Kuulsaim vene naissarimõrvar mõisaemand Darja Saltõkova
Kriminalistikaannaalidesse jõudnud kümneid inimesi tapnud naissoost sarimõrvarid võib ilmselt kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Üks vähestest palju inimesi tapnud naissadistidest oli Moskvas elanud kurikuulus mõisaproua Darja Nikolajevna Saltõkova, hüüdnimega Saltõtšihha. Selle erakordse julmuse haruldases eksemplaris olid kontsentreerunud kõik seksuaalmõrvarile tüüpilised omadused…
Miks sai tavalisest aadlipreilist Darja Saltõkovast koletis inimnahas? Mis muutis ta ajaloo üheks kõige julmemaks sarimõrvariks? Saltõtšihha mahukas uurimistoimik, mida säilitatakse Venemaa Ajalooarhiivis Peterburis, ei anna neile küsimustele vastuseid. Tema tegusid pole võimalik selgitada ka pärilike eeldustega – Darja esivanemad olid täiesti normaalsed inimesed. Tema vanaisa, duuma djakk Avtomon Ivanov, juhatas Peeter Suure ajal Teenismõisa prikaasi. Streletside mässu ajal asus ta väga õigeaegselt noore tsaari poolele, mille eest talle tasuti aukraadide ja mõisatega. Tema poeg Nikolai, olles mõned aastad teeninud keiserlikus mereväes, pöördus tagasi kodupaika Moskva lähistel, kus lõi üles härrastemaja Troitskoje külas. Keiser Peetri surma-aastal (1725) abiellus ta Anna Tjutševaga, kelle vanemate mõis asus naabruses. Nikolail ja Annal oli kolm tütart – Agrafena, Marfa ja Darja. Varsti pärast noorima tütre Darja ilmaletulekut 1730. aasta märtsis sai Anna Ivanovnast Vene keisrinna (elas 1693–1740, valitses 1730–1740.) Ivanovid ei kuulunud nende mõisnike kilda, kes Euroopa valgustuslikke ideid vaimustusega omaks võtsid. Nende kodus oli kõik korraldatud endist viisi: pikk uneaeg, külluslik söögilaud ja igavus. Kirjaoskust tütardele ei õpetatud, see-eest anti koolitust selles, mis on vajalik tulevasele perenaisele – oskuses majapidamist juhtida ja orje „valjuses pidada“. Just nii, vanaviisi, nimetasid härrased pärisorjadest talupoegi, keda seaduse kohaselt peeti nende valdaja täielikuks omandiks. Toona kirjutasid ju isegi aristokraatidest aadlikud oma keisrile esitatud palvekirjadele alla „Teie Kõrguse ori…“, mis siis veel talupoegadest rääkida.
Noil aastatel võisid laisk ja harimatu tsaarinna Anna Ivanovna ja tema soosik Ernst Biron (õige nimega Ernst Johann von Bühren) isegi iga suvalise üliku kaigastega läbi peksta, tal keele „lühemaks lõigata“ või Siberisse saata. Vene elu oli veel 18. sajandil läbi imbunud julmusest, millega Darja oli harjunud lapsepõlvest peale. Vastavalt tavale pandi tütred noorelt mehele. 19-aastasena tuli Darja kord – temast sai 35-aastase ratsaväekapteni Gleb Saltõkovi, rikka ja aristokraatliku suguvõsa järeltulija naine. Tolle aja kohta võis seda väga heaks partiiks pidada, sest Saltõkov pärines tuntud aadlisuguvõsast, kuhu kuulusid ka Golitsõnid, Stroganovid, Narõškinid ja teised.
Tänu sellele abielule lisandusid Darja omandile maavaldused Vologda ja Kostroma kubermangus, samuti maja Moskvas, Kuznetski Mosti ja Bolšaja Lubjanka nurgal. Aasta hiljem, 1750-ndal, sünnitas ta poeg Fjodori, veel kahe aasta pärast Nikolai. Lastega tegeles Darja vähe, jättes need ammede ja hoidjate hoole alla. Mees veetis pea kogu aja teenistuses ja sõitis käsundusülesannetega sageli Peterburi. Ühe sellise sõidu ajal ta külmetus ja 1756. aasta kevadel suri. 26-aastane lesestunud Saltõkova sai küllalt suure päranduse: 600 pärisorja, hulga mõisamaid Moskva, Vologda ja Kostroma kubermangudes, suure härrastemaja Moskvas (praeguse Kuznetski silla ja Ljubjanka nurgal) ning hulga raha. Darja jättis linnamaja pea täiesti hooletusse ja pöördus tagasi maamõisa Moskva lähistel. Selleks ajaks suri ta isa, jättes armastatud noorimale tütrele Troitskoje ja naaberküla Tjoplõi Stani – kunagi asus seal postijaam, kus küüdimehed end tee või millegi kangemaga soojendasid. Mõlemas asunduses kokku elas umbes 500 talupoega – enamikus naised ja lapsed, kuna pooled külameestest olid saadetud äsja alanud sõtta Preisimaaga.
