AIDSi ei ole olemas!

Juba aastaid on teadlased ja arstid avaldanud tõsist kahtlust, kas HI-viirus on olemas, kas ta põhjustab AIDSi ja kas AIDS on üldse nakkav
„Tänapäevani ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et HI-viirus põhjustaks AIDSi. On täiesti lubamatu, et arstid kirjutavad välja mürgist ravimit nimega AZT lihtsalt sellepärast, et patsiendil on veres HIV-antikehi. Ma ei saa aru, kuidas asi nii kaugele sai minna. Eksimine on küll inimlik, aga HIV-aidsi-hüpotees on üks kõikide aegade kohutavamaid eksitusi.”

Need sõnad pärinevad USA biokeemikult Kary Mulliselt, kes sai 1993. aastal Nobeli preemia, ja kelle avastatud meetodit kasutatakse üle maailma HIV-antikehade testimiseks.
Arusaamisele, et valitsevas AIDSiteoorias on midagi mäda, jõudis Mullis oma teadustööd tehes. Uurides, kuidas paremini HIV-d testida, hakkas ta otsima teaduslikke uurimistulemusi HIV ja AIDSi seose kohta. Oma hämmastuseks leidis ta, et neid ei ole. Mitte üheski teaduslikus ajakirjas ei ole avaldatud ühtegi uurimust, mis tõestaks, et AIDSi põhjustab HIV.
Mullis ei seisa oma hämmastuses üksi. Juba 1988. aastal seadis saksa päritolu USA teadlane Peter Duesberg valitseva HIV-aidsiteooria kahtluse alla. Berkeley ülikooli viroloogi Duesbergi peetakse üheks juhtivatest „aidsidissidentidest”. Isegi dr. Luc Montaigner, Pariisi Pasteuri instituudi viroloog, kes 1983. aastal HIV avastas, tunnistas mõne aasta pärast: „Arvatavasti ei saa HIV üksinda AIDSi põhjustada.” Kriitilisi hääli on palju, kuid neid ei ole kuulda. Dr. Etienne de Harven, kanada patoloog, selgitab, miks: „Teaduslikku diskussiooni aidsi üle hoiab oma kontrolli all hiiglaslik aidsitööndus, mis surub kõigest väest maha kõiki valitsevale teooriale vasturääkivaid fakte ja arvamusi.”
Vähe sellest, et pole ühtegi teaduslikku tõendit, et HIV-l oleks midagi pistmist aidsiga, on ka HIV-testid, mille alusel arstid üle maailma inimestele surmaotsuseid kuulutavad, kõike muud kui kindlad. Nad põhinevad Kary Mullise avastatud ahelreaktsioonil, kuid nagu Mullis ise hoiatab, ei tõenda see reaktsioon HI-viiruse esinemist. Niinimetatud HIV-test ei avasta viirust ennast, vaid ainult HIV-antikehi. Antikehade esinemine veres tähendab, et organism võitleb või on võidelnud viirusega. Antikehad võivad verre alles jääda pikaks ajaks pärast seda, kui viirus on täielikult hävitatud. See tähendab, et vältimatut piinarikast surma kuulutatakse inimestele, kelle veres võib-olla HIV-d enam ei olegi. Sedamööda, kuidas suur hulk „positiivse” testitulemusega inimesi elab aasta aasta järel, ilma et nende tervisel midagi viga oleks, on ka teadlased aidsi väidetavat peiteaega aastast aastasse pikendanud. Nüüd läheneb see juba kahekümnele aastale.
Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, on arvukate uurimustega tõendatud, et HIV-antikehatest annab palju valepositiivseid tulemusi. HIV-test reageerib positiivselt mitmesugustele muudele haigustele ja ravimitele. Muuhulgas on valepositiivse tulemuse tõenäosus suur rasedatel.
AIDSi ei olegi õieti õige nimetada üheks haiguseks. Terminit „AIDS” kasutatakse kogunimetusena üle 30-le täiesti erinevale haigusele (nn. indikaatorhaigusele), mis on kõik tuntud juba ammu. Seetõttu on ka eri AIDSihaigete haigusnähud täiesti erinevad. Pole ime, et seni pole leitud ainet, mis kõigi nende 30 haiguse vastu aitaks. AIDSikriitikud ütlevad, et indikaatorhaigusi tuleks ka edaspidi nimetada nende vanade nimedega ja ravida nii, nagu neid alati on ravitud.
