Brokebacki mägi (2. osa)
Nad ei olnud enam noored mehed, kel kõik on alles ees. Jack oli õlgadest ja istmikust paksuks läinud, Ennis jäi aga kõhnaks nagu riidepuu. Nii suvel kui talvel lippas ta oma lääpatallatud saabastes ringi, teksapükste ja särgi väel, külma ilmaga tõmbas ta selga linasest riidest mantli. Silmalaule tekkinud healoomulise kasvaja tõttu nägi üks silm kuidagi kottis välja, nina oli puruks löödud ja siis kõverdi kinni kasvanud.
Aastast aastasse ronisid nad mägedes ringi, üle karjamaade ja mägijõgede. Nad tegid pikki rännakuid Salt-Riveri ja Wind-Riveri ning Wyomingi mäeahelikes, kuid tulid ikka ja jälle Brokebackile tagasi.
Texases suri Jacki äiapapa, jättes majapidamise päranduseks Lureenile, kes hakkas seda energiliselt ja tegusalt juhtima. Jackist sai ettevõtte mänedžer, mistõttu ta pidi sageli põllumajandusmessidele sõitma. Nüüd oli tal kuigipalju raha, mida pikkadel ringsõitudel kulutada. Ta kõneles kerge Teksase aktsendiga, hääldades sõna „cow” umbes nagu „kjau” ja „wife” kostis tema suust justkui „waaf”. Ta lasi oma hambad korda teha ja ära kroonida ning kasvatas endale põskhabeme.
* * *
Mais 1983 veetsid nad mõned jahedavõitu päevad väikeste, külmunud mägijärvede ääres ja tõusid siis ülespoole, allikate piirkonda Hail Strew Riveri kandis.
Mägedesse tõustes oli ilm ilus, aga tee oli paksult kinni tuisanud ja lumelörtsine. Nad otsustasid minna otseteed ja juhtisid hobuseid läbi okkalise rägastiku. Jack kandis kübara küljes ikka neidsamu kotkasulgi, keskpäevases kuumuses tõstis ta pea ja nuusutas männivaigu ja kadakaokaste järele lõhnavat õhku. Ennis heitis pilgu lääne poole ja uuris, kas kusagilt on tõusmas äikesepilvi. Niisugusel päeval võis seda tõepoolest karta, kuid taevas oli nii ühtlaselt helesinine, et sellesse oleks võinud ära uppuda, nagu Jack ütles.
Kella kolmeks jõudsid nad ühele kagupoolsele mäenõlvale, mida visa kevadpäike oli jõudnud juba tublisti soojendada. Sealt liikusid nad edasi mööda teed, mis oli lumest paljaks sulanud. Oli kuulda jõe kohinat, millesse mattus eemalduva rongi müra. Paarikümne minuti pärast nägid nad karu, kes tõuke otsides ühte mahakukkunud puutüve ringi keerutas. Jacki hobune hakkas hirnuma ja tõusis tagajalgadele, Ennis raudjas ratsu hirnatas, kuid jäi siiski paigale. Jack haaras püssi, aga seda ei läinud tarvis, ehmunud mesikäpp kadus hüpeldes puude taha, niisuguse kiiruga, et tükid taga.
Jõgi kandis mägedest pruunikat lumesulamisvett alla tasandiku poole, tormates ja vahutades järskude kaljunukkide vahel. Õõtsuvate pajuokste küljes rippusid kollakad urvad, otsekui pöidlaotsad. Hobused jõid, Jack kummardus ja ammutas käega jääkülma vett, mööda suud ja põski veeresid sillerdavad veetilgad.
„Vaata ette, et sa haigeks ei jää,” ütles Ennis seepeale. „Aga koht pole üldsegi paha,” lisas ta siis, vaadates lauget kaldapealset, kus oli enne neidki laagrisse jäädud ja lõket tehtud. Eemal laius karjamaa, mille serva palistas mägimändide salu. Kuiva küttepuud leidus siin rikkalikult. Mehed lõid laagri ilma pikema jututa üles ja talutasid hobused karjamaale. Jack avas pooliku viskipudeli ja võttis tubli tulise sõõmu, hingas siis valjusti ohates välja ning ütles: „See on üks nendest kahest asjast, mida ma praegu tungivalt vajan.” Ta keeras pudelile korgi peale ja viskas selle Ennisele.
