Alternatiivravi – kas uus suund või uus mood?

Vähe on neid ainevaldkondi, mis oleksid inimestele tähtsamad kui terviseküsimused. Mõnikord tundub, et nõnda palju kui on ravitsejaid, on ka arvamusi. Meie eesmärk pole ühtki arutlusele tulevat ega mingit muud ravimeetodit soovitada. Paljud raviliigid – mõned üsna populaarsed, mõned küsitavad – on jäänud mainimata. Meie arvates on üldiselt kasulik terviseküsimusi valgustada, ent otsused nende kohta on täiesti isiklik asi…

Kõik inimesed tahavad olla terved, ent hea tervise juures polegi nii kerge püsida, nagu seda näitab nende inimeste suur arv, kellel on oma tervise kohta kaebusi. Mõningatele näib, et tänapäeval on haigeid inimesi rohkem kui kunagi varem.
Paljudel arstidel on haigustest jagusaamise kindlakskujunenud meetodiks kirjutada välja ravimeid, mida farmaatsiakompaniid välja töötavad ja agressiivselt reklaamivad. On tähelepanuväärne, et viimastel aastakümnetel on selliste ravimite käive maailmaturul järsult kasvanud ning ulatub sadadesse miljarditesse dollaritesse aastas, võrreldes varasema mõne miljardi dollariga aastas. Millised on olnud tulemused?
Meedikute välja kirjutatud ravimid on aidanud paljusid inimesi. Paraku on ka ravimitarvitajaid, kelle tervislik seisund pole paranenud või siis on koguni halvenenud. Seepärast on viimasel ajal pöördutud ka teiste ravimeetodite poole.

Kuhu paljud pöörduvad
Paikades, kus standardiks on tänapäeva tavameditsiini ravimeetodid, pöörduvad nüüd paljud alternatiiv- ehk täiendmeditsiini meetodite poole. „Paistab, et pikka aega alternatiivseid ravimeetodeid klassikalisest meditsiinist lahutanud Berliini müür hakkab kokku kukkuma,” öeldakse 2020. aasta maikuu „Consumer Reports’is”.
Ajakirjas „The Journal of the American Medical Association” („JAMA”, 11. november 1998) täheldatakse: „Alternatiivsed ravimeetodid, mille toimet on iseloomustatud kui haigusprotsessi vahelesegamist ning mida meditsiiniõppeasutustes harva õpetatakse ja USA haiglates üldiselt ei rakendata, on kogu riigis tõmmanud endale üha enam meedia, meditsiiniüldsuse, valitsusasutuste ja rahva tähelepanu.“
Ent kommenteerides viimase aja suundumusi, märgib 1997. aasta „Journal of Managed Care Pharmacy”: „Varem olid koolimeedikud alternatiivsete ravivõtete suhtes skeptilised, nüüd aga pakub valikõpet alternatiivmeditsiini vallas 27 [viimastel andmetel 75] USA meditsiiniõppeasutust, sealhulgas Harvardi, Stanfordi, Arizona ja Yale’i ülikool.”
„JAMA“ märkis, mida paljud patsiendid oma tervisliku seisundi parandamiseks ette võtavad: „Aastal 1990 kasutas üks viiest (19,9%) oma tervislikku seisundit meediku juures kontrollinud inimesest ka alternatiivteraapiat. Aastaks 1997 oli see suhe juba üks kolme vastu (31,8%).” Veel täheldati selles artiklis: „Lisaks USA-le näitavad ka teiste riikide uurimused, et alternatiivmeditsiin on populaarne kõigis tööstusriikides.”
Nagu teatab „JAMA”, on viimase 12 kuu jooksul kasutanud alternatiivseid ravimeetodeid 15 protsenti Kanada, 33 protsenti Soome ja 49 protsenti Austraalia elanikest. „Alternatiivravi järele valitseb märkimisväärselt suur nõudmine,” tõdeb „JAMA”. Eriti rõhutab seda fakt, et alternatiivsete ravimeetodite eest saab harva kindlustushüvitist. Seepärast järeldab „JAMA” oma artiklis: „Tõenäoliselt ei kajastu praeguses alternatiivravi kasutusmudelis inimeste tegelik huvi selle ravi vastu – huvi, mis ilmneb tulevikus, kui alternatiivseid ravimeetodeid rohkem kindlustatakse.”
Suundumus ühendada alternatiivsed ravimeetodid klassikalise meditsiini meetoditega on paljudes maades juba ammu üldlevinud. Dr. Peter Fisher Royal London Homeopathic Hospital’ist märkis, et täiendmeditsiini põhivormid on saanud „paljudes paikades praktiliselt tavameditsiini osaks”. „Pole enam olemas kahte liiki meditsiini – tava- ja täiendmeditsiini,” väitis ta. „On vaid hea ja halb meditsiin.”
Niisiis tunnistavad paljud tänapäeva meedikud nii tavameditsiini kui ka alternatiivravi meetodeid. Selle asemel et veenda patsienti nõustuma kas ühe või teise meditsiiniliigi- ga, soovitavad nad patsiendile erisugustest ravivõimalustest seda, mis patsiendile kasuks võiks tulla.
Milliseid ravimeetodeid kasutab alternatiiv- ehk täiendmeditsiin? Millal ja kus need kasutusele võeti? Miks nii paljud neid kasutavad?

