Aatomivaimustus
Nad olid noored sõdurid, uhked oma kodumaa üle. 16 aasta jooksul (1945–1962) saadeti neid noori ameeriklasi kas Nevada kõrbesse või Bikini atollile Vaikses ookeanis. Ühtekokku veerand miljonit Ameerika sõdurit pidid viibima maapealsete tuumakatsetuste ajal plahvatuse epitsentrist kaugusel, mis seadis ohtu nende elu ja tervise…
Neid julmi eksperimente oli USA sõjaväelisele juhtkonnale tarvis selleks, et uurida radioaktiivse kiirguse mõju inimese organismile.
1. novembril 1951 kell 15.30 plahvatas USAs katsepolügoonil Area 7 lennukilt B-50 operatsiooni „Buster-Jangle” käigus heidetud tuumapomm võimsusega 21 kt (teistel andmetel 19–25 kt).
Katseplahvatuse koodnimetuseks oli „Dog 1“. Pomm plahvatas 432 m kõrgusel. Tegemist oli esimese USA kaitseministeeriumi „trupitestiga“. Manöövrite „Desert Rock I“ juurde kuulus ka sõdurite katsejänestena kasutamine tuumapommi katseplahvatusel. Kõigest 11 km kaugusel plahvatuse epitsentrist viibis 2796 sõdurit (neist osa kaitsekraavides või kaevikutes). Pärast plahvatust läksid 883 sõdurit „rünnakule“, lähenedes ilma igasuguse kaitseriietuseta kuni 450 m kaugusele plahvatuskohast. Kui palju sõdureid sellel katseplahvatusel kiiritada sai jääbki teadmata, sest USA pole vastavaid andmeid kunagi avaldanud.
Kolonel Jim Dennis, kes võttis osa ühest sellisest katsetusest, meenutab: „Pomm pandi plahvatama 20 meetri kõrguse torni otsas. Hoidsin käsi näo ees. Sellest hoolimata pimestas ere valgus mu silmi. Valjuhääldite kaudu anti meile korraldus ennast ümber pöörata ja aatomiseent vaadata. Nägin, et pool torni oli alles. Sain aru, et katsetus oli ebaõnnestunud.”
Kui plahvatuspilv hakkas hajuma, pidi Jim Dennis koos kahesaja sõduriga marssima kolme kilomeetri kaugusel asuvasse plahvatuse epitsentrisse. Meestel polnud Geigeri loendureid ega kaitseriietust ja nad kõik said kiiritada.
Alfredo Bautista võttis sõdurina osa tuumakatsetusest 1951. aastal. Kõigest veerand tundi pärast plahvatust pidid sõdurid marssima plahvatuse epitsentrisse. Samal ajal olid ettevaatlikud ja kaugeltki mitte rumalad teadlased varjul betoonpunkris.
Selliseid näiteid võiks tuua hulgi. Keegi ei tea täpselt, kui palju Ameerika sõdureid haigestus pärast tuumakatsetusi kiiritustõppe. Paljud haigestusid hiljem luuvähki, kilpnäärme vähki, leukeemiasse või põdesid elu lõpuni mõnda muud kroonilist haigust.
8. aprillil 1955 oli USA kaitseministeerium sunnitud tunnistama, et „mõned” aatomikatsetustel osalenud sõdurid on saanud silmakahjustusi. Nende arvu ei nimetatud. Kõigest kaks päeva hiljem korraldati Nevada katsepolügoonil järjekordne tuumaplahvatus…
Esimene tuumapomm lõhati USA-s New Mexico osariigi kõrbes Alamogorado polügoonil 16. juulil 1945. Paljud vaatlejad, kes asusid plahvatuse keskmest kõigest 15 km kaugusel, haigestusid hiljem vähki. Pärast tuumapommi heitmist Hiroshimale ja Nagasakile oli ameeriklastel enam kui piisavalt „materjali” uurimaks radioaktiivse kiirguse mõju inimesele. Kuid sellest oli teadmishimulistele eksperimentaatoritele vähe!
Selleks et uurida radioaktiivse kiirguse kahjulikku toimet, tuli tuumapolügoonidel kiiritada kümneid tuhandeid oma riigi kodanikke. Või veel! 1949. aastal Spokane’is (Oregoni osariik) sooritatud eksperimendi käigus lasti atmosfääri radioaktiivset gaasi, et testida selle mõju elanikkonnale.
Iga viienda 1051-st USA-s korraldatud tuumaplahvatusest kuulutas USA valitsus salajaseks. Lõunamere saarte Bikini ja Enewetaki (neil atollidel korraldas USA ühtekokku 67 tuumarelva katseplahvatust) elanikke ei informeeritud kunagi ohust, mis võis neid evakuatsioonist hoolimata tabada. Isegi veel 1990. aastate keskel oli Marshalli saarte (Bikini ja Enewetak kuuluvad sellesse saaregruppi) elanike hulgas suurim haigestumine kilpnäärme vähki ja Bikini atoll jääb elamiskõlbmatuks veel paljudeks aastatuhandeteks. Tõsi, lühiajaline huvireis Bikini atollile ei ole enam ammugi ohtlik, kuid ohtlik on juua põhjavett, süüa mistahes saarel kasvavat taime või selle vilja (ka juurvilja, eriti aga kookospähkleid, sest kookospalmi juured ulatuvad sügavale maasse ja „imevad” endasse kõige rohkem radioaktiivseid saasteaineid. 1997. aastal korraldatud uurimused on mõtlemapanevad: kohalike toiduainete söömine tekitab inimese organismis aasta jooksul 15 mSV (siiverit) kiirgust. Seejuures tuleb arvestda sellega, et radioaktiivne saaste saartel on levinud väga ebaühtlaselt.