Kuidas 26-aastane Darja Saltõkova välja nägi, seda me täpselt ei tea. Ühed ajaloolased kirjeldavad teda kui „väikesekasvulist, kondist ja kahvatut olendit“, teised kirjutavad „vägilase kehaehitusega, mehehäälega naisest“. Ent kõik allikad osutavad tema keevalisele ja äkilisele loomule. Mehe armastuse puudumisest kuhtunud, leidis ta pärast aastast lesepõlve kadunud mehele asendaja. Legendi kohaselt kuulis ta ühel kenal päeval metsast laske ja käskis haidukkidel (st teenritel) oma valduste piiride jultunud ületaja kinni püüda. Varsti toodi tema ette lihtsais rõivais noor, ilus mees. Pidades teda külameheks, käskis Darja talle harjumuspäraselt kantsikuga tuupi teha, ent mees paiskas läheneva haiduki ainsa rusikahoobiga põrandale ja karjus: „Kuidas te julgete?! Ma olen kapten Nikolai Tjutšev!“ Saanud teada, et ema kauge sugulane oli tema metsa jahihasardis eksikombel sattunud, Saltõtšihha leebus ning palus kutsumata külalise lauda. Ja varsti sattus too juba ka tema voodisse. See „naaberlik“ romaan kestis kauem kui aasta. Tjutšev oli Saltõtšihhast viis aastat noorem, ent ometi väsis naise metsikust temperamendist. Pealegi oli ta uue põlvkonna aadlik, kes oli saanud küllalt hea hariduse ning tundis end tahumatu, täiesti kirjaoskamatu ja harimatu elukaaslase kõrval ebamugavalt – tollega polnud millestki rääkidagi. Sellepärast ei külastanud ta Troitskojet rohkem kui paar-kolm korda nädalas, end teenistusalase hõivatusega välja vabandades – ta töötas Maamõõtmise ministeeriumis. Nende põgusate visiitide käigus ei saanud talle märkamatuks jääda, millise hirmuga mõisateenijad oma emandat seirasid. Kuigi Darja kõige hirmsamat oma „silmavalgusest Nikolenka“ eest muidugi varjas – pelgas, et jätab maha. Nende aastate kestel, mida märgistas armastus Tjutševi vastu, hävitas Darja Saltõkova maa pealt kümneid oma talupoegi. Suurimat rahuldust pakkus talle omaenda pärisorjade mõnitamine ja peksmine. Mõisaemand karistas oma pärisorje mitte kuritegude ega mingisuguste tõsiste eksimuste eest. Piisas sellest, kui talutüdruk härrastemaja põrandaid küllalt puhtaks ei pesnud või emanda kleite halvasti pesi. Karistuse võis teenida pesemata põranda, oskamatult keedetud tee või valesti heidetud pilgu eest. Hoogu sattudes ei jätnud ta enne, kui oli ohvri surnuks piinanud.
Eriti meeldisid talle majja teenijaks võetud noored tüdrukud ning teda ei peatanud isegi teadmine, et pärisori oli materiaalne väärtus, keda võis müüa, pantida või mingil muul kombel kasu saamise eesmärgil ära kasutada. „Minu vara, teen mida tahan!” oli mõisaproua lemmikväljend. Piinamisvõtted olid julmad, aga põhjused metsikult arveid õiendada peaaegu olematud või väljamõeldud. Peksmiseks kasutas Saltõkova triikrauda, vaalikaigast, puuhalgu. Ta kallas oma ohvreid üle keeva veega, põletas pirruga nende juukseid, sikutas kuumaks aetud tangidega nende kõrvalesti, sundis orje alasti ja paljajalu tundide kaupa oma akna all pakase käes seisma.
Saltõtšihha ei tegutsenud üksinda, tema kannupoisid õiendasid üsna tihti proua käsul arveid järjekordse ohvri kallal, pekstes neid piitsa, nuudi või toikaga surnuks. Peaaegu kõik neist olid noored naised, ohvrite hulgas oli vaid kaks meest ja viis 11–15-aastast tüdrukut. Ohvrite karjed ja anumised viisid sadisti pöörasesse ekstaasi. Peksmisest ja piinamisest väsinud, kutsus ta kohale haidukid, kes peksid talunaisi ise või sundisid nende mehi seda tegema. Kui viimased keeldusid, ootas neid endid sama saatus.
Saltõtšihha jälgis eksekutsiooni oma tugitoolist, karjudes: „Kõvemini, kõvemini! Pekske surnuks!“ Küllalt tihti täitsid kuulekad teenrid selle käsu. Siis kanti naiste laibad keldrisse, ja öösel maeti metsalagendikul maha. Kroonupalatile saadeti vastav paber järjekordse talunaise „põgenemisest“. Et vältida liigseid küsimusi, lisati sellisele teatisele tavaliselt viierublane kupüür. Ent sageli kujunes olukord teistsuguseks – pärast piinamisi jäi ohver ellu. Siis sunniti teda taas põrandaid pesema, kuigi ta veel vaevu jalul püsis. Ja jälle asus Saltõtšihha, karjudes „ah sa närakas – mõtlesid laisklema hakata“, talle „mõistust pähe panema“.
Naisi mõnitati, kihutades neid alasti pakase kätte, näljutati surnuks, kisti nende ihu lõhki hõõgvele aetud tangidega. Sellised etteasted kordusid järjepanu – piinaja fantaasia oli küllaltki napp. Talunaisest Agrafena Agafonovat peksis Saltõtšihha taignarulliga, seejärel jätkasid tallipoisid peksmist „keppide ja kaigastega, mille tulemusena olid tüdrukul murtud nii käsivarred kui jalad“. Pärast Akulina Maksimova „peksmist, igasuguse halastuseta, taignarulli ja vaalikaikaga pähe“, süütas emand küünlaga ta juuksed. Mõisateenija Antonovi 11-aastast tütart Jelenat „õpetas“ emand sellesama taignarulliga, ja tõukas lapse seejärel härrastemaja kivitrepist alla.
Analoogilised stseenid leidsid aset ka Saltõtšihha majas Moskvas, moodsate kaupluste kõrval Kuznetski Mostil. Seal piinati ja tapeti teenijanna Praskovja Larionova. Tüdruku peksis kõigepealt läbi sadistist mõisaproua Saltõtšihha ise, siis andis üle haidukkidele, karjudes: „Pekske surnuks! Mina vastutan ja ei karda mitte midagi! Olen valmis kas või oma mõisatest ilma jääma, aga välja ma teid õpetan! Keegi ei saa mulle midagi teha…” Surnukspekstud Praskovja veeti Troitskojesse, koos rekke visatud rinnalapsega, kes teel surnuks külmus. Sama teed pidi veeti Katerina Ivanovat, kellel tallipoiss Davõd nägi „peksmisest paistes jalgu ja istmikust voolavat verd“.
Aastatega muutus Saltõtšihha üha leidlikumaks, ja rakendas, nagu on täheldanud uurimine, „kristlastele tundmatuid piinamisviise“. Näiteks „tuliseks aetud ahjutangidega kõrvade venitamine või teekannust keeva vee pähe valamine“.
Saltõtšihhal oli tallipoiss Jermolai Iljin. Saltõtšihha tappis tema naise. Mees abiellus teist korda. Mõisaproua tappis ka tema teise naise. Mõne aja pärast abiellus mees kolmandat korda. Saltõtšihha tappis ise – kurika ja puuhaluga – ka tema kolmanda naise, Fedosja.