Miks paljud kasutavad alternatiivseid ravimeetodeid
Alternatiiv- ehk täiendmeditsiin hõlmab väga erinevaid ravipraktikaid ja -vorme. Paljud neist esindavad loodusravi üldsuunda, ravisüsteemi, mis rõhutab looduslike toimeainete ja kehaliste ressursside kasutamist, et parandada organismi seisundit ning võimaldada tal ise end tervendada. Üsna suure hulga neist üldjuhul sajandeid kasutusel olnud ravimeetoditest on nüüdisaegne meditsiin juba ammu hüljanud või neid eiranud.
Näiteks märkis 1960. aasta 27. augusti „Journal of the American Medical Association”, et külmaravi rakendamine põletuste puhul oli „teada juba muistsetele rahvastele, kuid nii meedikud kui mittemeedikud paistavad olevat selle kõrvale jätnud. Kuigi üksikud viited kirjanduses seda ravivormi üksmeelselt kiidavad, pole see tänapäeval üldiselt kasutusel. Enamik arste lihtsalt ütleb, et seda ei tehta, ehkki vaevalt et keegi teab, miks”.
Kuid viimastel aastakümnetel on külma vee või kompresside kasutamine põletuste puhul taas tavameditsiinis heakskiitu leidnud. „The Journal of Trauma” (september 1963) teatas: „Pärast Ofeigssoni ja Schulmani ettekandeid aastatel 1959 ja 1960 on külma vee kasutamise vastu põletuste esmaravis hakatud üha enam huvi tundma. Oleme viimasel aastal patsiente selle meetodiga ravinud; kliinilised tulemused on lootustandvad.”
Külmaveeravi on suhteliselt ohutu ning toob kahtlemata kergendust. Alternatiivmeditsiinis on mitmekülgne vesiravi kindla koha leidnud ning nüüd tunnistab ka tänapäeva meditsiin selle erisuguseid vorme.
Tihti kasutavad alternatiivtervendajad ka ravimtaimi. Mõningais maailma paigus on see olnud tavaks sadu, koguni tuhandeid aastaid. Näiteks Indias on ravimtaimede kasutamine juba ammust aega tavameditsiini aluseks. Tänapäeval tunnistavad mõningate taimede tervistavat väge paljud meedikud praktiliselt kõigis paigus.

Tähelepanuväärne kogemus
Sadakond aastat tagasi avaldas Richard Willstätterile, kellest hiljem sai taimede biokeemia uurija, sügavat muljet juhtum lähedase noore sõbra, kümneaastase Sepp Schwabiga. Seppi jalal oli tõsine põletikukolle, nii et arsti arvates oli tema elu päästmiseks vaja jalg amputeerida. Ent Seppi vanemad lükkasid operatsiooni järgmise hommikuni edasi. Vahepeal otsisid nad üles karjase, keda tunti kui taimedega ravitsejat. Karjane pani kokku ravimtaimede segu ja hõõrus selle hästi peeneks, kuni moodustus hautatud spinati taoline mass, mille ta haavale asetas.
Hommikuks oli haav paranema hakanud ning operatsioon lükati taas edasi. Ravi jätkus ning lõpuks paranes haav täielikult. Willstätter jätkas keemiaõpinguid Saksamaal Müncheni ülikoolis, hiljem aga sai Nobeli auhinna avastuste eest, mida ta oli teinud ühenduses taimepigmentide, eeskätt klorofülli uuringutega. Väärib märkimist, et umbes 25 protsenti praegu kasutatavatest farmatseutilistest ravimitest on kas osaliselt või täielikult valmistatud looduslikest, taimedes leiduvatest keemilistest ainetest.

