Anders Breivik – hull, kes seljatas Norra kohtu

22. juulil 2011 Oslos pommiplahvatusega 8 ja Utøya saarel tulirelvadega 69 inimest tapnud Anders Behring Breivik mõisteti 24. augustil 2012 21 aastaks vanglasse. Viieliikmeline kohus leidis, et kohtualune oli kuriteo toimepanemise ajal süüdiv, järelikult ka oma tegude eest vastutav. Oleks see vaid nii …

Eeluurimise ajal tehti Breivikule kaks põhjalikku psühhiaatrilist ekspertiisi. Neist esimeses 243 leheküljelises aruandes, mis valmis 2011. aasta novembris, tunnistasid psühhiaatrid Torgeir Husby ja Synne Sørheim Breiviki süüdimatuks, väites, et mees põeb paranoidset skisofreeniat ega ole seega kriminaalõiguslikult oma tegude eest vastutav. 22. detsembril 2011 kinnitas selle ekspertiisi seitsmest kohtupsühhiaatrist koosnev komisjon. 2012. aasta algul vaidlustasid vangla ülesandel mõrvari seisundit uurinud psühholoogid varasema diagnoosi.
Seetõttu otsustas Oslo ringkonnakohus 13. jaanuaril 2012 ohvrite omaste nõudmisel, et Breivik peab läbima uue psühhiaatrilise ekspertiisi. Breiviki vaimset tervist asusid uurima psühhiaatrid Agnar Aspaas ja Terje Tørrissen. Nende ekspertiisi tulemus avalikustati 10. aprillil. Mõlemad psühhiaatrid leidsid, et Breivik oli 22. juulil 2011 täie mõistuse juures ehk süüdiv. Vähe sellest, teise ekspertiisi tegijad leidsid, et Breiviki mõtetes pole midagi ebatavalist, vaid see on tavaline äärmuslase vaade. Kohtuprotsessi ajal kaitsesid mõlema ekspertiisi korraldajad oma varasemaid seisukohti. Kuid ka prokurör Svein Holden teatas 22. juunil lõppsõnas, et prokuratuur peab mõrvarit süüdimatuks, ja tegi ettepaneku saata Breivik kinnisesse vaimuhaiglasse.

Kohus tunnistas Breiviki siiski süüdivaks, sest seda oli soovinud nii Breivik ise (!), ohvrite omaksed kui ka avaliku arvamuse küsitlus, mis näitas, et süüdimõistvat otsust toetas üle 70 protsendi norralastest.
Mis kohtu sõltumatusest saab antud kaasuses rääkida, kui vaimuhaige nõudis enda süüdivaks tunnistamist ja kohus selle nõudmisega ka arvestas!
Seoses selle julma massimõrvaga on küsimusi rohkem kui vastuseid. Kas kohtu otsus oli ikka õige ja õiglane? Kuidas on võimalik, et kahe psühhiaatrilise ekspertiisi tegijad jõudsid täiesti vastandlikele seisukohtadele? Kes psühhiaatritest ei olnud tasemel, kes psühhiaatritest oli loll? Kas kohtunik oli ikka sõltumatu (millega kohtunikud alati kiidelda armastavad) ja objektiivne või laskis ta hullumeelsel massimõrvaril ja avalikul arvamusel endaga manipuleerida?
Mida kujutab endast Breivik ja kui hull ta siis ikkagi tegelikult on?
Tema elukäiku ja tegemisi uurides selgub, et Breivik on olnud vaimuhaige juba pikemat aega, vähemalt kümme aastat.
Väga paljud inimesed maailmas ei ole rahul oma riigi valitsuse sise- või välispoliitikaga, kuid mitte keegi ei hakka sellepärast kirja panema mingeid mahukaid manifeste ja tapma inimesi siiras lootuses, et pärast veresauna hakkavad kõik asjad ülesmäge minema.

