Armeenia maavärin 7. detsembril 1988
7. detsembril 1988 kell 11.41 kohaliku aja järgi raputas peaaegu poolt Armeeniat laastav maavärin. Allmaatõugete tugevus oli Spitakis 10. Leninakanis 9 ja Kirovakanes 8 palli Mercalli skaala järgi. Niisuguse jõuga maavärinaid ei olnud Taga-Kaukaasias varem ühegi vaatluse vältel fikseeritud. Kahe minuti jooksul oli kolm-neli tõuget. Viimane, kõige tugevam tõuge kestis umbes 10 sekundit. Esimene tõuge oli horisontaalne, ülejäänud vertikaalsed. Selle tagajärjel sattusid paljud suured majad resonantsi ja kõikusid nii kaua, kuni lõpuks kokku varisesid.
Maavärin hõlmas territooriumi, kus elab üle 700 000 inimese. Loodusjõud andsid kõige rängema hoobi Leninakanis (Gjumri), Spitakis, Kirovakanis (Vanadzor) ja Stepanavanis. 228 000 elanikuga Leninakanis purunes 40% elamutest ning ameti- ja tootmishoonetest, ühtekokku 967 objekti. Täielikult hävis 120 hoonet. Kõik 11 000 eramaja said vigastada või purunesid osaliselt. Tollal ajakirjanduses avaldatud andmed, nagu oleks Leninakanist purunenud 80%, oli selge liialdus. Kahjuks kippusid ka armeenlased ise oma ohvrite arvuga ja purustuste ulatusega kelkima, nii et võttis aega, enne kui selgusid enam-vähem tõesed andmed.
Spitaki linnast purunes 90 protsenti, 20 000 elanikust hukkus peaaegu 15 000. Rängalt sai kannatada enamik Spitaki rajooni külasid.
Kirovakanis, Stepanavanis, Ahurjani rajoonis ning mujal purunes sadu mitmekorruselisi hooneid. Kõikjal oli lõhutud maanteid ja raudteid, rikutud olid energiavarustus, telefoniside ning teede- ja kommunaalmajandusobjektid. Neljas linnas ja 58 külas jäi peavarjuta umbes pool miljonit inimest. Vahetult pärast maavärinat pakuti hukkunute arvuks 50 000. Kuna inimestel on alati kalduvus negatiivset statistikat vähemalt kahekordistada, siis lihtne aritmeetiline tehe – arvu kahega jagamine – annab ohvrite tegeliku arvu. Hiljem avaldatud andmetel oligi hukkunud umbes 25 000 inimest.
Nii nagu teistegi suurte maavärinate puhul, järgnes ka Armeenias terve rida nõrgemaid järeltõukeid. Esimese ööpäevaga pärast katastroofi registreeriti selles piirkonnas 190 tõuget, kolme ööpäevaga üle 300 tõuke. Järgnevalt lühidalt Armeenia maavärina geoloogilistest ja seismoloogilistest külgedest.
Kaukasus ja Armeenia mägismaa kuuluvad Alpi-Himaalaja mäetekkelisse vööndisse. Nad jäävad kahe suure teineteisele vastu liikuva maakooreosa, Euraasia ja Araabia laamade piirile. Teadlaste arvutuste kohaselt on laamade lähenemise kiirus viimase miljoni aasta vältel suurenenud ja on praegu umbes 3 cm aastas. Survest on kokkupuutealal tekkinud rida väiksemaid laamasid: Türgi, Musta mere, Kaspia ja Iraani laam. Nende piirideks on suured, sügavale maakoorde ulatuvad tektoonilised rikked. Viimase 5 miljoni aasta kestel on Väike-Kaukasus kerkinud vähemalt kaks kilomeetrit. Lähema saja miljoni aasta jooksul kaovad Vahemeri, Must meri ja Kaspia meri täielikult ning nende asemele kerkib mäeahelik, mis ulatub Portugalist üle Alpide Himaalajani välja. Seega jääb Taga-Kaukaasia ka kauges tulevikus seismiliselt aktiivseks piirkonnaks. Armeenia maavärina ala on üsna komplitseeritud. Ainult pisut viimasest suurest maavärinakoldest eemal põrkuvad kokku neli suurt laama. Lõunast surub Aafrika Araabia laama põhja poole. Sealjuures liigub Türgi laam kiiluna läände Vahemere suunas. Musta mere laam liigub aga põhja.
Armeenias on üle 500 kustunud vulkaani, millest osa tegutses veel üsna hiljuti, 9000–10 000 aastat tagasi. Armeenias on olnud väga palju maavärinaid. Vanad ürikud teatavad nendest alates II sajandist. Aastatel 199–1973 toimus 247 maavärinat, mille tugevus epitsentris oli üle 5 palli. Armeenia vanas pealinnas Dvinis oli mitu maavärinat, kuni linn 893. aastal 8–9-pallises maavärinas hävis. Pealinn viidi üle praegu Türgi territooriumile jäävasse Ani linna, mis samuti ei jäänud loodusjõududest säästmata. Linn sai tugevasti kannatada 1046. aastal (8 palli), 1132. aastal (7 palli) ja ka mitmes järgnevas maavärinas.