Millist ohtu kujutasid endast maapealsed tuumakatsetused?
Pärast tuumaplahvatust saastub suur maa-ala radioaktiivsete ainetega ja tekib reaalne oht, et radioaktiivsed isotoobid võivad sattuda inimese või looma organismi. Veri kannab radioaktiivsed ained üle kogu organismi laiali ja need jäävad peatuma elunditesse ning kudedesse. Seespidisest kiiritusest on inimesele kõige ohtlikumad beeta- ja gammaaktiivsed isotoobid, mis ladestuvad luudesse.
Kuni 1963. aastani panid tuumarelva omavad riigid toime 526 (!) tuumaplahvatust atmosfääris. Siinkohal tahaks küsida, kui loll peab üks teadlane või katse korraldanud kaitseministeeriumi kõrge ametnik olema, et tuumaplahvatuse kahjustavate tegurite mõjus veendumiseks oli vaja atmosfääris (lisaks veel maa- ja veealused) läbi viia nii palju katseplahvatusi?!
Terve põlvkond kogu maailmas kasvas üles kõrgendatud radiatsiooni tingimustes. Üks ameerika teadlane on välja arvestanud, et nende katsetuste tagajärjel suri radiatsioonist tingitud haigustesse vähemalt 5 miljonit inimest. Muidugi pole teada, kui tõene see arv on, pigem on tegemist oletusega. Fakt on aga see, et neil aastatel suurenes paljudes maades järsult luuvähi, leukeemia ja teiste vereloomehaiguste (näiteks erütreemia) esinemissagedus. New Mexico osariigis esines vähki haigestumist kaks korda rohkem kui teistes USA osariikides. Paraku puuduvad meil andmed Mehhiko kohta. Nimelt korraldati Nevada kõrbes tuumakatsetusi ikka siis, kui puhus põhja- või kagutuul, mis kandis suurema osa radioaktiivsest saastast lõunasse – Mehhiko territooriumile. Veel üks huvitav fakt: pärast arvukaid õhus sooritatud tuumaplahvatusi Nevada polügoonil tuvastati paljudes USA osariikides väikelaste hammastes looduslikust 50 korda kõrgem radioaktiivse elemendi strontsium-90 tase.
Muide, on alust arvata, et 1957. aasta augustis-oktoobris peaaegu kogu maailma haaranud gripipandeemia tekkis arvukate tuumaplahvatuste neutronkiirguse mõjul ilmunud uute gripiviiruste vormide tagajärjel.
1. märtsil 1954 lõhkasid ameeriklased Bikini atollil esimese vesinikupommi, teise 26. märtsil. Kolmas lõhati 6. aprillil õhus Enewetaki atolli lähedal. Nagu teada, levisid selle katseplahvatuse tagajärjel radioaktiivsed ained aastaga merevees üle 3,5 miljoni ruutkilomeetri! Alates 1954. aastast oli selge, et Vaikse ookeani kalad olid muutunud radioaktiivse saasta kandjateks. Radiomeetrilised uuringud näitasid, et planktonorganismide radioaktiivsus oli 50 000 korda (!) suurem kui neid ümbritseva merevee radioaktiivsus. See on seletatav asjaoluga, et radioaktiivsed ained, eelkõige strontsium-90, ladestuvad ükskõik millise mereeluka organismis.
Pärast tuumaplahvatust levivad radioaktiivsed ained äärmiselt ebaühtlaselt ja nende kontsentratsioon on piirkonniti väga erinev.
Poliitikuil ja sõjaväejuhtidel, ja küllap ka osadel tuumapommi loojatel, puudus pärast tuumapommi heitmist Hiroshimale ettekujutus selle järelmõjudest. Sellesse suhtuti kui uut tüüpi eriti võimsasse pommi. Radioaktiivne saaste ja kiiritushaigused olid kõigile üllatuseks. See seletab ka asjaolu, et inimesed jätkasid tuumapommide kasutuskohas elamist jas ehitasid Hiroshima ja Nagasaki uuesti üles. Teave tuumapommi hirmsatest järelmõjudest jõudis inimkonna teadvusse alles hiljem. Võttis aega, enne kui tainapeadest poliitikud taipasid, millist kohutavat hädaohtu kujutavad endast maa peal, atmosfääris ja ookeanides vee all toimepandud tuumaplahvatused.
1957. aasta juulis toimus Kanadas Nova Scotias, Pugwashi linnas sõltumatute teadlaste konverents, et arutada ohtu, mis ähvardab inimkonda tuumarelva katsetuste jätkamise korral. Konverentsi tööst võttis osa 25 väljapaistvat teadlast 10 suuremast riigist. Teadlaste konverents rõhutas eriti, et USA poolt läbiviidavad süstemaatilised tuumarelvakatsetused põhjustavad lähima kümne aasta jooksul üle 100 000 haigestumise luuvähki, leukeemiasse ning niisama palju organismi raskeid pärilikke kahjustusi. Nõukogude Liit hakkas visalt võitlema katseplahvatuste keelustamise eest atmosfääris, kuid samal ajal ei olnud ta ise patust puhas.
