Bert Reese – röntgenipilguga mees

Selgeltnägijatel on sageli olnud palju pooldajaid ja imetlejaid. Kuid ainult üks neist võis pidada oma fänniks ajaloo üht suurimat leiutajat.

1920. aastate algul toimus West Orange’is (New Jersey osariik) ühes Edisoni laboratooriumis ebatavaline eksperiment. Thomas Alva Edison, kes leiutas süsiniidiga hõõglambi ja tõi elektrivalguse loendamatutesse kodudesse, ja kelle arvel on üle tuhande patendi, tegi katseseeria, kus keskpunktis ei olnud mitte tehnilised uuendused, vaid üksainuke inimene, pealegi üsna silmatorkamatu inimene.
Lühikest kasvu preislane, kes oli oma esialgse nime Berthold Riess muutnud Bert Reese’ks, ei oleks esimesel pilgul küll jätnud muljet, et ta võiks millegagi Edisoni tähelepanu pälvida. Kõik see, mida eksperimendi juures viibinud inimesed olid Reese’ kohta kuulnud, tegi neid pisut umbusklikuks. Kuid see arvamus muutus kiiresti.

Reese palub Edisonil kutsuda sisse ükskõik kui mitu assistenti. Nii ka juhtus. Järgmisena palub Reese üht assistenti teise ruumi saata. Nii ka tehti. Seejärel palus Reese assistendil kirjutada paberitükile oma ema neiupõlvenimi, tema sünnikoht või muud taolist kindla isikuga seotud andmeid, mis olid teada ainult kõrvalruumis viibijale. Seejärel pidi assistent suruma paberitüki vastu laupa. Mõne aja pärast hakkas Reese kordagi midagi segi ajamata tsiteerima kogu kirjutatud teksti. Iga sõna klapib! Veel lisab Reese, et mees kannab talismanina kaasas münti. Tõsi, assistent oli selle mässinud ajalehepaberi sisse ja kandis seda kaasas kui õnnetoovat talismani, kuid soovimatuna näida ebausklikuna, ei olnud sellest kunagi kellelegi rääkinud. Jääbki välja selgitamata, kuidas Reese selle ära arvas. Kuid see ei olnud ainuke temaga seotud mõistatus.
Järgmises katses lõi ka Edison kaasa. Ta jätab Reese koos assistentide ja tunnistajatega üksinda ja läheb firma territooriumil ühte eemal asuvasse hoonesse. Seal kirjutab ta paberilehele järgmise lause: „Kas on midagi paremat leelisaku jaoks kui nikkelhüdroksiid?“ Ta voldib paberilehe hoolikalt kokku ja paneb selle oma püksitaskusse. Seejärel läheb ta Reese’ juurde tagasi. Priske, heatahtliku jõuluvana näoga preislane tervitab Edisoni sõnadega: „Ei, mister Edison, leelisaku jaoks ei ole midagi paremat kui nikkelhüdroksiid.“

Bert Reese oli ebatavaline isiksus, kelle peale Thomas Alva Edison ei raisanud mitte ainult oma väärtuslikku aega, vaid avaldas ka ühes erialaajakirjas imetlust täis artikli, püüdes kaitsta Reese’ kuulsa mustkunstniku Harry Houdini raevukate rünnakute eest. Vastates Houdini kriitikale, kirjutas Edison „New York Evening Graphic“ peatoimetajale, et Reese’ võimetes ja aususes pole vähimatki kahtlust. Kummaline suhtumine Edisoni poolt, kes tavaliselt mõtetelugemisest ja muust taolisest suurt ei pidanud. Rees oli sellest ajast peale Edisoni juures alati teretulnud külaline, privileeg, mida isegi paljudel USA rikastel ja mõjukatel polnud.