Üks tugevamaid maavärinaid Armeenia ajaloos toimus Leninakanis 22. oktoobril 1926. Linna tabas kolm tõuget. Esimene 4–5-palline, teine 7–8- ja kolmas 8–9-palline. Kokku sai linnas ja ümberkaudses 44 külas (neist 12 tegi maavärin maatasa) kannatada ligi 6000 maja, millest üle 4200 purunes täielikult.
1988. aasta Armeenia maavärina tagajärgedest selgus, et purustuste ulatus ühes või teises paigas ei sõltunud niivõrd tõuke tugevusest kui ühe või teise ehitise kvaliteedist. Näiteks Leninakanis olid saanud kahjustada nii vanemad kui uuemad hooned, viimased siiski rohkem. Terveks jäi 19-korruseline hotell Sirak (purunenud olid ainult mõned aknaklaasid), hotelli ümbritsevad hooned olid aga varemeis. Maavärina ajal viibis Leninakanis eestlasest ajateenija, kes kirjas kodustele kirjeldas üleelatud katastroofi nii:
„Sõitsime sel hetkel parasjagu Leninakani kesklinnas. Äkki oli tunne, nagu oleksin merel. Mulle tundus, et peaga juhtus midagi. Võtsin teeserva ja jäin seisma. Ei aidanud. Ka teised autod peatusid. Siis karjus minu komandör: „Maavärisemine!” Seisime ühe 9-korruselise maja kõrval, eespool oli 19-korruseline hotell Sirak. See tundus olevat kummist ja lainetas nagu lohemadu. Pöörasin otsa ringi ja sõitsin tagasi. Sinna, kus majad kaugemal ja madalamal. Kui esimesed tõuked järele jäid, sõitsime edasi. Teel algasid tõuked uuesti, jäime seisma. Puud õõtsusid nagu tormituules. Linna kohale tõusis suur tolmupilv, hakkas sadama majade tsemenditolmu. Komandör mõtles ümber, pöördusime tagasi. Äkki tundsin, et jälle õõtsub. Kargasin kähku välja. Seekord olid tõuked nõrgad. Näen maju, mille esiseinad on ära pühitud, hoonetes on praod, katused viltu. Mõned majad on mitme meetri võrra madalamad kui enne. Kesklinnas kihutavad autod nagu hullud. Avariisid kui palju! Linna keskuses olid tänavad majarusude all. Otsitakse laipu, neid kantakse autodele. Teeääred olid üleni veriseid haavatuid täis. Räägitakse, et see on teine Taškent.”
Leninakanis ei saanud purustuste järgi öelda, nagu oleks hoonete kõrgus või otstarve mingit rolli mänginud. Mõned suurte ruumidega ehitised olid peaaegu kahjustamata, teised sellised hooned olid saanud aga ühishauaks sadadele (näiteks ühe õmblusvabriku tsehh). Mõne maja puhul olid kahjustused erinevad isegi sama hoone eri osades (kaubamaja fototarvete osakonna jäänused tõsteti kopaga korrus allpool asunud majatarvete hulgast, samas jalanõude osakonnas meenutasid möödunut vaid segamini riiulid).
Erinevalt paljudest teistest linnadest oli Spitakis uus elamurajoon, Tšerjomuškin, linna keskel. Omal ajal oli see prestiižikaim paik: linna keskel ja kõigi mugavustega korterid. Pärast maavärinat oli see linnaosa täielikult varemetes. Paneelid olid rabedad nagu vahvlid, kohati polnud neis raudarmatuuri üldse märgata. Loomulikult ei hoitud kokku mitte ainult rauda, vaid ka tsementi, mis tolle aja kõnepruuki kasutades „läks vasakule”. Praagimeistrid ning vargad olid aga armeenlased ise! Armeenias polnud kombeks elada palgast. Ehitajad varastasid materjale, et endale eramut püstitada. Nõukogude inimesed varastasid, sest palk ei võimaldanud inimväärset elu. Vargus kui „palgalisa” oli nõukogude elulaadi vältimatu osa ja tollal oli kombeks öelda, et päev ei ole korda läinud, kui pole töölt midagi koju kaasa „võetud”. Loomulikult käis elu sedamoodi kogu riigis, ehk küll mitte sellise haardega nagu Armeenias, aga just Armeenia sai kõige valusamini karistada.
Tšernobõli katastroofi järel oli Armeenia maavärin järgmine traagiline tõend, mis näitas liigagi valusalt „arenenud sotsialismi” tegelikku olemust. Küsimus oli miljonites nõukogude inimestes, kes ühelt poolt olid küll ise süsteemi ohvrid, teiselt poolt aga taastootsid sedasama süsteemi. Üsnagi kõnekas on ka fakt, et veel kümmekond päeva pärast katastroofi avastati täielikult hävinenud külasid. Ilmsiks tuli mitte ainult ehitiste pööraselt kehv kvaliteet, vaid ka inimeste ükskõiksus ja saamatus.
Mitte just meeldivast küljest näitasid ennast armeenlased, kelle sahkerdajamentaliteet tekitas võõristust paljudes abiandjates.
