde tugitooli. Hoidsin tugevasti toolileenidest kinni ning istusin ta odale otsa, mis ta paksu kõhu alt enam nähtavale ei tulnudki. Selleks et ma maha ei kukuks, klammerdus ta mõlema peoga mu rindade külge. Sel moel tegime teise numbri, mis meile mõlemale palju naudingut pakkus.
Siis laskis vaimulikuhärra mind oma põlvedelt alla ja ulatas käterätiku. Kui ma end kuivatama tahtsin hakata, leidis ta: „Oota, hiireke, sa peaksid pissima…“ Ja ta tõi mu tarvis suure helesinise ööpoti. Sinna lasin ma oma vee ja ka selle pühitsetud õli, millega vaimulikuhärra mind nii rikkalikult oli võidnud.
Ta seisis samas kõrval ning nööpis oma pükse kinni. Siis kohendasin ma oma riideid. Ja kui ma särki koomale tõmbama hakkasin, tuli vaimulikuhärra ning jättis mu rindadega hüvasti. Ootasin, mis juhtub edasi.
Aga ei juhtunud midagi. Vaimulikuhärra ütles: „Mine nüüd, mu tütar, ma palvetan sinu eest, ja homme hommikul vara tuled sa kirikusse minu juurde pihile…“
Suudlesin ta kätt ja hakkasin minema. Kui ta mulle esikuust avada tahtis, koputati sellele väljast. Ta avas ja seal seisis mu ees üks mu kooliõdedest: „Mul ei ole täna enam aega,“ ütles kõrgeausus küllaltki väsinud häälel.
„Ehk tuled homme pärastlõunal…“
Ühtlasi lükkas ta mindki välja ning sulges enda järel ukse. Nüüd läksime me, kaks tüdrukut, kahekesi koos edasi ja rääkisime isekeskis. Ta nimi oli Melanie ning ta oli kõrtsmiku tütar. Kuigi Melanie oli vaid kolmeteistkümnene, nägi ta välja nagu oleks ta ise juba väike kõrtsipidaja. Tüdruk oli väga paks, nii paks, et käimisel ta reied tugevasti teineteist puudutasid. Tal oli suur ja lai tagumik ning lopsakad rinnad, mis nii tugevasti eendusid, et takistasid tal oma naba nägemast.
Kui me olime trepist alla tulnud, küsis ta minult: „Mida sa kõrgeaususe juures tegid…?“
„Mida sina temalt tahtsid…?“ küsisin ma vastu.
„Pean mõtlema, mis see oli,“ lausus ta, „see oli…“
„Noh, mis see oli…“
„Teadagi, piht liiderlikkusest…!“
Pidin naerma hakkama.
„Kas sa oled sageli tema juures käinud?“ küsis ta.
„Täna esimest korda… ja sina?“
„Ah, mina…“ ta naeris, „olen ehk oma paarkümmend korda seal käinud… Ferdinger, Grobauer ja Schnurdl samuti…“ Ta loendas kooliõdede nimesid. Olin väga imestunud.
Melanie lasi aga edasi: „Tegi ta sul ka suuga seda…?“
„Sinul…?“
„Loomulikult,“ ütles ta kiiresti, „ta teeb mul seda alati suuga… igaühel teeb ta seda suuga… see on puhastuse pärast… ja see on ka hea… eks ole?“
„Jah,“ olin ma päri, „väga hea.“
„On ta sulle siis juba suuga teinud…?“ tahtis ta minult teada saada.
„Ei,“ ütlesin, „olin täna esimest korda…“
Ta hooples: „Mind kepib üks meie kelner alati… nii tihti, kui ma seda tahan… mul tarvitseb vaid nende, ruumi minna…“
„Aga teised…?“ küsisin mina.