See mõrv toimus Moskvas, papp keeldus Fedosjat matmast, Saltõtšihha käskis surnukeha viia Troitskoje külla ja seal hauda ajada. Tapetu meest aga ähvardas: „Kui sa lähedki minu peale kaebama – ma tean, kullake, tean! – aga sellest ei tule sul midagi välja. Juurdluskojas antakse sulle piitsa ja sind saadetakse sunnitööle.“
* * *
Vene kirjanik Vjatšeslav Šiškov (1873–1945), toetudes tolleaegsetele ametlikele allikatele, on raamatus „Jemeljan Pugatšov” meisterlikult kirjeldanud patoloogilist maniakki ja andnud väga tõetruult edasi stseeni, kus Saltõkovale järjekordne „loominguline hoog” peale tuleb. Toome siinkohal katkendi nimetatud teosest.
„Ta on ainult kolmekümnene, kuid paistab palju vanemana. Ta tõmmu tugevate põsesarnadega näo ilme on tige ning eemalepeletav. Niiske suu on suur, nina kongus, silmad pungis, põlglikult krimpsus huule kohal on väikesed vurrud. Igaüks majas teab, et ta iialgi ei naerata. Ta armastab viina, kuid joob seda sünges üksinduses. Ta pilk on tundide viisi tuim – niisugusel korral ei leidu selles ühtki elavat mõtet – või jälle ähvardav ning metsik – siis ta silmaterad laienevad, silmad on täis hullumeelsust… Saltõkova kummardub ikoonide ees maani, puudutab otsaesisega põrandat ja pistab siis järsku röökima: „Põrand! Küll on põrgulised… Juba jälle on nurjatult pestud!… Ma neile veel näitan!…”
Saltõkova käsib kutsuda põrandapesijate ülevaataja Hrisanf Andrejevi. Too seisab julma Saltõtšihha ees põlvili, vahib hirmunult naisele näkku. Saltõkova lõkendama löönud silmis pole mehe vastu mingit kaastunnet, neisse koguneb metsikut hullust. Nähes seda noort vagurat talupoega, järjekordset ohvrit, hakkab jumalakartlikul emakesel-proual sees kõik värisema…
Kui mees oleks selle piinaja peale käratanud, kui ta oleks püsti tõusnud ja prouale vastu vahtimist tõmmanud, siis oleks mõrtsukas ehk meelemõistusele tulnud. Kuid just mehe hirmunud vagur vaade ja paluvad vasikasilmad tegid Saltõtšihha sedamaid meeletuks. Ta ei olnud ammu enam lõbustanud ennast veriste vaatemängudega, iharus haaras silmapilkselt ta hinge. Naise hundisilmad hakkasid vaatama viltu, paksud kulmud tõmbusid ninajuure ümber kokku, pilk läks segaseks. Hambaid kiristades haaras ta tooli ja virutas sellega Hrisanfile pähe…”
„Aksjutka! Jookse kähku Fedoti järele …“ pressis Saltõtšihha enesest välja, tõmbas naela otsast raske koeranuudi ja hakkas oma tugeva käega peksma kohmetanud talupoega. Mees tõusis põlvili, raputas ainult küünarnukke ja püüdis kaitsta silmi: piinaja lõhkus nuudiga kuhu aga juhtus. Juba hakkas veri paistma läbi särgi, läbi pükste, kogu nägu oli verega määritud. Siis kargas Saltõtšihha nagu metsik emakaru talle kallale, silmapilk kiskus tal riided seljast ja haaras jälle verise nuudi.
Tuli joostes kohale elatanud habemik Fedot, piinatava lihane onu.
„Onu! Tule appi, jookse juurdluskotta!“ karjus Hrisanf, üleni alasti, ise nuttes ja verd nuusates.
„Peksa surnuks!“ kisendas Saltõtšihha ja viskas Fedotile nuudi.
Fedot nuuksus haledasti nagu laps, kuid kartes käsku täitmata jätta, hakkas vennapoega piitsutama.
„Ah või silitama, vana kurat, silitama?!“ kisendas Saltõtšihha jällegi. „Tõmba kõigest jõust! Muidu teen sinule ka otsa peale …!“
„Proua …“ läks Fedotil suu haledasti kõveraks ja nuut kukkus tal käest. „Vabasta, emake, sellest… Jõudu ei ole… Oma sugulane …“ Murest ja meeleheitest haaratuna oli vanamees nagu aru kaotanud, ta roomas Saltõtšihha jalgade ees, toppis talle nuga kätte, kähistas: „Säh, võta nuga, võta, võta … Niikuinii peksad ju Hrisanli surnuks, torka talle siis juba parem nuga südamesse.
Ja mulle ka … Oh issand! Ja appi tulemas pole kedagi. Oleme kadunud!“
Saltõtšihha rabeles mööda tuba nagu meeletu, haaras kättejuhtunud triikraua ja virutas sellega Fedotile pähe. Vanamees karjatas ja kaotas meelemärkuse. Saltõtšihha hammustas huulde, ajas silmad pungi ja hakkas uuesti veristama Hrisanfi, püüdes teda nuudiga tabada kõige õrnematest kohtadest. Hrisanf vingerdas põrandal, vingus ja ulus üle kogu maja. Vassilissa ja Aksinja jooksid hüsteeriliselt nuuksudes minema.
Saltõtšihha, kes ei näinud enese ees midagi peale oma ohvri, ei suutnud ennast enam peatada. Vahetpidamata ladus ta inimesele surmavaid hoope kord nuudi, kord naelu täis löödud kepiga.
Õues ja kohutavas majas hoidsid kõik hinge kinni, olid nagu surnud. Tühjad toad kajasid ümberkukkuva mööbli kolinast, meeletu Saltõtšihha ropust sõimust, Hrisanfi oigamisest ja karjetest. Lõpuks jäi Hrisanf vait, ta lamas elutult oma hääletu onu kõrval.
Higist märg ning verega pritsitud Saltõtšihha pani käed puusa ning kukkus hullumeelselt naerma. Ujuval kõnnakul läks ta kapi juurde, jõi tassitäie aniisiviina ühe sõõmuga tühjaks, sülitas, kõõritas kullatud kolme lambikesega ikooni poole, kõõritas piinatud inimkehade poole ja kähistas: „Küll ma teid jalule saan … Aksjutka! Vassiliska!“
Kuid keegi ei vastanud, kõik oli vait, vastu musti aknaruute peksis alanud lumetorm, korstnates ulus tuul.
Raskesti ähkides ajas Saltõtšihha ahjus hõõguvatel sütel raudtangid tuliseks, haaras nendega poolsurnud Hrisanfil kõrvast kinni ja seadis ta istukile. Kärsahais, suits, Hrisanfi pea vajus longu, ta oigas, ei püsinud istukil. Saltõtšihha seadis talle toolid ümber, et ta pikali ei kukuks, ja põletas jälle ta nägu tangidega. Hrisanf ei suutnud enam ei oiata ega ennast kaitsta.
