ADOLF HITLERI 55. sünnipäeva pühitsemine Tallinnas
Sügavamõjuline austusaktus Gloria Palace’is
„Euroopa rahvaste vabatahtlikud moodustavad oma tegutsemise ja ohvritega aluse Euroopa uuestikorraldamiseks ja seega ka omaenda rahvaste vabaks õnnelikuks tulevikuks.“ – „Eesti rahvas mõtleb tänu ja usaldusega Adolf Hitlerile“
Aktusel kõneles kindralkomissar K.-S. Litzmann
Adolf Hitleri 55. sünnipäeva tähistamiseks korraldati eile [20. aprillil 1944] pärastlõunal Rahvussotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) Eesti piirkonna juhatuse poolt Tallinnas, Gloria Palace’is pidulik aktus.
Aktusel, millel külalistena viibis arvukalt sõjaväe ja Saksa Tsiviilvalitsuse ning Eesti Omavalitsuse juhtivaid isikuid, esines sõnavõtuga kindralkomissar SA-Obergruppenführer L i t z m a n n.
Piduliku aktuse algust tähistasid fanfaaride helid, seejärel kanti ette I. Hoffmanni luuletus „Der Führer“.
Edasi mängis Ringhäälingu suur orkester P. Karpi juhatusel K. Ehrenbergi „Piduliku avamängu“ ning aktusest osavõtjad laulsid orkestri saatel ühiselt H. Baumanni „Ainult vabadusele kuulub meie elu“.
Enne ja pärast ühislaulu kanti ette Führeri ütlusi, milledes sügavalt kajastusid ta otsusekindlus ja armastus oma kodumaa vastu.
Järgnes W. Brockmeieri luuletus „Saksamaa“.
Enne kindralkomissari SA-Obergruppenführer Litzmanni sõnavõttu lauldi ühiselt H. Spitta „Püha isamaa“.
Kindralkomissar oma kõnes, tuues ülevaate Adolf Hitleri võitlusest ja tööst, ütles kokkuvõetult:
Viiendat korda tähistab saksa rahvas oma Führeri sünnipäeva ajal, mis ei ole sobiv pidude pühitsemiseks, mis aga nõuab seda enam, et me 20. aprillil üheks hetkeks katkestame töö, et uuesti teadlikuks saada selle päeva tähendusest. Mida kauem kestab sõda, seda tugevamini tunneme meie, kes me juba kolmekümne aasta eest seisime rindel, et praegused võitlused on kunagiste võitluste iseendast mõistetav jätk, et praegune sõda sai oma alguse tollal. Meie rahva saatus koondub seega ühe põlvkonna kätte. See on tänapäeval nagu tollalgi seesama juutlik võim, mis seisab meie vastas ja mis tulvil selle rassi viha ja hävitamisiha – keelab meie rahvale vabadust, õnne ja ennekõike sotsiaalset õiglust. Need on samad saksa sõdurid, kes vapralt ja truult rakendavad oma elu rahva ja kodumaa eest.
Ühes asjas aga erineb praegune aeg põhimõtteliselt ajast veerandsajandi eest: tollal oli saksa rahvas jaotatud tosinaisse parteidesse ja gruppidesse. Praegu on meil olemas ühendatud Suur-Saksa riik ja me näeme saksa rahvast nii suurena, tugevana ja sisemiselt ühinenuna, nagu ta seda varem ei ole kunagi ligikaudseltki olnud. Ennekõike aga: kord libises võit meie käest nõrga poliitilise juhtimise tagajärjel; nüüd aga teame meie, et sõda lõpeb võiduga, mis kindlustab meile ja meie liitlastele terveteks põlvkondadeks vaba, uhke ja seega õnneliku tuleviku ja mis on tähtis kogu Euroopale.
Imestusega tunneme, et me praegu suudame saavutada ja taluda lõpmatult rohkem kui tollal, jah, rohkem kui me kunagi oleksime uskunud.
Kes lõi selle ime? Mis aheldab meie rahvast tänapäeval nii kindlasti kokku, rinnet ja tagalat, seda kindlamini, mida kauemini kestavad võitlused, mida raskemaiks ja suuremaiks kujunevad ohvrid? Mis annab meile usku ja jõudu? Adolf Hitler, see ennastohverdav maailmasõjaaegne rindesõdur, tundis ära meie rahvusliku lõhestuse põhjused, mõlemad võimsad tegurid – rahvusluse ja sotsialismi. Näiliselt ühendamatud – kirjutati kumbki neist eriliste rahvagruppide poolt oma poliitilisele lipule, võitlesid miljonid kummagi nende loosungite eest, kasutasid neid omaenda huvides ja seisid surmavaenlastena teineteise vastas.