„Ah, sinna ruumi ei tule keegi sisse, kui me seal oleme… nad juba teavad seda…“
„Mida?“ küsisin ma hämmeldunult. „Nad teavad seda?“
„Loomulikult,“ seletas ta ükskõikselt edasi, „ka nemad nussivad mind vahel, kui ma tahan.“
Ta jutustas: „Meil töötab üks kelner, kellele makstakse, üks noor poiss Piccolo, leti taga üks ning siis veel üks kutsar, kes kõik magavad ühes ruumis. Paari aasta eest sõitsin ma kutsar Johanniga Simmer ringi. Noh, hakkas juba pimedaks minema, ja kui me põldude vahel sõitsime, tundsin ma äkki ta kätt oma tisside peal. Mul olid nad juba siis sama suured kui praegu. „ Johann,“ ütlesin ma talle, „mida te teete?“
Ta ei vastanud mulle, jättis hobuse seisma ning toppis oma käed mu riiete alla, nõnda et sai paljad tissid kätte. „Johann,“ ütlesin ma talle, „mida te teete?“ Siis tõstis ta mul seeliku üles ning leidis tussi. „Mida te tahate, Johann?“ küsisin ma temalt, ehkki olin kogu see aeg täpselt teadnud, mida ta tahab. Ferdinger oli mulle juba tükk aega tagasi kõigest rääkinud, kuidas meeste ja naistega lood on. Ainult ise ei olnud ma seda veel teinud.
„Mida te tahate, Johann?“ küsisin ma veel kord.
Siis laskis ta mind lahti ning tõstis kaarikult maha ja ütles: „Tulge, preili Melanie…“ ja tõstis istmepukilt alla. Ja samal teel asetas ta mind viljale. Rõõmustasin, sest mõtlesin, et nüüd saan näha, kas Ferdinger oli tõtt rääkinud.
Sellal, kui ma seal lamasin, tuli ta mu jalge vahele. „Mida te tahate, Johann?“ küsisin ma uuesti. Ta võttis mu rindu paljaks, ja just sel hetkel tundsin, kuidas ta mulle sisse sõidab. Pidin valust karjuma, kuid hoidsin suud kinni. Kuid siis, kui ta sisse ja välja sõitis, hakkas see mulle maitsema. Talle aga ütlesin vaid: „Mida te teete, Johann?“ Ta ei vastanud mulle, pritsis minusse ning siis ronisime mõlemad kaariku istmepukile.
Peale pikka vaikimist ütles ta: „Preili Melanie peaks kodus end pesema, et keegi vereplekke ei märkaks.“
„Mis vereplekid?“ küsisin ma.
„Noh,“ vastas ta, „seepärast et preili Melanie oli veel neitsi…“
Oleksin meelsasti tahtnud teada, kuidas see asi välja näeb ja end tunneb, mille ta mulle sisse oli peitnud, kuid ei söandanud küsida.
Kui me olime jälle tükk maad edasi sõitnud, võttis ta jutu uuesti üles: „Ega preili Melanie ei räägi sellest kellelegi, eks ole?“
Nõjatusin tugevasti vastu Johanni ning võtsin ta pükstest kinni. Ta andis mulle oma riista pihku ja ma mängisin sellega niikaua, ilma et oleksime sõnakestki vahetanud, kuni jõudsime esimeste majadeni.
„Peter on valevorst,“ ütles Johann äkki.
„Miks?“ küsisin mina.
„Noh, seepärast, et ta mulle rääkis, nagu oleks ta preili Melanie’d keppinud.“
Sain väga vihaseks ning vandusin Johannile, et Peter pole mind puudutanudki.
Paar päeva hiljem olin tallis ning siis pani Johann mind heintele ja keppis mind seal. Aga sellal ei läinud riist nii sügavale sisse kui praegu.“
„Läheb see riist sulle nüüd täiesti sisse…?“ küsisin ma kadedalt. „Päriselt suur riist?“
Ta naeris: „Loomulikult, juba pikka aega. Leopoldil, meie kelneril, on nii suur kui täkul, ja see läheb kuni munakotini sisse. Ja vaimulikuhärra oma samuti…“ Ta oli uhke selle üle.
„Seda ma ei usu…“ ütlesin mina.