Ka Nõukogude Liit korraldas oma esimesed tuumaplahvatused riigi maismaaterritooriumil. Esimene nõukogude vesinikupomm RM-26 (võimsus 400 kt) lõhati ühel Kirde-Siberi polügoonil 12. augustil 1953. Edust tiivustatuna pandi teine vesinikupomm plahvatama 23. novembril 1955. Reaktiivpommitaja Tu-16 heitis 12 km kõrguselt alla vesinikupommi RMS-37 võimsusega 1,6 Mt, mis plahvatas 1550 m kõrgusel. Plahvatus pandi toime kõigest 70 km kaugusel Kurtšatovi teaduslinnakust. Teadlaste väike valearvestus – lööklaine purustas linnakese kõik aknad!
Alles 1954. aastast alates hakati tuumakatsetusi atmosfääris korraldama Novaja Zemlja saarel. Katsetuste tagajärjel saastati tohutud jääväljad radioaktiivsete ainetega. Lõunasse ja edelasse liikuv jää sulas ja ajapikku sattusid radioaktiivsed ained vette. Selle tagajärjel haigestusid kiiritustõppe isegi vaalad. Neil langesid välja kiusplaadid ja vaalad surid nälga. Novaja Zemlja lähedal pandi toime ka veealuseid katsetusi. Maa all lõhati aga kuni 3,5-megatonnise võimsusega tuumalaenguid. Novaja Zemljal pandi toime ühtekokku 132 tuumaplahvatust.
14. septembril 1954. aastal pandi Uurali tihedalt asustatud piirkonnas toime tuumakatsetus. Mingeid erilisi ettevaatusabinõusid tarvitusele ei võetud, ainult osa tsiviilelanikkonnast evakueeriti naaberküladesse. Paljud ümbruskonna elanikud said tugevasti kiiritada. Vähki haigestumus suurenes üle 50 protsendi. Oli palju nurisünnitusi. Ülisalajane film sellest katsetusest lebas aastaid KGB seifis. Nüüdseks on katkendeid sellest filmist näidatud isegi Vene televisioonis, seda võib näha ka YouTube’s. (Sellest katsetusest on üksikasjalikumalt juttu loos „Aatomipommi katsetus koodnimega „Snežok“ ehk NSVL valitsuse suurim kuritegu oma rahva vastu”).
Seoses tuumakatsetustega atmosfääris oli Tšuktši poolsaare põliselanike hulgas söögitoruvähi esinemissagedus aastaid maailma kõrgeim. Maksavähki esines kümme korda sagedamini kui mujal Nõukogude Liidus. Kohalikel elanikel avastati luu- ja sidekoe ning kilpnäärme pahaloomuliste kasvajate senitundmatuid vorme. Inimeste immuunsüsteem oli sedavõrd nõrgenenud, et peaaegu kogu sealne elanikkond põdes tuberkuloosi. Pole kahtlust, et nende haiguste esinemissageduse selline suurenemine oli Novaja Zemljal toimepandud tuumaplahvatuste otsene tagajärg. Me ei tea nende katsetuste tagajärgede tegelikku ulatust, sest kõik andmed on tänini salastatud.
30. oktoobril 1961, „ajaloolise” NLKP XXII kongressi eelviimasel päeval pandi Novaja Zemljal plahvatama kõigi aegade võimsaim vesinikupomm. (Loe: „Maailma võimsaima vesinikupommi katseplahvatus Novaja Zemljal”).
5. augustil 1963 kirjutasid Nõukogude Liit, Suurbritannia ja USA Moskvas alla lepingule, mis keelustas tuumakatsetused atmosfääris, kosmoses ja vee all. Lepinguga ei ühinenud Prantsusmaa.
Arusaadavatel põhjustel ei katsetanud tublid prantslased tuumarelva oma riigi territooriumil. Oma esimese tuumaplahvatuse korraldas Prantsusmaa 13. veebruaril 1960 Alžeerias Sahara kõrbes. Jaapan, Sudaan ja Alžeeria eksiilvalitsus avaldasid tookord teravat protesti, nimetades katsetust „Prantsusmaa kuriteoks inimsuse vastu”. Edaspidi viisid prantslased tuumakatsetusi läbi kaugel Vaiksel ookeanil, Mururoa ja Fangataufa atollil, kus aastatel 1966–74 sooritati 44 maapealset tuumaplahvatust. President de Gaulle ei säästnud aega ega vaeva, et Prantsusmaa võiks asuda tuumariikide esiritta.
1962. aastal saadeti 18 000 sõdurit (nende hulgas 3000 võõrleegionäri) Tahiitile ette valmistama tuumapolügooni. 1966. aastaks oli aatomikoloonia valmis. Sama aasta 2. juulil pandi plahvatama tuumapomm, mis asus ühe atolli laguunis asuval parvel. Plahvatus imes laguuni veest tühjaks. Radioaktiivne vihm sadas maha läheduses asuvatele saartele. Kõik kohad olid täis surnud kalu. Lained uhtusid randa lõpnud koorikloomi. Prantslased olid edust vaimustuses. 19. juulil heideti lennukilt 15 000 meetri kõrguselt alla teine tuumapomm, mis lõhkes Mururoa atollist napilt saja kilomeetri kaugusel lõunas.