Breivik levitas internetis 1518 lehekülje pikkust manifesti (muide, suures osas plagiaat, pealegi veel rohkete faktivigadega), mis kannab nime „Euroopa iseseisvuse deklaratsioon“. Breivik kulutas selle haige manifesti loomisele üheksa aastat ja 317 000 eurot. Manifesti põhiidee on, et moslemid, immigrandid, multikulturalistid, Euroopa Liidu toetajad ja sotsiaaldemokraadid on osa vandenõust Euroopa kristliku tsivilisatsiooni nõrgestamiseks. Manifestis jagab Breivik nõuandeid, kuidas ehitada pomme, valmistada mürke ja kasutada videomänge oma laskmisoskuse parandamiseks. Breivik ise mängis harjutamise eesmärgil videomängu Modern Warfare 2.
Muide, Breiviki manifestil on teatud hingesugulus Hitleri „Mein Kampfiga“. Breivik sai oma kirjatöö valmis, kui ta oli 32-aastane. Hitler oli oma „suurteose“ kirjutamise ajal 35-aastane. Kas Hitler oli vaimuhaige? Puhtmeditsiinilises mõttes kindlasti mitte, küll aga kõige pesuehtsam psühhopaat ja paadunud eneseimetleja. Et selles veenduda, soovitan huvilistel kindlasti lugeda tema lapsepõlvesõbra August Kubizeki raamatut „Adolf Hilter – mu noorpõlvesõber“. (Tiina Aro ja Tänapäev, 2009). See raamat on kirjutatud erapooletult ja annab üsna põhjaliku ülevaate Hitlerist ja tema mõttemaailmast.
Kui „Mein Kampf“ 1925. aastal esmakordselt avaldati, pidasid paljud seda hullumeelse sonimiseks. Aga võta näpust! Kui Hitler 1933. aastal võimule tuli, ei jõudnud ka tema kõige karmimad kriitikud ära imestada, millise järjekindlusega hakkas füürer seda „hullumeelset sonimist“ ellu viima. Kõik ülejäänud Hitleri biograafiad ei paku mingit huvi, sest on absoluutselt tähtsusetu, mida Hitler ütles mingil kohtumisel Prantsuse suursaadikule, mida sõi või mida otsustas. Hitleri kogu poliitilise tegevuse ja loogika määras tema psühhopaatiline loomus ja sellega on kõik öeldud…

Kuid vahemärkuseks: Hitler ei hakanud vanglas oma raamatut kirjutama lihtsalt niisama ajaviiteks. Kõik see, millest on juttu „Mein Kampfis” oli ta juba palju-palju aastaid enne Müncheni putši oma peakeses valmis mõelnud…
„On situatsioone, kus julmus on vajalik, vajaliku julmuse rakendamisest keeldumine on nende inimeste reetmine, keda tahad kaitsta,“ kirjutab Breivik oma manifestis. Ta arvas, et selliste tegude läbiviimine on võigas, kuid need on vajalikud. Breiviki sõnul tegutses ta eesmärgiga kaitsta Euroopat „kultuurilise marksismi“ ja islamiusuliste immigratsiooni eest. Tema sõnul ei olnud tema eesmärgiks tappa võimalikult palju inimesi, vaid saata signaal valitsevale Norra Tööparteile ning karistada neid islami immigratsiooni sallimise eest ning takistada partei edasist kasvamist.
Kuigi teise ekspertiisi läbiviijad kuulutasid Breiviki süüdivaks (võib-olla oli see manifest psühhiaatrite Aspaa ja Tørrisseni arvates normaalne teos), on tema tegu täiesti ebanormaalne ning mitteaktsepteeritav. Puudujäägid Norra migratsioonipoliitikas ei saa õigustada seda, mida Breivik tegi. Tema korraldatud veresaunale ei saa olla mitte mingisugust ratsionaalset põhjendust.
Kui vaadata Breiviki „manifesti“ ning tema internetti postitatud videopöördumist, siis joonistub väga selgelt välja tema haiglaslik tähelepanuvajadus. Seda kinnitab ka Breiviki internetti laetud pildigalerii endast erinevates vormi- ja eririietustes ning fakt, et Breivik nõudis avalikku kohtuistungit, kus ta saaks samuti vormiriietuses esineda. Täielikust tundekülmusest, mis on tavaliselt omane sadistlikule kihumõrvarile, räägib see, kuidas ta Utøya saarel noori inimesi valimatult tappis. Breivik usub ise, et tegutses õilsatel eesmärkidel ning peab end põhimõttekindlaks inimeseks.

