Brasiiliat avastamas (galerii)
23. märts 2004. Varahommikuses pimeduses hakkab Brasiilia lennukompanii VARIG Boeing 767-300 ER maanduma Rio de Janeiro rahvusvahelisele lennuväljale. Lennuk lendab madalalt üle rohelusse uppuva rikaste aedlinna, mis õhust vaadatuna näib sama suur kui terve Tallinn. Hiljem selgub, et vaeste linnaosasid laiub kõikjal, nii et polnudki lihtne selgust saada, kas Rios on rohkem jõukaid või neid, kes elavad peost suhu…
Rio de Janeiro – nuga neeru ja kuul pähe
Juba lennuväljalt hotelli sõites silmitses meie šveitslannast giid pika pilguga mu kaelas olevat kuldketti ja ütles, et kõik väärtasjad tuleks kindlasti hotelli jätta, sest pätid võivad keti lihtsalt kaelast ära tõmmata. (Põhjendatud hoiatus, sest hiljem tõmmatagi ühe minu reisikaaslase kaelast kuldkett ära.) Seda hoiatust kuuldes meenus mulle tahtmatult kauges lapsepõlves kuuldud lorilaul „Rio de Janeiro on pättide paradiis, siin voolab kusi…” Vuih, labane vemmalvärss, võib lugeja nina kirtsutada. Labane või mitte, kuid Rio jäeti omal ajal olümpiakandidaatide nimekirjast välja just sel põhjusel, et linn ei suutnud sportlaste ja külaliste turvalisust tagada. Ja mis puutub kuulsasse sambakarnevali, siis peo lõppedes mainitakse alati esmajärjekorras, kui palju inimesi sai nuga või ehk mõnel muul ontlikul viisil teise ilma saadeti. Mis puutub värsirea väljakirjutatud sõnasse, siis Brasiilias (loomulikult ka Rio de Janeiros) on maailma kõige halvem joogivesi. Paljude asulate ja linnade veevärki jõuab vesi pehmelt öeldes minimaalselt puhastatuna. Lõpututena näivatest vaestekvartalitest mööda sõites rääkis giid, et Rios on eriti palju vaeseid ja sellest tulenevalt on linnas ka suur kuritegevus. 2003. aastal oli juhus, kui kaabakad ei saanud ühe naisturisti käest sõrmust kätte. Nutikad kurikaelad leidsid lihtsa lahenduse – nad lõikasid naisel sõrme ära. Pole just meeliülendav sissejuhatus unelmate reisile? Aga see on ju Brasiilia!
Olgu Brasiilia majandusnäitajatega kuidas on, kuid kuritegevus on seal tõesti väga kõrgel tasemel. Igal aastal tapetakse Brasiilias 40 000 kuni 50 000 inimest, kellest u 70 protsenti leiab oma otsa tulirelva läbi. Näiteks Rio de Janeiros sai aastatel 1995–2003 vägivaldselt teel surma u 70 000 inimest. Suurlinnades tegutsevad arvutud banded, kes peavad politseiga ohvriterohkeid tulevahetusi. Ainuüksi Sao Pãulos tapetakse igal aastal üle saja politseiniku. Pole siis ime, et Brasiilia politseile ei tule mõtteseki võidelda kuritegevuse vastu siidkinnastes. Rio de Janeiros tapsid politseinikud 2003. aastal tulevahetustes üle tuhande inimese, mida võimud pidasid „heaks tulemuseks”. Ei tea küll, mis mõttes?
Reisiseltskond
Alles Rio lennuväljal selgus meeldiv üllatus – kogu meie reisigrupp koosnes ainult viiest inimesest (viis inimest hüppas alt ära). Olen reisinud mitmekümnest inimesest koosneva grupiga ja tean, milline õudus see on. Kellel läheb süda pahaks, kes eksib ära; kes joob ennast täis, kes aga kaob kuhugi ära või jääb hiljaks. Nii väikese seltskonnaga polnud aga kunagi mingeid probleeme. Enne järjekordset väljasõitu olid kõik minutilise täpsusega kohal. Minu reisikaaslasteks oli idasakslastest abielupaar ja … geipaar Augsburgist. Mõlemal mehel Volkmaril ja Berndil oli isegi ühine perekonnanimi. Päris põnev oli jälgida ja võrrelda kahe erineva seksuaalse orientatsiooniga paari ülalpidamist. Kui geid omavahel kordagi ei näägutanud, ei õelutsenud, ei tujutsenud, ei karjunud ega teinud teineteise aadressil salvavaid märkusi, siis heteropaari naispool tõestas vägagi veenvalt, kes on traditsioonilises „normaalses” abielus tõeline kurja juur…
Sakslased hoidusid omaette ja mind oma seltskonda kutsuma ei kippunud. Kindlasti oli üheks põhjuseks minu kriitilised märkused mitte ainult reisi korraldamisse, vaid ka paljukiidetud Saksa heaoluühiskonna aadressil, mille märksõnadeks on üha kasvav tööpuudus (paiguti 20%!) ja lõputud probleemid elu igas valdkonnas. Kahjuks ei kuulu ma ka nende kilda, kelle meelest kõik nähtud paigad on imeilusad. Mis sakslastesse puutub, siis nemad kirjeldavad kõiki asju ainult ühe sõnaga – toll (saksa k hull. Tõlkes ehk maruvahva, imeilus, super). Või mul lihtsalt puudub võime vaimustuda tühjast-tähjast? Mis aga idasakslastesse puutub, siis hoolimata sellest, et Saksa DV on juba ammugi minevikuks muutunud, tunneb endise idasakslase kohe ära – sageli isegi siis, kui ta pole veel suudki lahti teinud. Kogu tema olek ja jutt erineb läänesakslase omast. Lühidalt: idasakslane oli ja on sotsialismist läbiimbunud nagu nuustik pesuveest.