10. septembril 1963 avas president Charles de Gaulle pidulikult katsepolügooni. Riigipea oli kohale sõitnud, et oma silmaga näha katseplahvatust. Kuigi tuul puhus ebasoovitavas suunas, ei tahtnud de Gaulle kauem oodata. Järgmisel päeval korraldatigi presidendile suurejooneline vaatemäng: Mururoa atolli kohal 600 meetri kõrgusel õhus rippuva aerostaadi külge kinnitatud 120-kilotonnine tuumapomm tegi päris ilusa kõmaka. President jälgis katsetust ühe sõjalaeva kaptenisillalt, kuid leidis, et kõmakas oleks võinud tugevam olla. Uus-Meremaa ja teiste Vaikse ookeani riikide radiatsioonijaamad registreerisid radioaktiivse kiirguse järsu suurenemise. Tuul kandis radioaktiivse saasta Mururoast läände jäävatele Cooki saartele, rängalt saastusid ka Samoa, Tonga, Fidzi ning teised saared. Järsult suurenes selles piirkonnas vähki haigestumine.
Teiste riikide arvukad protestid jättis president de Gaulle tähele panemata — mängus oli ju Prantsusmaa au, kuulsus ja võimsus! Alles 1974. aastal käskis president Giscard d’Estaing lõpetada eluohtlikud tuumakatsetused atmosfääris. Nüüd valiti kahest pahest väiksem — maa-alused tuumakatsetused. Ühe aasta jooksul puuriti 27 kilomeetri pikkusel ja 13 kilomeetri laiusel Mururoa atollil 500-meetriste vahemaadega 46 puurauku. 1995. aastaks oli atollil sooritatud 156 maa-alust tuumaplahvatust. Katsetused toimusid 600 kuni 1000 meetri sügavusel. On kindlaid andmeid, et saare basaltalus on mitmes kohas mõranenud või sisse varisenud ja radioaktiivsed ained on merre pääsenud. Mururoa atoll sarnaneb Šveitsi juustuga. Uusi šahte polnud enam võimalik rajada ja alates 1980. aastast rajati puurauke otse laguuni põhja. Kõigi nende aastate jooksul on Prantsuse valitsusel tulnud ränka vaeva näha, et katsetustega seonduv kuidagi avalikkuse ette ei jõuaks. Üksjagu peavalu tegid ka saareriikide elanike pidevad protestid.
USA, Inglismaa ja Prantsusmaa korraldasid Vaikse ookeani lõunaregioonis 40 aasta jooksul 250 tuumaplahvatust nii atmosfääris kui maa all. Nii mõnegi katsetuse ajal asutati kohalikke elanikke täiesti teadlikult „katsejänestena”. Ameeriklased ja inglased lõpetasid oma katsetused 1963. aastal, Prantsusmaa alles 1992. aastal. 1995. aasta septembris käskis Prantsuse president Jacques Chirac Prantsuse Polüneesias Mururoa atollill katsetusi uuesti alustada. Pärast ägedaid rahvusvahelisi proteste oli Prantsusmaa sunnitud 1996. aasta alguses katsetused lõpetama.
Kuni 1991. aasta lõpuni olid USA, Nõukogude Liit, Prantsusmaa, Inglismaa ja Hiina korraldanud ühtekokku 1838 tuumakatsetust. See tähendab, et keskmiselt iga 9 päeva järel lõhati üks tuumalaeng. USA Luure Keskagentuuri andmetel on aga ka Pakistan teinud salaja Vaiksel ookeanil tuumakatsetusi.
Lõpuks leidsid tuumariigid, et ka maa-aluste katseplahvatuste võimsust tuleks piirata ja pärast vaevarikkaid läbirääkimisi sõlmisid USA ja Nõukogude Liit 31. märtsil 1976 kokkuleppe, mille kohaselt maa-aluse tuumakatsetuse võimsus ei tohi ületada 150 kt. Kuid ka tuumalaengu võimsuse piiramine ei aidanud vältida tõsiseid vahejuhtumeid. Statistika näitab, et iga kümnes maa-alune tuumaplahvatus äpardus – radioaktiivsed ained jõudsid maapinnale. Aastatel 1989–91 tehti ühtekokku 44 maa-alust tuumakatsetust (USA 18, Prantsusmaa 14, Nõukogude Liit 8, Hiina 2 ja Inglismaa 2).
5. märtsil 1966 tungis Nevada polügoonil radioaktiivne pilv läbi kivimitekihi maapinnale. Suurenenud radioaktiivsust registreeriti isegi veel 3500 kilomeetri kaugusel. 1970. aastaks oli ainuüksi USA sooritanud 274 maa-alust tuumakatsetust. On andmeid, et 114 katsetusel tungisid radioaktiivsed gaasid atmosfääri. Vähemalt 31 juhul liikusid radioaktiivsed pilved üle USA territooriumi. 18. detsembril 1970 ei osatud õieti hinnata 300 meetri sügavusel toimunud katseplahvatuse võimsust. Kivimikihi kokkuvarisemise tagajärjel pääsesid radioaktiivsed gaasid atmosfääri. Radioaktiivne pilv tõusis 3500 meetri kõrgusele. Üle 900 katsepolügoonil viibinud töölise said kiiritada. Aatomifüüsikud nimetavad seda tagantjärele USA Tšernobõliks.
Pärast katseplahvatust Novaja Zemljal 2. augustil 1987 tungis puuraugu kaudu atmosfääri radioaktiivne gaasipilv. Tuul oli paraku ebasoodne ja nii kandusid radioaktiivsed laguproduktid üle terve Barentsi mere Skandinaavia poolsaare suunas. Norras ja Põhja-Rootsis mõõdeti viimase 15 aasta kõrgeim kiirguse tase.