„Mõrtsukas …“ sosistas ta vaevalt kuuldavalt ja kukkus kummuli.
„Ahah, ahah, hakkasid kõnelema … Küll ma sulle näitan mõrtsukat, las ma sind natuke pesen …“ Ta haaras samovari ja valas keeva vett Hrisanfile pähe. Unustades ettevaatuse, kõrvetas ta ise endal kõvasti ära käed ja jalad, kuid meeletusehoos ei tundnud põletushaavu. Ta vajus nurka seina ja ahju vahele, viskas oma sassis pea selga ja ahmis suuga õhku nagu säga liival. Ta lihav rind õõtsus nagu lämbudes, punnis silmad olid poolkinni; piinatud ilme näos, rebis ta konksus sõrmedega kramplikult oma kleidi kraed – mõrtsukale ei jätkunud õhku.
Keegi oigas kaks korda, kas vennapoeg või onu.
Saltõtšihha tõmbus järsku üleni kössi, tõmbas küünarnukid keha ligi. Ta põlved värisesid, ta seisis vaevu jalul. Tehes suure pingutuse, jooksis ta kiiresti õuele.
„Hei, inimesed, inimesed,“ kisendas ta metsikult läbi lumetormi. Meelemärkusele tulnud Fedoti käskis ta panna sauna ketti, pimedaks jäänud, keeva veega ärakõrvetatud Hrisanfi aga, kellel hing veel vaevalt sees püsis, käskis visata välja lumme.
„Las vedeleb, kuni kärvab. Ma teile, raisad, näitan!“ ähvardas ta mõisateenijaid rusikaga. Ta hääl oli võõras, mitte niisugune nagu harilikult, vaid kärisev ja kähisev ning katkendlik nagu kogelejal.
Aga kui kõik olid läinud ja tubades uuesti vaikseks jäi – ainult väljas möllav lumetorm lakkus aknaavasid –, jõi ta ahnelt veel ühe tassitäie viina, komberdas tuikudes, seinast kinni hoides sängini, vajus rinnuli sulgpatjadesse ja hakkas suure häälega nutma. Ta värises, tõmbles krampides, vappus nagu kanges palavikus.
Kahvatud, ärahirmunud Vassilissa ja Aksinja jooksid tuppa, küünal käes.
„Pappi, pappi… Isa Matvei ristiga … Las tuleb juukselõikaja… laseb mul verd. Palvetage, palvetage kõvasti…“ Ta viskles ning lõgistas hambaid.
Metsikut mõrtsukat endamisi needes hakkas Vassilissa teda pühitsetud veega piserdama. Selleks korraks oli mõisaproua end jälle „välja elanud”.
Miks siis õnnetud pärisorjad nii vaikselt ja nii palju aastaid oma märatseva mõisaproua mõrtsukategusid talusid? Vastus on lihtne. Kohtuprotsessil tunnistasid tema pärisorjad nagu ühest suust, et nad ei võinud oma julma emanda tegudest piuksatadagi, kuna neile oli tema poolt viimase võimaluseni hirm nahka aetud ja nad tundsid ennast alatasa surmamõistetuina.
* * *
Kord sõitis Saltõkova Kiievisse palverännakule. Tagasiteel peatus ta Vokšinos, ühes oma mõisatest, ning piinas seal surnuks oma tüdruku Marja Petrovna. Alustuseks haaras ta raske kurika ja hakkas sellega Marjat peksma, ettekäändeks jällegi halvasti pestud põrandad. Sellest isu täis saanud, andis mõisaproua haidukk Bogomolovile käsu poolelijäänut hobusepiitsaga jätkata. Siis aeti vaeseomaks pekstud tüdruk tiiki. Oli novembrikuu ja tiik äärtest juba jääs. Pooleldi meelemärkusetult seisis õnnetu ligi pool tundi kaelani jääkülmas vees. Saltõkova käskis tal põrandad üle pesta, kuid oimetu Marja ei suutnud enam töötada, ta ainult vabises ning oigas. Mõrtsukas virutas ohvrile naelu täis löödud kepiga. Siinsamas mõisamajas heitis Marja õhtu eel hinge. Tema laip nägi välja nii kohutav, et isegi kohalik papp keeldus teda matmiseks õnnistamast, seepärast maeti ta ammuse tava kohaselt metsa. Enamasti piinamistel ja tapmistel probleeme ei tekkinud: ohver kanti „päramisse kambrisse“ ja joodeti veiniga purju, et tal jätkuks surmaeelse pihtimise ajal jõudu midagigi pomiseda. Kui see ei õnnestunud, tunnistati võeti ta pihile „nagu tumm“ ja maeti külakalmistule. Nii toimus see tallimehe naise Stepanidaga, keda tema enese mees Saltõtšihha korraldusel vitsatüügastega – vitste jämedamate otstega peksis. Matustel hoiti tallimeest haidukkide valve all – et kaebama ei jookseks. Tõsi küll, sellised kaebamised ei viinud mitte millenigi – abikaasa suursugune päritolu ja helded kingitused võimuesindajaile olid Saltõtšihhale kindlaks kaitseks. Kaebajad pisteti kartserisse, misjärel saadeti tagasi emandale, et too nendega ise arved õiendaks.
Aeg-ajalt korraldas vihahoogudes igasuguseid piire ületav Saltõtšihha tõelisi massimõrvu. 1762. aasta oktoobris, küll juba uurimise all, käskis ta teenritel läbi peksta neli tüdrukut, kaasa arvatud 12-aastane Praskovja Nikitina – ikka „nurjatult” pestud põrandate eest. Selle tulemusena oli ohver vaevu elus: „juuksed olid peast kistud, pea lõhki löödud, selg mädanes peksuhaavadest“. Koos teiste õnnetutega kihutati ta üksnes särgiväel aeda, seejärel lohistati tagasi majja ja jätkati peksmist. Lõpptulemusena suri kolm neljast ohvrist.
Vahetevahel tappis Saltõtšihha ka mehi.
1761. aasta aprillis ei pidanud külavanem Grigorjev piisava hoolega silmas tema valve alla usaldatud haidukk Ivanovi, kes oli mingi süüteoga hakkama saanud. Käpardist vangivalvur toodi Troitskojesse ja anti tallimeeste meelevalda, kes peksid teda rusikate ja piitsadega vaheldumisi. Hommikuks oli külavanem surnud.
