Ettenägematu hädaoht – enesetapjast piloot kokpitis! (2015)

24. märtsil 2015 kell 10 hommikul startis Barcelonast Lufthansa tütarfirma Germanwingsi A320 (D-AIPX, lend 4U9525). Jõudnud umbes 30 minuti pärast 11 460 meetri kõrgusele, hakkas lennuk ootamatult laskuma. Raadio teel ei õnnestunud pilootidega kontakti saada. Kell 10.40 kaob A320 radarite ekraanidelt. Kell 11.10 leitakse Prantsuse Alpidest reisilennuki tuhandeteks tükkideks purunenud rusud…

Alguses arvati, et katastroofi põhjustas tehniline rike või piloodikabiini dehertmetiseerumine. Kõigest kaks päeva hiljem, musta kasti helisalevestist kuulates selgus katastroofi tegelik šokeeriv põhjus: lennuki teine piloot 27-aastane Andreas Lubitz kukutas lennuki alla enesetapmise eesmärgil. Koos temaga hukkus 150 inimest: 144 reisijat, 4 lennusaatjat ja kapten, 34-aastane Patrick Sondenheimer. Mis oli selle koletu teo motiiviks? Üsna pea selgus, et Lubitz oli juba pikemat aega kannatanud ränga depressiooni all, varjates tööandjate eest osavalt kõiki neid psüühilisi pingeid, mis teda painasid. Kuigi mitte kõik selle kohutava katastroofiga seotud küsimused ei saa ammendavat vastust, on selge, et mõtted lennuki allakukukutamisest tiksusid Lubitzi peas juba pikemat aega. Miks? Püüame sellele küsimusele vastata.

Andreas Lubitz kasutas 2001. aasta 11. septembri terroristide taktikat, kuid ta ei jätnud oma teo motiivide kohta maha ühtegi sõnumit. Mõnes mõttes sarnaneb ta norra hullumeelse Anders Breivikiga, kes jättis maha segasevõitu pamfleti. Lubitz tappis nupulevajutusega terve lennukitäie inimesi, sest tal avanes selleks võimalus. Miks oli tal vaja surma kaasa võtta terve lennukitäis inimesi? Kättemaks? Kellele, mille eest? Tegemist polnud siiski klassikalise nn laiendatud enesetapuga, pigem oli suitsiid ühendatud amokiga.
Kuid alustagem n-ö algusest.
Andreas Lubitz oli Airbusi A320 teine piloot. Kell 10 Barcelonast startinud lennuk võttis kursi Düsseldorfile. Vahemere kohal tõuseb lennuk ettenähtud lennukõrgusele 11 500 meetrit. Tegemist on rutiinse lennuga, Lufthansa lennukid teevad 2000 lendu päevas, viimati oli lennuõnnetus selle kompanii lennukiga 22 aastat tagasi. Kuid siis, täpselt kell 10.31 hakkab lennuk ootamatult laskuma, ühtlase kiirusega 1000 meetrit minutis, nagu oleks tegemist plaanitud maandumisega. Kuid lennuki all kaugel ees ei ole mitte maandumisrada, vaid Alpid. Prantsuse lennuteenistus on kohe alarmeeritud. Midagi on lennuga 4U9525 lahti. Lennujuhid jälgivad lennuki liikumist radariekraanil. Nad üritavad pilootidega raadio teel ühendust saada, kuid keegi ei vasta. Nad üritavad ühendust saada avariilainel 121,5 megahertsi, mis peab olema lennukitel alati vastuvõtuks valmis, kuid ei mingit vastust. Kell 10.36 üritavad lennujuhid viimast korda. Jällegi asjatult. Orange’ sõjaväebaasist stardib Mirage-tüüpi hävitaja, et saksa lennuk üles otsida. Kell 10.40 kaob A320 radarite ekraanidelt. Kiirusega 700 km/h kihutab lennuk vastu mäenõlva, purunedes tuhandeteks tükkideks. 150 inimest on hukkunud. Uudis levib kiiresti üle maailma.
Kõigest kaks päeva hiljem selgub kohutav tõsiasi: Andreas Lubitz on endale nime teinud külmaverelise enesetapjast massimõrvarina.