Adolf Hitler seadis endale eesmärgiks – kõrvaldada see juutliku hoolimatuse, isikliku auahnuse, isekuse ja rumaluse tagajärjel juba põlvkondade eest tekkinud lõhe, ühendada rahvas ja anda saksa inimesele tagasi usk oma tulevikku ning jõudu ja tahet võitluseks – Adolf Hitler sooritas ime.
Tema vankumatu usk oma rahva jõusse, tema sädelev veendumus Saksamaa tulevikust kiskusid ta võitluskaaslased ikka jälle kaasa ja aheldasid nad veel tugevamini tema külge.
Iga võidetud parteikaaslasega aga ei muutunud mitte ainult liikumine tugevamaks, vaid samaaegselt sepistati rahvas liikumise kaudu tugevamini kokku, nii et partei ja rahvas muutusid üheks tervikuks.
Nüüd võis see saada riiklikuks seaduseks, mida enne partei, tema alljaotuste ja organisatsioonide poolt oli rahva hulgas ette valmistatud.
Partei vaim täitis rahva ja riigi ja kui meile kunagi Adolf Hitler juba kehastas saksa rahvast – kehastab ta meile praegu ka riiki. Sest nõnda nagu ta lõi rahva ühtsuse, nõnda andis ta riigile tema au, suuruse ja jõu.
Võimsate löökidega kõrvaldati vahetult ähvardav oht. Poola, Norra, Prantsusmaa koos Belgia ja Hollandiga, Jugoslaavia ja Kreeka – me meenutame uhkusega seda võidukäiku. Ja kas polnud – pärast kõiki neid sõjakäike – Nõukogude tegevarmee purustaminegi juhtkonna ja vägede üks imetlusväärseid saavutusi.
Pole ime, kui sõja kestus ei vii meid mitte ainult üle kõrguste, vaid ka läbi nii mõnegi sügava oru. Kes elab vaid olevikus ja kel ei ole jõudu mõtelda kaugele niihästi ajaliselt kui ka ruumiliselt, see laseb end petta hetkelisest edust ja satub ebaõnne puhul kergesti meeleheitesse. Ta unustab, et see, mida me õnnetuseks peame, sageli juba natuke hiljem õnneliku arengu soodsaks aluseks muutus. Võiduka edasitungi joobumuses hõisatakse meelsasti. Kes aga ka rasketel aegadel usalduse ja võidukindla pilguga relva hoiab, põldu harib või oma pommidest purustatud maja varemeilt tööle tõttab, sellele kuulub tulevik.
* * *
Kuidas võiksime me ka kahelda või kõhelda, kuna me ju teame, et meid juhib mees, kes kõike teab ja arvesse võtab, kes tajub oma rahva hädasid ja muret, kes kaasa elab iga kaotust, mis tabab mõnda perekonda, kes ise kannatab meie linnade purustamise ja vanade kultuurivarade hävitamise pärast ja kes siiski evib veel jõudu, et nõuda võitlust ja ohvreid oma rahva suurema rahvusliku elu pärast.
Pole midagi raskemat kui võtta vastutus ühe suure rahva tuleviku eest ainuüksi endale. Mis on sellevastu häda ja mure, mis meid võiksid rõhuda? Peaks aga keegi meist vankuma argipäeva koorma või sõja löökide all siis vaadaku ta Führerile. Ümbritsetuna ustavaist kaastöölisist ja lugematute miljonite armastusest, kannab ta üksinda rasket vastutust oma rahva saatuse ja elu eest. Kuid tema usk Saksamaasse on nii tugev, tema armastus rahva vastu nii suur, tema jõud võitluseks nii võimas, tema tahe võiduks nii kindel, et ta annab meile kõigile sellest osa, kui vaatame tema peale. Kunagi pole me end tunnud olevat Führeriga nii seotud, kui sel raskel ajal, mis ühtki meist ei haara hellitavate kätega.
Koos saksa rahvaga näevad tänapäeval miljonid teiste rahvaste liikmed Adolf Hitleris vaimse ühinemise loojat, idee esindajat, mis teostub käesoleva sõja võiduka lõpetamisega ja seega nende jõudude kõrvaldamisega, kes alati on olnud Euroopa üksmeele vastu. Peagu kõigi Euroopa rahvaste vabatahtlikud seisavad koos saksa sõduriga ühise rindena enamluse vastu ning moodustavad oma tegutsemise ja ohvritega aluse Euroopa uuestikorraldamiseks ja seega ka omaenda rahvaste vabaks õnnelikuks tulevikuks.