Kindlasti on iga inimene endalt vähemalt kord küsinud, mis mõte oli nendel arvukatel tuumakatsetustel. Tuumarelva täiustamise seisukohalt oli neil katsetustel siiski oma mõte. Hiroshimale ja Nagasakile heidetud esimestes Ameerika tuumapommides kaalus laeng ligi 30 kg, millest reageeris ainult umbes 1 kg ehk 2–5% tuumalaengust. Nüüdisaegsetes tuumapommides on see näitaja tõstetud 20 protsendini ja üle selle. Niisuguse tulemuseni on jõutud kriitilise massi vähendamise ja teiste täiustuste arvel. Püüe vähendada kriitilist massi on täiesti arusaadav – vastavalt sellele suureneb ka reaktsioonist osavõttev laengu osa ja väheneb ühtlasi ka tuumapommi hind. See oleks lühidalt asja tehniline külg. Peale selle oli ja on tuumarelval võidurelvastumises oma kindel koht. 1950.–1960. aastate sõjahüsteeria, USA kommunismi- ja NSVL kapitalismihirm olid piisavad põhjused, miks suurriigid tuumakatsetusi jätkasid.
Tõsi, tuumarelva võib ilmselt lõpmatuseni täiustada. Praeguseks ajaks on asjad igatahes nii kaugel, et tuumarelvade kvantiteet korvab igal juhul kvaliteedi. Arvestades suurriikide valduses olevaid tuumarelvavarusid ei ole enam oluline, kas tulevases tuumasõjas hävitatakse mingi suurlinn või sõjaline objekt ühe, kahe või viie tuumaplahvatusega. Ammuilma on tõestatud, et pärast esimest kahepoolset tuumalööki saastub meie elukeskkond sellisel määral radioaktiivsete ainetega, et suurema osa inimühiskonna edasine eksistents muutub küsitavaks. Targutusi võimalikust „lokaalsest tuumakonfliktist” ei saa aga tõsiselt võtta.
Tuumarelva ja tavarelvastuse tootmisel ja täiustamisel on aga ka märksa proosalisem tagapõhi: relvade tootmist ei määra mitte ühe või teise riigi kaitsestrateegia, vaid kõikvõimsate sõjalistööstuslike komplekside huvid. Relvade tootmine ei ole mitte ainult tulus, vaid see annab ühtlasi tööd sadadele tuhandetele inimestele. Sõjatööstuslik kompleks leiab aga alati piisavalt teid ja vahendeid, et saada kasulikke tellimusi. Näiteks Saksamaal on relvade müük peamiseks ekspordiartikliks, kuigi sellest pole sünnis rääkida, vähemalt Bundestagis mitte.
Tuumarelvad on nüüdisaegses maailmas tekitanud paradoksaalse olukorra. Tuumarelv on kahtlemata äärmiselt ohtlik massihävitusrelv, kuid just selle olemasolu sunnib suurriike ettevaatlikkusele.
Isegi veel siis, kui Nõukogude Liit oli juba tuumarelvaomanik, plaanitsesid ameeriklased tõsimeeli tuumarünnakut Nõukogude Liidule. Pole teada, kas peale jäi argus või kaine mõistus, kuid jänkid loobusid kommunistliku suurriigi ründamise plaanidest.
* * *
Aastatel 1946–58 korraldas USA Marshalli saarte atollidel 67 tuumakatsetust, mille tõttu tuli kolida ümber mitme saare elanikkond. Sellest hoolimata tekkis paljudel kohalikel ja USA sõjaväelastel radiatsiooni tagajärjel vähk või muud kroonilised haigused.
Marshalli saartel elab kokku veidi üle 75 000 inimese. Mõnda saart ja atolli asustab vaid paarsada elanikku, Enewetaki atollil elab näiteks vaid 664 inimest. Kuid just Enewetaki atoll koos Bikini atolliga oli uurijate sõnul tuumakatsetuste nullpunkt.
2019. aastal leidsid Columbia ülikooli teadlased, et neljal sealsel atollil on radioaktiivse kiirguse tase endiselt hirmutavalt kõrge, mõnes paigas 10–1000 korda suurem kui 1986. aastal plahvatanud Tšornobõli tuumajaama ümbritsevatel aladel või maavärina ja tsunami tagajärjel kannatada saanud Fukushima tuumajaama juures.
Uurijad leidsid pinnaseproove analüüsides nelja põhjapoolse atolli 11 saarelt ühendite ameriitsium-241, tseesium-137, plutoonium-238, -239 ja -240 äärmiselt kõrge kontsentratsiooni.
Kuigi vaid murdosa 1946.–92. aastani korraldatud 1054 Ühendriikide tuumakatsetustest toimus Marshalli saartel, vabanes seal enam kui pool kogu tolle perioodi USA tuumakatsetuste energiast.
Bikinil katsetati 1. märtsil 1954. aastal USA võimsaimat vesinikupommi (15 Mt). Katses koodnimega „Castle Bravo” õhiti vesinikupommi seadeldis (pommiks ei saanud seda nimetada), mis oli tuhat korda võimsam kui need, mis Teise maailmasõja ajal Jaapani linnadele visati.
Kõigist uuritud piirkondadest leiti kõige kõrgem kiirgustase just Bikini saarelt. Uuringu autorid rõhutavad, et saar peaks jääma väga tugeva radioaktiivse saastatuse tõttu täielikult inimestele suletuks.