Kolmandal hommikul tõusid lääne poolt hallid pilved, mida Ennis oli oodanud. Tõusis tuul ja hakkas sadama tihedat lund, mis peagi muutus laiade latakatena langevaks kevadiseks lobjakaks. Vastu ööd läks ilm külmaks. Jack ja Ennis suitsetasid ja istusid lõkke ääres. Jack kruttis transistorraadiot, kuni selle patareid said tühjaks.
Ennis rääkis, et tal on kujunemas mingi suhe ühe naisterahvaga, kes töötab poole kohaga Hundikõrva-nimelises baaris, aga ega sellest vist asja ei saa, sest naisel on probleeme, millega Ennis ei taha tegelemist teha. Jack teatas, et tema mehkeldas pisut ühe naabruses elava farmeri prouaga, viimasel ajal aga on tal tekkinud hirm, et Lureen või naabrimees võib ta maha lasta. Ennis puhkes naerma ja lausus, et see oleks talle paras. Jack ütles, et ta saaks muidu väga hästi hakkama, aga vahel tunneb ta Ennisest nii suurt puudust, et tahaks lausa kedagi ära vägistada.
Pimeduses kostis hobuste tasast hirnumist. Ennis pani käe Jacki kaela ümber, embas teda ja ütles, et näeb oma tüdrukuid umbes kord kuus, vanem tütar Alma on häbelik seitsmeteistaastane plika, pikk ja peenike nagu ta isegi, noorem tütar Francine aga on rahutu nagu tulesäde. Jack surus külma käe Ennise jalgade vahele, öeldes, et on väga mures oma poja pärast, kes on juba viisteist täis, aga ei oska õieti veel lugedagi – seda nimetatakse düsleksiaks, kui inimene korralikult lugeda ei oska. Poja arengupeetus teeb talle suurt muret, naine aga teeb näo, nagu oleks poisiga kõik korras ning ei taha arsti juurde minekust kuuldagi. Kurat võtku, mida nüüd siis ette võtta? Naise käes on raha ja tema dikteerib seisu.
„Mina oleksin ka tahtnud endale poega saada,” ohkas Ennis pükse lahti nööpides, „aga sain ainult tütreid.”
„Mina ei tahtnud üldse lapsi saada,” ütles Jack. „Aga kõik läks teisiti. Mitte nii, nagu mina tahtsin.” Püsti tõusmata viskas ta lõkkesse veel paar kuiva puud, mis lõid heleda leegiga loitma. Meeste nägudele ja kätele langes sädemeid. Nad heitsid teineteise embusse ja tundsid, et üks asi on siiski jäänud endiseks: nende harvade kokkusaamiste kirg polnud kustunud, ikka ei suutnud nad sellest küllastuda.
Paari päeva pärast jõudsid nad tagasi retke lähtepunkti, parklasse, kus nad hobused jälle haagistesse laadisid. Ennis oli valmis sõitma tagasi koju Signalisse, Jack tahtis minna vaatama oma Lightning Flatis elavat isa. Ennis nõjatus Jacki autoaknale ja tegi teatavaks selle, mis tal terve nädala jooksul oli südamel kripeldanud – ta saab jälle kodust välja tulla alles novembris, kui loomad on karjamaalt taas talvekorterisse tagasi toodud.
„Novembris! Aga mida kuradit me siis augustis teeme? Me leppisime ju kokku, et teeme endale augustis kümmekond päeva vabaks! Misasja? Ja sa tuled mulle seda alles nüüd ütlema? Sa oleksid seda juba nädal aega tagasi ütelda! Ja siis on kindlasti jälle see neetult külm koerailm! Me peaksime siis küll lõunasse sõitma. Näiteks Mehhikosse.”
„Mehhikosse? Jack, sa tead ju, et mulle ei meeldi kusagile kaugele sõita. Ja ma pean terve augustikuu heina niitma, niipalju siis augustist. Ära põe, Jack! Novembris võime jahile minna, laseme mõne ilusa hirve. Ma vaatan, kas saan jälle Don Wroesi käest jahimaja üürida. Meil oli seal tookord ju nii mõnus.”
„Kuule, sõber! Ära aja jama. Muidu said sa ju küll alati tulla. Nüüd peab sind paluma nagu mingit paavsti, et sa mind vastu võtaksid.”