Ka Eesti on kõigi jõududega liitunud võitlusse, et ise töötada kaasa oma saatuse kujundamisel. Sellele vaatamata oleneb see ka edaspidi Saksa diviiside vaprusest ja tegutsemisvalmidusest, kes Führeri käsul on võtnud endale selle maa kaitsmise. Seepärast mõtleb ka eesti rahvas täna tänu ja usaldusega Adolf Hitlerile, meie ühisele juhile.
Nii nagu meie siin võitlusruumi; põhjaosas, nii on täna Saksa riigi kõigis linnades ja külades ning paljudes tuhandetes muudes kohtades mehed, naised ja lapsed kokku tulnud Führeri tervitamiseks.
Me palume Kõigevägevamat, et ta kinnitaks meid usus, tugevdaks meie südant ja hinge ning kingiks meile pärast võitlusi ja ohvreid võidu, selleks et võiksid jätkuda rahu tööd, mida me Adolf Hitleri käsul oleme alustanud.
Me palume Issandat, et ta hoiaks meile alles Führeri.
Me tervitame Adolf Hitlerit truuduses ja tänus ning lõpmatus armastuses.
Pärast kindralkomissari kõnet järgnes Führeri austamine ja pidulik aktus lõppes Saksa hümnidega.
* * *
„Sõda eraldab tugeva nõrgast ja tubli mittetublist“
„Me usume Führerisse ja tema ajaloolisesse töösse“
Riigiminister dr. Goebbelsi kõne Berliini Riigiooperis Führeri sünnipäeva eelõhtul
Führeri 55. sünnipäeva eelõhtul pidas riigiminister dr. Goebbels Berliini Riigiooperis järgmise kõne:
Mitte ainult õnn, vaid ka kuulsus kõigub sõjas suurte meeste vahel siia-sinna. Sõja kestel on seega väga raske, kui isegi mitte võimatu, osaks saada lasta õiglast hinnangut üksikuile sündmusile nii poliitilisil kui sõjalisil jõutandreil.
Mis eile veel paistis kõige tarkuse ülima tipuna, on mõne nädala või kuu pärast osutunud juba põhiliseks veaks. Samuti võib juhtuda, et äsja veel lühinägelikuks ja äpardunuiks peetud ettevõte osutub õige pea kõige põhjalikumaks sügavale- ja kaugelenägelikkuseks.
Kõige varem sõja lõpul, enamasti aga veel mõni aeg hiljem, kui sõja kohta võib asuda juba ajaloolisele vaatepunktile, võib alles hinnata objektiivselt ja õiglaselt sõja määravaid faktoreid ja tema üksikjuhtumeid. Nii oli see kõigis sõdades ja arvatavasti toimub see nii käesolevaski heitluses.
Sõda võib vaid tervikuna võtte otsustamise alla. Oma aktuaalse arengu kõrval omab see ka ajaloolise arengu, ja teda peab nägema ja järgima ajalooliselt väga vilunud ning koolitatud silmaga, kui juba tema vältel tahetakse tunnetada mõlemaid. Võrdluseks näiteks olgu hinnang, mis sai osaks Friedrich Suurele tema kaasaegasetelt Seitsmeaastases sõjas, umbes aastatel 1760 kuni 1763, ja tänapäeva, s. o. ajalooline, otsus, siis paneb lausa jahmatama see haigutav vastuoksus. Oma aja otsus tema isiksuse ja tegevuse ajaloolise tähenduse kohta oli parteilikult viril ja vildak; meie tänapäeva otsus on ajalooline, seega õige ning objektiivne.
Isegi ta lähem ümbrus ei osanud tollal alati õigesti otsustada tema tegevuse motiivide üle, mis viisid võitudele või kaotustele. Sest geenius loob ja tegutseb ajaloolise instinkti ajel, mida palja arusaamisega ei saa tunnetada.
Millised käesoleva sõja sündmused on jääva tähendusega?