Atolli elanikud asustati 1946. aastal sunniviisiliselt ümber mitmele eri saarele. Uurijate sõnul naasid mõned atolli elanikud saarele 1968. aastal pärast seda, kui USA valitsus oli kuulutanud saare elamiskõlblikuks. Kümme aastat hiljem pidid elanikud sealse kõrge kiirgustaseme tõttu taas lahkuma.
Uurijad avastasid, et ka Enewetaki atolli Runiti saarel oli radioaktiivsete isotoopide kogus äärmiselt murettekitav ning soovitasid hoiatada inimesi vältima saare kasutamist ükskõik mis otstarbel.
Atolli lõunaosas Enewetaki saarel elab pärast 1980. aastal toimunud suuremahulisi puhastustöid mitusada inimest.
Uuringu raportis tuuakse ka välja, et atollidel ladestunud isotoobid võivad meretaseme tõusu korral üha kiiremini ookeani jõuda, mis võib viia saarte laguuni ja ümbruskaudsete ookeanialade saastumiseni.
Ühendriikide keskkonnakaitseagentuuri sõnul võib väga kõrge kiirgustaseme läheduses viibimine – näiteks tuumakatsetuse lähedus – põhjustada põletushaavu ja akuutset radiatsioonisündroomi. Lisaks võib see viia tulevikus vähi ja südamehaiguste ja muude tõvede kujunemiseni.
1954. aastal toimunud „Castle Bravo” tuumakatsetus mõjutas märkimisväärselt ka kahte teist – Rongelapi ja Utiriki – atolli. Uurijad leidsid, et Rongelapi atolli põhjaosas asuval Naeni saarel on kõige kõrgem välise gammakiirguse tase kõikidest uuritud saartest, mis ületab oluliselt Marshalli saarte ja USA poolt lubatud kiirituse taset. Lisaks leiti Naeni saare pinnasest kõrge radioaktiivsete isotoopide kontsentratsioon.
Uurijate sõnul võib Naeni kõrge kiirgustase tuleneda sellest, et saart võidi kasutada Rongelapi koristustööde käigus saastunud materjali ladustamise paigana.
Viimased tuumakatsetused atmosfääris:
Inglismaa: 23. septembril 1958.
USA: 9. juunil 1962.
Nõukogude Liit: 25. detsembril 1962
Prantsusmaa ja Hiina jätkasid tuumakatsetusi atmosfääris:
Prantsusmaa: 2. juulist 1966 kuni 14. septembrini 1974: 41 katsetust.
Hiina: 16. oktoobrist 1964 kuni 16. oktoobrini 1980: 22 katsetust.
Mis paneb tuumapommi plahvatama?
Nii-öelda süda, mis põhjustab plahvatuse tohutu võimsuse, on üsna väike. Näiteks plutooniumipommi puhul on selleks metallilise plutooniumi kera, mille raadius on vaid veidi üle 4 cm ja mass 5,6 kg (uraani puhul on nn kriitiline raadius 9 cm ja mass 50 kg). See ongi see osa pommist, mis põhjustab plahvatuse tohutu võimsuse. Too kerake on valmistatud uskumatult kallist materjalist, mida ei saa kusagilt osta ja mis on toodetud ülimate pingutuste hinnaga.
Ülejäänud osa pommi massist moodustab paks teraskest, tavalõhkeaine kirjeldatud kerakese kokkusurumiseks (plutooniumi puhul) või metallitükkide kiireks ühendamiseks (uraani puhul) ning keeruline mehaaniline ja elektrooniline seadistus.
Tuumaplahvatuse kõige üldisem põhjus on asjaolu, et raskete elementide, eelkõige uraani ja plutooniumi aatomite tuumad, on võimelised sissetungiva vaba neutroni toimel spontaanselt lagunema, vabastades tuumades peituva hiiglasliku seoseenergia. Selle põhimõtte avastasid saksa teadlased Otto Hahn, Lise Meitner ja Fritz Strassmann 1938. aastal Berliinis. Kuna põhimõtteliselt tähtsad protsessid toimuvad aatomituuma (mitte u 100 000 korda suurema aatomi) tasemel, ongi õige rääkida tuumapommist (mitte aatomipommist, nagu sageli tehakse).
Kui uraani- või plutooniumitükk on küllalt suur (üle kriitilise massi), võib juba üks vaba („hulkuv“) neutron põhjustada järsult kiireneva ahelreaktsiooni (sest iga tuuma lõhustumisel tekib 2–3 uut neutronit). Kriitilise massi saavutamise kiirusest ja metoodikast olenevalt järgneb tuumaplahvatus sekundite kuni sekundituhandike jooksul. Pommi sisemuses saavutatakse kriitiline mass lõhkeaine abil ülikiiresti (miljondike sekunditega) ning ka plahvatus on kiire ja võimas.
Uskumatul kombel on aga ajaloos korduvalt juhtunud (nii ameeriklaste kui venelaste laborites), et kriitiline mass saavutatakse aeglaselt inimese käte vahel. Sellisel juhul on ka plahvatus palju aeglasem ja osaline ning inimene saab (koos lähedal asujatega) kuni mitmesaja tuhande kordse surmava kiiritusdoosi.