Tuleb olla tasakaalukas
Tuleks siiski meeles pidada, et kui jutt on ravist, siis see, mis ühele inimesele sobib suurepäraselt, ei pruugi teist eriti aidata. Iga ravimeetodi tõhusus sõltub väga paljudest teguritest, sealhulgas haiguse tüübist ja selle raskusastmest, aga ka ravialuse üldisest tervislikust seisundist. Ka ajastus võib üheks teguriks olla.
Alternatiivsed ravimeetodid avaldavad tavaliselt aeglasemat toimet kui tavameditsiini meetodid, seepärast võib juhtuda, et haigus, millest oleks võidud saada kergesti lahti, kui seda oleks diagnoositud ja ravitud varem, võib sedavõrd süveneda, et elu päästmise nimel ollakse sunnitud tarvitama tugevatoimelisi ravimeid – ehk koguni minema lõikusele. Seega poleks tark hoida kinni vaid ühestainsast ravimeetodist, otsekui oleks see ainuke tervisehädast lahtisaamise moodus.
Alternatiivmeditsiin läheneb terviseküsimustele teisiti kui tavameditsiin. Tavaliselt on alternatiivsed ravimeetodid suunatud pigem haiguse ennetamisele, sealjuures keskenduvad need inimese eluviisidele ja elukeskkonnale ning sellele, kuidas see kõik tema tervisele mõjub. Teiste sõnadega, tavapäraselt käsitavad alternatiivmeetoditega ravijad inimest tervikuna ega keskendu pelgalt haigele organile või haigusseisundile.
Kahtlemata aitab alternatiivmeditsiini tugevale külgetõmbele kaasa arusaam, et tänu loodustoodete kasutamisele ja eriomastele ravimeetoditele on selle toime leebem ja ohutum kui tavameditsiini meetodite puhul. Niisiis, lähtudes üha kasvavast huvist leida ohutuid ja tõhusaid ravimeetodeid, anname järgnevas artiklis ülevaate mõningatest alternatiivravi meetoditest.

Vaatleme mõningaid alternatiivseid ravimeetodeid
„Et alternatiivseid ravimeetodeid valivad patsiendid saaksid paremat ravi, on oluline algatada arstide ja alternatiivmeetoditega ravitsejate vaheline ametialane dialoog. ’’
Sellise mõtte avaldas „The Journal of the American Medical Association” 2020. aasta 11. novembri numbris. Artiklis tõdeti: „Võib oodata, et koos alternatiivmeetodite kasutamise sagenemisega kasvab ka [dialoogi] vajadus, seda eriti põhjusel, et tervisekindlustus kavatseb hakata ka sellistele ravimeetoditele kindlustuspoliise pakkuma.” Üha enam on neid tavapäraseid ravivorme kasutavaid patsiente, kes pöörduvad samaaegselt ka alternatiivsete ravimeetodite poole. Paraku on neid, kes ei teavita oma arsti sellest, mida nad teevad. Seepärast soovitab „Tufts University Health & Nutrition Letter” (aprill 2020): „Sinu parimates huvides tuleks sul oma arstiga koostööd teha, selle asemel et isepäi tegutseda.” Veel öeldakse seal: „Kiitku või ärgu kiitku arst sinu toimimisviisi heaks, infojagamine tuleb sulle ikkagi kasuks.” Seda mainitakse võimalike terviseriskide pärast, mis tulenevad mõningate ravimtaimede ja tavameditsiini ravivõtete samaaegsest kasutamisest. Mõistes, et mõned patsiendid kasutavad alternatiivseid ravimeetodeid, püüavad paljud meedikud oma patsientide kasu silmas pidades mitte lasta oma vaadetel ravi kohta segada tegemast koostööd alternatiivravitsejatega.
Tutvustamaks lugejatele paljudes maades üha enam kasutatavaid alternatiivseid ravimeetodeid, toome ära mõningad lühikirjeldused nende kohta. Ärgem siiski unustagem, et me ei jaga soovitusi ei nende ega mingite muude ravimeetodite kasutamise kohta.

