Alkeemia hiilgus ja viletsus
2007 aasta alguses sooritati Šveitsis võimsas kiirendis tähenduslik, varakult edule määratud eksperiment. tinast märklauale paiskus prootonite vool, mis kihutas kuni subvalguse kiirusega. Kokkuvõttes saadi kuld. Ei ole tähtis, et selle hind ületab tunduvalt börsihinda, protsess ise on aga kommertslikus plaanis perspektiivitu. asja iva on selles, et tõestati alkeemia idee alusepanijate õigsus.
See on suurepärane põhjus mõtiskleda unustatud kunsti ja salastatud teadmiste „hiilgusest ja vaesusest“ Saladus tõmbab ligi.
Võõra silma eest ei kaitsnud oma märkmeid mitte ainult kullategijad ja ravitsejad, vaid ka sellised mõttehiiglased nagu Leonardo da Vinci. Tema Hammeri kollektsioonis säilitatav koodeks on kirjutatud peegelpildis. Ainult salakirjast arvatavasti ei piisanud. Geeniustest suurim kirjutas kõige järgi otsustades ühtmoodi kergelt nii vasakult paremale kui ka paremalt vasakule. Dešifreerijad pidid enne tööle asumist õppima samasugust kirjutamise moodust.
Alles nüüd hakkame aru saama, kuidas autoriteetide mõtlematu austamine meid alt vedas. Ainult armetu dogmaatik võis rääkida täielikust „keskaegsest pimedusest“. Oli pimedus, kuid oli ka valgus. Keskaeg ei piirdu kaugeltki ainult inkvisitsiooni tuleriitadega. Gooti arhitektuur, budistlike kujundite jäljendamatu plastika, Alhambra pitsid ja purskkaevud, trubaduuride hiilgavad laulud, rüütliromaanide elegantne vorm, rahvajantide sädemeid pilduv huumor – kõik see on samuti keskaeg.
Salapärasuse võlu tõmbab meid alati kaasa. Alkeemias aga, kuhu ka ei vaata, on igal pool saladus. Ja ka tema ise on – üks suur silpmõistatus, 15. sajandi omanikuta pärandus.
Salajaste laboratooriumite poeesia
Ketserliku kullategemise kunsti sünni kuupäev, nagu ka selle kodumaa, on peidetud kimmeeriliste varjude udusse. Kimmeria oli iidsete kreeklaste jaoks igavese Pimeduse maa kuskil ookeani servas ja väravaks allmaailma. Kuid see ei tähenda sugugi, et peaksime alkeemia allikaid otsima Vana-Kreeka müütidest, kuigi selles on võrdselt osalised nii Hadese hämar maailm kui Dante põrgutuled. Esoteerilises plaanis algab alkeemia suure Vana-Kreeka õpetlase ja maagi Hermes Trismegistuse traktaatidest koos Aleksandria gnostilise sümboolikaga. See esineb osana astroloogiast kui astromineraloogia ja astrobotaanika variant ning kui maagia iseseisev jagu.
Iga keskaegne alkeemik rippus natukese haaval selle kuristiku kohal, ükskõik milline petis aga spekuleeris alkeemiliste hookus-pookustega ja horoskoobi ennustustega.
Rahva jutud ei teinud nendes asjades üldse mingit vahet. Boccaccio „Decameroni“ läbib see vennaskond ühtse nimetuse „nigromante“ all, mis tähendab „nekromanti“. Delikaatne tegevus – lõhnas tuleriida järele. Siit ka alkeemiliste tekstide tahtlik salastatus. Sinna hulka kuulusid ka täiesti süütud traktaadid ravimite valmistamisest.
Kuid siin tuleb täpselt eristada kahte, õigemini kolme nähtuse külge. Tarkade kivisse uskujate kinnisus tulenes mitte ainult täiesti arusaadavatest konspiratsiooni kaalutlustest. Paljud neist uskusid tõepoolest oma muutumise katsete võluloomust. Oma aja lastena jagasid nad ainult üldist eksiarvamust ja eelarvamusi. On ju selge, et maagilised harjutused olid kõikidel rahvastel seostatud vastuvaidlematu saladuse pidamisega.
Lõpuks kolmas, viimane salastatuse külg: kõige tavalisem pettus. Tekitades rohkelt müstilist udu, petsid sajad osavad kelmid lihtsameelsete lollikeste käest välja suuri rahasummasid. Selle maailma vägevad – imperaatorid, kuningad, paavstid – sattusid ka ise sageli selle õnge otsa.
Paljudel nendest ei olnud ka endil midagi selle vastu, et tarkade kivi abil tühja riigikassat täita.