Tallimehed ja haidukid olid Saltõtšihha alalisteks timukateks, kusjuures neil tuli tappa ka oma lähedasi. Üks neist, Jermolai Iljin, peksis mõisaemanda tuju ajel surnuks oma kolm naist – ühe teise järel. Uurimiste käigus tunnistas ta, et peksis „mõisaproua käsul paljusid tolle majapidamisse erinevatest küladest toodud tüdrukuid ja naisi, kes peksu tulemusena peagi surid“. Sellest tema, Iljin, ei teatanud kusagile, „kartes arveteõiendamist oma mõisaproua poolt, seda enam, et ka seniseid pealekaebajaid on piitsaga karistatud“. Mis tähendab, et „kui tema, Iljin, püüdnuks kaevata, oleks tedagi piinatud või isegi asumisele saadetud“. Tema viimase naise Fjokla Artamonova peksis taignarulliga surnuks emand ise, kes käskis naise maha matta, hoiatades: „Sa võid ju kaebama minna, aga sa ei leia mingeid tõestusi!“
Moskva kubises juba pikemat aega kuulujuttudest Saltõtšihha metsikute tegude kohta. Tema peale oli esitatud 21 kaebust, kuid tänu sidemetele ja altkäemaksudele jõudsid kõik kaebused lõpuks otsapidi tema enda kätte. Nende pärisorjadega, kes olid julgenud läbielatud alandustest iitsatada, õiendas proua julmalt arved. Kõige hirmsam kogu loos oli asjaolu, et Saltõtšihha kuritegudes osalesid vabatahtlikult ka vaimulikud. Ohvrid said viimse võidmise ja nad maeti õigeusu kombe kohaselt.
Ent Saltõtšihha veendumus oma kõikelubatavuses end lõpuks siiski ei õigustanud.
1762. aasta juulis läks tallimees Jermolai ikkagi „peale kaebama“, võttes kampa teisegi pärisorja – Saveli Martõnovi. Neil õnnestus Peterburis kaebekiri Katariina II kantseleisse üle anda. Meeleheite piirile viidud talupojad kirjutasid: „Pisarsilmil palume jumala nimel teie majesteedi kõigekõrgemat ja kõigeheldemat emalikku kaitset kinkida ning lõpuni armulikult mitte maha jätta.“ Mehed valisid paraja momendi – äsja troonile tõusnud keisrinna, tõuganud troonilt oma mehe Peeter III, tahtis end Venemaale ja kogu maailmale näidata oma alamate kaitsjana.
Saltõtšihha juhtum oli justnagu selleks loodud – talumeeste kaebus saadeti viivitamatult Justiitskolleegiumisse (tänapäevases mõistes justiitsministeerium) ja see alustas uurimist. Sellega langes kokku teinegi sündmus – Saltõtšihha lahkuminek oma armukesest Tjutševist. Väsinud sõbranna raskest iseloomust, teatas noor ohvitser enne suurt paastu, et kavatseb abielluda Brjanski mõisniku tütre Pelageja Panjutinaga. Saltõtšihha sattus raevu. Tema käsul pandi truudusetu Tjutšev kuuri luku taha, aga üks mõisateenijast tüdruk aitas tal põgeneda. Mais lasid nad Panjutinaga end laulatada ja seadsid end sisse Moskvas, Pretšistenkal. Aga Saltõtšihha ei saanud rahu – tema korraldusel ostis tallimees Aleksei Saveljev suurtükiväe laost viis naela püssirohtu, et sellega värskete abikaasade maja õhku lasta. Aga otsustaval hetkel lõi tallimees araks ja teatas, et püssirohi niiskus läbi ega plahvatanud. Kuu aja pärast sai Saltõtšihha teada, et noorpaar sõidab Brjanski kubermangu – Tjoplõi Stanist mööda, ja pani teele üles varitsuse.
Aga jälle tal ei vedanud – üks haidukkidest, kes oli enne Tjutševiga sõbrustanud, hoiatas teda, ja Tjutšev muutis sõiduaja ära. Pärast seda jättis mõisaemand endise armukese rahule, aga too näis olevat tõsiselt ära hirmutatud – sellepärast keelduski Saltõtšihha vastu tunnistusi andmast. Ilma selletagi edenes uurimine vaevaliselt – Saltõtšihha ise eitas kõiki süüdistusi, ja ainult talumeeste kaebusi ei saanud kohus arvesse võtta. Ent Katariina II, kes uurimist oma isikliku kontrolli all hoidis, oli täis otsustavust see lõpuni viia.
1763. aasta lõpul pani Justiitskolleegium ette Saltõtšihha „tõele jälile jõudmiseks“ piinamisele määrata. Ent keisrinna otsustas, et piinamine – see pole euroopalik. Ta otsustas Saltõtšihhale „panna manuliseks nutika papi, kes keelitaks teda üles tunnistama, ja kui ta ka sellepeale oma südametunnistuse närimist ei tunne, valmistaks papp ta ette möödapääsematuks piinamiseks, mispeale näidatagu talle niisuguse karistuse julmust kurjategija peal, kellele seesinane on määratud“. Teisisõnu – Saltõtšihha viidi piinakambrisse ja näidati, kuidas teisi piinatakse. Aga emand vaikis endiselt. Ei aidanud ka papi noomimised: neli kuud hiljem teatas too, et „seesinane daam on patumülkasse uppunud“ ja temalt kahetsust kätte saada on võimatu.
Alles 1764. aasta mais algatati Darja Saltõkova vastu kriminaalasi. Ta määrati koduaresti, kuid Saltõkova ei liigutanud kulmugi, pimedast peast uskus ta altkäemaksu võitmatusse jõusse. Pealinnast saadetud uurijad asusid läbi otsima mitte ainult mõisat, vaid tervet Troitskoje küla. Alles siis muutusid talupojad julgemaks ja näitasid võimudele „päramist kambrit“, mille põrandal oli veel näha vere jälgi, ja tiiki, milles naisi külmaga piinutati, ja ka värskeid haudu metsas. Kaebealune ei võtnud omaks ühtki süüdistust, äraostetud prikaasiametnikud aga püüdsid kõigest jõust teda isegi süüst puhtaks pesta. Lõpuks võttis Katariina II ise asja käsile. Arhiividest kraamiti välja kõik Saltõkova vanad toimikud, mis olid tänu altkäemaksudele suletud. Keisrinna vaatas isiklikult läbi kogu juurdlusmaterjali, leidis Saltõkova kõiges süüdi olevat ja käskis Justiitskolleegiumi anda Saltõkova valju kohtu alla.