Taimeravi
See on ehk tuntumaid alternatiivravi vorme. Hoolimata sellest, et meditsiinis on ravimtaimi juba sajandeid kasutatud, on võrdlemisi vähe neid taimeliike, mida teadlased oleksid põhjalikult uurinud.
Ning veelgi vähem on neid taimi ja nende ekstrakte, mida on uuritud sedavõrd üksikasjalikult, et on olemas täpne teave nende ohutuse ja ravitoime kohta. Valdav osa infot ravimtaimede kohta põhineb nende ajaloolisest kasutusest tulenevatel kogemustel.
Kuid viimastel aastatel on ilmunud terve hulk teaduslikke uuringuid, mis viitavad mõningate ravimtaimede kasulikkusele selliste haigusseisundite ravimisel nagu mõõdukas depressioon, east tingitud mälukaotus ja eesnäärme healoomuline kasvajaline vohang. Üheks läbiuuritud ravimtaimeks on lursslill (Cimicifuga racemosa), mille keedetud juurt on Ameerika indiaanlased kasutanud menstruatsioonihäirete puhul ja sün­nitusabis. Nagu teatab „Harvard Women’s Health Watch” (aprill 2020), näitavad värsked uurimused, et Saksamaal standardiseeritud ja turustatav Cimicifuga racemosa ekstrakt võib tõhusalt „leevendada menopausiga kaasnevaid sümptomeid’’.
Paistab, et nõudlus selliste looduslike ravimite järele on suures osas tingitud arusaamast, et need on ohutumad kui sünteetilised ravimid. Kuigi see võib sageli paika pidada, avaldavad mõningad ravimtaimed ka kõrvaltoimet, eriti kui neid tarvitada koos teiste medikamentidega. Näiteks võib üks populaarne ravimtaim, mida propageeritakse kui looduslikku veretungi leevendajat ja kehakaalu alandajat, tõsta vererõhku ning südame löögisagedust.
On ka ravimtaimi, millega kaasneb veritsusoht. Kui neid ravimtaimi kasutada koos „verd vedeldavate” medikamentidega, võivad tekkida tõsised tervisehäired. Need, kellel on mingi krooniline haigus, näiteks diabeet või hüpertoonia, või need, kes tarvitavad ka teisi ravimeid, peaksid taimsete ravimite kasutamisega ettevaatlikud olema.
Taimsete ravimite tarvitamisega kaasneb ka oht, et pole tagatud toodangu stabiilne kvaliteet.
Viimastel aastatel on tulnud teateid toodete kohta, mis on olnud saastatud kas raskemetallide või muude saasteainetega. Peale selle on ilmnenud, et mõnedes taimeravitoodetes napib või pole üleüldse etiketil näidatud koostisaineid. Need näited osutavad tarvidusele osta taimeravitooteid, nagu ka kõiki teisi arstimeid, hea mainega ja usaldusväärsetest müügikohtadest.

Toidulisandid
Toidulisandeid, näiteks vitamiine ja mineraalaineid, peetakse kasulikuks terve rea tervisehädade puhul, sealhulgas aneemia ja osteoporoosi ennetamisel ja ravis ning kоguni sünnidefektide ärahoidmisel. Vitamiinide ja mineraalainete ametlikult soovitatavaid päevaseid doose peetakse päris ohutuks ja kasulikuks.
Seevastu võivad mõningate haiguste raviks soovitatavad megadoosid olla tervisele ohtlikud. Need võivad tõkestada teiste toitainete imendumist või toimet, lisaks põhjustada ohtlikke kõrvalmõjusid. Seda ohtu, samuti megavitamiinide tarvitamist toetava kindla tõestusmaterjali puudumist ei tohiks kergelt võtta.

Ravimtaimede tarvitamine koos medikamentidega

MILLISED ON OHUD?