„Kui ei usu, oma asi,“ mossitas ta.
Pärast väikest pausi tegi Melanie mulle ettepaneku: „Tead sa, kui sa seda ei usu, tule minu poole. Ma lähen niikuinii meestetuppa, kuna kõrgeausus jättis mulle täna tegemata. Ja kui Leopold on seal, võid ise näha. Ferdinger ei uskunud seda samuti ja on juba korra pealt vaadanud…“
„Olgu,“ ütlesin ma selle peale, „ma tulen sinuga.“ Mulle pakkus huvi seda ilusat suurte rindadega tüdrukut töö juures näha. Lootsin ka, et saan ta tissidega mängida. Juba varemgi olid ehtsad rinnad minus suure erutuse esile kutsunud. Ja siis lootsin ma, et saan ka mõnd uut riista proovida ja täna veel ühe numbri teha. See oli mulle meelepärane.
Melanie jutustas edasi: „Paar päeva hiljem otsisin ma jälle Johannest ning astusin sisse meestetuppa. Seal oli vaid Peter, meie letipoiss. Kohe, kui ma teda nägin, tuli mulle ta vale meelde ning ma ütlesin: „Teie, valevorst, olete Johannile hoobelnud…?“ – „Mida siis?“ vastas ta naerdes. Sain ta naeru peale päris vihaseks ning vastasin: „Te ütlesite, et olete mind keppinud…“
Sellega ma muidugi reetsin ennast, sest Peter sai kohe aru, et kutsar on mind nussinud.
Panin ka tähele, kuidas ta mind naerdes teraselt uuris. Siis ütles Peter: „Johann on ise üks valetaja, ma ei ütelnud, et olen preili Melanie’d keppinud… leidsin ainult, et ma preili Melanie’ga meelsasti mõne tihi teeksin… ainult seda ütlesin ma… ja sellest pole ju midagi… kuna preili Melanie nii ilus on… siis ei saa ta ka kuri olla, et keegi tahab…“ Samal ajal tuli ta minu juurde ning silitas mu rinda. Mu viha oli lahtunud ja ma tahtsin keppida. Ja kui ta ütles: „Tulge, preili, laske ma tulen teie peale,“ käskisin ma tal enne ainult ukse riivi lükata.
Siis asetas ta mind oma voodisse ja keppis mind kaua.“
„Nussib sind ka Piccolo?“ küsisin ma.
„Max?“ naeris ta. „Muidugi mõista. Ta tabas mind ühel päeval Peteriga ning luusis järgmisel päeval mu kannul ja märkas, kuidas ma aborti läksin tegema. Pärast ütles, et teab kõike ning ma pean ka teda enda juurde lubama. Noh, ma ka lasin. Tegime seda püstijalu. See oli samuti hea.“
„Aga kuidas on Leopoldiga, kelneriga, kellele arveid makstakse?“ tahtsin ma teada.
„Oh, tema…“ Melanie võttis mul ümbert kinni. „Tead sa, Max rääkis mulle temast, et tal on nii pikk riist, ja ma muutusin uudishimulikuks. Leopold võib alati magada keskpäevani, sest ta on öösiti kõige kauem üleval. Nii on ta hommikupoolikuti meestetoas üksinda. Olin kord seal tema juures.
Ta oli veel voodis ning magas. Ma panin ukse riivi. Ta ärkas ja ma ütlesin: „Kes see nii kaua voodis on… üles! Üles!“ – „Laske mul vähemasti pikali olla…“ vastas ta.
„Ei!“ ütlesin ma ning hakkasin teda silitama.
Ta haaras minust tugevasti kinni ning tõmbas enda juurde voodisse. Kui ma juba seal olin, surus ta mulle oma riista pihku. Ma ütlesin sulle… see oli nii pikk…“
Ja ta näitas mulle kätega selle pikkust.
