Mamslid ja lõbumajad
15. sajand oli bordellide sajand. Lõbumajad tegutsesid isegi väikelinnades. Patutempleid asutati isegi linnavalitsuste poolt, et prostitutsiooni kontrolli all hoida. Lõbunaiste tegevust valvati rangelt. Riiklikes „armuurgastes” olid isegi seksuaalsed praktikad reguleeritud.
Kölni auväärt rektori Martinus Calcopeusi jaoks oli juhtum rohkem kui piinlik. 1569. aastal meelitas kohalik prostituut õpetlase lõbumajja ja viis isanda oma kambrisse. Lõbunaise märguande peale tormasid naerdes tuppa teised patutempli teenijannad, tormasid ehmunud rektorile kallale ja röövisid ta paljaks. Seejärel jätsid nad mehed teda lõbumajja meelitanud prostituudi hooleks. Lugu jõudis asjaga kohtusse ja pahandust kui palju!
Asi oli selles, et Calcopeusel oli bordelli külastamine karistuse ähvardusel keelatud. Abielumehed, vaimulikud ja juudid ei tohtinud linna lõbumaju külastada. Vallalistel meestel oli aga lõbunaiste teenuste kasutamine lubatud. 13. sajandist pärit ürikus kurdetakse, et juba teismelises eas noormehed koguvad lõbumajades oma esimesi kogemusi. „Saja 15-aastase poisi hulgas on kõige rohkem üks või kaks, kes pole veel oma süütust kaotanud,” paneb kroonikakirjutaja noorte rikutust pahaks.
Prostitutsiooni esines juba varajasel keskajal. Tegemist oli linnast linna rändavate nn. maanteeprostituutidega. 13. sajandil muutusid lõbunaised „paikseks”, kui linnades hakkasid tegutsema esimesed lõbumajad. 1400. aasta paiku hakkas kõikjal Euroopas hakkas kerkima bordelle nagu seeni pärast vihma.
Ja mis tänapäeva moraalijüngrite seisukohalt kõige hämmastavam: enamik lõbumaju asutati linna omavalitsuste rahadega ning neid finantseeriti kohalikust eelarvest. Rae nõukogu andis lõbumaja juhtimise mamsli hoolde, keda võis tänapäevaste mallide järgi pidada riigi teenistuses seisvaks sutenööriks. Keskaegsed lõbumajad ei kujutanud endast patupesa mitte ainult seksuaalses mõttes. Seal pruugiti ohjeldamatult kangemat kraami, tantsiti ja mängiti raha peale. Selles mõttes sarnanesid keskaegsed bordellid praegusaegsete Lääne-Euroopas tegutsevate Erose keskustega. Tõsi, prostitutsiooni peeti amoraalseks, kuid linnaisad talusid seda, et ära hoida veelgi halvemat. Teisalt taheti ametlike lõbumajade lubamisega salajasi väikesi bordelle klientuurist ilma jätta. Linnaisad tahtsid prostitutsiooni maksustada, kehtestades lõbumajade üle kontrolli. Pealegi leiti, et sel viisil on võimalik meestel n.-ö, auru välja lasta, sest tollal oli ainult ühel kolmandikul inimestel üldse võimalik abielluda. Pruudid pidid abiellu astuma ilmtingimata süütult. Kuna paljude elukutsete omandamine kestis palju aastaid, avanes paljudel meestel võimalus perekond luua alles keskeas. Pole siis midagi imestada, et lõbumajad olid ainukesed kohad, kus paljud mehed said oma seksuaalseid vajadusi rahuldada. 1486. aastal kaebasid Kölni ülikooli õppejõud, et kergemeelsed tüdrukud, kes elasid üliõpilaste korterite läheduses, juhivad noorte meeste tähelepanu õpingutelt kõrvale. Linnaisad võtsid kaebust kuulda ja libud löödi üliõpilaskvartalist minema.
Kuigi lõbumajad oli linnale täiendavaks sissetulekuallikaks, ei olnud bordellide legaliseerimisel esikohal kasumi tagaajamine. Tegelikult taheti linnades stabiliseerida kord ning hoida sotsiaalset struktuuri tasakaalus. 1433. aastal avatud Müncheni lõbumaja asutamisaktis on öeldud, et edaspidi peab välditama „uils übels an frawen und junckfrawen” ehk maakeeli öelduna tuli kõik pahed naistest ja neitsitest eemale hoida. Linnaisade arvates pidid legaalsed lõbumajad aitama vähendada naiste ahistamist kõlvatute meeste poolt.