Niipea, kui lennuki kapten oli piloodikabiinist korraks lahkunud, täpselt kell 10.30 ja 55 sekundit programmeerib Lubitz autopiloodi ümber. Lennuki kurssi endiseks jättes, keerab ta valget nuppu, muutes lennukõrgust 38 000 jalalt 96 jalale – napilt 30 meetrile. Lennuk hakkab laskuma kiirusega 1000 meetrit minutis. Lubitz istub oma parempoolsel istmel ja ignoreerib tugevaid koputusi uksele, samuti kapteni tungivaid nõudmisi kohe uks avada. Ta ignoreerib lennuki kompuutrisignaale, mis maa lähenedes hoiatavad „Pull up! Pull up!“ Musta kasti helisalvestisel on kuulda vaid Lubitzi rahulikku hingamist. Ta ei ütle ühtegi sõna. Helisalvestuse lõpus on kuulda salongist kostvaid reisijate karjeid… Andreas Lubitzi tegu oli küll kohutav, kuid mitte ainulaadne.

Õhusõidu ajaloost on teada veel mitu taolist juhtumit.
29. novembril 2013 startis Mosambiigis lennukompanii LAM Embraer 190 (C9-EMC, lend 470) lennule Angolasse. Lennuk oli kõigest üks aasta vana ja funktsioneeris laitmatult. Kuid poolel teel sööstis lennuk järsult alla. Hukkus 33 inimest. Uurijatel õnnestus selle katastroofi kulg täpselt rekonstrueerida. Lennuk lendas 38 000 jala kõrgusel, kui teine piloot tegi pissipausi ja lahkus kabiinist. Kapten, kellel olid abieluprobleemid ja kes oli kaotanud poja, jäi üksinda. Kolm korda muutis ta lennukõrgust, ikka madalamale ja madalamale. Helisalvestiselt on kuulda, kuidas teine piloot taob rusikatega mitu minutit vastu piloodikabiini ust. Kapten ei reageeri ka lennujuhtide katsetele temaga raadio teel ühendust saada. Vastupidi, kapten laskis välja tagatiivad, et lennuki laskumist kiirendada. Lõpuks õnnestus teisel piloodil kabiini pääseda, kuid oli juba hilja – lennuks sööstis vastu maad. Sedalaadi „laiendatud enesetapu“ kohta võib veel paar näidet tuua.

31. oktoobril 1999 tõusis New Yorgi lennuväljalt õhku Egypt Airi Boeing 767, (SU-GAP, lend 990) ja võttis kursi Kairole. Kõigest 20 minutit pärast õhkutõusmist tuli asenduspiloot Gamil El-Batouti (59) piloodikabiini ja nõudis kangekaelselt luba võtta üle lennu esimene etapp. Kui kapten Mahmoud El Habashy läks tualetti, jäi El-Batouti üksinda piloodikabiini. 100 sekundit pärast kapteni lahkumist lülitas ta välja mootorid ja autopiloodi, mispeale juba 10 000 meetri kõrgusele jõudnud lennuk hakkas järsu nurga all kiiresti langema. Kell 1:49:45 jõudis kapten piloodikabiini tagasi ja püüdis juhist enda poole sikutades lennukit n-ö kinni püüda, kuid see tal ei õnnestunud. Alles tagatiibade väljalaskmisega õnnestus kaptenil 5000 meetri kõrgusel lennuk taas kontrolli alla saada. Siis aga lõppes elektrivool ja mustad kastid edasist enam ei registreerinud. Radarid fikseerisid siiski, et lennuk tõusis uuesti 7300 meetri kõrgusele, kuid puuduva reaktiivtõuke tagajärjel vähenes taas kiirus ja lennuk hakkas langema, kusjuures kerest eraldusid osad, samuti vasak mootor. Tervelt 11 korda kordas El-Batouti: „Ma loodan jumalale!“.
96 kilomeetri kaugusel Nantucketist sööstis Boeing Atlandi ookeani, hukkusid kõik 217 pardal olnud inimest. USA spetsialistid leidsid, et tegemist oli teise piloodi laiendatud enesetapuga, kuid Egiptuse spetsialistid ei ole seda seisukohta mingil põhjusel tänini aktsepteerinud.
Silk Airi Boeing 737 (9V-TRF, lend 185) oli kõigest aasta vana ja funktsioneeris laitmatult, kui ta 19. detsembril 1997 10 600 meetri kõrguselt alla sööstis. Kõigest minut hiljem tungis lennuki nina maasse. Hukkus 104 inimest. Uurimine näitas, et kapten Tsu Way Ming oli suunanud lennuki vertikaalselt alla. Ülekoormuse tagajärjel, kui lennuk oli ületanud helikiiruse, hakkas see õhus lagunema.

