Sarimõrvar Anatoli Slivko

Kulus tervelt 21 aastat, enne kui nõukogude uurijad suutsid välja selgitada, et Ukrainas Stavropolis elanud mitme riikliku autasu omanik ja NLKP liige Anatoli Slivko on eriti sadistlik sarimõrvar. Kes oleks osanud arvata, et heasüdamlik õpetaja, sõbralik ning abivalmis komsomolijuht, abielumees ja pereisa on sadistlik pedofiilist maniakk, kes oli tapnud seitse poissi.

1961. aastal, kui Slivko oli 23-aastane, oli tal elamus, millel oli määrav tähtsus tema loomuvastase seksuaalsuse väljakujunemisel. Ta juhtus nägema, kuidas liiklusõnnetuse tagajärjel poiss põlevas autos hukkus. Selline jube vaatepilt, mis oleks igas teistes inimeses tekitanud õudu ja masendust, kutsus Slivkol esile talle senikogematu seksuaalse erutuse.
Varsti pärast seda intsidenti Slivko abiellus, lootes sel viisil oma homoseksuaalsust alla suruda ja üha äärmuslikumaks muutuvatele pedofiilsetele fantaasiatele lõppu teha. Paraku tundus naisega seksimine talle vaid ebameeldiva kohustusena, mis temas üha enam jälestust tekitas. Slivko seksuaalsed fantaasiad olid ikka ja jälle seotud põlevas autos surma saanud poisiga – vaatepilt, mis oli talle sügavale mällu sööbinud. Slivkol tekkis tungiv soov juhtunut veel kord läbi elada, kuid siis juba ise poissi piinates ja tappes.
Õpetaja ja komsomolijuhina oli tal lihtne sobivat ohvrit leida. Ta kõnetas väiksekasvulisi poisse, kes tundsid oma niru kasvu pärast alaväärsust. Slivko rääkis neile, et ta teab meedotit, kuidas nad pikemaks muuta. Selleks tuleb nad vaid üles riputada, et selgroogu venitada. Niipea, kui maniakk oli ühe poisi kaelapidi üles riputanud, kaotas ohver teadvuse. Slivko pildistas siplevat ohvrit ja masturbeeris. Hiljem üritas ta teadvusetut poissi taaselustada. Veel pakkus ta poistele statistiosa Teise maailmasõja sündmusi kajastavas mängufilmis. Ta seletas ohvritele, et on vaja filmida stseeni, kus noor partisan üles puuakse. Selle jutu peale lasksid naiivsed poisid ennast tõrkumata üles riputada.
Hiljem tunnistas Slivko, et aastatel 1964–1985 õnnestus tal 43 poissi pehmeks rääkida. Sageli lõppesid need „venitusprotsessid” ja „proovivõtted” ohvri surmaga, kuid ohvri aeglane lämbumine valmistas maniakile veelgi suuremat rahuldust. Laibad Slivko tükeldas ja põletas, kusjuures tule nägemise ajal tabas teda sama tugev seksuaalne erutus, nagu ta oli tundnud 1961. aastal autoõnnetust vaadates.
1984. aastal tabati Anatoli Slivko teolt ja talle mõisteti 7 poisi tapmise eest surmanuhtlus. Samal ajal, kui Slivko vanglas oma hukkamist ootas, tegeles Rostovi miilits palavikuliselt sealkandis tegutseva sarimõrvari otsimisega. Et õppida tundma sarimõrvari tapmiste käekirja ja luua Rostovi mõrtsuka psühholoogilist portreed, püüdsid uurijad ja psühhiaatrid Slivkolt võimalikult palju välja pinnida. Küsitlejate hulgas oli ka Venemaa prokuratuuri eriti tähtsate asjade osakonna ülem Issa Kostojev, kes liitus 1985. aastal operatsiooniga „Metsavöönd”, mille tulemusena Rostovi inimsööja Andrei Tšikatilo lõpuks tabati. Muide, tänu Kostojevi osalemisele saadi kätte ka sarimõrvar Vladimir Stortšenko.
Slivko lootis, et täieliku avameelsuse eest antakse talle armu, ning pingutas kõigest väest, et ekspertide küsimustele vastates neile abiks olla. Kuid pärast seda, kui uurijad ja eksperdid leidsid, et Slivkolt enam mingit uut infot loota ei ole mõistis kohus talle surmanuhtluse. 16. septembril 1989 hukati maniakk Novotšerkasski vanglas kuklalasuga.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Boamao jälg – Sergei Golovkin
Skaudijuht John Joubert
Adolf Seefeldt – onu Tikk-Takk