„Jack, ma pean tööd tegema! Vanasti, jah, saatsin tihtipeale kõik tööd pikalt. Sul on rahadega naine ja korralik töö. Sa ei tea enam, mis tähendab, kui näpud on pidevalt põhjas. Sa ei tea, palju mul ainuüksi alimentide peale läheb! Olen neid juba aastaid plekkinud ja plekin veelgi. Ma ütlen, et ma pean sellest tööst kinni hoidma. Ma ei saa ennast vabaks võtta. Neid paari vaba päeva oli niigi raske küsida, mõned mullikad poegivad alles nüüd. Ma ei saa ära tulla, ma lihtsalt ei saa! Ma ei saa peremehega lõplikult raksu ka minna, ta on praegu niigi tige. Ilmselt ei ole ta nüüd mitu ööd magada saanud, kui ma ära olin. Ta andis need päevad mulle vabaks ainult sel tingimusel, kui ma augustis heina niidan. Kas sul on mõni parem idee?”
„Kunagi oli küll, jah.” mühatas Jack kibedalt ja etteheitvalt.
Ennis ei lausunud sõnagi, ajas ennast aeglaselt püsti ja pühkis käega üle lauba. Haagises trampis hobune. Ennis läks oma auto juurde, asetas käe haagisele ja ütles midagi hobustele, pöördus ümber ja astus hoogsal sammul tagasi.
„Kas sa kunagi Mehhikos oled käinud, Jack?” Mehhiko oli omaette riik, sellest oli ta kuulnud. Sinna minekuks tuleb sõita üle piiri, seal aga on mineeritud tsoon.
„Kurat võtaks, muidugi olen! Milles küsimus?” Ta oli selleks ammugi valmis, aga nüüd tuli see nii hilja ja ootamatult.
„Las ma ütlen sulle midagi, Jack! On asju, mida ma ei tea, aga see läheb sulle kalliks maksma, kui ma neist midagi kuulen!”
„Kuula ometi kord mind, las mina ütlen sulle ka midagi. Sa tead väga hästi, et meil sinuga oleks üheskoos olnud mõnus elu, neetult mõnus elu. Sina seda ei tahtnud, sellepärast on meil nüüd ainult Brokebacki mägi. See on kõik, mis meile on alles jäänud, mu poiss. Pagan võtaks, ma loodan, et see jääb sulle ka siis meelde, kui sa kõik muu oled ära unustanud. Kurat, kui palju ma kakskümmend aastat tagasi koos olime! Ja nüüd räägid sa mulle, et tahad mind ära tappa, kuna ma lihtsalt ei saa ilma sinuta elada! Sul pole aimugi, millist piina ma pean tundma. Mina ei ole nagu sina. Mulle ei piisa paarist kähkukast mägedes üks või kaks korda aastas. Ma ei mõista sind, Ennis, sa hoorapoeg! Ma teadsin, et ükskord on see kõik läbi.”
Nagu talvisest kuumaveeallikast kerkisid nüüd pikki aastaid allasurutud tunnistuste, selgituste, häbi, hirmu ja süütunde aurupilved. Ennis seisis paigal nagu puuga pähe saanud, näost hall ja kortsuline, silmad kissis ja käed rusikas. Siis aga hakkas ta jalgadest värisema ning langes põlvili.
„Jumal hoidku!” hüüdis Jack. „Ennis?” Aga veel enne kui ta autost välja sai, oli Ennis jälle jalul. Ja nii, nagu lukustatud autosse sisse murdmiseks painutatakse riidepuu konks sirgeks ja siis jälle kõveraks tagasi, nii keerasid nemadki taas kõik endiseks, sest nende jutus ei olnud midagi ut. Mitte miski ei olnud lõppenud, miski ei alanud ega saanud ka selgeks.
* * *
Oli üks asi, mille järele Jack tundis omamoodi igatsust, see jäi talle mõistetamatuks, kuid ta ei suutnud seda ka unustada. See juhtus ükskord ammu suvel Brokebackil, kui Ennis astus talle seljatagant ligi ja tõmbas enda vastu. Jack tundis, et selles sõnatus embuses väljendus midagi hoopis enamat kui üksnes seksuaalne iha.