Kuid on veel üks aspekt, peaaegu kõige tähtsam. Kellelgi, olgugi et täiesti juhuslikult, õnnestus siiski tähtsaid avastusi teha. Näiteks leiutada püssirohi, soolhape, puhas piiritus. Ja siiski on keemilised ühendid, kui hinnalised need ka ei oleks, kõigest ained, millel ei ole mateeria hinge. Neil puudub võlu oreool. Kas suutis see rahuldada üksikuid fanaatikutest kullategijaid? Vaevalt.
Selgus mitte ainult ei pleegita alkeemiliste testide poeetilist sära, vaid hävitab juurelt alkeemilise idee enda. Ja kõik selle pärast, et alkeemia – ei ole mitte ainult „eelkeemia“, vaid ka kunst, mis on suguluses võlumisega, mis ei allu ratsionaalsele mõtlemisviisile. Kahesugune mõtestamine iseloomustab ka „suure teo“ (nii nimetati alkeemias elementide muutmise protsessi) varjatud üksikasjade šifreeritust. Ühest küljest on see preesterlik, kõrvalist silma mitte kannatav salastatus, teisest – kurikuulus „firma saladus“.
Ning kõige selle kohal lasub isegi meile, kaugetele järeltulijatele arusaadav hirm. Vangikong, piinamised, tapalava!
Kogu lugupidamises alkeemikute vastu ei saa neid kadestada. Peale selle, et nende hulgas oli rohkelt petiseid ja täispuhutud kaabakaid, ajasid ka võimud neid taga nagu metsloomi! Meenutagem Johann Böttgerit – nüüd juba uutel aegadel, 18. sajandil – keda hoidis vangistuses Saksimaa kuurvürst August II Tugev. Suutmata ihaldatud vabadust neetud metalli valmistamise abil välja osta, avastas õnnetu vang hiina portselani saladuse. See oli kullast kallim.
Bollstedti Albert (13. sajand), kes kandis „Teoloogias suurima“ tiitlit, Kölni ja Pariisi ülikooli professor, ei palunud oma kolleege mitte ilmaasjata olema kinnised: „ … palun sind, anun sind kõige igavese nimel, seda raamatut kõigi harimatute eest peitma. Avaldan sulle saladuse, kuid teiste eest varjan seda saladuste saladust, sest meie õilis kunst võib saada kadeduse allikaks ja esemeks. Rumalad vaatavad lipitsevalt ja samas üleolevalt meie Suurele teole, sest neile endile on see kättesaamatu. Seepärast nad ületavadki, et see on võimalik. Kadedusest närituna tegijate vastu peavad nad meie kunsti töörügajaid valerahategijateks. Ära avalda kellelegi oma töö saladusi! Hoidu kõrvaliste eest. Kordan sulle veelkord, ole ettevaatlik…“
Milline õpetatud mees ei olnud maag? Selleks peeti isegi suurt Newtonit, kes arvutas välja universumi lõpu ja tegeles salaja alkeemiaga.
Alberti hoiatus on täidetud sügavast arusaamisest inimese nõrkuste vastu ja kaastundest kolleegide suhtes, kes otsingute teel ekslesid. Skeptitsism suure teo suhtes murrab läbi justnagu tahtmatult.
Igavese nooruse retseptid
Saladuse range hoidmise poolt olid ka teised väljapaistvad „muutumise“ – transmutatsiooni meistrid: Arnaldus de Villa Nõva, Nicolas Flamel ja isegi Paracelsus, kes põlgas suurt toimingut selle jatrokeemia tõttu – suund meditsiinis, mis pani põhilise süü haiguste tekkimises keemiliste protsesside häiretele organismis ning tegi ülesandeks keemiliste vahendite otsimise nende raviks.
Paracelsus oli oma ajastu võsuke, mida tähistas järk-järguline üleminek eelteaduslikelt meetoditelt teaduslikele. Öelnud kullategemisest kui rumalusest otsustavalt lahti, jätkas ta universaalsesse ravimisse uskumist ning otsis nooruse eliksiiri. Kui uskuda legendi, siis isegi leidis selle, kuigi ei suutnud seda kasutada.
Kellele küll ei omistatud seda vahendit – Cagliostro, Casanova, Saint Germaine! Isegi ettekuulutajale Nostradamusele ja Ambroise Parele, prantsuse kuningate tohtrile. Kuid kõik need inimkonna heategijad elasid täiesti mõõduka pikkusega elu. Ei olnud nad mingid Metuusalad …
Olgu sellega kuidas on, kuid inimlike eksimuste ajalugu sarnaneb millegi poolest kivinenud sõnnikuhunnikule, milles harva teemante kohatakse. Pime ebausk, ülbe petturlus, ketserlike rituaalide järelkajad, ning lõpuks enesepimedus, mille eest ei ole kaitstud ka tänapäeva teadlane kõik see oli loomulikult olemas. Kuid oli ka midagi muud – rahva kogemuste hinnalised terakesed, mis olid tuulutatud läbi aastatuhandete sõela! Tõelised avastused, mis olid sündinud varjatud laboratooriumite pimedates kongides, kuhu võimatu otsijad endid vabatahtlikult vangistasid!