Suurel üle oma aja ulatuval isiksusel on aktuaalse, kõikidele nähtava ülesande kõrval täita ka nähtamatuid, ajaloolise kallakuga ülesandeid, ja need mõlemad tihtipeale ei sobi teineteisega. Sõja ajaloolistest probleemidest olenevad peaasjalikult tema raskeimad koormused ja ohvrid. Mida vähem neid sõja ajaloolisi probleeme tunnetatakse üldisuse poolt nende vajaduses ja kõrvalepääsmatus tähenduses seda enam kaldub kaasaegne generatsioon neid valesti mõistma või vältimatuiks pidama, kuna ju just see generatsioon kannab võitluse ohvreid ning raskusi.
Sellest vastuolust on tingitud otsuste erinevus, mis kaasaegne maailm teeb ajalooliste sündmuste kohta võrreldes järeltuleva maailma otsustega. See vastuolu on kõigi vähegi tuttavamate ajalooliste näidete juures lausa silmatorkav. Tänapäeval me vaevalt mõistame, kuidas mõne Aleksander Suure, Caesari või Friedrichi üle – omaaegse tegevuse kohta otsekohe selle täies sügavuses ja tähenduses selgusel ei oldud, seda enam, et meile nüüdisajal see enam üldse saladus ei ole. Just need aga, kes sellest asjaolust kõige enam on erutatud, kalduvad ka oma aja sündmusist teisiti aru saama. Need on inimesed, kes oskavad valmissündmusi ja arengut hinnata ajaloolise aspekti all, kel aga puudub võime tajuda oma aja ajaloolisi elamusi sellises hinnangus, et sellest ka järeltulev maailm ei pruugiks häbeneda.
Millised käesoleva sõja sündmused omaksid jääva tähenduse umbes saja aasta pärast? Nii raske kui seda on ennustada igal üksikjuhul, siiski võib sellest euroopa rahvaste hiigeldraamast välja koorida mõningaid põhjapanevaid arenguastmeid, millest mõninga kindlusega võib nentida, et need mõjutavad hilisemat selle sõja ajaloolist üldhinnangut arvatavasti üsna mõõduandvalt. Küsimusse tulevad seejuures vähemal määral need sündmused, mille jäljed meie tänapäeva arvestuse järgi enam-vähem võiksid kaotatud olla.
Kümme aastat pärast rahutegemist pole Saksa linnades enam purustamise jälgi
Näiteks kümme aastat pärast rahutegemist leiab küll Saksa linnades vaevalt mingeid purustamise jälgi, mida vaenlase terrorirünnаkud põhjustasid. Sellest sõjapeatükist jääb püsima arvatavasti meelsus ja hoiak, mis võitis terrori.
Kas aga Euroopa muutub bolševistlikuks või kas meil õnnestub teda selle hädaohu eest hoida ja tema rahvaid sellest surmaohust päästa, see määrab tulevase maailma kuju mitmeks sugupõlveks, kui mitte igaveseks ajaks.
Selles on siis käesoleva sõja ajalooline raskuspunkt. See mees, kes meie mandri päästab vaimlisest ja kavatsetud sõjalisest haardest, see mees on selle tohutu heitlemise lõpul, ajaloolisest vaatepunktist lähtudes, ka selle sõja võitja.
See ei muuda mingil moel asja, et tema vastasmängijad midagi ei ole jätnud katsetamata ega jäta nüüdki, et temale võimalikult raskendada tema kaugele üle meie aja mõjuvat, sõna täies mõttes ajaloolist, ülesannet, pildudes talle kaikaid kodaraisse ja takistusi teele, kasutades sealjuures kõiki nende valduses olevaid inim- ja materiaalseid jõude, et hävitada teda ennast ja tema tööd. Aga vastuoksa, seegi on siis ajaloo ees vaid tema au suurendamiseks ja tema nime surematu kuulsusega katmiseks. Sellest hetkest peale, kui haihtuvad rikutud ja põlastava sõjapoleemika ähmased udukogud, seisab ta äkki selle tohutu rahvastedraama ajaloolise ilmutisena kõigi elavate ja kõigi tulevate generatsioonide silme ees. Tema vastasmängijaist, kes olid valmis ja nõus meie mandri kahetuhandeaastast ajalugu ja tsivilisatsiooni arengut ohverdama kaosele ja stepivaimule, jääb järele vaid see, mis moodustab tausta selle inimsuuruse ja kaugelenägelikkuse säravale ilmutisele.
Kas see polnud ka meie võitluses võimu pärast niisamuti? Kui palju tookord oli Führeril tegemist nüüd ammu unustatud parteidega tema heitluses Isamaa päästmise pärast ning kui tihti püüdsid meile nende paljud asjamehed selgeks teha, et nad temaga pole mitte ainult võrdsed, vaid ületavad koguni teda kaugelt poliitilise tähtsuse poolest! Nende nimesidki ei tunta tänapäeval enam.