Copacabana ja Suhkrupea mägi
Rio de Janeiro kui maailma kõige kaunimalt paikneva miljonilinna kuulsusele saab vaevalt vastu vaielda. Sissepääsu Rio de Janeiro avarasse lahte tiibab ühest küljest mitte just eriti kõrge, aga siiski üks tähelepanuväärsemaid mägesid, Suhkrupea, portugali k Pão d’Açúcar, mitte ainult Rio, vaid kogu Brasiilia maailmakuulus sümbol. Rio taga kerkivad maalilised mäekulissid ilmestavad vaadet linnale mitte ainult Suhkrupea mäelt, vaid ka Corcovado mäelt. Ka Rio de Janeiro linna nimi kõlab hästi, kuid ta ei tähenda muud kui „jaanuari jõge”. Muide, see nimi jäädvustas ka avastaja Conçalo Coelho vea: ta pidas 11502 (või 1504) avastatud Gauabara lahte koos selle kitsa sissepääsuga jõesuudmeks.
Esimene jalutuskäik mööda kuulsat Copacabana rannapromenaadi on vaimustav. Hoolimata soojast ja päikeselisest ilmast on aga rand inimtühi. On märtsi lõpp, mil Brasiilias algab sügis. Copacabana rannapromenaadi kõnniteed ilmestab maailma pikim (u 5 km) mosaiiksillutis. Esimene mulje Riost on suurepärane. Kui lõunamaade linnad on tavaliselt räpased, siis Rio tänavad on laitmatult puhtad. Ei mingit prahti või purukspekstud õllepudeleid. Ka ei harrasta Rio noored majaseinte sodimist, mida meil mõned isegi kõrgeks kunstiks peavad. Rio puhtusele aitab kaasa ka ilmataat isiklikult. Kuna sageli sajab öö läbi vihma, on hommikuks kõik tänavad vihmaveega põhjalikult puhtaks uhutud ja pole kartagi, et tuul liiva silma keerutaks.
Pärastlõunal jõuab kätte kauaoodatud hetk: funikulööri iseliikuv vagun viib meie väikese reisiseltskonna Suhkrupea mäele. Sinna jõudmiseks tuleb kõigepealt tõusta ühele madalamale kaljule ja pärast pooletunnist vahepeatust teise rippraudteega edasi Suhkrupea tippu, mis asub u 395 m kõrgusel merepinnast. Vaateplatvormilt avaneb hingematvalt ja unustamatult kaunis vaade nii Copacabana rannale, kui ka taamal kõrguvale mäemassiivile ja Rio lahele.
Kogu selle ilu nautimiseks antakse aega täpselt 30 minutit, siis tuleb alla sõita, sest vastasel juhul tuleks terveks tunniks üles jääda. All jätkub meie linnaekskursioon. Kesklinnas näidatakse meile Rio kuulsaimat kohvikut, kuid selle külastamiseks aega ei ole. Nii ei jää mul muud üle, kui vallasandi kombel vesise suuga kohviku suursugust saali ja ahvatlevaid koogivitriine imetleda. Üldse jääb mulje, et saksa reisibüroo Meier’s Weltreisen hoolitseb eelkõige selle eest, et turist midagi ei näeks ega kuhugi ei jõuaks. Pärast lühikest jalutuskäiku Rio kesklinnas sõidame vaatama kuulsat jalgpallistaadioni. Olgu siinkohal öeldud, et brasiillastel on kolm jumalust: jalgpall, samba ja katoliku usk (Brasiilia on maailma suurim katoliiklik maa). Pärast moodsa, 1979. aastal valminud katoliku kiriku Catedral de São Sebastião (mahutab 20 000 inimest) külastamist sõidame logiseval, juba 1884. aastal avatud hammasraudteel üles Corcovado mäele, mille tipus asuv tohutu Kristuse kuju on Rio de Janeiro teiseks sümboliks. Poolel teel astume vagunist välja ja jätkame sõitu džiibiga (rikastel on oma seadused). Vahepeal teeme peatuse, et imetleda mäenõlvadel paiknevaid suurepäraseid, lausa lummavalt fotogeeenilisi vaestekvartaleid. Lõpuks oleme kohal.