„Ta hakkas keppima, kuid jättis kohe järele. „Ma kardan, preili, et võin teile haiget teha,“ ütles ta, „proovime seda teisiti.“ Noh, siis tõmbus ta allapoole ning hakkas mind lakkuma. Mõtlesin, et ta narrib mind. Ja kui see kõik oli mind võbisema pannud, ütles ta: nüüd ma saan. Ta võttis mu tissid paljaks, surus oma riista nende vahele ja keppis mind rindade vahel, nii et see mulle lõpuks näkku pritsis…“
„Kuidas?“ küsisin mina. „Kas see kelner kepib sind alati tisside vahel…?“
„Oh ei, praegu enam mitte…“ naeris ta, „see oli kahe aasta eest, mil ma olin üheteistkümneaastane… praegu kepib ta mind päriselt… ütlesin ju sulle, et võid kaasa tulla ning pealt vaadata…“
Olime jõudnud majani ja astusime sisse.
„Leopold,“ küsis ta, „kas isa on kodus…?“
„Ei,“ vastas ta, „ta on väljas.“
„Aga ema…?“
„Ta magab veel.“
„Aga Johann…?“
Ta naeris: „Johann on Simmeringis…“
Melanie ütles: „Lähme siis üles…“
Leopold punastas ja sosistas: „Ma tulen kohe…“
See oli väikest kasvu mees, ilma habemeta ja kollaka näoga ning pika terava ninaga. Pidasin teda põlastusväärseks, kuid olin siiski uudishimulik ja tahtsin näha tema riista.
Läksime tuppa. See oli nelja raudvoodiga suur hele ruum.
Kohe ilmus ka Leopold.
Ta jäi minu ette seisma, kuid Melanie heitis end voodile ning kutsus ta enda juurde.
„Järsku tahab preili,“ pöördus ta minu poole, „natuke nussi saada…?“
Siis laskus ta Melanie ette põlvili, lükkas tolle seeliku üles ja surus oma näo vastu ta tussi.
Istusin nende peade vastas ning nägin, kuidas nad silmi pööritasid.
„Pea,“ ütlesin ma, „tahaksin samuti midagi teha…“ Ma kummardusin üle Melanie pea, tõmbasin ta tissid paljaks ja sattusin nendest vaimustusse. Melanie tissid olid sama suured kui Klementinel, kuid need ei olnud nii lõdvad ega loksunud siia-sinna. Need olid suured, tugevad ja pringid, ja lisaks oli neil kaks väikest roosakaspunast nibu.
Kui palju ta rinda ka ei surunud või ei pressinud, tõusid need jälle kiiresti oma endisesse asendisse tagasi.
Töötasin oma kätega mis jaksasin, lõpuks hakkasin ta rinnanibusid suudlema ning imema.
Ta viskles minu all, tõukas Leopoldi tussisuudluste tõttu oma tagumikku kõrgele üles.
„Sellele ei pea ma vastu… sellele ei pea ma vastu,“ karjus ta, „oh Jumal… kui hea see on… jah, laku mu tisse… laku ainult… Jeesus, kui ma vaid saaksin… kui ma vaid saaksin, tahaksin ka midagi teha… tahaksin ka sind lakkuda… ja tõesti, kui ma ainult su tussi kätte saaksin… teeksin sulle sama, mida Leopold mulle… ah… ah… ah…“ Ta karjus nii valjult, et mul hakkas hirm. Lasksin ta rinna lahti ning küsisin: „Seda võib ju keegi siin kuulda…?“
Leopold kuulatas ning ütles: „Seda ei kuule ükski inimhing.“
Sülg ja tussimahlad tilkusid ta huultelt. Ta ütles: „Kohe hakkab ta veelgi valjemalt karjuma.“ Seda ütelnud, hakkas ta Melanie’d edasi lakkuma.
Ta karjus: „Näita oma riist siia.“ Ronisin Leopoldi kõrvale, kes lahkelt end nii üles upitas, et mul kõik kergesti näha oleks. See oli tõesti kõige suurem riist, mida ma näinud olin, ja see oli nõnda kaardus nagu eriline vorst. Oma imestuseks ei suutnud ma vastu seista soovile sellest kinni haarata ning selle pead suhu pista.