Jäänud on vaid ajalooline isiksus, s. t. see, kes mõjus üle aegade ja hoolimata kõigest välisest survest viis läbi oma ülesande, nii läbiviimata kui see ka paistiski tookord mitmeti olevat. See ülesanne peitis endas suure Saksa dilemma lahenduse ja tõi seega natsioonile pääsu.
Võit otsustab kõik ka tänapäeval, nagu tookordki. Kas sõja lõpp muutub Euroopa ajaloo lõpuks ja seega iga ajaloolise väärtuse lõpuks meie mõttes või jälle meie võit avab mandrile šansi uueks suureks alguseks.
Meie võime olla õnnelikud, et omame teda
Siis aga kuulub kõige selle eest suur kuulsus mehele, kes päästis Euroopa õudseima ohu eest, võitis selle lõppeks ometi kõigi oma triumfide ja tagasilöökidega ning tõi seega lunastuse omaenda maale ja tema mandrile.
See mõttekäik ei tulene mingil viisil kuulsusjanust ega mingist rahvuslikust üleolekutundest, mida tunni tõsidus täiesti peaks keelama. See on lihtsalt ajaloolise õiglustunde järeldus, mida jagavad kõik Euroopa parimad. Olen teadlik, et seega ei kõnele ma mitte ainult iga vana rahvussotsialisti, vaid ka iga õige sakslase südamest. Meie tunneme endid tänapäeval kõik ajaloolisis ülesandeis. Meie jaoks on selle sõja siht mitte ainult selge, vaid ka muutmatu ja mahatingimatu. Mida kauem sõda kestab, seda vastutustundeteadlikumalt ja fanaatilisemalt teenime seda sihti. Teenida sihti, tähendab aga järgida Füürerile, truult ja andunult kaasa tegutseda tema töös ja suunata tema järele kõigis selle sõja tormides isiklikku mõtlemist ja tegu. Meie võime olla õnnelikud, et omame teda; tema ei sisenda meile mitte ainult oma isikus kindlat usku võidusse, vaid kindlustab ka meie rahvusliku juhtimise pidevuse ja meie sõjasihtide selguse. Tarvitseb vaid heita pilku üle meie riigi piiride võõraile ning vaenlikele rahvaile, et kogu selgusega tunnetada, mis tema tähendab natsioonile ja mis ta on meile kõigile.
Võib ju mugav olla suure rahvusliku edu juures, mis pealegi on saavutatud ilma suurema verevalamiseta ning ohvriteta, seltsida hurraakarjujate ringiga ja pühitseda rahvusliku juhtimise saavutusi, mis igaühele on silmaga näha. Raskem on pikaldases raskeis heitluses natsiooni elu eest, mis nõuab kogu energiapanust ning milles keegi ei suuda end säästa perioodilistest väsimushoogudest või närvidapingutusist, jääda truuks ja vankumatult kindlaks sellele asjale, milles ilmneb sügav ajalooline mõte, kui valjult, ja kibedalt seda ka ei pea läbi viima.
Meie, vanad rahvussotsialistid, ei ole Führerit näinud kunagi mõnes muus kui selles osas, ja alati oli meie ülimaks õnneks just neil tundidel ümbritseda teda, katta tema seljatagust, kui ta pidi juhtima oma samme veel avastamata ohtlikul uudismaal, ja anda temale kindlusetunnet, et ta ei seisa sekunditki üksinda. Sellest meelsusest on tuletatud rahvussotsialistlik ühtsus, meie tänapäeva rahvusühtsuse algrakuke. Mis meie võitluse raskeil aastail oli võitleva liikumise proovitud vooruseks, see on nüüd käesolevas sõjas miljonite näidetega hädas ja ohus muutunud meie rahva õilsaks proovitud vooruseks: truudus iseendale, mis leiab nähtava, kõikidele arusaadava väljenduse truuduses Führeri vastu.
Führer on kogu rahva tahte täidesaatja
Kus oleks see võimalik niiviisi kusagil mujal, isegi Führeri saatkonnas ettetulnud muutuste puhul? Muis sõdivais mais on juhtkond klassi- või seisushuvide asjaajajaks, parlamendi enamuse poolt enam-vähem vastumeelselt toetatud ,,vajalik pahe“, sest neil paremat käsutuses ei ole, või jälle pimevihase massiterrori saavutus, kes sammub üle miljonite laipade. Meil on Führer väärt juht ja rahva tahte täidesaatja.