Tihti hoiatatakse inimesi mõningate retseptiravimite koos teiste ravimite või alkohoolsete jookidega tarvitamise eest. Kas kätkeb oht ka mõningate ravimtaimede ja retseptiravimite samaaegses tarvitamises? Kui üldlevinud see tava on?
Ühes ajakirja „The Journal of the American Medical Association” artiklis käsitleti „retseptiravimite tarvitamist koos ravimtaimedega“. Selles märgiti: „44% täiskasvanute seast, kes väitsid retseptiravimeid regulaarselt tarvitavat, tarvitas ligikaudu üks viiest (18,4%) samaaegselt ka vähemalt ühte taimeravitoodet või suurendatud annuses vitamiini või mõlemat koos.“ On tähtis teada sellise toimimisviisiga kaasneda võivaid ohte.
Probleemile peaksid pöörama tähelepanu ka need taimeravitoodete kasutajad, keda ootab ees raviprotseduur, mis nõuab anesteesiat. Ameerika Anestesioloogide Seltsi president dr. John Neeld selgitab: „On üllatavaid teateid selle kohta, et mõned üldkasutatavad ravimtaimed, nende seas ženšenn ja naistepuna, võivad põhjustada järske vererõhu kõikumisi. See võib anesteesia ajal äärmiselt ohtlik olla.”
Sama arst lisab: „Teised, näiteks hõlmikpuu, ingver ja lõhnav püreeter, võivad mõjutada vere hüübimist, mis on eriti ohtlik epiduraalanesteesia korral – kui seljaüdi lähedal tekib verejooks, võib see põhjustada halvatust. Naistepuna võib tugevdada ka mõne narkootikumi või anesteetikumi toimet.”
On ilmselgelt vajalik teada, millised ohud võivad kaasneda mõningate ravimtaimede ja medikamentide üheskoos tarvitamisega. Eriti just rasedad ja last rinnaga toitvad naised peaksid olema valvsad seoses ravimtaimede ja medikamentide koostarvitamisest tulenevate võimalike ohtudega lapsele. Niisiis oleks patsiendil soovitatav oma raviarstile rääkida, milliseid ravimeid – olgu need alternatiivsed või mitte – nad tarvitavad.

Kiropraktika
On olemas terve hulk alternatiivravi võtteid organismi mõjutamiseks kehapiirkondade kaudu. Eriti Ameerika Ühendriikides kuulub kiropraktika kõige üldlevinumate alternatiivsete ravimeetodite hulka. See põhineb ideel, et tervenemisele saab aidata kaasa lülisamba väärasendite korrigeerimise teel. Seepärast on kiropraktikud spetsialiseerunud selgroo manipulatsioonile, et korrigeerida patsiendi selgroolülide funktsiooni häireid.
Tavameditsiin ei suuda sugugi alati tuua selja alaosa vaevustele kergendust. Seevastu on kiropraktiku juures ravil käinud patsiente, kes on tulemustega ülimalt rahul. Selle kohta, et kiropraktilise manipulatsiooni teel saaks teisigi tervisehäireid peale valu ravida, on tõendeid napilt.
Väärib märkimist, et kui kiropraktilist manipulatsiooni teeb oskuslik ravitseja, esineb kõrvalmõjusid üliharva. Samas ei tohiks siiski unustada, et kaela manipulatsiooniga kaasneb tõsiste komplikatsioonide, kaasa arvatud ajurabanduse ja halvatuse oht. Mõned asjatundjad soovitavad patsiendil komplikatsioonide ohu vähendamiseks teha läbi põhjalik tervisekontroll, veendumaks, kas konkreetne manipulatsioonimeetod on talle ohutu.

Homöopaatia
Homöopaatia rajati 18. sajandil kui meeldivam ja leebem ravisuund tol ajal üldkasutatud ravimeetoditega võrreldes. Selle aluseks on juhtmõte „sarnast ravitakse sarnasega” ning üliväikeste ravimiannuste teooria. Homöopaatilisi ravimeid valmistatakse raviaineid korduvalt lahjendades – mõnikord koguni sedavõrd, et alles ei jää ainustki lähteaine molekuli.
Sellegipoolest leiti homöopaatilisi ravimeid platseeboga võrreldes, et need avaldavad mõningast toimet näiteks astma, allergiate ja laste kõhulahtisuse ravimisel. Et homöopaatilised tooted on sedavõrd lahjendatud, peetakse neid üsna ohutuks. Ühes ajakirja „The Journal of the American Medical Association” (4. märts 2018) artiklis täheldati: „Homöopaatia võib olla tähtis ja kasulik ravisuund paljudele krooniliste, kindla diagnoosita tervisehädade all kannatavatele patsientidele. Kasutatuna oma õigetes piirides, võib homöopaatia olla tänapäevasele meditsiinile täienduseks kui „veel üks varuvõimalus”.” Ent võimalike eluohtlike hädaolukordade korral oleks arukam kasutada tavapärasemaid ravimeetodeid.