Mäe otsas kõrgub 1931. aastal valminud 38 m kõrgune ja 1145 t kaaluv väljasirutatud kätega Riot õnnistav maitselage betoonkoloss. Vaade 704 m kõrgusel asuvalt vaateplatvormilt on aga veelgi suurejoonelisem kui Suhkrupea mäelt. Üllatavalt mannetu mulje jättis aga kuulus Sambadroom – räämas ja armetu, hall ja ilmetu. (Sambadroomi tribüünidelt jälgib maksujõuline publik sambakarnevali ajal rongkäiku.) Siis pudenes meie reisiseltskond lahku – kes kuhu. Mina võtsin takso ja sõitsin paljukiidetud botaanikaaeda (Pargue Nacional da Tijuca). Minu üllatuseks sõitis taksojuht kõikjal punase tule alt läbi. Alles hiljem sain teada, et ta tegi seda julgeolekukaalutlusel. Seisma jääda on ohtlik, mõni pätt võib ukse lahti tõmmata ja klienti rünnata…
Tohutul maa-alal laiuv botaanikaaed valmistas pettumuse – palju rohtu ja tundmatuid puid. Ei mingit suurejoonelist rosaariumi või orhideede kollektsiooni! 1808. aastal asutatud Botaanikaaia ainuke vaatamisväärsus on kuni 30 m kõrguste tikksirgete kuningpalmide (roystonea oleracea) allee. Muide, Eesti-poolne reisikorraldaja Reisiekspert kinnitas jumala nimel, et GSM Brasiilias ei tööta. Töötas siiski, vähemalt Rio de Janeiros!
Brasiilia rahvastiku rassilis-etniline koostis on väga kirev. Üle 95 protsendi rahvastikust moodustavad portugali keelt kõnelevad brasiillased, kes on kujunenud portugallaste jt. Euroopast sisserännanute, kohalike indiaanlaste ning omal ajal Aafrikast sisseveetud neegerorjade ja nende järglaste segunedes. Eriti arvukalt esineb kõikvõimalike mestiitse ja mulatte. Mäletan üht stjuardessi, kel olid kõik valge inimese tüüpilised näojooned, kuid kes oli must nagu neeger Kesk-Aafrikast. Peab ütlema, et ta mõjus üpris pentsikult.
Rahvaste hoogsa segunemise tagajärjel on Brasiilias kujunemas uus rass – brasiilia rass. Kuigi Brasiilias ei ole avalikku rassivaenu ja ekstsesse nagu seda USA-s vahel ette tuleb, juhtub väga harva, et tumedanahaline inimene töötab juhtival kohal. Juba hotelli fuajees või oma toas telerit vaadates hakkab kohe silma, kui suurt rolli mängib Brasiilias nahavärv. Soliidse hotelli retseptsioonis töötavad üldreeglina valged. Neegrid on portjeed, toateenijad, turvamehed, vetelpäästjad…
Brasiilia seebikates (telenovela) pole tumedanahalisi kangelasi. Äärmisel juhul mängib hea välimusega afrobrasiillane teenijat, käskjalga või autojuhti. Indiaani päritolu näitlejaid teleseriaalides ei näe – neid lihtsalt pole olemas. Teleriekraanilt peegeldub Brasiilia ühiskonna tegelik pale: hele nahk on ülemkihi, heaolu ja tasuva töö sünonüüm. Tume nahk, kui mõned muusika- ja jalgpallistaarid välja arvata, sümboliseerib kuulumist alamasse klassi. Muide, brasiillased ise armastavad rääkida järgmist anekdooti:
Kui valge mees jookseb mööda tänavat, siis järelikult on tal palju tööd ja asjaajamisi. Kui neeger jookseb, siis on ta kindlasti midagi varastanud.
Iguassu rahvuspark
Riost viib meid Boeing 737-700 vahemaandumisega São Paulos reisi kõige huvitavamasse kohta Igaussu rahvusparki (Brasiilias on ühtekokku 34 rahvusparki ja 15 bioloogilist reservaati). Meile vastutulnud sakslasest giid ulatab mulle käe, olles veendunud, et just mina kuulun tema gruppi. Ta ei eksinud. Sõidame autoga kuulsa joastiku vahetus läheduses asuvasse hotelli Das Cataratas. Ma ei raatsi isegi väikest puhkepausi teha, vaid torman kohe joastikku uudistama.