Ja siiani on jäänud mõistatuseks Indoneesia Malaysia Airlinesi Boeing 777 (lend MH370) kadumine 8. märtsil 2014. Mitte keegi ei tea, mis lennuki pardal juhtus. Võimalik, et tegemist oli tehnilise rikkega, kuid ei saa välistada ka piloodi enesetappu.
Pilootidel on põhjust oma psüühilisi probleeme varjata. Niipea, kui piloot peaks oma depressioonidest ja psühhoosidest tööandjaid informeerima, vallandataks ta päevapealt. Andreas Lubitzi puhul on teada, et depressiooni tõttu katkestas ta kuus aastat tagasi ka piloodi väljaõppe. Kuid hiljem tunnistasid Lufthansa arstid ta sellegipoolest „fit to fly“. Lubitzi julm tegu hämmastas kõiki teda tundnud inimesi. Võib-olla küll tema tuttavaid, kuid mitte selle loo autorit. Arvukatel internetis ja ajakirjanduses avaldatud fotodel Lubitzist hakkab kohe silma, et see mees on juba aastaid kannatanud kroonilise depressiooni all, mis on sõna otseses mõttes talle näkku kirjutatud. Inimese nägu on aga tema hinge peegel. Või tuleme korraks tagasi Anders Breiviki juurde. On ilmselge, et see mees on ebanormaalne, vaimuhaige, kuid ometi tunnistasid psühhiaatrid ta üldsuse survel süüdivaks. Breiviki kui hullumeelse tegutsemises oli veel üks „loogikaviga“. Asi on selles, et ka hulludel on oma – tõsi küll –, vildakas loogika. „Normaalne“, immigrante kogu hingest vihkav äärmuslane oleks tule avanud mõnes mošees või immigrantide ühiselamus. Asjaolu, et Breivik tappis oma rahvuskaaslasi, näitab üheselt, et ta polnud täie mõistuse juures. Koos temaga oleksid pidanud süüpingis istuma ka teda süüdivaks tunnistanud psühhiaatrid!

