Auschwitzi hüään Irma Grese
Kui Hitler vajanuks plakatit „tõelise aarjalase“ näidispildiga, pidanuks ta modelliks kasutama Irma Greset. Kui tänapäeval kõneldakse natsidest sõjaroimareist, tuuakse väga sageli näiteks Irma Ilse Ida Grese. Irma Grese on legend, kurjuse kehastuseks kasvanud üldistus selle kohta, kui madalale võib langeda inimene, kellel puuduvad moraalsed tõkked.
Irma Ilse Ida Grese sündis 7. oktoobril 1923 Wrechenis ja hukati 13. detsembril 1945 Hamelnis. Tema isa töötas meiereis Wrechenis Mecklenburg-Strelitzis, Irmal oli neli õde-venda.
Koolis on Irma arg, kui tüdrukute vahel tülid tõusevad, ei võta ta kaklustest osa, vaid jookseb minema. Teda kiusatakse kogu aeg. 1936. aastal, 13-aastaselt kaotab ta ema, kes mürgitab ennast happega ära, kui saab teada, et tema mehel on armuke. Meeleheitel kaaslaste vaenu pärast jätab Irma kooli pooleli.
Ta töötab taluteenija, hiljem linnas müüjana. Pärast 15. sünnipäeva hakkab ta sanitariks SS-i sanatooriumis. Ta püüab lõpetada meditsiiniõdede kursusi, kuid Natsi-Saksamaa tööteenistus, mis koordineerib muuhulgas ka noorte tööjõu jaotamist, suunab ta piimafarmi lüpsjaks.
Irma lapsepõlve mõjutab tugevasti Hitleri võimuletulekule järgnenud ohjeldamatu natsipropaganda. Üheksa-aastane laps usub kõike, mida propagandaminister Goebbelsi hääletorud pasundavad.
Isa abiellus uuesti 1939. aastal. Grese lõpetas 1938. aastal algkooli, liitus Bund Deutscher Mädeliga (BDM) ja läbis seejärel ühe aasta Reichi tööteenistuses. Pärast mõningaid juhutöid töötas ta kaks aastat SS-sanatooriumis Hohenlychenis meditsiiniõe assistendina ja kandideeris seejärel mitu korda edutult meditsiiniõe koolitusele. Pärast tööd Fürstenbergi meiereis saab temast 1942. aasta hilissuvel Ravensbrücki koonduslaagri valvur, hiljem aga Auschwitz-Birkenau ja Bergen-Belseni koonduslaagris.
Mõnda aega vastutab ta laagris väiksemate tööliste üksuste eest. Grese, kes külastas sel ajal veel regulaarselt oma perekonda, läks isaga tülli. Kuna ta läks vabatahtlikult SS-töökorpuse teenistusse, ajas mees ta kodust välja. 1943. aasta märtsis viidi Irma üle Auschwitz-Birkenau II (Birkenau) koonduslaagrisse, kus ta töötas esialgu plokijuhi telefonioperaatorina ja juhtis seejärel tee- ja aiandusosakonda. Alates 1944. aasta maist määrati ta Auschwitz-Birkenau naistelaagrisse. Peaülemana oli ta vastutav kuni 30 000 naissoost koonduslaagrivangi üle.
Erakordselt julma valvurina peksis ta nii nais- kui meesvange piitsa ja kumminuiaga. Korduvalt ässitas ta oma koera vangide kallale. Ta nõudis, et operatsioone vangide peal tehtaks ilma narkoosita ja steriliseerimata skalpellidega ning nautis oma ohvrite surmaeelseid karjeid. Tema julmus tõi talle nimed „Auschwitzi hüään“, „Belseni kaunis metsaline“ või „Belseni blond metsaline“.
17-aastaselt, pärast tutvumist SS-i struktuuridega, liitub Irma SS-i naisvabatahtlike õpperühmaga. Koolitus toimub Ravensbrücki naiste koonduslaagri kõrval. Pärast tunnistuse saamist pakub Irma end vabatahtlikuna laagri valvuriks. Hilisemas, vanglas kirja pandud eluloos kinnitab Irma, et laagrisse suunas teda SS, millele ta pidi alluma, ja ta püüdis asjatult suunamise vastu protestida.
Aastast 1942 on SS-il tõesti vaja hulka uusi naisvangivalvureid. Juutidele kohaldatav Endlösung ehk lõpplahendus näeb ette sadade tuhandete naiste interneerimist ja toimetamist koonduslaagritesse. Võimalik, et Irma Gresele anti SS-i struktuuridest tõepoolest käsk minna vangivalvuriks. Sama võimalik on, et ta alustas teenistust siiski vabatahtlikult, nagu kinnitavad dokumendid.