Iguassu joastik on Lõuna-Ameerika suurimaid vaatamisväärsusi, kindlasti aga maailma kauneim joastik, mis ei paista silma üksnes tähelepanuväärse kõrguse ja veerikkuse, vaid ka imepärase, inimestest peaaegu puutumatu ümbruse poolest. Tihe lopsakas ürgmets võimsate puuhiiglastega, lugematute roni- ja vääntaimedega liituvad üheks ainulaadseks pildiks jugade säravvalge, päikesekiirtes kiiskavate vahupilvede kõik vikerkaarevärvid, metsade tume, sügavroheline, taevasina ja kaljude süngevõitu pruunikasmust. Joastik asub Iguassu jõe suubumiskohas Parana jõkke. Joastikule on iseloomulik üksikjugade rohkus – 275. Neid ühendab sügav, võrdlemisi sirgjooneline, rohkem kui kilomeetri pikkune kuristik, mis oma lõunaosas kannab Garganta do Diabo (Kuradikõri) nime ning mis jätkub allavoolu kanjonina. Jugade kõrgus on keskmiselt 60 m. Kõige laiem ja võimsam on Kuradikõri juga. Kõige parema ülevaate joastikust saab Brasiilia poolelt, kust on näha enamik jugasid, väljaarvatud Kuradikõri, mida osaliselt varjab Deodoro astang. Muide, sellel reisil veendusin, et filmiga fotoaparaadi aeg on lootusetult ümber. Digifotoaparaadi eelised on mõnedele tema puudustele (oli ju aasta 2004!) vaatamata ilmselged. Niipea kui olin joastikust hulga ülesvõtteid teinud, tõttasin hotelli ja laadisin pildid sülearvutisse. Juba hetke pärast oli selge, millised pildid olid hästi välja tulnud ja mida oleks tulnud uuesti pildistada. Filmiga fotoaparaat selliseid võimalusi ei paku.
Oli suur õnn, et reisibüroo oli andnud vähemalt selle vaatamisväärsuse jaoks tervenisti poolteist ööpäeva. Järgmisel päeval sõitsime autoga Argentinasse, et imetleda joastikku ka teiselt poolt. (Andku Jumal palju eluaastaid toonasele välisministrile Urmas Paetile, tänu kellele oli meil juba tollal Argentinaga viisavabadus.) Teel jutustas meie giid pisut endast. Selgus, et Egon oli kolmandat põlve Brasiilia sakslane, kelle vanaisa oli juba enne esimest maailmasõda Brasiiliasse emigreerunud. Egon ei ole kunagi oma esivanemate kodumaal käinud. Tal oli valida, kas teha üks kulukas reis Saksamaale või osta maja. Egon valis viimase variandi. Maja koos selle juurde kuuluva poolehektarilise krundiga läks maksma kõigest 3000 USA dollarit. Üldse räägiti Brasiilias kinnisvarast imelugusid. Seal veendusin selles, et Eestis on kinnisvara põhjendamatult kõrge (või asjaosaliste ahnus suur?). Brasiilias oleks 2004. aastal võinud näiteks Mustamäe kolmetoalise korteri müügist saadava rahaga väikese villa osta!
Ka Iguassu joastiku Argentina pool hämmastas oma laitmatu heakorraga. Kuid selleks, et jõuda Argentina poolele, tuleb sõita u 50 kilomeetrit. Egon ütles, et juba ammugi oleks tulnud rajada jaostiku alla Paraná jõe mõlemat kallast ühendav tunnel, kuid sellest projektist pole mitmesugustel põhjustel tänini asja saanud. Argentina poolelt ei avanenud Iguassu joastikule sugugi nii suurejoonelisi vaatepilte kui Brasiilia poolelt, küll aga võis imetleda Kuradikõri (Garganta do Diabo) juga üsna lähedalt kogu selle hiilguses. Vaatepilt oli tõesti võimas, juga ise aga nii lai, et ei mahtunud kuidagi ei fotoaparaadi ega videokaamera kaadrisse. Ka takistas tohutu veepiiskade pilv nii pildistamist kui ka filmimist. Kogu selle loodusime jaoks anti jällegi aega ainult poolt tundi!
Tõepoolest, aeg-ajalt jäi mulje, et mitte turist ei ole reisi eest ränka raha maksnud, vaid reisibüroo on otsustanud oma otsatust heldusest turistile pisut vastu tulla. Veendusin ei tea mitmendat korda, et turistil pole mingit sõnaõigust: bussist sisse, bussist välja kümme minuti vaba aega, lõuad pidada ja edasi teenida (täpsemalt: edasi sõita)! Kasutasin juhust ja tegin joastiku kohal lennu helikopteriga (maksis kõigest 65 dollarit!). Vaatepilt oli muidugi fantastiline, kuid veel rohkem vaimustas mind see, et fotod õhust tulid briljantsed. Sellal kui ma helikopteriga joastiku kohal tiirutasin, olid minu kokkuhoidlikud (või vaesed?) reisikaaslased sunnitud ühes söögikohas aega parajaks tegema. Pärast lendu tuli auto mulle järele ja me sõitsime koos tagasi hotelli. (Siinkohal väike äärmärkus: see helikopter ei värisenud, küll aga helikopter, millega lendasin 2017. aastal Colorado jõe kanjoni kohal.)
Õhtupoolikul lõbustati meid veel sellega, et võisime kummipaadiga sõita mööda jõge joastikule nii lähedale kui võimalik. Kaasa anti plastikaatkott, et fotoaparaadid-kaamerad sisse pakkida. Üheks „atraktsiooniks” oli see, et paat sõitis otse ühe joa alla ja vesi valgus kosena paadisolijatele kaela. Mõnigi arvas heaks vaimustusest kiljuda, kuid mina üritasin paaniliselt jakihõlmaga oma fototehnikat varjata. Õnneks jäid kaamera ja fotoaparaat siiski kuivaks.