Sõja esimesest päevast peale kuni praeguse tunnini, hoolimata kõigest vaenulisest laimukisast, ei ole Saksamaal olnud ainsatki juhust, kus sõdur oleks oma Führerile truudust murdnud sellega, et ta töö lõpetas. Me teame, et vaenuline välismaa sellest aru ei saa ja seepärast selle tõiga seletab vägivaldse survega. Mis me rahvana ja juhtkonnana selles sõjas oleme läbi teinud ja millest jagu saanud, seda ei ole võimalik telliste abinõudega sundida. Siin peavad teissugused jõud mängus olema, truuduse ja kokkukuuluvuse jõud, mida ei mõista need inimesed, kes ise neid tundeid ei oma. Mis enne sõda oleme külvanud aastatepikkuses töös, seda lõikame nüüd selles sõjas rikkalikult solidaarsuses juht konna ja rahva vahel.
Ma pean endale võtma vabaduse selles kõnes kogu saksa rahvale kodumaal ja rindel ütelda ka isiklikult mõni sõna Führeri kohta. Mul oli õnn, nagu varem meie võitluse aegadel võimu pärast nii nagu praegu selle hiiglasliku sõja ajal paljudel ja enamuses eriti õnnelikel ja ka eriti kriitilistel tundidel olla ta vahetus läheduses. Ta on alati jäänud samasuguseks. Ma ei näinud teda kahtlevat ega iialgi vankuvat. Ta järgnes alati oma vere häälel, ja kus ta teda kutsus, seal läks ta tema teed, ükskõik missugused raskused teda saatnud oleksid. Ta paistab kõigi teiste meie aja riigimeeste hulgas silma, et ta ei ohud õigeaegselt ära tunneb ja neile siis ka julgelt vastu astub. Selle eest avaldab talle täna saksa rahvas tänu. Kogu tsiviliseeritud inimkonnal tuleb talle ükskord hiljem tänu avaldada. Kui rahva- ja riigijuhtimise alal on olemas selgeltnägemise andi, mis instinkti põhjal aimab õiget ja vajalikku, ja kui need koos vastava otstarbekuse eksimatu äratundmisega kujutavad endast kõrgeima ajaloolise juhtimise, siis on ta selle õnnelik kandja. See, et parlamentaarsed ühepäevaliblikad vastaspoolel ei taha seda tunnistada, on pigem selle tõendiks kui vastupidi.
Ka suurimat juhti ei säästa ta tegutsemises tagasilöögid ja kaotused. Need on ainsad juhud, kus ta saab end täiesti näidata. Seepärast kujutab endast sõda kõigi inimeste ja rahvaste suhtes seda rasket ja kaastundetut selektsiooni, mis eraldab tugeva nõrgast ja tubli mittetublist. Kus ei ole Saksa riik ja ta juhtimine ühega nendest proovidest toime tulnud? Kus iganes seisime me nõutult ja meeleheitlikult meid tabava saatuse jõu ees, mida me enam kuidagi pidurdada ei oleks suutnud? Ta leidis meid alati valmis olevat. Alati seisis rahva eesotsas mees, kes kogu rahvale oli hiilgavaks ja innustavaks eeskujuks, ka raskeimatele löökidele vastu pani ja oma südame tasakaalu ja vankumatusega lõpuks ka suutma õnnetuse paremuse poole pööras. Ma ei kõnele praegu sellest sageli, kuid me kõik teame seda. Iialgi varem ei ole saksa rahvas nii suure usuga vaadanud oma Führeri poole kui päevadel ja tundidel, mil talle selgus kogu selle võitluse raskus, meie elu pärast, kuid ta ei lasknud end araks teha, vaid kiindus veelgi kindlamini ja vankumatult oma eesmärkide külge. Kui me novembris 1918 komistasime ja langesime, siis ei saanud me kõigi järgnevate aastate jooksul lahti kibedast tundest, et meie enda süü aitas selleks kaasa. Seekord aga oleme me võitu pälvinud, ja ajaloo jumalanna ei saa meid temast ilma jätta.