Breivik kui psühhopaadist terrorist ei ole esimene taoline. Ka reisilennuki New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse põhjatorni juhtinud araablane Mohhamed Atta pööras mingil hetkel ära, temast sai fanaatiline moslem ja terroriakti sooritades uskus ta tõemeeli, et on õige asja eest väljas ja pääseb kohe paradiisi kaunite naiste ja pudrumägede ja kisellijõgede manu. Normaalsel inimesel on väga raske mõista, kuidas saab veel 21. sajandil sellist jama uskuda.
Mis aga puutub Hitlerisse, siis tema puhul oli tegemist kõneosava psühhopaadiga, kes lausa sugereerivalt oskas endale allutada ükskõik keda ja panna kogu Saksa rahvast oma irratsionaalseid ideid teostama. Hitlerit peetaksegi 20. sajandi suurimaks mõjutajaks. Hitlerit kui poliitikut iseloomustab kõige paremini selline loogika: Kui reaalsus ei muutu selliseks nagu mina tahan, siis häda reaalsusele! Reaalsus eksib, mitte Hitler!
Mis puutub aga Breivikisse, siis jah – teise ekspertiisi teinud psühhiaatrid Aspaas ja Tørrissen jäid tema diagnoosimisel ilmselgelt hätta. Mida kujutab endast paranoiline skisofreenia?
Kahjuks ei saa nii lühikeses artiklis sellele küsimusele isegi mitte ülevaatlikult vastata, kuid juhiksin tähelepanu ühele olulisele momendile: paranoiline skisofreeniat põdev inimene oskab sageli oma haiguslikke elamusi suurepäraselt varjata. Isegi äärmiselt raskekujulise psühhopaatia all kannatavad inimesed on sageli suutelised perfektselt teesklema, et nad on vaimselt täiesti terved (öeldu käib täiel määral paljude kihumõrvarite kohta). Pealiskaudse mulje põhjal võikski neid pidada täiesti korralikeks kodanikeks. Kuid oma elu ja saavutustega ei ole nad ikkagi rahul. Seda rahulolu püüavad nad leida ebatavaliste tegude abil. Ja seda üritas ka Breivik. Kuna talle oli süüdivaks tunnistamine tähtis, et tema manifesti ja massimõrva võetaks kui normaalse inimese ettevõtmist, siis tuginedes esimese ekspertiisi ajal saadud kogemustele, teadis Breivik täpselt, mida teise ekspertiisi ajal psühhiaatritele öelda, mida ütlemata jätta või kuidas käituda (ilmselt andis talle asjalikku nõu ka advokaat), et saavutada oma eesmärk – süüdivaks tunnistamine.

Liitdiagnoos Breviki kohta oleks järgmine: paranoidne skisofreenia + võimekusluul (haige on veendunud, et ta täidab mingit erilist ülesannet ühiskonnas), missiooniluul (seotud plaaniga ümberkujunduste teostamiseks ühiskonnas), mürgitusluul (Breivik arvas üksvahe, et ema tahab teda mürgitada), ülekaalukas mõte (inimese teadvuses domineerivaks kujunenud mõte, mis pole reaalse situatsiooniga seotud, ta tegeleb oma ideega aktiivselt, ilma kriitikata selle ebaadekvaatsuse suhtes), filosoofiline intoksikatsioon (Breiviki manifest), püsiv luululine häire (Breivik arvab, et toimub kodusõda ja/või sõda tsivilisatsioonide vahel ja tema on see, kes otsustab, kes elab, kes sureb, ning varsti toimub võimu ülevõtmine Euroopas), düssotsiaalne ja nartsissistliku isiksuse häire koos paranoiliste joontega (sellisel inimesel puudub empaatiavõime ja ta võib sooritada väga julmi tegusid, tundmata vähimatki kahetsust, ja on väga enesekeskne. Ta on äärmiselt manipuleeriv ja suudab palju inimesi ära petta). Ja selline inimene on süüdiv?!
Beiviki eriskummalised mõtteavaldused ja käitumine enne ja pärast veresauna kinnitavad veenvalt esimese diagnoosi õigsust. Oma segases manifestis nõudis Breivik ühtekokku 400 000 eurooplase tapmist paarikümnes riigis. Võiks ju ironiseerides küsida, et miks just selline arv, miks mitte 450 000 või koguni 650 300?