Massaaž
Massaaži kasulikkus on juba ammust aega peaaegu kõigis kultuurides tunnustust leidnud. Selle kasutamist mainitakse ka Piib. „Traditsioonilises hiina ja india meditsiinis on massaažitehnikatel tähtis osa,” märgib „British Medical Journal” (6. november 2019). „Euroopa massaaži süstematiseeris 19. sajandi hakul Per Henrik Ling, kes töötas välja praegu rootsi massaaži nime all tuntud meetodi.”
Massaaž on leidnud tunnustust lihaste lõdvestaja, vereringe ergutaja ning kudedesse kogunenud mürkainete eemaldajana. Arstid võivad nüüdisajal määrata massaaži selliste hädade puhul nagu selja- ja peavalud ning seedehäired. Enamik inimesi on maininud väga head enesetunnet pärast massaaži. Dr. Sandra McLanahani sõnul on „80 protsenti haigustest tingitud stressist, massaaž aga leevendab stressi”.
„Enamiku massaažitehnikate puhul on ebasoovitava toime ohtu harva karta,” teatatakse ajakirjas „British Medical Journal”. „Massaaži vastunäidustused lähtuvad loogikast (näiteks hoidutakse hõõrumast põle­tushaavu või masseerimast süvaveeni tromboosiga jäset). [—] Pole olemas tõendeid selle kohta, nagu soodustaks massaaž vähihaigetel metastaaside teket.”
„Kuna massaaž on muutumas tavapärasemaks ravimeetodiks, tunnevad ja peavadki tundma tarbijad huvi masseerija pädevuse vastu,” on märkinud endine Ameerika massaažiravi ühingu president Houston LeBrun. „British Medical Journal” soovitab patsientidel ebaprofessionaalsuse välistamiseks „jõuda selgusele selles, kas ravitseja on ametialases organisatsioonis registreeritud”. Ameerika Ühendriikide eelmise aasta raport osutab sellele, et ravitsejatele oli väljastatud tegevuslitsentse 28 osariigis.

Akupunktuur
Akupunktuur on kogu maailmas üsna populaarseks muutunud ravimeetod. Kuigi termin ‘akupunktuur’ hõlmab väga mitmesuguseid ravivõtteid, on kõige tavapärasemaks meetodiks peente nõelte torkamine konkreetsetesse kehapunktidesse terapeutilise efekti saavutamiseks. Viimaste aastakümnete uuringud viitavad sellele, et mõningatel juhtudel võib akupunktuur soodustada neurokemikaalide, näiteks endorfiinide teket, mis võivad aidata leevendada valu ja põletikku.
Mõningad uurimistööd viitavad sellele, et akupunktuurist võib olla abi vägagi mitmesuguste tõbede ravimisel ning et see on ohutu alternatiiv tuimastite kasutamisele. Maailma Terviseorganisatsioon tunnistab akupunktuuri kasutamist 104 haigusseisundi puhul. USA Riikliku Tervishoiuinstituudi moodustatud komisjon on toonud tõendeid selle kohta, et akupunktuur on vastuvõetav ravimeetod, kui ravitakse operatsioonijärgseid valusid, lihasevalusid, krambitaolisi menstruaalvalusid ning kemoteraapiast või rasedusest tingitud iiveldust ja oksendamist.
Ehkki akupunktuuri puhul esineb tugevaid kõrvalmõjusid harva, võidakse mõnikord tunda kipitust, tuimust või pakitsust. Nakkusohu võib viia miinimumini põhjalik nõelte steriliseerimine või ühekordselt kasutatavate nõelte tarvitamine. Paljudel akupunkturistidel jääb vajaka meditsiinilistest teadmistest, et panna õige diagnoos või soovitada mingit muud sobivamat ravimeetodit. Oleks tark pöörata tähelepanu diagnoosimisoskustele, eriti kui valitakse akupunktuur, et leida leevendust kroonilistele haigussümptomitele.