Nii seisid nad kaua tule ääres, leegid heitsid neile punakat valgust ja nende varjud langesid ühtesulanult kaljudele. Möödus mitu minutit, puuhalud söestusid lõkkes ja tähed tantsisid lõkke kohal värelevas kuumas õhus. Ennise hingamine muutus rahulikuks ja pikaldaseks, ta mõmises ja kiigutas ennast pisut. Jack vastas sellele samas rütmis hingamisega ning tundis, kuidas teda haarab mingi uimastav nõrkusehoog. Talle näis, et ta magab püstijalu, kuid see polnud uni, vaid midagi muud – see joovastus või ekstaas kestis seni, kuni Ennisele meenus lapsepõlves emalt kuuldud ütlemine: „Noh, kauboi, on aeg põhku pugeda! Lase lahti. Sa magad ju püstijalu nagu hobune.” Nende sõnadega andis ta Jackile müksu ja kadus pimedusse. Jack kuulis veel Ennise kannuste kõlisemist ja hüüet „Homseni!”, sellele järgnes hobusekapjade eemalduv klõbin vastu kive.
Hiljem kinnistus see uimastav embus sügavale Jacki teadvusse ainsa tõelise ja lummava õnnehetkena tema üksildasel ja raskel eluteel. Mitte miski ei suutnud seda olematuks teha, isegi mitte teadmine, et Ennis ei vaadanud talle tookord isegi silma, sest ei tahtnud näha ega tunda, et see oli Jack, keda ta käte vahel hoidis.
* * *
Ennis ei teadnud mitu kuud Jackiga toimunud õnnetusest. See uudis jõudis temani alles siis, kui ta saatis Jackile postkaardi, et enne novembrit ei ole tal võimalik kokku saada. Kaart saadeti talle tagasi, sellele oli löödud tempel „ADRESSAAT SURNUD”. Ta valis Jacki telefoninumbri. Sellele numbrile oli ta varem helistanud vaid ühel korral, see oli siis, kui Alma lahutuse sisse andis.
See pidi olema mingi eksitus. Ennis lootis, et Jack võtab kohe-kohe telefonitoru. Kuid vastajaks oli hoopiski Lureen, kes küsis, mida temast tahetakse. Kui Ennis oli talle ennast tutvustanud, rääkis naine rahulikul toonil, et Jack oli hakanud külavaheteel oma veoauto rehvi täis pumpama, aga rehv lõhkes, ratas purunes, purustas tal nina ning lõualuu, ja Jack kukkus teadvusetult maha. Üks mööduja olevat ta leidnud omaenese verre lämbununa.
Ei, mõtles Ennis, ilmselt näitasid nad Jackile ikkagi tungrauda.
„Jack rääkis teist tihti,” ütles naine. „Ma tean, te käisite koos kalal ja jahil. Ma oleksin pidanud teile teatama, aga ma ei teadnud päris täpselt teie nime ega aadressi. Jack hoidis oma sõprade aadressid enamasti enda teada. See oli kohutav, ta oli ju kõigest kolmkümmend üheksa.”
Ennist haaras meeletu kurbus. Ta ei teadnud, millega oli olnud tegu. Kas see oli tungraud või lihtsalt õnnetusjuhtum, mis Jackile saatuslikuks sai. Läbi vinguva tuule kuulis ta, kuidas teras lendab kontidesse, kuidas ratas koliseb õõnsalt, tiirleb ringi ja jääb siis seisma.
„Kas ta maeti sinna alla?” Ennis oleks tahtnud naist ära needa selle eest, et too Jacki põlluteele surema jättis.
Teksaslanna peenike hääl muutus jäiseks: „Me panime talle korraliku hauakivi. Ta ütles ikka, et eelistab põletusmatust ja et tuhk puistataks Brokebacki mäele laiali. Ma ei tea, kus see asub. Nii et ta tuhastati, nagu ta oli soovinud. Pool tuhka saatsin tema omastele. Mõtlesin, et see mägi on kusagil seal, kus ta üles kasvas. Aga niipalju, kui ma Jacki tundsin, võis see olla ka mingi väljamõeldud koht, kus päevad läbi lauldakse ja kus viskit voolab otse allikast.”
„Brokebackil karjatasime ühel suvel koos lambaid,” pigistas Ennis. Ta suutis vaevu kõnelda.
„Noh, nii ta igal juhul ütles. Ja eks ta joonud ka viimasel ajal tõesti palju.”
„Kas tema omaksed on ikka veel Lightning Flatis?”
„No muidugi! Nemad jäävad surmani sinna. Ma ei tunne neid üldse. Matustele nad ei tulnud. Palun võtke nendega ühendust. Ma arvan, et neil oleks hea meel, kui nad saaksid Jacki soovi täita.”