26. märtsi varahommikul sõitsime lennuväljale. Lend São Paulo kaudu Manausse algas ootamatu viperusega. Nimelt keeldusid kolm jaapanlannat lahkumast varuväljapääsu juures olevatelt istmetelt, kuigi neile püüti tõlgi vahendusel selgeks teha, et nendel kohtadel tohivad istuda ainult need, kes oskavad kas portugali või inglise keelt. Jäärapäised jaapanlannad keeldusid kategooriliselt kohti vahetamast. Asi lõppes sellega, et lennuk sõitis jaamahoone juurde tagasi. Kohale kutsuti lennuvälja turvateenistuse ülem ja jaapanlannadel paluti lennukist lahkuda. Kogu lennukitäis reisijaid (väljaarvatud muidugi jaapani turistid) reageeris sellele marulise aplausiga. Lennuki kapten aga tänas kõlarite kaudu reisijaid mõistva suhtumise eest. Kolmveerandtunnise hilinemisega tõusis lennuk lõpuks õhku ja võttis suuna São Paulole. Seal vahetasime lennukit ja lendasime Boeing 737-800-ga edasi 3971 km kaugusel asuva Manause poole. Pärastlõunal ilmus rünkpilvede vahelt nähtavale pruunikaskollane Amazonas ja veerand tundi hiljem maandusime Manause lennuväljale.
Seekord oli meie giidiks mees, kelle näojooned reetsid, et vähemalt üks tema vanematest oli indiaanlane. Sõitsime lennuväljalt Manause ooperiteatri juurde, et teha seal väike peatus. Kuulsusrikka minevikuga ooperiteater on ka linna ainuke vaatamisväärsus. Manaus on Amazonase osariigi (1 564 400 km²) pealinn ja vabakaubanduspiirkond. Amazonas on Manause lähedal 3,5 km lai, 35 m sügav, nii et kaugele ülesvoolu võivad vabalt sõita isegi suured ookeanilaevad. Pooles jões (Rio Negro suubumiskoha lähedal Amazonasesse) on vesi 28 kraadi soe ja Amazonase pooles 22 kraadi. Ka on Amazonase vesi heledam. Amazonase suudmeni on Manaust 650 km. Õhuniiskus on aastaringselt üle 80% ja isegi aasta kõige kuivemal kuul augustis, sajab kuue päevaga maha 38 mm sademeid. Pilvitu taevas on selles piirkonnas haruldane. Vihmaperioodidel pääseb Manausse ainult lennuki või laevaga, sest maanteed lihtsalt pole sõidetavad. Manuast jäi meelde kohutav räpasus, lagunenud majad, niiskusest küllastunud õhk ja tänavatel toidujäänuseid nokkivad sitikmustad raisakotkad. Jääb täiesti arusaamatuks, miks selline mannetu linn on üldse valitud turismimarsruuti – vaesust ja räpasust võib palju väiksema raha eest ka Euroopas näha!
Läänest itta läbi Peruu ja Brasiilia voolav Amazonas on maailma suurim jõgi ja suurim jõgikond, mille pindala on 7 050 000 km². Amazonas viib ookeani 12 korda rohkem magedat vett kui Mississippi. Amazonas on koos Ucuyali ja Apurimaciga 7025 km pikk ja tal on üle 1100 lisajõe. 1450 pikkuse jõeosa keskmiseks sügavuseks on 90 m. Amazonase suudme laius on üle 200 km ja delta pindala 100 000 km². Vee läbivool jõe suudmes on 110 000 m³/s, üleujutuste ajal koguni 280 000 m³/s, magestades vett Atlandi ookeanis isegi veel 400 km kaugusel rannikust. Amazonase jõgikonnas on 20% kogu maailma magedast veest. Troopiliste vihmade ajal tõuseb Amazonase veetase kuni 20 m võrra.
Amazonase vihmametsad on maailma suurimad ja võtavad enda alla 40% Brasiilia territooriumist. Amazonase jõgikonnas elutseb 1800 linnu- (teistel andmetel 1700, kellest kaks kolmandikku elutseb troopilistes vihmametsades), 250 looma- ja 1500 kalaliiki. Amazonase vihmametsad toodavad väidetavalt 50% meile vajalikust hapnikust. 1542. aastal avastas jõe Hispaania rännumees Francisco de Orellana, kes andis jõele nime müütilise amatsoonide sõjaka suguharu järgi.
Pärast ooperiteatriga tutvumist sõitsime sadamasse, kust laev viis meid Rio Negro suudmest kümmekonna kilomeetri kaugusel asuvasse hotelli, kus meil tuli veeta kaks ööd. Väikestest majakestest koosnev hotell oli muidugi eksootiline. Elektrit oli ainult õhtuti. Ei mingeid mugavusi, raadiot või telerit. Kõigele lisaks sadas pea kogu aeg vihma – hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Ka paaritunnise džungliretke ajal, mille käigus meile tutvustati džungli floorat. Arusaamatuks jäi, miks pidi seda tegema tüütus vihmasajus, aga mitte hotelli kuivas vestibüülis.