Varsti pakutakse talle valvuri töökohta Auschwitz-Birkenaus, praeguses Ošwicimis. 1942. aastal naaseb ta Ravensbrücki, kuid viiakse 1943. aastal Auschwitzi tagasi. 1944. aasta lõpus oli ta vastutav kahe meesvangide ploki eest pealaagris. Samal aastal omistatakse talle Rapportenführerini auaste, tähtsuselt teine positsioon, mida koonduslaagri naistöötaja võib saada.
See tähendab ka kohustust valida vangide seast välja need, keda ootab gaasikamber.
Kui Auschwitzi koonduslaager 18. jaanuaril 1945 evakueeriti, juhtis Grese vangide transporti Ravensbrücki koonduslaagrisse. Sealt juhtis ta 1945. aasta märtsi alguses ühte koonduslaagri vangide surmamarssi Bergen-Belseni koonduslaagrisse, kus ta töötas tööteenistuse juhina.
1945. aasta algul lähenevad liitlaste väed kiiresti Auschwitzile. Irma ülesanne on viia laagri naisvangid rindest kaugemale Ravensbrücki. Aprillis tuleb ka see laager maha jätta ja Irma vastutab naiste konvoeerimise eest Bergen-Belseni koonduslaagrisse. Kui liitlased on jõudnud ka selle laagri lähistele, põgeneb enamik SS-lasi laagrist. Irma jääb paigale ja täidab oma kohust, kuni Briti armee ta 17. aprillil koos väheste kohale jäänud valvuritega arreteerib.
15. aprillil 1945 vabastasid Briti väed Bergen-Belseni koonduslaagri, kus leidsid üle 10 000 surnu ja umbes 60 000 ellujäänut. Grese arreteeriti 17. aprillil ja koos ülejäänud laagri personaliga anti käsk kõik surnukehad ära viia ja massihaudadesse matta. 17. mail viidi Grese Celle vanglasse. 13. septembril viidi ta üle Lüneburgi vanglasse.
Grese oli üks 45 süüdistatavast Bergen-Belseni esimesel kohtuprotsessil (Lüneburgi MTV saalis), mis toimus 17. septembrist kuni 17. novembrini 1945 Briti sõjaväeõiguse alusel. Süüdistatavaid süüdistati „sõjaseaduste ja -tavade rikkumises“. Süüdistavate hulgas on 16 naisvalvurit. Protsessid toimuvad Lüneburgi linnas. Irma üle mõistetakse kohut esimeses jaos. Istungid kestavad 17. septembrist 17. novembrini 1945.
Kohtusaalis püüab Irma pilku oma kena välimusega. Kui ajakirjandus ristib Auschwitzi laagri komandant Josef Krameri „Belseni Koletiseks“, saab Irma hüüdnimeks Ilus Koletis. Tema vastu tunnistavad sajad kolme laagri õudused üle elanud naised. Nende lugudest on ajendatud uus hüüdnimi: Auschwitzi Hüään.
Kohtuprotsessi käigus süüdistati Greset liitlasvangide väärkohtlemises, nende allutamises selektsioonile ning hukkamiste tellimises ja läbiviimises. Nagu kõik teisedki natside koonduslaagrites tööle võetud naisvalvurid, kuulus süüdistatav SS-i abipersonali.
Irma Grese kutsuti 16. ja 17. oktoobril tunnistaja kohale. Igal süüdistataval lubati eelnevalt nimetada üks kaitse tunnistaja, kes võis anda tunnistusi süüdistatava kasuks. Grese otsustas oma noorema õe Helene kasuks. Seejärel pidi Grese vastama prokuröri küsimustele.
Irma on peksnud vange punutud tsellofaanpiitsaga. Ta oli vangidele koera kallale ässitanud. Ta andis käsu peksta viiekümne nuudihoobiga leiba varastanud vangi ja vaadanud otsuse täideviimist kogu laagri juuresolekul. Seda ei juhtunud üks, vaid mitu korda.
Puhtast kadedusest valis ta gaasikambris hukkamiseks temast nooremaid ja ilusamaid neidusid ning naisi. Ta peksis naisi meelega just vastu rindu ja tagus neid rautatud saabastega, kuni veri väljas. Kellegi justkui-tuttava jutu põhjal kirjutatakse – kohtus tunnistanud ei saa seda ju kuidagi teada –, et tema toas olnud kolm surnud vangide nahast valmistatud lambivarju.
Materjal on õudne. Sõnad nagu „elajas“ ja „saatan“ korduvad tunnistusest tunnistusse.