1. augustil 2012 nõudis Breivik ülekuulamisel enda nimetamist Norra armee ülemjuhatajaks ja kuningas Harald V troonist loobumist. Juba ainuüksi selline nõue näitab Breiviki sügavalt ebaadekvaatset mõtlemist. Oma manifestis kirjutab Breivik, et „konservatiivne revolutsioon“ Euroopas lõpeb 2083. aastal. Milliste rehkenduste põhjal ta just sellise aastaarvu välja pakkus? On selge, et kogu tema näiliselt normaalse retoorikaga looritatud ideoloogia on raske isiksusehäirega psühhopaadi sonimine, veel haigem kui Hitleri „Mein Kampf“. Pole õige pidada Breivikit sihikindlalt tegutsenud terroristiks või kindlate veendumustega paremäärmuslaseks, tema tegevuse ainsaks tõukejõuks oli pikaajaline diagnoosimata vaimuhaigus. Tema kohtuprotsessi jälgides jääb siiski mulje, et kohus tuli vastu ohvrite omakestele, kes nõudsid mõrvari süüdivaks tunnistamist. Üks on aga selge, 20. sajandi alguses loodud psüühiliste häirete klassifitseerimise põhimõtted on ajast ja arust ega sobi enam 21. sajandi alguse vajadustega.

* * *

Norra telekanal TV2 analüüsis ühes saates Breiviki lapsepõlve, et leida seletust küsimusele „miks?“. Küsimus on ka, kas külmavereline massimõrv oleks jäänud olemata, kui Breivik oleks lapsena psüühiliselt väärastunud ema juurest ära võetud ja kasvanud üles teises keskkonnas.

Aastatel 1983–1984, kui Anders oli 4–5-aastane, tegid Norra lastepsühholoogid ettepaneku poiss ära võtta ema juurest, kes ilmselgelt ei sobinud last kasvatama. 2011. aastal küsitleti taas psühholooge ning kritiseeriti Norra lastekaitseorganeid, et nad ei viinud kavatsetut lõpuni, vahendas Soome ajaleht „Iltalehti”. Breiviki mõrva uurimise ajal avaldasid psühholoogid arvamust, et Anders oleks teises keskkonnas arenenud hoopis teistsuguseks.

Breivikite perekonna taust on väga sünge. Kui Andersi ema sündis, haigestus vanaema lastehalvatusse ning jäi alakehast halvatuks. Vanaema elas eraldi, nägi hallutsinatsioone ja oli paranoiline. Ta süüdistas halvatuses tütart, kes hooldas teda kaheksa aastat. Beivki massimõrva tausta uurimisel oletasid psühhiaatrid, et Breiviki vanaemal oli skisofreenia ning ta oli psühhootiline.

Ema lahkus kodunt 17-aastasena, tal polnud sõpru ega haridust. 1970. aastate lõpul kohtas ta Oslos Jens Breivikit ja jäi rasedaks. Seejärel nad abiellusid ja kolisid Londonisse. Ema tahtis aborti teha, kuid naasis Norrasse liiga hilja – tal oli siis juba raseduse kolmas kuu.

Ema jaoks vastik laps

Norra telekanali andmetel kirjeldas ema oma väikest poega kui vastikut last, kes tegi pahandust ja kiusas teda. 1983. aastal tehtud psühholoogilises hinnangus rääkis ema, et Anders on „olemuselt vastik ja halb ja on otsustanud ta hävitada“. Õige pea vanemad lahutasid ning ema kolis Andersi ja tema õega tagasi Oslosse. Isa lastest suurt ei hoolinud. (Seda tunnistas ta ka aastaid hiljem ühes intervjuus.)

Lastekaitse tegeles Breiviki perega korduvalt. 1982. aastal viidi Anders isegi mõneks ajaks asendusperre.

Pedantselt puhas ja tundetu poiss

Lastekaitse spetsialistid märkasid sel ajal, et Anders ei väljendanud oma tundeid. Ta oli väga ettevaatlik ja hoolitses paaniliselt puhtuse eest. „Ta on väga puhas ja pedantne, peseb korduvalt käsi ja pühib korralikult suu puhtaks. Teda üllatab, kui asjad ei ole piisavalt puhtad ning ta asetab asju korralikult üksteise kõrvale,“ kirjeldati ettekandes. Poissi kirjeldati ka passiivse lapsena, kes ei osanud teistega suhelda. Kui laps haiget sai, siis ta ei nutnud. Sõpru tal ei olnud.

Psühhiaatrite hinnangul proitseeris ema pojale oma primitiivsed, agressiivsed ja seksuaalsed fantaasiad ning kõik jooned meestes, keda ta pidas ohtlikeks ja agressiivseteks.