Leopold mängis Melanie rindadega ega teinud märkama, mida ma seal all tegin, kuigi ta liigutused olid nii tugevad, et ma seda suuski valusasti tundsin.
Mängisin selle ümber keelega, libistades seda riista peast varre lõpuni, ja iga kord pidin imestama, kui pikk see vahemaa tegelikult oli.
Siis ütles äkki Melanie: „Olgu, lase tal nüüd keppida.“
Pidin selle riista lahti laskma ja vaatasin kadedusega Melanie tussi. Ta paksud valged reied liikusid teineteisest lahku. Avanes ta tume roos. See oli täiesti avatud ning kiirgas niiskusest. Nii sageli kui ta oma häbememokkasid kokku tõmbas, tuli sealt välja valge tilk ja jäi pärlina ta tumedatel karvadel särama.
Nüüd hakkas Melanie pikalt ja tugevasti karjuma: „Aah… aah… aaaah…“
„Noh, noh,“ karjus ta, „vaata nüüd, kas see riist läheb siis, kui sa ei usu…“
Vaadata ma ei saanud, küll aga katsuda. Nii tundsingi käega, kuidas see üha sügavamale ja sügavamale kadus, kuni mul ei jäänud enam midagi pihku.
Siis ahmis Melanie õhku ning ütles: „Ainult Leopoldiga pean ma nii karjuma… sest mul… tuleb kogu aeg… aaah… aaaah!“
Leopold keppis justkui masin. Ta tagumik liikus üles-alla. Melanie oli aga oma jalad põiminud ümber Leopoldi. Ja iga üles-alla liikumisega ragises voodi kohutavalt. Ronisin uuesti voodi päitsisse. Nüüd nägin, kuidas Leopold Melanie mõlemaid rindu kokku pressis, nii et nende nibud teineteist puudutasid, ja nüüd võttis ta ka mõlemad nibud korraga suhu.
Ma tõstsin oma seeliku kõrgele üles ning ootasin millegi meeldiva juhtumist. Melanie märkas seda ning ütles Leopoldile: „Laku teda ka…“
Leopold pööras oma näo minu poole, surusin oma avatud tussi talle vastu ja kohe hakkas ta keel vastu mu kõdistit taguma. Ma võbisesin himurusest.
Leopold oli kunstnik. Ta suutis oma keele sama tugevaks teha nagu oleks see mõni väike riist, ja sel moel võtsin ma nende keppimisest osa.
Leopold lasi kohe jalga, kui oli oma osaga valmis saanud, ka meie sättisime end korda ja lahkusime meestetoast.
Järgmisel hommikul pärast seda sündmusterohket päeva läksin ma kirikusse pihile. Vaimulik küsis minult: „Oled sa liiderlik olnud paljude meestega…?“
„Jah,“ vastasin.
„Oled sa lasknud end keppida…?“
„Jah…“
„Oled sa mehe suguelundeid suhu võtnud?“
„Jah…“
„Oled sa neid käega silitanud…?“
„Jah…“
„Oled sa veel midagi teinud?“
„Jah…“
„Mida?“
„Olen lasknud end tagant keppida…“
„Tagant…?“
„Jah…“
„Perseauku…?“
„Jah, kõrgeausus…“
„Selle sa unustasid eile…“
„Teie kõrgeausus ei küsinud mult seda…“
Ta jäi mõttesse. „Seda ma unustasin tõesti kahjuks küsida. Oled sa veel midagi teinud?“
„Jah…“
„Mida siis veel…?“
„Ma olen lasknud oma tussi lakkuda.“
Ta ütles karmilt: „Seda ei pea sa pihtima, see oli väike patt…“
„Kõrgeausus,“ ütlesin mina, „ma ei mõtle teid… see oli üks teine mees…“
Ta raputas pead: „Oled sa veel midagi teinud… Võib-olla on sind veel keegi teine rohkem lakkunud…?“
„Ei,“ ütlesin ma, „aga eile pärastlõunal tegi seda keegi mulle…“
„Kes siis?“ Ta oli väga üllatunud.