Naine oli kahtlemata viisakas, aga tema peenike hääl kõlas külmalt nagu lumi.
* * *
Teekond Lightning Flati kulges läbi tühermaa, üksteisest kaheksa kuni kümne miili kaugusel asuvate mahajäetud rantšode vahelt läbi. Postkastile oli kirjutatud John C. Twist. Rantšo oli vilets ja väike, peaaegu piimalillede puhmaste alla mattunud. Veiseid polnud kusagil näha. Eemal paistis kahekorruseline verandaga elumaja.
Ennis istus Jacki isaga köögilaua taha. Jacki ema, täidlane naisterahvas, liikus mõõdetud liigutustega, otsekui oleks tal tegemist operatsiooniga, ning ütles: „Ehk võtate kohvi, tükikese kirsikooki?”
„Tänan, proua, tassikese kohvi võtaks küll, aga mingit kooki küll mitte.”
Vana mees istus vaikides, käed laual, andes mõista, et teab, milles asi. Ennis mõistis, et tegu on otsusekindla tüübiga. Kumbki neist ei näinud välja sedamoodi nagu Jack. Ennis hoidis hinge kinni.
„Mul on Jackist kohutavalt kahju. Äraütlemata kahju. Ma tundsin teda ammu. Tulin siia selleks, et paluda teid tema tuhka Brokebacki mäele viia, nagu ta soovis. Tema naine ütles nii.”
Maad võttis vaikus. Ennis köhatas, kuid ei öelnud midagi.
Vana mees lausus: „Ma tean küll, kus Brokeback asub. See oleks neetult hästi sobinud meie perekonna kalmistuks.”
Jacki ema hõikas üle ukse: „Ta tuli igal aastal koju, ka siis, kui ta abiellus ja Texasesse läks, aitas veel oma isa ja parandas väravaid, niitis heina ja tegi kõike. Jätsin tema toa nii, nagu see oli, ma arvan, et teil oleks seda huvitav näha. Palun minge vaadake seda, kui tahate.”
Vana mees ütles ärritatult: „Ma ei saanud kusagilt abi. Jack ütles ikka: „Ennis del Mar on mees, kelle ma siia toon, ja üheskoos ajame selle neetud rantšo järje peale.” Tal oli selline pooletoobine idee, et te mõlemad kolite siia, ehitate maja ja aitate mul talu joonde seada. Siis aga, tol kevadel, tuli talle mõte, et võtab kellegi teise, ühe naabrimehe sealt alt Texasest. Ütles, et läheb naisest lahku ja tuleb jälle siia elama. Nii ta ütles. Aga nagu Jacki ideedega ikka, ei tulnud ka sellest midagi välja.”
Seega oli Ennisele selge, et mängus oli tungraud. Ta tõusis püsti ja ütles, et muidugi tahaks ta Jacki tuba näha. Ennisele meenus üks lugu, mida Jack oli selle vana mehe kohta rääkinud. Jack oli ümber lõigatud, vanamees aga mitte. Poeg tabas selle anatoomilise erinevuse ükskord ära. Ta oli olnud kolme- või nelja-aastane, tualetti minnes ei jõudnud ta püksinööpe lahti teha ega õigel ajal potile istuda, sest see oli tema jaoks liiga kõrge, tihtipeale pissis ta potiümbruse täis. Vanamees sai iga kord vihaseks ja ükskord muutus ta lausa pööraseks. „Oh sa kurat, ta surus mind peldiku põrandale ja andis mulle rihma. Mõtlesin, et ta lööb mu maha. Siis ütles ta: „Kas tahad näha, mis tunne on, kui kõik kohad on täis kustud? Ma sulle näitan!” Ja siis tiris ta mind välja ning kuses täis, siis viskas ta mulle käteräti ja mina pidin põranda puhtaks kasima, ma pidin riided seljast võtma ja need vannis puhtaks pesema, ise täiest kõrist nuttes. Aga kui ta minu peale kuses, siis panin ma tähele, et temal on teistsugune riist kui minul. Ma sain aru, et nad olid minuga teinud nii, nagu lehmal kõrvu sälgutatakse või märke tehakse. See lõi mul pildi täiesti eest.”