Kui Breivikeid oli kuu aega uuritud, pakkusid ametnikud, et võtavad poisi ema juurest ära. Aga poeg jäeti ikkagi ema juurde ning 1984. aastast lastekaitsjad peret enam ei jälginud. Tagantjärele tarkusena oli see ametnike hinnangul suur viga.

Massimõrvari isa Jens Breivik on kirjutanud raamatu „Minu viga?“, kus ta püüab leida vastust küsimusele, kas ta oleks saanud seda kuritööd ära hoida. Isa arvab, et poega mõjutasid sõbrad – ta kohtus ekstremistidega.

21 aasta pikkust vanglakaristust kandev Breivik (2017. aastal muutis ta oma nime Fjotolf Hanseniks) on korduvalt uudistekünnist ületanud oma võitlusega inimõiguste pärast, mida tema hinnangul vanglas tema suhtes rikutakse, kuna teda on peetud eraldatuses.

* * *

Kuna kaks psühhiaatrilist ekspertiisi jõudsid täiesti erinevatele järeldustele, kutsusid ellujäänute advokaadid tunnistajaks Oslo ülikooli psühhiaatriaprofessori Ulrik Malti. Malt jälgis Anders Breiviki vastu peetud kohtuprotsessi alates 19. aprillist 2012 ning tal paluti muu hulgas kommenteerida ekspertiiside metoodikat ja psühhiaatrilist diagnostikat üldiselt. Oma 8. juuni 2012. aastal antud tunnistuse ajal väitis ta, et Breivik kannatas tõenäoliselt Aspergeri sündroomi all, tõenäoliselt koos Tourette’i sündroomiga. Samuti viitas paljugi sellele, et Breivikil oli nartsissistlik isiksusehäire.

Pärast Malti esinemist andsid kohtuprotsessil tunnistusi ka teised arstid ja psühholoogid. Neli inimest (sealhulgas esimese ekspertiisi eksperdid) pidasid Breivikit vaimuhaigeks, üksteist inimest (sealhulgas teise ekspertiisi eksperdid) pidasid teda aga süüdivaks. Päevalehe „Verdens Gang“ 2012. aasta suvel läbi viidud küsitluses, milles osales 66 Norra seaduslikult kvalifitseeritud psühhiaatrit ja psühholoogi, pidas Breiviki hulluks vaid vähemus, 14 protsenti vastanutest. Mis teha, kui paljudel inimestel puudub võime eristada normaalset inimest vaimuhaigest.
Mida öelda kokkuvõtteks? Pole mingit tähtsust sellel, mida Breivik suust välja ajab või mida ilmselgelt vähem või rohkem ebakompetentsed psühhiaatrid sadadel lehekülgedel kokku kirjutasid. Tuleb tähele panna, et Breiviki lapsepõlv ei erinenud mitte millegi poolest mistahes sarimõrvari omast (ka Breivik hakkas juba 4–5-aastaselt loomi piinama). Mitte üksi sarmõrvar pole üles kasvanud normaalses perekonnas. Sarimõrvarite julmus proitseerub vastasoost ohvritele (tegelikult vihkas maniakk ju oma külma ja osavõtmatut ema) või samasoolistele ohvritele (kui koges lapsepõlves seksuaalset ahistamist meeste poolt). Millise kategooria alla siis massimõrvar Breivik kuulub? Ei olnud ju tema tapatalgul seksuaalset tausta, pealegi tapab kihumõrvar oma ohvreid ükshaaval. Tõsi, Breivikil seksuaalset tausta ei olnud, tema tapmismotiiviks oli tappa neid, kellel oli tõenäoliselt õnnelikum lapsepõlv ja (on) õnnelikum noorus kui temal endal ja kes elasid ilma nende probleemideta, mis olid temal. Kui see väide Breivikile endale esitada, kas ta siis sellega nõustuks? Kindlasti mitte, sest ükski (sari)mõrvar ei tunnista eales üles oma tapmismotiivide tegelikku tausta (ammugi mitte oma mõrvade „köögipoolt”) ja Breivik pole selles osas mingi erand.
Ja veel: mees võib maailmale andesta kõike, ainult mitte seda, et ta on jäänud ilma emaarmastusest! Kuid et ema armastaks oma poega, ei nõua ükski seadus…

 ©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Mis tunne on olla vaimuhaige?
Mille poolest erineb psühhopaat sotsiopaadist?
Sarimõrvari portree
Seksuaalkurjategijaid pole võimalik ravida