1946. aasta mais katsetas Kanada päritolu teadlane, 35-aastane juut Louis Slotin ühes Los Alamose laboratooriumis eksperimentaalpommi sisemist mehhanismi. See mehhanism koosnes kahest berülliumist poolkerast, mis olid teineteisest eraldatud ja pidid alles allaheitmisel kokku puutuma, kusjuures nendes sisalduv uraan moodustaks ühinemisel nn kriitilise massi. Pommi kriitilise suuruse määramine (Los Alamose žargoonis nimetati seda lihtsalt „krit“) oli üks peamine teoreetilise sektori poolt uuritav probleem. Kuid selliseid andmeid, nagu vajalik uraanihulk, ahelreaktsiooni käigus vabanevate neutronite arv ja hajumise nurk, kahe poolkera lähendamise kiirus ja terve rida teisi näitajaid, saadi määrata ainult ligikaudu. Absoluutset täpsust ja kindlust võis saavutada ainult eksperimentaalsel teel. Niisugused eksperimendid olid teadlaste rühma ülesandeks, kes töötas Inglismaalt Los Alamosse toodud O. R. Frischi juhtimisel. Selle rühma koosseisu kuulus ka Slotin. Katsetamisel ei kasutanud ta kunagi spetsiaalseid kaitsevahendeid. Tema ainsateks instrumentideks oli kaks kruvikeerajat, mille abil ta mõlemat poolkera piki juhtvarrast teineteisele lähendas, ise neid seejuures tähelepanelikult jälgides. Tema ülesandeks oli ainult saavutada ahelreaktsiooni algamise kriitiline punkt, kuid mitte mingil juhul seda ületada. Kriitilise punkti saavutamise järel pidi ta ahelreaktsiooni poolkerade eemaldamisega otsekohe katkestama. Kui ta oleks kriitilise punkti „maha maganud“ või poleks algavat reaktsiooni küllalt kiiresti katkestanud, siis võinuks eksperimentaalse laengu mass ületada kriitilise väärtuse ja järgneda tuumaplahvatus.
Vähe puudus, et O. R. Frisch ise ühe niisuguse katse puhul Los Alamoses oma elu oleks kaotanud.
Slotin muidugi teadis, kui lähedalt oli surm tema šefist tookord möödunud. Ent see eluohtlik eksperiment – ta nimetas seda „lohe kõditamiseks sabast“ – oli hulljulgele noormehele meelepärane.
Umbes aasta hiljem, 21. mail 1946, teostas Slotin parajasti üht neist katsetest, mida ta varem oli alati väga edukalt sooritanud. See oli seotud ettevalmistustega teiseks tuumapommi katsetamiseks Bikini atollil. Ootamatult libises üks kruvikeeraja. Berülleumist poolkerad liikusid teineteisele liiga lähedale ja nende vahel olev plutooniumist kera hakkasid reageerima. Momentaanselt täitus ruum sinaka, pimestavalt heleda valgusega. Slotin, selle asemel et peitu joosta ja ennast sel teel võib-olla päästa, rebis mõlemad poolkerad paljaste kätega teineteisest eemale ja katkestas niiviisi ahelreaktsiooni. Sellega päästis ta seitsme samas ruumis viibinud inimese elu. Slotin tundis suus hapukat maitset ja põletust vasakul käel. Et ta ise ülisuure gamma- ja neutronikiirguse annuse tagajärjel surema peab, oli talle täiesti selge. Ometi ei kaotanud ta hetkekski pead. Ta palus kolleege täpselt sinna tagasi minna, kus nad olid seisnud katastroofihetkel. Seejärel visandas ta seinatahvlile nende täpse asendi, mis pidi aitama arstidel kindlaks teha, millise kiirgusannuse iga juuresolija sai.
Kui Slotin koos Al Gravesiga, kolleegiga, kes peale tema kõige tugevama doosi oli saanud, tee ääres istudes autot ootas, mis neid haiglasse pidi toimetama, ütles ta rahulikult: „Teie pääsete tervelt. Aga minul ei ole kõige väiksematki šanssi.“ Nii see oligi. Üheksa päeva hiljem, 30. mail suri hirmsate piinade käes mees, kes eksperimentaalselt üritas määrata tuumalaengu kriitilist massi.
Neutronitelugeja registreerimislint oli jäänud Slotini laboratooriumi. Sellel oli näha peenike punane joon, mis pidevalt tõusis ja õnnetusmomendil järsku katkes, sest kiirgus oli muutunud nii tugevaks, et tundlik instrument ei suutnud seda enam registreerida.
Mitme tuumapommiga saab inimkonna hävitada?
Inimkonnal pole vaja muretseda, et kord valla pääsenud tuumasõda tähendab kindlat maailmalõppu. Iseasi on muidugi tuumaplahvatuste pikaajalised keskkonnamõjud.
Graafiline disainer David McCandless pani kokku erinevad inimasustust, tuumapommide jõudu ja hulka näitavad andmed ja esitas tulemused graafiliselt. Tuleb välja, et planeedi Maa 148 940 000 ruutkilomeetrisest maismaapinnast on inimasustusega kaetud vaid 12,5% ehk 18 617 500 km².
Maailma kõige suurema purustusjõuga tuumapomm on USA B83, mille võimsus võrdub kahesaja Hiroshimale heidetud Little Boy’ga. Nimetatud pomm lööks platsi puhtaks aga kõigest 14,9 ruutkilomeetril. Võrdluseks – Tallinna pindala on 158 km² ja kesklinna linnaosa (koos Ülemiste järvega) 28 km².