Vähe sellest, lõbumajad rajati äärelinna, et prostituute paremast seltskonnast eemal hoida. Münchenis asus linnabordell kurikuulsas Angeri kvartalis, timuka maja lähedal. Seal elasid põlastusväärsete elukutsete esindajad, kellega keegi ei tahtnud tegemist teha: hauakaevajad-surnumatjad, nülgijad ja pidalitõbised. Sageli võtsid timukad prostituute oma kaitse alla ning olid kaasaegsete kriteeriumite järgi pesuehtsad katusepakkujad, sest lõbunaised pidid neile regulaarselt maksma.
Linna ülikkond hoidis lõbumajadel silma peal. Kiriklikel pühadel pidid lõbumajad olema suletud, samuti laupäeviti. Ettekirjutustest üleastujaid karistati karmilt. 1449. aastal saadeti Eichstättist välja kaks pagarit, kes olid palmipuudepüha öösel „naistele peale heitnud”.
Kombevalvurid ei kohkunud tagasi ka teki alla piilumast, sest teatud seksuaalseid „toiminguid” peeti ketserluseks. Nii põletati 1517. aastal Ulmis lõbumaja kunde Jörg Schlegelholz, kuna ta oli olnud lõbunaisega anaalses vahekorras. Prostituut ise aga saadeti linnast välja.
16. sajandi lõpus süüdistas kohtus üks prostituut kundet selles, et too oli tahtnud temaga muru peal vahekorda astuda. Üks teine lõbunaine andis kunde kohtusse selle eest, et mees oli vahekorra ajal nõudnud, et naine paneks oma jalad tema kuklal kokku või heidaks koguni kõhuli. Keskajal peeti kõiki poose, mis erinesid kuulsast misjonäriasendist (naine all, mees peal) kuriteoks ja isegi lõbumajades kulges suguelu sissekäidud radadel. Vähemalt ametlikult. Ürikutes on jäädvustatud juhtum 1591. aastast. Kölni lõbumajas olid kolm itaallast nõudnud prostituutidelt, et nad neid enne vahekorda vette kastetud vitsadega nüpeldaksid. „Ja mida tugevamini naised neid nüpeldasid, seda rohkem see neile meeldis,” on protokollis kirjas ühe lõbunaise tunnistus. Prostituudid nõudsid oma masohhistlikelt kundedelt eriteenuse eest tasuks mitu krooni, mis oli üsna krõbe hind. Banaalne tavaline vahekord oli tunduvalt odavam. Lihaline läbikäimine oli tollal odav. Metzi linna krooniku väidet, et üks prostituut olevat olnud nõus kundele teenust osutama üheainsa kanamuna eest, on ilmne moraliseeriv liialdus, kuid fakt on see, et isegi väikese sissetulekuga mehed võisid bordelli külastada. Päevane „flirt” maksis kaks-kolm penni, kes tahtis terve öö libu kõrval põõnata, pidi kümme kuni viisteist penni lauale laduma. Päevatööline teenis tollal umbes üheksa penni, Nürnbergis teenis sulane 15. sajandil 16–20 penni päevas. seega oli lõbumaja külastamine pea igale mehele taskukohane, sest armurõõm maksis sama palju kui kilo liha.
Prostituudid suutsid aga sellise teenistusega vaevu ära elada, sest ruumide üür oli väga kõrge, oma osa pressisid välja mamslid. Mis järele jäi, kulus toidule, rõivastele ja soengute tegemiseks. Selleks et teenida sama palju kui koristaja või pesunaine, pidi lõbunaine rahuldama päevas vähemalt kahte kundet.
1470. aastal esitas Ulmi prostituut kaebuse raele ebainimlike tingimuste pärast lõbumajas. Mamsel olevat sundinud naisi töötama ka kiriklikel pühadel. Lõbunaistel tuli mehi vastu võtta isegi siis, kui neil olid pahad päevad. Bordelli üürileandja aga keelab neil kirikus käia, müüb naistele toiduaineid ja rõivaid kolmekordse hinnaga ning peksab sõnakuulamatuid härjanahast piitsaga.
Seekord anti lõbunaistele õigus. Mamsel, kes oli lubanud raenõukogule, et ta ei kurna prostituute, saadeti linnast välja, probleem aga jäi, sest lõbunaised kuulusid keskaegses ühiskonnas rõhutute ja põlatute klassi.
Ebausu järgi tähendas prostituuti kohata õnne ja viljakust ning isegi keisrid ei häbenenud avalikult nende seltskonnas üles astuda, kuid ainuüksi sõnal „hoor” oli sama halvustav tähendus kui tänapäeval. 1504. aastast pärit Volacher Salbuci ürikus on kirjas, et lõbunaisi kutsuti poolputsideks (halbfoz) ja laiaukudeks. Spetsiaalsed riietumiseeskirjad tagasid, et lõbunaisi võis juba välimuse järgi autsaideriteks pidada. Mõnes linnas keelati neil ehete kandmine, teistes kohtades jällegi kirjutati ette, et lõbunaiste rõivad peavad olemas kas punast, kollast või rohelist värvi. Ka oli neil keelatud turul toiduaineid käega puudutada.