Kuid millal ja mis asjaoludel Andreas Lubitz ära pööras? Pole mõtet siinkohal kogu tema teadaolevat elulugu ümber jutustada. Teda tundnud inimesed kinnitavad nagu ühest suust, et Lubitz ei hakanud mitte millegagi silma. Ta oli keskpärane figuur igas mõttes. Kui just see, et ta oli igas mõttes silmatorkamatu, on võtmeks tema psüühiliste probleemide mõistmisel.
Saksa ajaleht „Bild“ intervjueeris Lubitzi kauaaegset tüdrukut, stjuardess Mary W.-d (26), kes lendas koos oma kavaleriga 2014. aastal viie kuu jooksul läbi kogu Euroopa. Mary sõnul kohtusid nad esimest korda salaja, sest idee töökoha romantikast tundus olevat raske. Tema sõnul oli Lubitz väga üksik inimene. Mary: „Lennul oli ta väga tore ja avatud inimene, eraelus aga väga pehme mees, kes vajas armastust. Me rääkisime alati palju tööst. Töösuhted muutsid teda. Tal polnud piisavalt raha, oli mures lepingu jätkumise pärast, liiga suur surve. Ma ei saanud kunagi aru, mida ta silmas pidas, aga nüüd on kõik selge.“ Lennusaatja sõnul oli Lubitz piinatud karakter ja ta jättis mehe maha tema isiklike probleemide ja tujuka käitumise pärast, mis teda hirmutas. Mary sõnul painasid Lubitzit ka õudusunenäod. Ta võis keset ööd üles ärgata ja karjuda: „Me kukume alla!“ Lubitz ei rääkinud tüdrukule kunagi oma psüühilistest probleemidest, ta mainis vaid seda, et saab psühholoogilist ravi. „Kord lukustas ta end pikaks ajaks vannituppa. Ta oskas väga hästi teiste inimeste eest varjata seda, mis tema sisemuses tegelikult toimus,“ märkis Mary, kes usub, et teab, mis Lubitzi tema teoni lõpuks tõukas. „Ta mõistis, et tema lootus saada kord Lufthansa lennukikapteniks oli tema vaimse tervise probleemide tõttu võimatu.“ (Ka hakkas Lubitzi nägemine halvenema. Autori märkus.)
Kuigi Lubitz läks tüdrukust lahku, püüdis ta teda pingsalt tagasi võita. Meeleheitliku viimase pingutusena ostis surmapiloot Maryle uhiuue Audi, aga naine keeldus seda vastu võtmast. Pärast lennukatastroofi meenusid Maryle sõnad, mida Lubitz oli talle eelmisel aastal öelnud: „Ühel päeval teen ma midagi, mis muudab kogu süsteemi. Siis teavad kõik mu nime ja mind mäletatakse.“