Kohtuprotsessil viibinud kirjaniku Stefan Heymi sõnul muutus Grese prokuratuuri ülekuulamise ajal valjuhäälselt, agressiivseks ja nördimust tekitavaks. Tema julmust ei kinnitanud mitte ainult tunnistajate ütlused, vaid ka tema ise: „Ma olen uuesti järele mõelnud ja tahaksin lisada, et ma tõepoolest peksin kinnipeetavaid rohkem kui ainult oma käega. Auschwitzis oli mõnel naisvalvuril piitsad, mis valmistati laagri töökodades. Ma peksin vangi mõne korra ühega neist, kuni piitsade kasutamine keelati. Püsse ei kandnud ega kasutanud naisvalvur kunagi.“
Veel märkis ta: „Meie kohus oli likvideerida asotsiaalseid elemente, et kindlustada Saksamaa tulevik.“
Kohtuprotsessi ajal kirjeldas Grese üksikasjalikult kudumisvabrikus toodetud piitsa. See oli käe pikkune ja koosnes kolmest sõrme paksust nöörist, mis olid omavahel põimitud. See oli valmistatud läbipaistvast tsellofaankilest, nii et see nägi välja, nagu oleks see valmistatud valgest klaasist. Tipu külge oli kinnitatud punutud traat ja käepidemele olid kinnitatud värvilised helmed.
Irma süüdistaja, kolonel Backhouse, ütles kohtuprotsessil tema kohta: „Ja ei ole ühtegi selles laagris (Auschwitzis) toimunud julmust, mille eest ta ei oleks teadaolevalt vastutav. Ta osales regulaarselt inimeste väljavalimistel gaasikambrisse saatmiseks, karistas omavoliliselt vange ja kui ta asus Belsenisse, jätkas ta täpselt samamoodi.“
Konkreetselt süüdistati teda muu hulgas selles, et ta oli ise mitu naisvangi maha lasknud ja et ta oli andnud valvuritele korralduse vange maha lasta. Koos Joseph Mengelega olevat ta regulaarselt osalenud selektsioonides ja viinud ka iseseisvalt läbi väiksemaid. Ta peksis regulaarselt naisvange, kes sageli selle tagajärjel surid või viidi tema poolt üle 25. plokki. Vigastatud vange hoiti seal, kuni nad viidi gaasikambrisse.
17. novembril teeb kohus Belseni protsessi esimese etapi kohta otsused. Surmanuhtlus poomise läbi mõistetakse kaheksale Auschwitzi ja Bergen-Belseni vangivalvurile. Nende hulgas on kolm naist: Johanna Bormann, Elisabeth Volkenrath ja Irma Grese. Irma on ainus nii meeste kui ka naiste hulgas, kes säilitab otsust kuuldes meelekindlust. Briti okupatsioonivägede ülemjuhataja Saksamaal Bernard Montgomery lükkas 7. detsembril tagasi Irma Grese armuandmispalve.
Ööl enne hukkamist laulavad Irma ja Johanna Bormann oma kongides natsilaule. Hommikul astub ta kindlalt võlla alla. Irma Grese hukatakse 13. detsembril 1945 kell 9.43. Ta oli noorim naine, kes hukati Briti jurisdiktsiooni all 20. sajandil. Kui timukas Albert Pierrepoint talle kotti pähe seob, ütleb ta ainult ühe sõna: „Schneller!“ (Kiiremini). Tema surmaaeg oli dokumenteeritud kell 10:03. Ta on kõigest 22-aastane.
Hiljem on Irma müüt kasvanud ühelt poolt totaalse sadisti ja andunud natsi kuvandiks. Teisalt on järjest valjemini hakatud võtma sõna tema kaitseks. Irma kaitsja major Cranfield ei huvitunud kaitsealusest, nagu teisedki liitlaste määratud advokaadid, vaid nägi kohtualuses loomulikku vaenlast, nagu pärast inimajaloo kõige kohutavamat sõda oodata oligi. Paljud kogutud tunnistused osutusid küsitlemisel mitte sadisti käitumise näiteiks, vaid sisaldusid vangivalvuri teenistusjuhendis. Näiteks episoodis, mis käsitles koera ässitamist vangi kallale, selgus, et Irma käsutas küll koera vangi pikali lükkama ja lasi tal ohvri kõri juures hambad paljastada, kuid kutsus peni siis tagasi. Peksukaristuse mõistmine leivavarguse eest olnud hädavajalik, sest iga varastatud leivaports vähendas teiste ratsioone, seega pani kannatama kaasvangid.
Osutatud on, et Irmaga võrdseid süüdistusi saanud vangivalvureid, sealhulgas naisi, ei mõistetud in corpore surma. Irma Grese saatust käsitlevate autorite seas on neid, kelle väitel saanud Irmale saatuslikuks tema kaunidus. Olnuks ta tagasihoidlikuma välimusega, võinuks ehk loota pehmemat otsust. Nüüd olnud kohtunikel ja meedial suurepärane võimalus näidata ehtsat „aarjalannat“ kui värdjalikku, moonutatud hingega elajat.
Tänapäeval on olemas Facebooki kogukond, kes üritab Irma Greset rehabiliteerida. Siiski pole kahtlust tõigas, et osaledes vangivalvurina inimeste piinamistes ja hukkamistes, on Irma Grese kahtlemata sõjaroimar.
©Peter Hagen