Enamik naisi olid vaesuse tõttu hakanud prostituudi ametit pidama, osa aga sattunud südametute sutenööride ohvriks, kes olid neid kavalusega maalt linna meelitanud. Nii pidi 1428. aastal Augsburgi raenõukogu maid jagama tüdrukutekaubitsejate bandega. Ka vägistatud tüdrukutel ei olnud mingeid väljavaateid tanu alla saada ja nii ei jäänud neil muud üle kui hakata prostituudiks.
Prantsuse Dijonis oli prostitutsiooniga alustavate naiste keskmine vanus 17 aastat. Samas pidi linnavalitsus jälgima, et lapsi ei sunnitaks oma keha müüma. Strasbourgis anti raesulastele (meie mõistes korravalvurid) käsk linnamelul silma peal hoida ja jälgida, et mitte ükski tütarlaps, „kellel ei ole rinda ega muud, mis sinna juurde kuulub” ei tegeleks prostitutsiooniga. 1516. aastal seisis Kölnis kohtu ees kupeldaja Engyn Lynwyrckersse selle eest, et ta oli tema juures elanud 11-aastase tüdruk toomhärrale sokutanud, kes lapse vägistas.
Juhtus aga lõbunaine haigestuma, laienesid talle kõik teiste linnakodanike õigused arstiabile või hooldusele kiriklikes varjupaikades. Ulmis viidi isegi iga veerandaasta järel läbi prostituutide arstlik läbivaatus. Suuri probleeme tekitas aga „tööõnnetus”. Sageli ei näinud lapse ilmale toonud prostituudi muud väljapääsu, kui panid maimukese kellegi ukse taha, lootuses, et vastsündinu lapsendatakse. Nii julmal viisil püüdsid lõbunaised vältida üksinda last kasvatava ema saatust, kellele pealegi langes osaks ühiskonna põlgus.
Osa lõbunaisi üritas aga aborti teha. 1471. aastal tunnistasid Nördlingeri lõbumaja kümme prostituuti kohtus, et mamsel oli andnud viiendat kuud rasedale lõbunaisele Els von Eystettile veinis leotatud luuderohust, porganditest, loorberist ja nelgist jooki, mis oli rasedal kutsunud esile nurisünnituse.
Ka mitmed teised allikad annavad tunnistust sellest, et mamslid olid osavad kõikvõimalikke maagilisi ja armujooke segama ning olid oivalised ravimtaimede tundjad. 16. sajandil olevat Hispaanias prostituudid kasutanud isegi mitmesuguseid rasestumisvastaseid vahendeid. Sealjuures ei jäänud nad lootma mitte ainult kaitsvatele amulettidele, vaid oskasid valmistada isegi pessaare ning segada rasestumisvastaseid salve rohtudest ning sõnnikust.
Suurima ulatuse saavutas prostitutsioon hilisel keskajal. 15. sajandit nimetatakse ka prostitutsiooni sajandiks. Aastalaatadel, ristikäikudel või kiriklikel pühadel saabusid linnadesse hulganisti prostituute. Kölnis pandi ühele rõõmutüdrukule pahaks, et ta olevat otse toomkirikus ühe mehega kõlvatusi teinud. Dijonis, kus oli vähem kui 10 000 elanikku, tegutses rohkem kui sada hoora. Kui arvestada sellega, et tegemist oli ametlikult registreeritud lõbunaistega, siis võis tegelik arv olla tunduvalt suurem.
1500. aasta paiku tuli suurele hooramisele lõpp. Teed hakkasid rajama üha puritaanlikumad moraalinormid. Kui sellised kirikuisad nagu Augustinus või Thomas von Aquin õpetasid, et hoorus on „väiksem pahe” kui korralike naiste vägistamine, asus õllest ja teoloogiast pundunud saksa munk Martin Luther – nagu tabavalt väljendus luuletaja Heinrich Heine – lõbumaju ründama. Kui katoliiklikel aladel taluti veel mõnda aega lõbumaju, siis puritaanlikud protestandid hakkasid õhinal patutempleid sulgema.
Kirikule tuli appi ka süüfilise epideemia, tänu millele bordellid kaotasid oma atraktiivsuse. Algas „kõrge moraali” ja seksuaalsete repressioonide ajastu. Kui kunde ja prostituut tabati otse teolt, tõmmati mõlemad rattale. Kiriku ponnistustele vaatamata ei õnnestunud prostitutsiooni välja suretada. 16.I sajandi lõpus, mõnikümmend aastat pärast Viini lõbumaja sulgemist avastasid võimud märke „mõnedest kahtlastest ja kergemeelsete kohtadest”. Asjaolude lähemal uurimisel selgus, et linnas tegutseb vähemalt poolsada lõbumaja.
©Peter Hagen