Nii et siis ikkagi 21. sajandi Herostratos?! Me ei tea, mis mõtted ja mõttekesed Lubitzi peas liikusid, kuid on pisut üllatav, et 21-aastast noormeest tabas nii tugev depressioon, et ta oli sunnitud piloodiks õppimise katkestama. Sellises eas inimene sõna otseses mõttes pakatab elurõõmust ja optimismist, ükski raskus ega probleem ei näi ületamatuna. Pole võimatu, et Lubitzil oli lausa sünnipärane eelsoodumus depressiooniks, pealegi oli ta armetu enesehaletseja, kes tundis tugevat vajadust tähelepanu, armastuse ja helluse järele, mis tal paraku kogemata jäi.
On pessimistliku ellusuhtumisega inimesi, kes alati ja kõikjal kalduvad nukrameelsusele ja murelikkusele. Sellised inimesed reageerivad sündmustele – isegi tühistele ebaõnnestumistele isiklikus elus – tugevate emotsioonidega, neid aga välises käitumises ei avalda. Lubitz kannatas kõigile lisaks haigusliku kurvameelsuse all. Sageli jäävad sellise haige tundeelus toimuvad muutused ümbrusele tähelepanematuks. Haige meeleolu võib pikema aja jooksul olla rõhutud ja nukker, ilma et tema perekonnaliikmed või kaaslased seda märkaksid. Sageli juhtub, et haige tundeelu nihkeid küll märgatakse, kuid neile ei omistata erilist tähelepanu või seostatakse neid olustikuliste faktoritega. Oluline on silmas pidada isikupärast kalduvust teatud meeleolu tüübile. Asi on selles, et nii mõnigi sügava depressiooniga inimene suudab oma meeleolu alanemist varjata, mistõttu tema dramaatiline samm (suitsiidikatse, suitsiid) võib isegi lähedastele olla täielikuks ootamatuseks.
Kahjuks ei ava selline haige ennast ka mitte psühholoogile-psühhiaatrile. Olukord on seda komplitseeritum, kui haige teadlikult tahab varjata oma deprimeeritud meeleolu. Lubitzil oli põhjust oma depressiooni ulatust varjata, sest ta kartis väga piloodilitsentsist ilma jääda.
Introvertsed inimesed on sageli lausa äärmuslikult kinnised ega räägi mitte kellelegi, mis neid tegelikult vaevab või mis on neile probleemiks. Näiteks sarimõrvarite elulugudest selgub, et nad kõik on olnud armetud hädavaresed-enesehaletsejad, kellel on tõsiseid probleeme suhtlemisega ükskõik millisel tasandil ja kes sageli dramatiseerivad üle kõikvõimalikke ebaõnnestumisi oma isiklikus elus.
Kõik poisid on mingil ajal tahtnud saada kas piloodiks, astronaudiks või tuletõrjujaks. Ja pole midagi katki, kui lapsepõlveunistus ei täitu. Kuid Lubitzi soov ilmtingimata piloodiks saada näis olevat aja jooksul muutunud lausa kinnisideeks. Lubitz elas isegi seda raskelt üle, et kord piloodiks saades ei määratud teda kohe kapteniks kauglendudele, vaid teda „loksutati“ teise piloodina Euroopa liinidel. Ta oli oma psüühilistest probleemidest täiesti teadlik.
Depressioon on väga tõsine haigus ja vajab asjatundlikku ravi. Depressioon võib ka korduda. Spetsialistide hinnangul kannatab Saksamaal 2–4 miljonit inimest depressiooni all ja ka selle põhjusi on palju. Seda enam jääb õhku küsimus: kui Lubitzit tabas juba nii noores eas tõsine depressioon, siis kas oli ikka tark tegu teda piloodiks lubada? Ja kas ta kannatas ainult depressiooni all? Oma depressioonist oli ta küll informeerinud Lufthansat, kuid mitte selle tütarfirmat Germanwingsi. Veel on selgunud, et suitsiidimõtted vaevasid Lubitzit juba aastaid tagasi. Tõsi, paljud raske depressiooni all kannatavad inimesed sooviksid, et nende piin kiiremini lõpeks, kuid Lubitzi puhul ei oleks õige väita, et tema tegu oli ajendatud ainult depressioonist. Kas tegemist oli diagnoosimata jäänud vaimuhaigusega? Me ei tea seda.
Lubitzi väärastunud tundelu oli peidus nii sügavas alateadvuses, et mitte keegi ei osanud aimata, mis tema peas toimub. Mingil ajal hakkasid teda painama mõtted enesetapust, mingil hetkel muutusid need püsivaks, ja siis, sobival hetkel kukutaski ta lennuki alla. (Nüüdseks on teada, et Lubitz katsetas kontrollitud laskumist katastroofile samal päeval eelnenud lennul Düsseldorfist Barcelonasse. Ta viis A320 korduvalt laskumisse ja tõi selle taas üles. Lennuki kapten lahkus kokpitist ilmselt ka sellel lennul. Kokpiti andmed näitavad, et kapten lahkus Düsseldorfi-Barcelona lennul kokpitist umbes neljaks ja pooleks minutiks. Veidi pärast kapteni lahkumist muutus lennu „valitud kõrgus“ kiiresti ning oli mitmel korral vaid 30 meetrit. Selgus, et lennuk ei laskunud selle perioodi jooksul kordagi järsult ning võib arvata, et reisijad ega ülejäänud meeskonnaliikmed ei pruukinud midagi märgata.)
Tegelikult oli Lubitzi tegu pikaajalise protsessi resultaat. Selles mõttes sarnaneb Lubitz klassikalisele amokijooksjale: ta mõjus isegi rahuliku inimesena, kellel ei paistnud mingeid probleeme olevat. Tegelikult pulbitses temas tohutu raev. Juba lapsepõlves alguse saanud konfliktid, depressioonid ja kompleksid olid jäänud välja elamata. Ka Lubitz valas endasse kogunenud raevu inimestele, kellel polnud tema probleemidega mingit pistmist. Elule jalgu jäänud inimesena, kes ei suutnud enam endaga toime tulla ja kelle kogu energia kulus veel ainult enesehaletsusele, otsustas oma elule lõpu teha.
Lubitzi korteri läbiotsimisel leiti prügikastist puruksrebitud haigusleht. Tegemist oli arsti kinnitusega selle kohta, et Lubitz ei sobi enam piloodiks, vaid vajab statsionaarset psühhiaatrilist ravi. Arsti otsus oli kirjutatud kaks päeva enne traagilist sündmust. Lubitz oleks pidanud minema kohe oma ülemuste juurde ja arsti otsuse ette näitama. Selle asemel viskas ta dokumendi prügikasti ja otsustas sooritada laiendatud enesetapu – ennast koos lennukiga alla kukutada.
Ent kuna Lubitz oli tüüpiline argpüks, ei söandanud ta kuidagi kätt enda vastu tõsta. Järelikult oli vaja „julgust koguda”. Lennuki allakukutamine täitis seega kahte eesmärki: Lubitz sai teisi tappes oma viha, pettumust ja hirme välja elada, „kurjale maailmale” kätte maksta, ja teades, et koos temaga hukkub veel 149 inimest, oli juba kergem surra…