Kuid tehkem siinkohal paari sõnaga juttu omaaegsest kuulsaimast ja edukaimast mustkunstnikust Harry Houdinist. Ungarist pärit Houdin (õige nimega Erich Weiss, 1874–1926) oli raevukas antispiritist, kes andis kohtu alla üle 120 meediumi, sestap siis võib mõista ka tema erilist antipaatiat Reese’ vastu. Koleerikust Houdin oli väga kättemaksuhimuline ja kade kõikvõimalike konkurentide peale. Houdini leivanumber oli kõikvõimalikest ahelatest või köidikutest vabanemine. Veel tänapäevalgi, kui ameeriklane tahab öelda: „raskest olukorrast välja rabelema“, kasutab ta väljendit, mis on tuletatud Harry Houdini nimest – houdnize. Muide, New Yorgi ühe vanima notariaalkontori seifis säilitati aastaid paksu pitseeritud ümbriku, mis avati 6. aprillil 1974 Harry Houdini 100. sünni-aastapäeval. Väidetavalt olid ümbrikus talletatud kõik illusionisti saladused. Kui nimetatud ajal ümbrik avati, olid selles vaid valged paberilehed. Nii ei avaldanud kuulus illusionist oma saladusi ka pärast surma…
Kui Reese kaks aastat pärast kirjeldatud eksperimenti taas Edisoni külastas, kritseldas leiutaja paberile sõna „Keno“ (haruldane ameerika lotomäng, millest eurooplane Reese kunagi midagi kuulnud ei olnud) ja pistis paberitüki taskusse. Külalise sisenemisel ütles Edison: „Mul on taskus paberitükk. Kas te võite öelda, mis seal kirjas on?“ Küsitu naeratas sõbralikult ja vastas: „Keno.“
Bert Reese sündis 1851. aastal Preisimaal Pudewitzis Poseni (praegune Poznan Poolas) lähedal. Kuigi ta polnud kunagi väitnud, et tal oleksid ebatavalised võimed, hakati peagi tema „röntgenipilgust“ rääkima. Nagu oodata oligi, üritati ka teda lugematuid kordi oletatavalt pettuselt tabada, kuid see ei õnnestunud kellelgi.

Kui Reese kord USA-s siiski petturluse eest süüdistatuna kohtu ees seisis, palus ta kohtunikul võtta kolm paberilehte, igale paberitükile midagi kirjutada, need kuulikesteks kokku pressida ja siis vastu laupa suruda. Nii ka kohtunik tegi. Reese kordas seda, mis oli kolmele paberilehele kirjutatud. Pärast seda loobuti süüdistusest. Isegi mitte äärmiselt kade ja kiuslik Houdini ei suutnud kordagi Reese’ n-ö teolt tabada või tema „trikki“ korrata.
Veel enne, kui Reese pärast Esimest maailmasõda USA-sse reisis, oli ta jõudnud paljusid euroopa asjatundjaid, teadlasi, ajakirjanikke ja kuulsusi panna näiliselt lahendamatu mõistatuse ette.
Teisiti ei läinud ka ameeriklastega, kelle hulgas olid president Woodrow Wilson ja Warren G. Harding. Siis äratas Reese Thomas Alva Edisoni tähelepanu. Pärast tema juures tehtud katseid ei jäänud preislase ebatavalistes võimetes enam mingit kahtlust. Küll aga jäi vastamata küsimus: milles need võimed avaldusid või veelgi konkreetsemalt: mida Reese endast tegelikult kujutas? Oli ta osav manipuleerija, veel osavam trikimeister kui kuulus Houdin?
Neile küsimustele oleks osanud vastata vaid Reese ise. Erinevalt teistest tollal tegutsenud selgeltnägijatest, sensitiividest ja meediumitest, ei olnud Reese’l deemonlikku aurat. Ta oli lühikest kasvu rõõmsameelne mehike, kes ei varjanud oma talenti, ei müstifitseerinud seda, vaid tundis sellest lihtsalt lõbu.
Ta naeris Houdini asjatute rünnakute üle ja nautis täiega, kuidas teadlased endil juukseid kitkusid, sest nad ei suutnud seda meest šarlatanina paljastada. Reese suri 1926. aastal Saksamaal, võttes nii võimaluse tema saladuse selgitamiseks. Saatuse iroonia – samal aastal suri ka tema suurim arvustaja Harry Houdin. Mälestus röntgenipilguga mehest elab aga Edisoni kirjutistes edasi.

©Peter Hagen