Võttis aega mis võttis, kuid 1768. aasta aprillis langetas Justiitskolleegium lõpuks otsuse, mille kohaselt Saltõtšihha „küllalt suure arvu oma mees- ja naissoost inimestest ebainimlikult ja piinarikkalt suremiseni viis“. Ta tunnistati süüdi 38-s tapmises, kuigi ohvrite tegelik arv oli 64–79 inimest. Hiljem tuli kuskilt välja veelgi suurem hulk – 139 tapetut, millist paljud autorid tänini rõhutavad. Entsüklopeediad eelistavad hoopis ettevaatlikumat hinnangut – „üle 100 inimese“.
Ohvrite täpset arvu, paraku, ei suuda ilmselt enam keegi tuvastada. Ühest küljest – et mitte Saltõtšihha ohvriks langeda, võis küllalt suur hulk pärisorje tõesti putku pista. Teisalt võis osa hukkunuist üldse tuvastamata jääda – vaevalt võimud tapetud talupoegade kokkulugemisel erilist indu ilmutasid.
Saltõtšihha pole maailma ajaloos sugugi unikaalne nähtus. Ungari krahvinna Erzsébet Bathory piinas juba 17. sajandil surnuks väidetavalt 300 inimest. Viimase puhul on kokkulangevus Saltõtšihhaga peaaegu otsene – krahvinna muutus elajalikuks samuti pärast oma mehe surma ja ka tema ohvriteks olid põhiliselt naised ja tütarlapsed. Tõsi küll, kuulu järgi kümbles tema nende veres, lootes oma ilu säilitada, ja tõi pealekauba ohvreid saatanale. Saltõtšihhaga oli lugu siiski teistmoodi – tema käis igal pühapäeval kirikus ja palus usinalt patte andeks.
Senat nõudis kurjategijale surmanuhtlust. Justiitskolleegium langetas karmi otsuse: Darja Saltõkoval pea maha raiuda ning tema keha rahvale vaatamiseks rattale panna. Nüüd aga tuli Katariinal, kes selle aja peale oli jõudnud oma õuega Peterburi kolida, pisut mõtlema jääda. Ta pidas ohtlikuks hukata nii silmapaistvat aadlinaist, kes oli lähedases hõimluses niisuguste perekondadega nagu Saltõkovid, Stroganovid, Golovinid, Tolstoid, Golitsõnid, Narõškinid … Mis siis, kui äkki nende kuulsate suguvõsade esindajad rängalt solvuvad ja Katariina peale viha kandma hakkavad. Katariina II andis 1768. aasta 12. juuni ukaasiga korralduse säilitada Saltõkovale elu, kuid võõrandades kogu ta varanduse, sugupuu, emaõigused ja isegi soo – oli käsk „nimetada see koletis edaspidi meesterahvaks“. Nimetades Saltõkovat inimsoo värdjaks ja kinnitades, et Saltõkova on süüdi suure hulga oma teenijate surmas, ja tema et hing on täielikult jumalast taganenud ning piinamishimuline, süda aga kõlvatu ning metsik, käskis Katariina oma ukaasis senatile 2. oktoobrist 1768 muu hulgas: „Viia ta Moskvas avalikule platsile, asetada ešafotile, aheldada sellel seisva posti külge ja riputada talle kaela silt, millel olgu suurte tähtedega sõnad: „Piinaja ja inimestetapja”. Kui ta niiviisi terve tunni häbipostis on seisnud… käsime ta viia raudus mõnda Moskva nunnakloostrisse ja heita seal selleks otstarbeks tehtud maa-alusesse vangikongi, kus teda hoida kuni surmani, ilma et ta kordagi päevavalgust näeks. Toiduks anda talle harilikku kloostritoitu.”
Keisrinna ukaasis seisis veel kirjas: „Seesinane inimsoo värdjas ei võinud põhjustada seda üüratut tapatööd omaenese isiklike teenrite kallal ainuüksi raevu tagantkihutusel, vaid tuleb oletada, et temal, erinevalt paljudest teistest mõrtsukatest maa peal, on täielikult jumalast hüljatud ja ärapiinatud hing.“
Oli täiesti selge, et tapmised saatis Saltõtšihha korda mitte raevuhoos, vaid sünnipärasest kalduvusest vägivallaks. Mõisteid „sadism“ või „patoloogiline tapahimu” tollal veel ei tuntud ega osatud ka lahti seletada, ka markii de Sade ise mahtus siis veel, nagu öeldakse, laua alt läbi kõndima, ent Troitskoje emand oli klassikaline sadist. Muide, pärisorjade piinamised ja tapmised olid tolleaegsel Venemaal üsna tavaline nähtus (kuigi mitte sellises mastaabis), nii et Saltõkova lugu ei kutsunud ühiskonnas esile ei õudust ega erilist imestust.
Pühapäeval, 18. oktoobril 1768 toodi kõigist õigustest ilma jäetud Saltõkova Moskva Punasele väljakule ja aheldati häbiposti.
Kogu määratu suur Moskva oli jalul hommikust peale. Oli pühapäev, igal pool kajas suurte ja väikeste tornikellade pühapäevane helin, sadas esimest laia lund, must ning räpane Moskva oli lühikese ajaga ehtinud enese kauniks, valgeks ning puuderdatuks. Lõbusalt juttu vestes ruttas rahvas suurte hulkadena Punasele väljakule.
Järsku hakkas kogu tänav kajama: „Tuuakse, tuuakse!“ ja korjates kuuehõlmad koomale, tormas rahvas Kremli poole, et kiiremini ešafoti lähedal kohad sisse võtta.
Ratsanik kappas mööda, tema järel teine, kolmas.
„Tee lahti! Eest ära!“
Ähmaselt hakkas läbi lumesaju paistma rühm jalastatud husaare, nende järel grenaderide rivi nelja trummimehega eesotsas ja siis, lihtsal reel, mõrtsukas Saltõtšihha. Tal oli seljas valge surirüü, kahel pool ta kõrval istusid grenaderid paljastatud mõõkadega. Rahvas kisendas: „Inimsööja! Mõrtsukas! Nüüd sul raiutakse varsti pea otsast… Saadanas! …“
Saltõtšihha oli raudus, paistis, nagu ei kuuleks ega näeks ta midagi, ta istus reel küürus, vaatas süngelt maha, ja ainult siis, kui auklik tee raputas, haaras ta grenaderi põlvest kinni. Vangivalvurid olid kurjategijale ütelnud, et tal lüüakse pea maha, tal oli hirm oma surmatunni ees, ta silmad olid kustunud, kõik temas oli vajunud longu, kokku, tarretunud.
