Poistetapja Jesse Pomeroy

Kui 1872. aastal oli Bostoni agulis lapsi röövitud ja sadistlikult piinatud, suutsid vähesed uskuda, et need jõledad seksuaalse maiguga kallaletungid pani toime 12-aastane poiss. Ometi selgus viimaks, et süüdlane oli Jesse Harding Pomeroy, kiitsakas jänesemokaga poiss, kelle üks silm oli üleni valge ja kelle intelligentsitase oli ülimadal.

29. novembril 1859 sündinud Jesse elas koos emaga Bostoni lõunaosas vaeste linnaosas. Juba 11-aastasena hakkas ta väiksemaid poisse peksma, sageli nii tugevasti, et rünnatav teadvuse kaotas. Õnnestus välja selgitada 7 juhtumit, mil Jesse mõne lapse peidikust välja tiris, kinni sidus ja siis köiejupiga piitsutas või niisama peksis. Tema esimene ohver oli üks poiss, kelle ta 1871. aasta detsembris tala külge sidus ja siis peksis, kuni ohver kaotas teadvuse. Ühe teise poisi haavu pesi ta soolveega ning kolmandat piinas nööpnõeltega.
Ajavahemikul 1871. aasta detsembrist kuni 1872. aasta septembrini leiti Bostoni kõrvalistelt tänavatelt mitu teadvuseta poissi, keda oli pekstud ning piinatud noa, piitsa ja nõeltega. Kuna Jesse välimus oli tavatu, polnud teda kuigi raske tabada.
Pomeroy saadeti erikooli, kuhu ta oleks pidanud jääma kuni 21-aastaseks saamiseni. Vaimselt alaarenenud poiss, kes korralikult käitus, vabastati aga juba 1874. aasta veebruaris ja anti uuesti oma ema hoole alla. Jesse hakkas noorusliku innuga otsima uusi ohvreid – nii poisse kui tüdrukuid. Mõni nädal pärast Jesse erikoolist vabanemist jäi teadmata kadunuks 10-aastane Mary Curran. Sama aasta 21. aprillil leiti elajalikult tapetud 4-aastase Horace Mulleni surnukeha. Poisi kehas oli 31 noahaava ja jäi mulje, et mõrvar oli üritanud tal pead otsast lõigata. Tolle mõrva uurimisel selgus, et tapjaks oli 14-aastane Jesse Pomeroy. Kui politseinikud talt küsisid, kas tema on Horace Mulleni tapnud, vastas ta: „Ma arvan küll, et mina seda tegin.” Jesse toast leiti verine nuga, kuivanud muda tema kingadel pärines mõrvapaigast.
Jesse Pomeroy anti kohtu alla ja mõisteti kahe tapmise ja ühe tapmiskatse eest surma. 1876. aastal asendati surmanuhtlus eluaegse vabadusekaotusega.
Vanglas kippus Pomeroy korduvalt oma elu kallale. Kord üritas ta ennast gaasiga tappa, gaas plahvatas ja surmas kolm kaasvangi. Pomeroy viidi üle teise vanglasse. Kui mees oli 41 aastat trellide taga veetnud, paigutati ta kinnisesse vaimuhaiglasse, kus ta 29. septembril 1932 72-aastasena suri. Enne surma olevat Jesse Pomeroy tunnistanud ennast süüdi veel 27 lapse tapmises. Tema tunnistust võib uskuda, sest kui Pomeroy ema oma kodunt ära kolis, leidsid maja uued omanikud prügihunnikust sinna maetud 12 lapselaipa.

©Peter Hagen