Oleme purustanud oma vaenlaste suure lootuse
Sõda ei paku juhuseid hoopiemiseks ja tühjadeks lubadusteks. See on aeg, mil meil tuleb teostada seda, mida me varem nii sageli tõotasime. Ta on vandena meie lippudel ja vaikse tõotusena meie südameis. Kus iganes kõigis Euroopa maades meie sõdurid võitlevad või valvel on, kus iganes saksa töölised töötavad, saksa põllumehed külvavad ja lõikavad, kus iganes keerlevad mõtted meie leidurite, kunstnike ja õpetlaste otsaesiste taga Saksa riigi ja ta tuleviku eest, kus meie emad võidu eest paluvad ja meie lapsed rahulikus kindluses sellesse usuvad – kõikjal kaugetes maades ja mandritel, kõigil maailmameredel, kus sakslased hingavad, tõusevad sel tunnil tuliseimad soovid truimaist südameist Führeri eest taeva poole. See, et ta seisab meie rahva eesotsas, on meile tulevase võidu kindlaimaiks tunnuseks. Iialgi ei olnud ta meile nii ligidal kui ohu silmapilkudel, iialgi varem ei tundnud me end temaga nii seotud olevat kui siis, mil meil oli tunne, et ta meid e nii väga vajas, nagu meie teda. Me oleme seega purustanud oma vaenlaste suure lootuse. Nad tahtsid, et me ise teeksime seda, millega nad omal jõul toime ei tulnud, nimelt meid alistada. Selles peitus neile ainus võimalus meie kaotuseks. Me oleme sellest teinud oma võidu suurima šansi.
Ma olen õnnelik, et ma seda sel tunnil tohin saksa rahvale ütelda. Kui me terve aasta oleme oma virkuse ja oma vahvusega näidanud, et me oleme Führerile järgnenud, siis tahame me ta sünnipäeval kord ka südame sügavusest tulevate sõnadega tunnistada, et me talle järgneme. Me tahame talle seejuures ütelda, et ta meile on kõik niihästi praeguses valurikkas olevikus kui ka eelseisvas helgemas tulevikus. Me tahame talle soovida tervist ja jõudu ning õnnelikku kätt. Teadku ta igal ajal, et ta võib oma rahva peale kindel olla. Kui häda ja oht otse ta ees seisavad, siis seisame me veelgi tihedamini ta taga.
Me usume Führerisse ja tema ajaloolisesse töösse ning et ta seda ükskord võiduga kroonib. Mitte tema vastased, vaid tema ise on käesoleva sajandi suurmees. Sest tema andis sellele sajandile mõtte, sisu ja eesmärgi. Jaatades mõtet ja mõistes sisu, jõuame selle eesmärgini. Tema on aga teejuhiks. Tema käsib, meie järgneme.
Esimeses reas tema taga marsime meie, tema vanad võitluskaaslased. Kogenud ohtudes, karastatud õnnetustes, tugevnenud tormis ja viletsuses, kuid ka kaetud kuulsusrikaste võitude ja tulemustega, kus asub tulevase uue maailma algus, nii moodustame meie tema järel lugematute miljonite poolehoidjate tipu, kes kannavad ja kaitsevad Saksamaa tulevikku. See on rahva üritus, mida me kaitseme. Führeris leidis ta iseenda olemuse ja kuju.
Ka käesolevas võitluse elu ja surma peale on ja jääb ta meile selleks, mis ta meile ikka oli: meie H i t l e r!
* * *
RÜÜTLIRIST eesti sõdurile
Eesti SS-diviisi vabatahtlik Unterscharführer HARALD NUGISEKS sai teise eestlasena Raudristi Rüütliristi. Rüütliristi saaja on praegu ravimisel ühes sõjaväehaiglas kodumaal. Eile toimus Rüütliristi pidulik üleandmine kindralkomissari, Eesti Omavalitsuse juhi ja teiste juuresolekul
Eile [20. apr.] toimus ühe väikelinna [Türi] kohalikus sõjaväehaiglas pidulik sündmus: 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi Unterscharführerile Harald N u g i s e k s’ile [1921–2014] anti üle Rüütlirist Raudristi juure.
SS-Unterscharführer Harald Nugiseks osutas Narva rindel toimunud rasketes võitlustes erilist vaprust ning sõjamehelikku otsustusvõimet, mille tunnustusena annetati talle Führeri poolt Saksa sõjaväe kõrgeim vaprusmärk – Rüütlirist.
SS-Unterscharführer Nugiseks on seega major Rebase järele teine eestlane, kelle erilist vaprust on tunnustatud Rüütliristi annetamisega.