Jagades inimeste asualade pindala kõige võimsama tuumapommi purustusjõuga, tuleb välja, et inimkonna hävitamiseks läheks vaja 1 241 166 kõige võimsamat tuumapommi. Kui sihtida ainult linnaelanikke ehk 50% Maa rahvastikust läheks vaja 99 293 pommi.
Maailmas on hetkel teadaolevalt üle 10 000 erineva tuumarelva – Venemaal 5192, USA-l 4075, Prantsusmaal 300, Iisraelil 80, Inglismaal 192, Hiinal 176 (aastaks 2030 pidavat hiina suurendama oma tuumarelvade varu 1500-ni), Indial 75 ja Pakistanil 15. Seega oleks inimkonna hävitamiseks vaja 123,36 korda rohkem tuumapomme. Teistel 2018. aastast pärit andmetel on Venemaal 7000, USA-l 6800 (neist üle 3000 B61-tüüpi pommi), Prantsusmaal 300, Hiinal 270, Inglismaal 215, Pakistanil 130–140, Indial 120–130, Iisraelil 80 ja Põhja-Koreal 10–20 tuumalaengut. Pole teada, kui usaldusväärsed need andmed on.
Kui keegi arvab, et tuumasõda võib kogu inimkonna hävitada, siis on see täielik jama. Ükski suurriik, kui ogar oleks ka tema valitsus, ei söanda alustada tuumasõda. Tasuks meeles pidada, et suurem osa tuumalaenguga rakette ja pommituslennukeid ei pruugi üldse isegi sihtmärgi lähedusse jõuda, tuumalaenguid kandvad raketid võidakse hävitada aga juba kõrgatmosfääris või koguni kosmoses. Nii mõnigi rakett võib startimisel plahvatada, nii mõnigi tuumalaeng võib „kokku joosta”. Pealegi poevad valitsused peitu sügavatele mäenõlvadesse rajatud rikkalike toidu- ja veevarudega punkritesse, nii et inimkonna täielik väljasuremine on igal juhul välistatud. Isegi siis, kui kogu inimkonnast peaks ellu jääma ka ainult 500 inimest, piisab sellest, et inimkond hakkaks tasapisi taastuma.
Kui kusagil peaks tuumalaenguga rakett startima, siis kõigest kümmekonna sekundi jooksul arvestavad ülikiired kompuutrid välja sihtmärgi asukoha ja täpse aja, mis kulub raketi tuumalõhkepeal sinna jõudmiseks. Arvestades tohutut kahju, mida sihtmärki tabanud tuumaplahvatus võib tekitada, saadetakse ründavale raketile vastu vähemalt viis õhutõrjeraketti. Tuumapommi kandvat lennukit on aga veelgi lihtsam alla tulistada, sest nende stardipaigad on hästi teada ning sellistel lennuväljadel hoiavad luuresatelliidid pidevalt silma peal. Kui aga aatomiallveelaevalt lastakse välja kasvõi üksainuke rakett, on allveelaev oma asukoha reetnud ja tema hävitamine on vaid tundide küsimus, olenemata sellest, mis suunas allveelaev vee all edasi liigub. Võib oletada, et allveelaev püüab lühikese ajaga kõik raketid välja lasta ja siis põgeneda. See pole aga sugugi nii lihtne, sest tänapäeval suudetakse allveelaev ülitundlike hüdrofonide võrgu abil avastada vahel isegi tuhandete kilomeetrite kauguselt. Tõenäoliselt antakse esimene löök ründava riigi tuumaallveelaevadele ja suurtele sõjalennuväljadele, aga ka teadaolevatele kontinentidevaheliste rakettide (maa-alustele) stardipaikadele ning USA lennukikandjatele.
©Peter Hagen
Tunnuspildil: Tuumkatsetus Nevadas laiemale publikule.
NB! Loe ka:
Operatsioon „Crossroads“ 1946
Maailma võimsaima vesinikupommi plahvatus (30. oktoober 1961)
Kui ohtlik on inimesele radioaktiivne kiirgus?
Kiirgav stepp
USA B-52 kaotab Palomarese lähedal neli tuumapommi (1966)
Nõukogude tuumapommi katseplahvatus koodnimega „Snežok“ (1954)
Hiroshima häirekell
VT ka Youtubes
[4k, 60fps,color] (1951) The beauty of horror: Operation Buster-Jangle
Ядерные Взрывы Франции (часть-1)
Ядерные Взрывы Франции (часть-2)
ИСТОРИЯ ТРЁХ АТОМНЫХ БОМБ В ОПЕРАЦИИ SANDSTONE, 1948г.
Castle Bravo 15MT
IVY-MIKE — FIRST HYDROGEN BOMB TEST
The Deadly Miscalculation at Castle Bravo (V3.0)
4th Generation Nuclear Weapons
Nuclear Explosions Compilation High Quality
Castle Bravo The Big One
Crossroads Baker
Castle Romeo – previously unseen rare footage (SD)
Project Sedan – H-Bomb rips a crater near Las Vegas
China Tests the Bomb – Trinity and Beyond
NEW Redwing Tewa 4K UHD Restoration
Nuclear Blast: Real Audio + Audio Reconstruction
Nuclear blasts, preserved on film
50 Megaton Tsar Bomba Declassified • Ivan RDS-220 Hydrogen Bomb
-150 METER UNCUT FOOTAGE OF UNDERWATER ATOMIC BLAST 1958
Первый подводный атомный взрыв в СССР (21.09.1955)
Испытания термоядерной бомбы РДС-37