Tuletagem meelde kasvõi vaktsineerimist, mida kasutati rõugete vastu kaua aega enne seda, kui haiguse tekitaja avastati. Ja mikroobid üldse. Aga ämblikuvõrk? Aga hallitus, millega külaeided mädanema läinud haavu ravisid? Möödusid sajad ja sajad aastad, enne kui šoti mikrobioloog Alexander Fleming jõudis 1928 aastal preparaadini, mille aluseks oli seeneperekond Penicillium.
Igas, isegi tuntud šarlatani poolt koostatud pikaealisuse retseptis võisid olla komponendid, kuhu olid kogutud ühe või teise epohhi lootused. Kas ei jaga ka meie alkeemiliste imerohtude suhtes mingil määral iidset ebausku? Meenutagem kasvõi ženženi, mida ammustest aegadest peetakse panatseaks. Alles meie ajal pandi salapärane elu juur lõppude-lõpuks laboratooriumi lauale. Nüüd teame vähemalt kasvõi umbkaudu selle tarvitamise sfääri. Kahjuks ei ole see piiritu, kuidas me seda ka ei sooviks. Ei ninasarviku sarv ega eleuterokokk, mida kasutatakse praegu paljude tõmmiste retseptides, ei ole suutelised imet tegema. Kuid nende omadusi on hea teada. Ajalugu ise nagu suunaks uurijaid ühe või teise preparaadi poole. Varasematel aegadel peeti universaalseks ravimiks roosi. See on ka tänapäeval kahtlematult ravimtaim. Kui palju oli aga teisi abilisi, ei ole kahjuks teada!
Taimesegude jõud ilmneb kõige paremini segudes, kus isegi absoluutselt mürgised koostisosad muudavad täielikult oma käitumist. Selline on näiteks karumustikas, mida koos ogaõunaga kasutatakse tänapäevani edukalt astma vastu, loomulikult ühitatult teiste taimedega. Isalt pojale edasiantav sugupõlvede kogemus on kaval asi. Mitte juhuslikult ei haaranud me tavaliste vahendite järele, saades aru, et pidevalt kahurist Varblasi lasta ei ole võimalik. Vaarikatee ja pärnaõite tõmmis on palju kindlam vahend, peamine aga, aitab ohutumalt jagu saada tavalisest külmetusest kui aspiriin, mis surub alla prostaglandiinide hormoonide tootmise organismis. Kahtlemata oli mingisugune aktiivne alge „Saint Germaine tees“, millega isehakanud krahv kostitas Louis XV-ndat. Või võtkem „Cagliostro kuldne eliksiir“, millega teine suur isehakanu tugevdas Louis XVI jõudu, kes oli nii armunud oma kullakallisse Marie Antoinette` Ambroise Pare palsami üle, kes oli tõepoolest geniaalne arst, ei maksa üldse vaielda.
Must maagia? Haua sümboolika? Ka seda oli külluses
Elementide ladinakeelsed leppelühendid ja reaktsioonide üleskirjutuste süsteem tekkisid suhteliselt hiljuti. Kuni Uue ajani välja oli sellel alal absoluutne segadus. Skeletid, varesed, tõrvikud – esmapilgul täielik müstiline bukett. Samal ajal oli mõningaid sümboleid kerge dešifreerida. Need ei olnud midagi muud, kui keemiliste protsesside karakteristikad: sublimatsioon, lagunemine ja muu. Tule toime tagajärjel näiteks aine söestub, muutudes tuhaks, – must skelett ja lendgaas – tiirlev kaarnakari.
„Punane lõvi“, magisteerium, suur eliksiir, elu panatsea ja muud tiitlid, millega tarkade kivi märgistatakse, – see on midagi suuremat, kui absoluutne katalüsaator. Tarkade kivile on omistatud rohkelt imelisi võimeid, mis on võrreldavad jumaliku võimsusega. See ei pidanud mitte ainult õilistama ja ravima kive, vaid ka olema universaalne ravim, elav vesi. Selle lahus, mis oli viidud kontsentratsioonini „aurum potabile“ – „Kuldne jook“, kindlustas kõikide haiguste ravi, täieliku noorenemise ja elu pikenemise ükskõik milliseks tähtajaks. Just seepärast kuulus kuld kõikide seda tüüpi retseptide koostisesse.
Kiirendis tina kullaks muutmine, s.t. filosoofiliselt öeldes, uuel tiirul iidse idee, unistuse juurde tagasi pöördumine, tähistab mõtte liikumise katkematust, tõe otsingut.
MAAJA