Järgmisel päeval korraldati paatidega väljasõit kohaliku indiaani perekonna juurde. Sellise ürituse iseloomustamiseks on venelastel tabav sõna – haltuura. Pärast seda, kui indiaanlastel oli õnnestunud turistidele müüa mõningane kogus armetumatest armetumaid suveniire, esitasid nad meile tantsu, mis hämmastas oma primitiivsusega. Lakkamatus vihmasajus sõitsime tagasi hotelli. Õhk oli nii niiske, et kõik mu reisidokumendid ja teel kaasaostetud ajakirjad hakkasid juba teisel päeval lainetama.
Hilja õhtul sõitsime paadiga Negro jõele. Oli peaaegu kottpime, kuid džunglis käis vilgas elu. Meile nähtamatud džunglielanikud häälitsesid üksteise võidu ja ainult mõni kohalik indiaanlane oleks osanud öelda, kes parasjagu häält tegi. Vesi jões oli aga ebatavaliselt soe. Eestlasel on raske ette kujutada, et ühes jões võiks vesi öösel olla 27 kraadi! Vette ei soovitatud meil aga ka päeval minna, sest Rio Negro vetes leiduvat peale kurikuulsate piraajade veel teisigi elukaid, kes himustavad ujujaid näksida…
Kõige rohkem jäid sellest reisietapist meelde hotellis elutsevad papagoid, kes käisid iga toidukorra ajal lahtises söögisaalis maiuspalasid lunimas. Eriti jäi meelde üks sinilaup-amatsoon papagoi, kes käis kakerdades jõe kaldal ja rääkis midagi omaette prantsuse keeles (ju oli keegi talle seda õpetanud). Tõesti äärmiselt südamlik ja hingekosutav elamus!
Järgmise päeva lõuna ajal sõitsime laevaga Manausse tagasi. Kohutavalt räämas sadamast suundusime õnneks otse lennuväljale. Hiiglaslik siseliinide MD-11 viis meid Brasiilia pealinna Brasilia, kus tegime vahemaandumise, et lennata edasi reisi lõpp-punkti Salvador da Bahiasse, kuhu jõudsime hilisõhtul. Olgu vahemärkusena öeldud, et see oli mul esimene lennureis, mille ajal lennuk sattus erakordselt tugevatesse turbulentsetesse õhuvooludesse. Lennuki tiivaotsad käisid üles-alla amplituudiga vähemalt 3 meetrit, aga pidasid vastu. See õudus kestis umbes veerand tundi. Suurem osa reisijatest jäid rahulikuks, sest nad ei teadnud, et päris ohutu selline olukord ei ole. Tegelikult ei tee turbulentsus kaasaegsele suurele reisilennukile midagi. Näiteks A350 (esmalend 2013) tiivad võivad painduda üles või alla 5 meetrit, ilma et tiiva sisse mingeid pragusid tekiks.
Salvador da Bahia lennuväljal meile vastutulnud saksa päritolu giid Brigitte hakkas juba autos kohusetruult jutustama linna ajalugu ja pajatama seiku elu-olust. Muidugi ei unustanud ta meid hoiatada kurjategijate eest, paludes kõik väärtusliku hotelli seifi hoiule jätta.
Salvador da Bahia
Bahia osariigi pealinn Salvador da Bahia on tüüpiline koloniaalarhitektuuriga linn. Salvador da Bahia oli Brasiilia pealinnaks aastatel 1549–1753, mil uueks pealinnaks sai Rio de Janeiro.
Kes on Salvador da Bahiat näinud, seda ei üllata enam ükski Lõuna-Ameerika linn. Kuigi giid Brigitte sõnul olevat Salvadori elanikest umbes 80 protsenti neegrid, siis tänavapildis see küll silma ei hakanud. Üsna fotogeeniline oli Salvadori vanalinn. Ka seal on oma Toompea (Largo do Pelourinho) ja all-linn (Carmo), mille UNESCO kandis juba 1985. aastal maailma kultuuripärandi nimekirja, kui Lõuna-Ameerika tähtsaima 17.–18. sajandist pärit koloniaalarhitektuuri ansambli. Soolaste meretuulte mõjul lagunevat all-linna Carmot nimetas kriitiline kunstnik Gilberto Gil maailma suurimaks barokkslumiks – ja täiesti õigustatult.
Carmo on kohutavas seisukorras ja pole selge, mis oleks otstarbekam, kas kulutada astronoomilisi summasid lootusetult lagunenud hoonete restaureerimisele või need buldooseriga laiali lükata. (Nii mõnestki majast on alles ainult räämas välisseinad.) Giid teadis Carmo kohta rääkida vaid seda, et seal pidid tegutsema Salvadori kõige odavamad lõbunaised, kes pakuvad armurõõme kõigest ühe reaali (4,62 kr – 0,30 € senti) eest! Teisalt näitab selline hind mitte inimeste moraalitust, vaid ääretut vaesust. Brasiillaste elatustase oli meil mitmel korral jutuks. Sealsed palgad on nii väikesed, et jääb täiesti arusaamatuks, kuidas on võimalik sellise sissetulekuga ellu jääda. Müüja teenib ümberarvestatuna 400 kr (25,5 eurot), õpetaja 1600 kr (102 eurot) kuus. Siinkohal võiks mõne sõnaga peatuda Brasiilia majandusel. Eestlastel on kõnekäänd: üheksa ametit ja kümnes nälg.