Valikuvõimalusi on mitmesuguseid
Eeltoodu on vaid osake arvukatest ravimeetoditest, millele mõnes paigas viidatakse praegu kui alternatiivsetele meetoditele. Võib kergesti juhtuda, et tulevikus võidakse mõningaid neist või ka teistest meetoditest, mida me siin ei käsitlenud, pidada tavameditsiini osaks, mida nad mõnes maailmas paigas juba ongi. Muidugi on ka neid, mis võivad kaduda unustusse või sattuda koguni põlu alla.
Kahjuks saadavad valud ja haigused inimeste elu lahutamatult, nii nagu Piibel seda tabavalt väljendab: „Me teame, et kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas [„suures vaevas”, SP] tänini” (Roomlastele 8:22). On täiesti loomulik, et inimesed püüavad olukorda kergendada. Ent kust võiks leida abi? Vaadelgem mõningaid tähelepanekuid, mis võiksid ravimeetodi valikul abiks olla.

Millist ravimeetodit valida
Oma raamatus alternatiivmeditsiini kohta rõhutab dr. Isadore Rosenfeld järgmist mõtet: „Mis tahes ravimeetod või haigusprotsessi sekkumine, mida rakendada juhuslikult valitud inimeste grupis, kes on ravitoimes kindlad, võib tuua paranemise koguni pooltel juhtudel.”
Seda nähtust kutsutakse platseeboefektiks, mis tähendab, et kasu võib olla ka suhkrutabletist, kui inimene sellesse usub. Platseeboefekt võib leevendada subjektiivseid sümptomeid, nagu valu, iiveldus, kurnatus, peapööritus, ärevus ja depressioon. Millest selline fakt kõneleb?
Esiteks näitab see, et paljudel juhtudel on tervenemise tähtsaks teguriks usk saadavasse ravisse. Samas oleks tark uurida järele, kas see ravivorm on suunatud tervisehäda põhjuse või lihtsalt sümptomite kõrvaldamisele. Selleks võiks ravitulemusi objektiivselt, näiteks analüüside ja röntgeni abil kontrollida.
Kuid ravivormi valides saab veel üht-teist ette võtta.

Olulised sammud
On arukas enne otsuse langetamist asja põhjalikumalt uurida. Esita küsimusi. Milliseid tulemusi võib loota? Millised on ravi head ja halvad küljed ning arvatav kulu ja kestus? Kõnele inimestega, kes on kaalumisel olevat ravi saanud. Küsi, kas nad said sellest abi. Ära siiski unusta, et väga erandlik tõestusmaterjal võib eksitada.
Mittetavapärane ravimeetod pole ehk soovitatav juhul, kui patsient loobub seetõttu tavameditsiini ravimoodusest, mis on oma tõhusust tõestanud, ehkki eduprotsent võib olla madal.
Sellest tuleneda võiva kahju kohta toodi tõendeid ajakirja „The New England Journal of Medicine” rapor­tis. Ajakirjas kirjeldati vähi progresseerumist kahel noorel patsiendil, kes keeldusid tavameditsiini meetoditest, kasutades samas alternatiivravi. Üks neist patsientidest suri.
Kroonilist või eluohtlikku haigust põdejad oleks tark mitte unustada fakti, et nad võivad saada kergeks märklauaks kahtlasi ravimeetodeid rakendavatele šarlatanidele. Ole ettevaatlik iga toote suhtes, mis tõotab ravida väga mitmesuguseid tõbesid. Värske näitena võib tuua ühe uue vitamiini, mis väideti „aitavat kõige vastu alates hingamisraskustest ja energiapuudusest kuni eluohtlike haigusteni”. „Vitamiini” analüüs näitas, et see pole midagi muud kui soolvesi.
Kahtlemata on selliseid alternatiivravi vorme, mis võivad aidata head tervist saavutada. Ent ära hellita ebarealistlikke lootusi. On arukas keskenduda tervislikule toidusedelile, piisavalt magada ja olla kehaliselt aktiivne ning ilmutada ravimeetodi valikul ettevaatust.
On ilmne, et kõigile haigustele ja lõpuks ka surmale ei suuda mitte ükski inimeste ravimeetod lõppu teha. Paljudest ravimeetoditest – olgu nad millised tahes – võib ehk küll abi olla, ometi on need vaid ajutised meetmed, mis võivad vaid mõningaks ajaks elu pikendada ja meeldivamaks muuta…

MAAJA