AIDSks nimetatakse immuunsuspuudulikkust, mis esineb paljude haiguste puhul, millel ei ole omavahel midagi ühist. Immuunsuspuudulikkust ei põhjusta üks viirus, vaid mitmesugused kahjulikud välismõjud nagu alatoitlus, liigne ravimite tarvitamine, narkomaania jne. Arvatakse, et paljud „aidsi” surnud inimesed surid tegelikult HIV hävitamiseks mõeldud ülimürgiste ravimite kõrvalmõjudesse. Kuna aidsi ei põhjusta viirus, ei ole ta nakkav ega saa üle kanduda ei sugulisel teel ega vereülekandega.
AIDS levib elanikkonnas ühtlaselt nagu teised eluviisihaigused, mitte eksponentsiaalselt nagu nakkushaigused. Juhtimaks avalikkuse tähelepanu sellelt kõrvale, esitavad nii riiklikud kui ka rahvusvahelised organisatsioonid statistikat ebakorrektselt, nii et arvudest jääb esmapilgul mulje, nagu aidsi haigestumiste arv kasvaks, ehkki see tegelikult pikkamööda kahaneb. Kui aga juhtida aidsipropagandistide tähelepanu sellele, et vähemalt tööstusriikides ei ole aidsiepideemiat kuskilt näha, on neil kohe vastus valmis – see olla „turvaseksi” kampaaniate teene. Selle väite lükkab ümber kondoomide tootmise ja müügi statistika, mis tõestab, et inimeste seksuaalkäitumine ei ole muutunud ja enamik eelistab endistviisi teha „seda” ilma kummita. Nähes, et jutte AIDSi ohjeldamatust levikust arenenud riikides enam keegi ei usu, ongi aidsipropagandistid viinud epideemia üle kaugetesse arengumaadesse. Seejuures manipuleeritakse jällegi täiesti häbitult andmetega. Näiteks Aafrikas, kus HIV-teste peaaegu üldse ei tehta, sest selleks ei ole raha, on tavaline, et aidsihaigetena pannakse kirja inimesi, kellel on lihtsalt pikaajaline palavik ja kõhulahtisus.
Vaatamata miljardite dollarite suurustele investeeringutele ei ole tänapäevani selgitatud välja AIDSi tekkemehhanismi, leitud võtteid AIDSi ravimiseks, töötatud välja ravimeid ega vaktsiine. Miks on HIV-teooria oma totaalsele läbikukkumisele vaatamata endiselt nii populaarne? Võib-olla sellepärast, et AIDSihüsteeria tõttu voolavad teadusse tohutud summad. HIV-st sõltuvad paljud töökohad ja teaduslikud karjäärid. Müstilise viiruseta ähvardaks hulka saamatuid teadlasi toetusrahadest ilmajäämine ja vallandamine.
AIDS võib olla inimkonna esimene epideemia, mida ei ole kunagi olemas olnud. Kui see nii on, siis on aastaid raisatud muinasjutulisi summasid ja hävitatud inimelusid – ilmaasjata…

NB!

Homosid peetakse peamisteks nakkusekandjateks lihtsalt seetõttu, et nendel avastati immuunsuspuudulikkuse sündroom kõigepealt.
Narkomaania hävitab inimese tervise. Seda teavad kõik juba ammuilma, kuid AIDSipropagandast jääb peaaegu mulje, et narkootikumidel pole häda midagi, kui neid ainult puhaste süstaldega süstitaks.
Prostituudid ei nakata kliente AIDSi. Immuunsuspuuduslikkuse all kannatavad nendest ainult need, kes on ühtlasi narkomaanid.
AIDS ei ole suguhaigus. AIDSi põhjustavad välised mõjurid ja ta ei kandu edasi seksuaalsel teel.
Vereülekandest ei ole võimalik aidsi saada. Vereülekannet vajavatel inimestel on tervis juba niigi nõrk, sellest ka nende seisundi edasise halvenemise oht.

Peter Hagen