Brasiilia kohta võiks öelda: üheksa reformi ja kümnes vaesus. Hoolimata tohututest looduslikest ressurssidest ei saa ega saa Brasiilia majandus jalgu alla. Viimastel aastakümnetel on Brasiilia poliitikute ja majandusspetsialistide ringkondades levinud eufooriline kinnisidee, nagu tagaks džunglite hävitamine ja uudismaade ülesharimine riigi enneolematu õitsengu. Juba praegu on selge, et sellisel uudismaade rajamise hurraa-kampaanial saavad olema katastroofilised tagajärjed maakera ökoloogilisele tasakaalule, eelkõige aga Brasiiliale endale. Igat masti spetsialistid ei taha aga kuidagi mõista, et mitte igal pool ei sobi džunglialune pinnas põllumaaks. Muidugi mängib riigi majanduse tõusudes ja langustes oma osa ka ilmastik ja sageli on öökülmadel laastavad tagajärjed mitte ainult kohviistandustele, vaid ka teistele põllumajanduskultuuridele. Peale selle lokkab Brasiilias tõeline röövmajandus. Alles viimastel aastatel on hakatud metsavargaid karmilt karistama. Ka Brasiilia uus pealinn Brasilia rajati riigi keskossa sinisilmses lootuses arendada maa keskosariike. Seegi arvestus osutus ekslikuks.
Kultuurist
Salvadorist on veel meeles keskpargis toimunud vabaõhukontsert. Esimest korda elus oli mul võimalus kuulda, et päris arvukas noorteorkester mängis dirigendi saatel täiesti valesti. Nii valesti, et see lihtsalt lõikas kõrva – või oligi see nii mõeldud? (Ilmselt koosnes kogu orkester pooletoobistest, mis aga kohe silma ei hakanud.) Mis puutub Brasiilia kultuuri, siis nii lühikese reisi jooksul ei jää aega, et sellega isegi põgusalt tutvuda. Teiseks, ei tekita aafrika-portugali-indiaani koloniaal-segakultuur minus mitte mingisuguseid emotsioone. Käisin Salvadoris suure viiekorruselise kaubamaja kaks korda korrus-korruse haaval läbi, et tuttavatele-sõpradele midagi meeneks kaasa osta. Tühi vaev! Suuremat osa pakutavast kraamist võib osta ka Tallinnast Merepuiestee keskusest. Brasiilia suveniirid, millest paljud kandsid lipikuid „Made in Bali” või „Made in China” ei tekitanud mingeid emotsioone. Ka suurim äritänav valmistas pettumuse. Ei hakka ju Brasiiliast kaasa tooma voodit, köögikappi, kraanikaussi, seinariiulit või hiina lehvikut.
Catussaba
Meie reis ei lõppenud Salvadoris, paari päeva pärast pakkisime asjad kokku ja sõitsime linnast 28 km kaugusel asuvasse nelja tärni hotelli Catussaba, kus saime veel neli päeva nautida rannaelu ja lihtsalt puhata. Nautida pole ehk õige sõna, sest vaevalt jõudsin ma õlakotiga randa ilmuda, kui turvamees kargas ligi ja hoiatas, et ma sellise kotiga kaugele ei läheks ja et ma isegi fotoaparaati või videokaamerat kaasa ei võtaks. Nii kordus see päevast päeva. Mul ei jäänudki muud üle, kui hoiduda võimalikult hotelli lähedale, et röövlite kallaletungi korral mu appikarjed ikka ilusasti turvameeste kõrvu jõuaksid.
Mida öelda lõpetuseks?
Iguassu joastik ja Rio de Janeiro on ära nähtud. Linnuke kirjas, naabrinna kadedusest roheline. Kas sõidaksin sinna kunagi tagasi? Olin selleks ajaks neli korda Taimaal käinud ja lähen sinna ilmselt ka viiendat korda (2017. aastal jõudsin Taimaale juba kümnendat korda!). Tai – kauge, aga lähedane. Kuid Brasiilia? Kauge ja võõras…
©Peter Hagen
Kontrastide maa Brasiilia
Brasiiliat on põhjendatult nimetatud „kontrastide maaks”. Suurem osa sellest maast asub troopikas, kuid selle lõunapoolses osas valitseb lähistroopiline ning Amazonase piirkonnas ekvatoriaalne kliima. Kontrastne on ka Brasiilia ajalugu. Aastate jooksul on see hiigelsuur riik oma 8 511 999-ruutkilomeetrise pindala ja 7400-kilomeetrise rannajoonega saanud koduks väga erisuguse kultuuritaustaga inimestele.
Üks esimesi omadusi, mida portugallased viissada aastat tagasi Brasiilias randudes siinsete elanike juures tähele panid, oli külalislahkus. Kirjutades 1500. aastal Portugali kuningale Manuel I-le, kirjeldas Vaz de Caminha, kuidas brasiillased võtsid portugallased sõbralikult vastu ja embasid neid. Kuid mida portugallased Brasiilias tegid?