Trepi otsas asuv magamistuba oli tilluke ja palav. Pärastlõunane päike paistis läänepoolsest aknast voodile ja tindiplekkidega kaetud kirjutuslauale, toolile ja riiulil lebavale õhupüssile. Aknast paistis lõunasse viiv kruusatee. Äkitselt tabas Ennist mõte, et see oligi ainus tee, mida Jack oma noorpõlves oli tundnud. Voodi kohal seinal rippus tumedapäise filmitähe foto. Ennis kuulis, kuidas Jacki ema valas vett potti, asetas selle tulele ja küsis midagi tasakesi vanamehelt.
Jacki riidekapiks oli olnud väike seinaorv, mille ette oli tõmmatud eesriie. Kapis rippus kaks paari triigitud teksaseid, mis rippusid korralikult kokkupanduna traadist riidepuul. Põrandal oli paar kantud töösaapaid, mis tulid Ennisele tuttavad ette. Nagis rippus särk, see oli seesama vana särk, mis oli Jackil seljas siis, kui ta Brokebackil karjas käis. Särgikäis oli verine, veri oli pärit veel tollest õhtust, mil Jack koos temaga mäe peal maadles.
Särk tundus katsudes kuidagi raske. Ennis sai aru, et selle all on veel teinegi särk. See oli tema enda ruuduline flanellsärk, mille kohta ta arvas, et see on juba ammu pesupesemise käigus kaduma läinud. See oli tõesti tema oma väljaveninud taskute ja puuduvate nööpidega särk. Jack oli selle temalt pihta pannud ja siis enda särgi sisse peitnud. Nüüd rippusid need seal teineteise peal nagu kaks nahka. Ta surus näo särkidesse ja nuhutas neid, lootes tunda mägede, suitsu ja higi lõhna, kuid ei tundnud midagi. Sellest kõigest oli jäänud vaid mälestus, üksnes ettekujutus Brokebacki mäe võlujõust, millest ei olnud enam midagi alles.
Jacki ema kooris õunu ja lausus: „Meil on perekonna kalmistu, et te teaksite. Ja me otsustasime Jacki põrmu sinna matta. Külastage meid jälle.”
Lahkudes sõitis Ennis mööda väikesest traataiaga ümbritsetud matusepaigast. Ta vaatas sinna asetatud kunstlilli ega suutnud mõeldagi sellele, et Jack võiks olla sinna maetud.
* * *
Paar nädalat hiljem, ühel laupäeval, viskas ta räpased hobusetekid autosse, et need autopesulas survepesuga korralikult puhtaks pesta. Tekid puhtaks pesnud, seadis ta sammud Higginsite kauplusse ja jäi postkaartide riiuli ees seisma.
„Noh, Ennis, millist postkaarti sa tahad?” küsis Linda Higgins ja viskas tilkuva kohvifiltri prügiämbrisse.
„Paluks Brokebacki mäe vaatega postkaarti.”
„Kas seda, mis asub Fremonti maakonnas?”
„Ei, see on siit põhja pool.”
„Seda mul vist ei ole. Aga vaatame tellimislehte. Kui on, siis võin teile anda kasvõi sada tükki.”
„Piisab ühest,” vastas Ennis.
Kolmekümne sendi eest saigi ta selle kätte. Ta kinnitas postkaardi vagunelamu seinale. Selle alla aga lõi ta naela, mille otsa riputas kaks särki. Ennis astus paar sammu tagasi ja vaatas neid, pisar silmanurgas.
„Jack, ma vannun…” ütles Ennis, kuigi tal ei olnud kombeks sedasorti lubadusi anda.
Sellest ajast peale hakkas ta Jacki unes nägema. Ta nägi Jacki niisugusena, nagu see noorena oli, lokkis pea ja naeruse näoga. Unes rääkis Jack ikka sellest, et ta tahab kellekski saada ja härjal sarvist saada. Samas nägi Ennis unes ka puupakule asetatud konservikarpi, millesse oli torgatud kaks lusikat. See andis unenäole omamoodi koomilise varjundi. Lusikavars meenutas kuidagi tungrauda. Ja siis ärkas Ennis üles, tundes ühtaegu nii rõõmu kui kergendust, vahel oli tema padi märg, teinekord olid ka linad märjad.
Selle vahel, mida ta teadis, ja selle vahel, mida ta uskus, oli tühimik, kuid sinna polnud midagi parata. Ja kui midagi muuta pole võimalik, siis tuleb see lihtsalt ära kannatada.
Annie Proulx