* * *

Andreas Lubitz ei olnud esimene hädavares, kes otsustas enesetapuga lennuki alla kukutada. 7. septemril 1987 tõusis Los Angelese lennuväljalt õhku Pacific Southwest Airlines (PSA) BA-e 146 (N350PS, reis 1771), et lennata San Frannciscosse. Umbes kell 16.15, kui lennuk lendas 6600 meetri kõrgusel, algas tragöödia. Lennukis viibinud 35-aastane David Burke avas revolvrist tule. Samas lennukis viibis tema endine ülemus, 48-aastane Ray Thomson, kes oli Burke 19. novembril vallandanud, kuna ta olevat lennukilt pärit kokteilide ülejääke maha sahkerdanud. Tööpäeviti lendas Thomson mõlema linna vahet. Oletatakse, et mingil hetkel avas Burke tule pilootide pihta, laskis maha ühe lennusaatja ja seejärel iseenda. Lennuk kukkus alla. Hukkusid kõik 43 reisijat ja viis meeskonnaliiget. Rusude vahelt leiti tühjakslastud magasiniga Smith & Wesson tüüpi revolver, mille küljes oli tükk inimese sõrmest. Selle jälg vastas David Burke sõrmejäljele. Kaks nädalat pärast seda tragöödiat muudeti lennuohutuse eeskirju. Edapidi hakati ka lennukite meeskondade liikmeid ja nende pagasit enne väljalendu läbi otsima.

* * *

Saatuse iroonia on selles, et just pärast 2001. aasta 11. septembri terroriakti kasutusele võetud abinõud said A320 puhul saatuslikuks. Praeguste nõuete järgi peab piloodikabiini vahesein ja uks olema kuulikindlad ja pidama vastu isegi granaadiplahvatusele. Videokaamera aitab jälgida ukse taga toimuvat. Terroristil on võimatu kabiini pääseda. Kuid suures terrorihirmu tuhinas unustati sootuks üks võimalus: mis saab siis, kui vaenlane ei ole mitte reisisalongis, vaid istub piloodikabiinis? Millised ei oleks ka turvakaalutlused, on selge, et piloodikabiini uks peab olema avatav ka väljastpoolt. (Kuidas, seda ei pea terrorist muidugi teada saama.) Inimesele on paraku omane õppida vigadest, nüüd kehtestas siis ka Lufthansa nõude, et piloot ei tohi piloodikabiini kunagi üksinda jääda. Tõsi, kokpitis viibiv pilooti ajutiselt asendav meeskonnaliige ei suudaks enesetapjat takistada, kuid tema kohalolekul oleks enesetapjat moraliseeriv ja distsiplineeriv või isegi pidurdav mõju. Võimalik, et ka Andreas Lubitz oleks meeskonnaliikme juuresolekul oma plaanist loobunud…

Tunnuspildil: Kurva kuju rüütel Andreas Lubitz.

©Peter Hagen