9. märtsil 1500 lahkus Pedro Alvares Cabral oma laevastikuga Portugalist. Ta kavatses rajada kaubapunkti Indias Kalikutis. Enne sihtkohta jõudmist randus Cabral aga hoopis kohas, mis praegu kuulub Brasiilia osariigile Bahiale. Oli 23. aprill aastal 1500.
Mõned uurijad väidavad, et portugallased teadsid juba Brasiilia olemasolust ja et Cabrali peatus seal polnud juhuslik. Igatahes paistis, et Brasiilia ainuke kaubaartikkel on siiltsesalpiinia, puu, mida tuntakse karmiinpunase värvuse tõttu. Ehkki sellel oleks olnud minekut, olid India vürtsid siiski rohkem väärt.
Portugal andis Brasiilia kümneks aastaks rendile Fernando de Noronhale Portugalist, kes kogus seal siiltsesalpiinia puitu ja maksis makse Portugali kuningale. Kuid teised Euroopa riigid tahtsid samuti laiendada oma kaubandust Uude Maailma ning Noronha oli võimetu ohjeldama kasvavat ebaseaduslikku äri, millega tegelesid Prantsuse, Inglise ja Hispaania meresõitjad. Kartes Brasiiliat kaotada, hakkasid portugallased seda 1532. aastal koloniseerima. Esimeseks kõige tulutoovamaks Brasiilia äritegevuseks sai suhkrutootmine.
18. sajandil sai edukaks äriks kulla ja teemandi kaevandamine. 19. sajandi alguseks oli Amazonase piirkonna oluliseks majandusharuks saanud kautšukipuust lateksi tootmine. Hiljem hakkasid Brasiilia linnastumises tähtsat osa etendama kohviistandused, mis aitasid ühtlasi rahastada maanteede ehitust ning Santose ja Rio de Janeiro sadamate uuendamist. 19. sajandi lõpuks andis Brasiilia maailma kohvitoodangust poole ning riigi peamine majanduskeskus oli São Paulo.
Brasiilia ajalugu tumestab orjandus. Kõigepealt panid portugali asunikud indiaanlasi siiltsesalpiiniaid maha võtma ja transportima. Hiljem saadeti indiaanlased tööle suhkrurooistandustesse. Paraku nakatusid paljud neist pärismaalastest Euroopa haigustesse ja surid. Selle tööjõu asemele hakkas Portugal orje tooma Aafrikast.
Aastate jooksul viidi orjadena Brasiiliasse miljoneid aafriklasi, kes tõid endaga kaasa oma kultuurilise ja geneetilise pärandi. See mõju ilmneb näiteks populaarse tantsu samba muusikas ja capoeira’s (võitluskunst), samuti sellises toidus kui feijoada, mis on valmistatud mustadest ubadest, sealihast, vorstist ja kuivatatud veiselihast. Lõpuks, 1888. aastal, keelustati Brasiilias orjandus. Ligikaudu 750 000 inimest, kellest suurem osa töötas istandustes, vabastati.
Alates 19. sajandist hakkasid Brasiiliasse elama asuma miljonid välismaalased, sealhulgas hispaanlased, itaallased, jaapanlased, poolakad ja sakslased, samuti šveitsi ja süüria-liibanoni päritolu inimesed. Brasiilia on elamiseks meeldiv koht. Seal on rikkalik taimestik ja loomastik. Üldiselt ei toimu Brasiilias looduskatastroofe. Seal pole sõdasid, maavärinaid, vulkaane, tsükloneid ega tõusulaineid. Miks mitte õppida Brasiiliat paremini tundma, minnes tutvuma mõningate tema vaatamisväärsustega? Sa võid nautida samasugust külalislahkust ja looduslikku ilu, mis avaldas muljet portugallastele viissada aastat tagasi.
©Peter Hagen
Mõned vahemaad
Helsingi–Frankfurt – 1539 km
Frankfurt–Rio de Janeiro – 9576 km
Rio de Janeiro–Iguassu – 1472 km
Sao Paulo–Iguassu – 1047 km
Iguassu–Manaus – 3821 km
São Paulo–Manaus – 3971 km
Manaus–Salvador da Bahia – 5009 km
São Paulo–Salvador da Bahia – 1962 km
Manaus–Brasilia – 1950 km
Salvador da Bahia–Rio de Janeiro – 1649 km
Kokku läbitud Brasiilia reisil lennukitega – 33 737 km
Reisipaketi maksumus:
Brasiilia ringreis 21.03–4.04. 2004
Ööbimine El Salvadoris neljatärni hotellis Catussaba 31.03–4.04 – 7850 kr.
Tallinn–Frankfurt–Tallinn (Helsingi kaudu) 4400 kr
Lennujaamamaksud – 1025
Reisikindlustus – 625 kr
Viisa – 890 kr
Viisalõiv – 595 kr
Broneerimistasu – 200
Kokku: 52 110 kr (3330 €)
NB! Loe ka:
Punase mere võlud ja ohud (galerii)
Reisil Egiptuses (galerii)