Kohe esimestel tundidel pärast maavärinat olid ellujäänud teinud Spitakis puhta töö, võtnud kõik, mis võtta annab. Näiteks Eesti laagri läheduses asuva keemiatehase territooriumil olid mitmed seni veel töökorras autod, buldooserid ja muu tehnika. Eestlaste sinnajõudmise ajaks oli kõik muutunud kasutamiskõlbmatuks, igalt masinalt oli midagi ära kruvitud. Enne sõjaväe saabumist (Spitakis kehtestati võitluseks marodööride vastu sõjaseisukord) olid tühjaks varastatud omaniketa jäänud elamud.
Päästetöödel võis igal pool näha sama pilti. Ellujäänud istusid oma maja ees, abilised tuhnisid aga elu kaalule pannes varemetes, et vähegi kasutamiskõlblikku omanikele kätte anda. Igal pool, kus töötasid appirutanud, seisid saaki ootavad kohalikud. Nagu rusude vahelt midagi väärtuslikumat leiti, olid nad platsis, väitsid end olevat sugulased ja nõudsid leitut endale. Loomulikult oli ka varemetel töötajate hulgas kohalikke, aga need ei paistnud tuhandete appirutanute hulgast välja. Vaevalt olid pärast maavärinat jõudnud tolmupilved varemete kohalt hajuda, kui inimestes lõi välja saamahimu ja tõusiklikkus. Kui Spitakis hakati maavärina ohvritele jagama Nõukogude Liidu teistest liiduvabariikidest saadetud kasutatud riideid, siis proovisid nõudlikud elanikud neid küll selga, kuid jäid rahule vaid vähestega. Kui esimestel päevadel palusid abivajajad lihtsalt sooja rõivast, siis nädal hiljem küsiti välismaist, importi…
Kuid ka selles katastroofis oli imelisi pääsemisi.
11. jaanuaril 1989 päästeti Leninakanis rusude alt kuus meest. Elektrik Aikas Akopjan ja tema viis kaaslast olid 35 päeva keldris toitunud kartulitest, keedisest, konservidest ja puuviljamahlast, kaotamata lootust kord päästetud saada. Akopjan meenutas, et 7. detsembril viibisid nad oma kaheksakorruselise maja keldris. Omal jõul ei suutnud nad rusude alt välja pääseda. Ei tema ega teised mehed saanud aru, miks maja oli kokku varisenud. Katastroofilisest maavärinast said nad teada alles oma päästjatelt. Mehed pääsesid kergelt, ainult üks neist oli käe murdnud. Maa all kaotasid nad igasuguse ajataju, kuid mitte lootuse pääseda. Akopjan rahustas ja julgustas oma nooremaid saatusekaaslasi, et nad teadmatusest ja ootusest hulluks ei läheks.
* * *
Ka Armeenia maavärina puhul tuleks küsida, kas see tabas tõesti nagu välk selgest taevast või oli ehk midagi niisugust, mis ennustas peatset õnnetust?
Välisraadio andmetel ennustasid türklased kõnealust maavärinat kaks päeva ette, samuti jaapanlased. Suurt maavärinat ennustasid ka kohalikud sensitiivid. Ka maapõu ise hoiatas: paar päeva enne maavärinat tuli nimetatud piirkonnas nii linnade veevärgist kui maainimeste kaevudest kollakat värvi sooja vett. Varem polnud seda kunagi juhtunud. Tõsi, nõukogude teadlaste väljatöötatud pikaajalise prognoosimise põhimõtted võeti omal ajal laialdaselt kasutusele. Näiteks toimus keskmise tugevusega California maavärin just sellises piirkonnas ja sellise tugevusega, mida teadlased olid ennustanud. Teadlased prognoosisid õigesti ka Armeenias toimunud maavärinat. 1986. aastal välja antud metoodilistes soovitustes „Maavärinate pikaajaline prognoos” oli just Spitaki, Leninakani ja Kirovakani linnadest moodustuv kolmnurk märgitud kui lähimal ajal toimuva maavärina koht. Prognoositi ka selle tugevust: 8 palli. Teadlased mitte ainult ei ennustanud tulevase maavärina kohta ja tugevust, vaid soovitasid ka terve rea kaitseabinõusid. Muu hulgas nende ehitiste lammutamist, mille kokkuvarisemine on eriti ohtlik. Arvestatud oli ka oletatav kahju, loodud olid võimalike sündmuste ning suuremate ohuallikate (gaasi- ja elektriliinide, mürgiste tootmiste) neutraliseerimise stsenaariumid. Kahjuks ei realiseeritud ühtegi teadlaste soovitust. Seda oleks pidanud tegema Armeenia valitsus, eelkõige aga kohalikud võimud. Ametnikel oli oma tegevusetuse põhjenduseks aga raudne argument: teadlaste soovitustel pole mingit seaduslikku jõudu. Kui ka keegi poleks suutnud ennustada selle hävitava maavärina saabumise täpset aega, oleks maavärinakindlate hoonete rajamine oluliselt vähendanud ohvrite arvu.
Peter Hagen