Punane väljak oli rahvast paksult täis. Ratsa- ja jalapolitsei, töötades mõõkade ning nuutidega, suutis suure vaevaga rajada rongkäigule teed ešafoti juurde. Turuhoonete katused, Kremli sakilised müürid, poekesed, puud, tõldade ja kaetud saanide kummid, majade ja majakeste aknad olid täis rahvast. Igal pool, kuhu vähegi ennast toetada sai, oli inimesi.
Rahvas lõi lainetama nagu meri: õlad, pead hakkasid liikuma.
„Tuuakse, tuuakse!“
Trummide põrina ning mürina saatel talutati Saltõtšihha kõrgele ešafotile. Viimse võimaluseni erutatuna oli ta lämbumas, ahnelt püüdis ta suuga õhku, ta jalad ei kuulanud sõna, ta komistas. Ta palavikuline pilk uuris rutates ning põhjalikult ešafotti. Ta otsis nuhtluse täideviimise riistu. Kuid polnud näha ei võllast ega pakku kirvega. Kas tõesti antakse armu? Ta süda võpatas, süda surus verd pähe, põskedel hakkas palav …
Ta neediti posti külge, kaela riputati valge pappsilt suurte trükitähtedega: „Piinaja ja inimestetapja“. Kuna ta oli kirjaoskamatu, küsis ta ametnikult: „Mis siin kirjas seisab?“
„Küll kuuled,“ vastas ametnik. Niipea kui trummipõrin lõppes, kajas üle kogu platsi terav pasunaheli ja hüüe: „Moskva raah-vaas! Kuu-lake!“
Rahvahulk jäi vait, ajas suud ammuli. Lihava kehaga ametnik hakkas selge ja kõlava häälega lugema paberilt otsust.
Saades otsusest esmakordselt teada, et Saltõtšihha oli 138 inimest surnuks piinanud, võpatas rahvahulk jubedusest. Suur kõmin veeres läbi rahva.
„Inimesetapja … Mõrtsukas! … Löö tal pea otsast! … Raiu ta kirvega tükkideks,“ möirgas rahvas tuhandetest vihast kähedaks läinud kõridest. „Surm talle! Surm!”
Valges parukas ametnik aga oli juba lõpetamas Katariina ukaasi lugemist… Niisiis, sellele peletisele on kingitud elu…
Saltõtšihha põsed võpatasid, rinnust tungis kuuldavalt välja kergendusohe, ahelaid kõlistades lõi ta risti ette, pöördudes Vassili Blažennõi kiriku poole.
Ähvardades rusikate ja keppidega, pildudes kurjategijat kõigega, mis aga kätte juhtus, kisasid ta teenrid pilkavalt: „Inimesesööja! … Kas sa näed meid? Me oleme siin, näed sa. Tule, kallis prouake, tule piina meid natuke, oma teenreid … Haa-haa! …“
„Hei, kroonumehed! Andke see nõid natukeseks meie kätte … Me tõmbame tal liha luudelt maha!“
Järsu liigutusega pööras Saltõtšihha pea oma mõisarahva poole. Ta silmad läksid õelaks. Kokapoiss Fedka virutas talle osavasti lumepalliga vastu nägu ja kükitas vana harjumuse kohaselt hirmu pärast rahva selja taha maha. Mõisarahvas pani naerma, Saltõtšihha raputas pead, suutis vaevu lahti ajada lumega kokkukleebitud silmi, värises. Rahvas hakkas teda narrima, veiderdas ning kisas. Saltõtšihha läks vihast pööraseks: hakkas trampima lavapõrandat oma saapakolakatega, ajas hambad jõledalt irvi, pigistas käed rusikasse ja tegi hüppe rahva poole nagu vihane emakaru. Raudahelad soonisid ta ihusse, post kõikus, lava ragises.
„Ma teile näitan, raisad! … Ma teid! … Põlvili! …“
Timukas andis talle rusikaga võmmu kuklasse.
„Kõtt, sina! Seisa paigal…“
Saltõtšihha tõmbus kössi, nuuksatas, ta silmist voolasid pisarad nagu herneterad, pea vajus rinnale, rinnal aga oli silt: „Piinaja ja inimestetapja“.
Tund möödus. Mõrtsukas viidi minema. Timukad hakkasid piitsutama Saltõtšihha käsilasi ja põletama nende laupadele häbimärke. Saltõtšihha ülemteenrit selle eest, et ta oli perenaise eriline armuosaline, kutsarit, haidukki ja teisi selle eest, et nad aitasid mõrtsukat inimeste surnukspiinamisel. Viimasena peksti läbi ja häbimärgistati küla papp selle eest, et ta võimudele midagi ei teatanud, vaid surnukspiinatud mõisainimesed salaja maha mattis. Pärisorjadest haidukkidele, kes peksmistes ja tapmistes osalesid, ja papil, kes Saltõtšihha ohvreid „nagu kurte“ pihile võttis, läks samuti täbarasti – neid peksti piitsaga, tõmmati ninasõõrmed lõhki ja saadeti Nertšinskisse eluaegsele sunnitööle.
Pärast häbistamist toimetati Saltõtšihha Ivanovski kloostrisse Soljankal ja pisteti poolkeldrikorruse muldkongi. Toitu anti talle läbi väikese trellitatud akna, ust avamata. Kord päevas viidi ta kambrist välja – et ta saaks kirikus toimuvat jumalateenistust kuulata, aga ainult väljaspool kirikut, sisse teda ei lubatud.