SS-Unterscharführer Nugiseks on aga ühtlasi esimene sõdur eestvõitlejate meeskonna hulgast ning esimene Eesti SS-diviisis üldse, kes kannab seda kõrget vaprustähist. Pidulikust sündmusest võtsid osa kindralkomissar SA-Obergruppenführer Litzmann, Eesti Omavalitsuse juht dr. Mäe, SS- ja politseijuht Eestis SS-Brigadeführer Möller, kindralinspektor SS-Oberführer Soodla, Eesti SS-diviisi komandör SS-Oberführer Augsberger, rida teisi kõrgemaid sõjaväelasi, kohaliku omavalitsuse ametikandjad ning üksuste esindajad.
Rüütliristi, mis noorele kangelasele 9. aprillil Führeri poolt annetati, andis kõrgete külaliste juuresolekul üle diviisi komandör SS-Oberführer Augsberger.
* * *
Raadio
LANDESSENDER REVAL
Laupäev, 22. aprill 1944
5. Saade Saksa sõjaväele. 6.16 Päevauudised. 6.30 Hommikukontsert (ülek.). 7. Päevauudised saksa k. 7.15 Hommikumuusika (ülek.). 8.45 Päevauudised. 9. Päevauudised saksa k. 11.30 Ajaviiteks (ülek.). 12.15 Päevauudised. 12.30 Päevauudised saksa k. 12.45 Lõunamuusika (Riia ringhäälingu ajaviiteorkester. A. Parupsi juh., ühe õhujõudude ajaviiteseptett ülem veebel V. F. Kaiseri juh., E. Eksi šrammelkvartett ja hpl.). Ülekanne Riiast. 14. Päevauudised saksa k. 14.15 Muusikat kahest kolmeni (ülek.). 15. Vahemuusika (hpl). 15.10 Saksa lühijutte: „Kola, ida poeg“ (W. Bade, saksa k.). 15.30 Helifilmidest (hpl.). 16. Kirevad helid nädalalõpuks. Kst..: Solistid, kõneleja ja Ringhäälingu tkp. L. Tautsd juh., (ülekanne Paldiskist). Vaheajal k. 16.45 päevauudised. 17. Päevauudised saksa k. 18. Noortele: ,,Suur sõprus“, E. Paikre kuuldemäng. 18.30 Aja kaja ja saatekava ülevaade. 19. Loeng (ülek. saksa k.). 19.15 Rindereportaaže (ülek. saksa k.). 19.30 Muusika (ülek.). 19.45 Ringhäälinguülevaade (ülek. saksa k.). 20. Päevauudised saksa k. 20.15 Rahvalikke viise (hpl.). 21. Päevauudised. 21.15 Tantsumuusika (hpl.). 22. Päevauudised saksa k. 22.15 Muusika nädalalõpuks (ülek.)
[Hpl – heliplaadimuusika]
Ajaleht „EESTI SÕNA“, 21. aprill 1944 (kirjaviis muutmata)
Eesti mehed
Võitlus bolševismi vastu on jõudnud otsustav: Eesti rahva ja kogu Euroopa saatus, kultuurrahvaste eestlase elu sõltub sellest saatuslikust hiigelheitlusest saksa rahvas eestvõitlejana võitleb bolševismi vastu on nüüd kõik omad jõud panna kaalule oma kodumaa eest!
Meie väike, kuid vapper ja töökas rahvas võitleb kogu oma olemisega kultuuri eest ja ida barbaarsuse vastu. Võitluses maailma vaenlase – bolševismi – vastu oleme alati seisnud eelpostil. Meie isad ja vennad on juba Vabadussõjas oma elu selles võitluses ohvriks toonud. Nüüd seisame jälle keset võitlust bolševismi vastu ja iga mees peab nii rindel kui kodus täitma oma rahvuslikku kohust.
Eesti rahval on vaid üks rahvuslik kohustus ole viimse jõupingutuseni, olgu see rindel relvaga, tööstuses treipingi juures või põllul adra taga!
Lähemail päevil algab Eesti rahva tööjõu tugevdatud rakendamine. Kui see vahest ehk teeb üksikuile raskusi tuleviku pärast on tingimata vajalik, et sõjakoormus ja sõjakohustused jaotataks kõigi õlgadele õiglaselt.
Mõtleme kõik neile sügavatele haavadele, mida bolševism meie rahvale lõi ja astume uhkelt ja üksmeelselt kogu Euroopa rahvaste rindesse bolševismi vastu!
EESTI OMAVALITSUS
dr. Mäe
O. Õpik, O. Angelus, dr. Wendt, A. Radik
Selliseid üleskutseid trükkisid okupeeritud Eestis ajalehed 1943. aastal regulaarselt ning teatud määral olid need ka edukad.