„Leopold…“
„Kes see veel on…?“
„Kelner Melanie juurest…“
„Jah, kuidas siis?“
Ma pihtisin kõigest.
Vaimulik raputas pead: „Oled sa järsku veel midagi teinud… näiteks venna suguelunditega mänginud… ?“
„Jah… Melanie rindadega, ja paljude teiste omadega samuti…“
„Oled sa ka oma vennaga verepilastuses olnud?“
Ma ei teadnud, mida ta mõtles, kuid vastasin „jah“, et teda ärritada.
Ta käskis mul pärast seda, kui oli minult küsinud, kas ma oma patte kahetsen ja kui ma olin sellele jaatavalt vastanud, suurel hulgal Meieisapalvet, Ave Mariat lugeda ning pihil käia.
Siis ütles ta: „Mine ja ära tee enam pattu, sinu patud on andeks antud. Paranda end! Ja kui sa siiski uuesti pattu langed, ära kõhkle, tule minu juurde ja ma puhastan sind nendest uuesti. Aga kui sa sellest kellelegi sõnakese kostad, ei päästa sind miski ja sa satud põrgusse Saatana juurde hõõguvatele sütele end praadima.“
Lahkusin pihitoolist kerge südamega.
Koolis märkasin aga mitu nädalat järjest, et vaimulik vaatab mind kuidagi erilisel pilgul. Kartsin teda ja uskusin, et küllap ta kavatseb mulle meelehärmi valmistada. Aga ta kõndis koolipinkide vahel ja kui ta minu juurest mööda läks, asetas äkki oma käe mu juustele, nii tasaselt ja sõbralikult, et ma sellest puudutusest tihti kössi tõmbusin. Ta silitas ka mu selga ning rääkis samal ajal klassiga edasi. Tundsin end kuidagi esiletõstetuna ning vaatasin talle lahkelt järele.
Järgmisel tunnil kontrollis ta, mida me olime õppinud. Me pidime küsimused, mida ta esitas, üles kirjutama, kusjuures üks tüdrukutest seisis alati üleval kateedris ja vastas. Ka need vastused tuli üles kirjutada. Ta kutsus kaks tüdrukut sinna ja nende järel mind.
Pidin ta käsu peale tema ees seisma, seljaga vastu pulti – nii et mu alumine pool klassi pilgud varjas. Vaimulikuhärra istus ja mina seisin ta jalgade vahel.
„Oled sa korralikult õppinud?“ küsis ta ning haaras mul käest kinni, aga nii, et minu käsi ta püksiauku puudutas. Mul polnud aimugi, mis tal kavas oli.
Ta liigutas mu kätt, nii et see justkui juhuslikult mööda ta püksiauku siia-sinna liikus. Nüüd tundsin, kuidas seal sees midagi kõvasti tuksleb.
Ta vaatas mulle otsa. Siis asetas ta mu käe tugevasti oma püksiaugule ja ma võisin läbi kalevi tunda ta riista.
Ta laskis mu käe vabaks, kuid ma ei võtnud seda ära.
Siis vaatas ta mulle veel korra otsa, ent ma ei saanud aru, mida ta nüüd tahtis. Olin üleni erutatud uhkusest ning ootamatust himurusest… Järsku haarasin, see tähendab pigistasin oma sõrmed poolikult ta riista ümber.
Ta alustas pikka etteütlust, millel, nagu ma märkasin, oli ainult see eesmärk, et teistel oleks klassis tegevust. Sealjuures vaatasime me teineteisele pikalt silma ning korraga nööpis ta oma püksiaugu lahti ja ta riist hüppas paljalt välja.
See oli sama kumer kui vaimuliku ninagi, aga kohutavalt jäme ja põletavalt kuum.

(Järgneb)

Loe edasi:
Ühe Viini hoora elulugu 5. osa