Kui hämmastav see ka pole, aga kurjategija vaim ei murdunud. Saltõtšihha otsustas, et karistust pehmendatakse, kui ta lapse sünnitab, ja võttis asja käsile. 1778. aastal õnnestus tal vahisoldat kui mitte ära võrgutada, siis äratada temas haletsust, ja Saltõkova jäi rasedaks. Aga „emake“ Katariina oskas vajalikel puhkudel rangust ilmutada. Armu Saltõtšihhale ei antud, vaid viidi ainult keldrikongist üle kivist, aknaga juurdeehitisse. Tema sünnitatud laps anti varjupaika, aga halemeelse soldati jäljed kadusid kuskil Siberis. Saltõtšihha arvestused ei pidanud paika, vaid vastupidi – tema karistuse kandmine muutus veelgi piinarikkamaks. Kloostrit hakkasid piirama uudistajate jõugud, kes vangi aknast sisse vahtisid, teda mõnitasid ja sõimasid. Vastuseks sõimas Saltõtšihha neid kõige kõlvatumate sõnadega ja püüdis kepiga uljaspeadeni küünitada. Pealtnägijad meenutavad, et tollal oli ta inetult paks ja räpane, juuksed sassis ja „nägu kahvatu kui hapnema läinud taigen“.
Selleks ajaks läks Saltõtšihha mõis tema kälimehe Ivan Tjutševi valdusse. Varsti müüs too selle oma kaugele sugulasele – tollele samale Nikolai Tjutševile, kelles, nagu paistis, äratas härrastemaja mitte ainult õudseid mälestusi. Tema ehitas Troitskojesse uue maja, rajas pargi ja asutas luigetiigi. Praeguseks pole kõigest sellest jälgegi järele jäänud – säilinud on ainult räämas kirik, milles kunagi Saltõtšihha ohvrite matusetalitusi peeti.
Nikolai Andrejevitš suri 1797. aastal, aga 20 aastat hiljem saabus Troitskojesse tema lapselaps – kuulus poeet Fjodor Tjutšev. Temale mõisas meeldis – koos oma kasvataja Amfiteatroviga „käisid nad tihti majast väljas, varustatud Horatiuse ja Vergiliusega, ja, võtnud istet metsatukas, süüvisid poeesia võlu puhtaisse naudinguisse“. Mis puutub Saltõtšihha enese lastesse, siis Fjodor suri lastetuna, varakult surnud Nikolaist jäi maha poeg, kes samuti kuigi kaua ei elanud. Nõndaviisi katkes Ivanovide sugu.
Darja Saltõkoval polnud selle kõigega enam mingit asja. Tema vananes oma puurikambris, oli ära harjunud oma rutiinse elukorraldusega ega püüdnudki seda muuta. Viimastel aastatel paistetasid tal jalad, nii et kirikus ei saanud ta enam käia.
1801. aasta novembris, kui vang terve päeva kestel voodist ei tõusnud ja toitu ei võtnud, läksid mungad kambrisse sisse ja leidsid ta surnuna. Saltõtšihha elas 71 aastaseks, millest 33 aastat veetis vangistuses, elades üle kuus Vene monarhi.
Ivanovski kloostris surnuaeda ei olnud, ja Saltõtšihha maeti Donskoi kloostrisse. Tema hauakivi on säilinud meie päevini, aga kamber koos kloostriga põles 1812. aasta suure tulekahju ajal maha. Sama saatus tabas Saltõkovide Moskva maja – praegu asub sellel kohal Vorovskoi väljak.
* * *
18. sajandil polnud inimestel süvapsühholoogiast õrna aimugi, kuid tänapäevaste teadmiste põhjal võib Darja Saltõkovat pidada tüüpiliseks kihumõrvariks. Mõne uurija arvates viisid Darja sadistlike mõrvadeni tema koleeriline temperament ja ebaõnnestunud isiklik elu. Jurist A. V. Sosnovski on kindel, et Saltõkova sadismi peamiseks põhjuseks oli seksuaalne rahuldamatus. Tuleb tunnistada, et mõlemad hinnangud on pinnapealsed aabitsatõed. Sarnaste juhtumite valguses võib väita nagu iga teise kihumõrva juhtumi puhul, et ka Saltõtšihha julmuse tegelikke põhjusi tuleb otsida eelkõige tema lapsepõlvest, kuid kahjuks ei tea me mõisaproua lapsepõlvest midagi. Jumalakartlik mõisaproua ei kahelnud sugugi oma õiguses otsustada pärisorja saatuse üle: hukata või armu anda. Lesestumine, piiramatu võim inimeste üle ja karistamatusetunne olid ainult tõukejõud, mis vallandasid mõisaproua sadistliku tapahimu. Nagu eespool öeldud, armastas Saltõtšihha üksindust, purjutas salaja ning võis tundide kaupa tegevusetult omaette vahtida. Järelikult pidi tema tundemaailm väga nüri olema ning nagu kihumõrvarite puhul tavaline, suutsid ainult piinamine ja tapmine talle tugevat erutust pakkuda. Nagu iga teinegi maniakk, langes ka Saltõkova pärast mõrva sooritamist sügavasse depressiooni, tundis hirmu (süümepiinaks ei saaks seda hirmu küll nimetada) ning langes apaatiasse. Erinevalt praegusaegsetest kihumõrvaritest ei pidanud Saltõtšihha oma kuriteo jälgede varjamisega vaeva nägema. Aja jooksul muutus ta järjest julmemaks ja verejanulisemaks. Oma pika vangipõlve ajal ei ilmutanud Darja vähimatki märki kahetsusest (see kehtib kõigi sarimõrvarite kohta, üksikud erandid ei muuda üldpilti). Kui ta üldse midagi kahetses, siis ehk seda, et temalt oli võetud võimalus tappa.
Klassikalise kihumõrvarina nautis ta oma ohvrite surma, kuid samas tundis ise paanilist hirmu hukkamise ees – vangivalvurid olid talle valetanud, et tal lüüakse Punasel väljakul pea maha. Kuuldes, et on armu saanud, tundis Saltõtšihha ilmselt suurt kergendust ning lootis salamisi, et tal õnnestub ühel heal päeval taas vabadusse pääseda, et tapmisi jätkata…
Troitskoje emanda metsikused püüti võimalikult kiiresti unustada. Selles loos oli kõik võigas – nii Saltõtšihha enese julmus, nii tema ohvrite orjalik alandlikkus kui ka võimude pikaaegne tegevusetus. Saltõkova ei inspireerinud kirjanikke, ei tekitanud kõlavaid legende, nagu Gilles de Rais või krahv Dracula. On jäänud vaid hirmsad lood piinajast mõisaemandast, mille reaalsusse eriti ei uskunud isegi need, kes neid olid jutustanud.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Gilles de Rais – rüütel Sinihabe
Vlad Tepes – Transilvaania Dracula
Erzsebet Báthory – igavese nooruse otsingul
