Selline oli telefon aastal 1912
Avaldame õpikust „Elekter II, Elektrotehnika” (Tartu, 1912) peatüki, kus seletatakse ära telefoni tööpõhimõte ja selle kasutamine. NB! Kirjaviis ja -vead muutmata, küll aga on raskestiloetavad gooti tähed asendatud kaasaegsetega.
23. telefon.
Kuigi telegraf kiire läbikäimise tarbet sõnumitesaatmisel kauge maa taha kaua ja hästi täitis, siisgi tuli sellejuures vahemehi tarwitada, sest et sõnu pidi esteks telegrafimärkideks ja neid jällegi sõnadeks ümber muutma. Wiimast puudust wõidi aga telefoni wäljamõteldusega eemale tõrjuda, sest et telefon ei tarwita teadetesaatmisel enam wahemehi, iseäralise wõi hariliku kirja kujul, waid ta saadab otsekohe kõnet kuuldawalt kaugele ja kannab samati kaugel kõneldud sõnad kuuldawalt meie kõrwu. Nõnda täidab telefon kaugelekõneleja ja kaugelekuulaja kohusid korraga.
Kui seda silmas piame, missuguseks suurepäraliseks läbikäimise-abinõuks telefon lühikese ajaga inimesesoole tõusis, siis tuleb seda aparati waimurikkamaks wäljamõtelduseks pidada kui ühtgi teist, mida füsika tunneb, seda enam, et ta oma ehituse poolest ülilihtne on. Telefoni mõtles ameriklane Graham Bell wälja.
Telefoni ülesandeks on häälesi ja sõnu elektri abil kauge maa taha edasi kanda, nii et neid seal kuulda wõib. Hääled ei ole aga muud midagi kui häälitsewa keha wäristused, seega teatawat seltsi liigutused. Häälte ebasikandmise ülesandeks on siis wärisevaid liigutusi elektrilisel teel edasi kanda. Sel otstarbel tuleb teatawas kohas wõi jaamas mõnda keha kiireste wärisewasse olekusse panna, kusjuures wärisewad liigutused elektriwoolusi sünnitawad, mis traati mööda teise jaama jooksewad. Seal piawad neeb woolud uueste niisamasuguseid wärisewaid liigutusi sünnitama, seega niisamasugusteks häälteks muutuma, nagu esimesesgi jaamas kuulda oli.
Kuda Bell selle ülesande kõige lihtsamate abinõudega ära otsustas, seda wõime ülewaatliku 72. joon. najal enesele selgeste ette kujutada.
Meil on waja ainult Faradan poolt üles leitud magnetoinbuktsioni meelde tuletada, mille põhjal magneti tugewuse ehk seisukorra iga wähem kui muudatus magneti lähedusel olewas traadiringis induktsioniwoolu mälja kutsub. Induktsioniwoolud tekiwad isegi siis traadipoolis, kui selle pooli lähedusel olew magnetiks muutunud raudplaadike häälelaente mõjul wärisewalt wõnkuma hakkab.
[—]
23. Mikrofon.
Telefon kordab teises jaamas kõneldud sõnu selgel häälel ja isegi õigel häälekõlal; ainult hääletugewus on wastuwõtmisejaamas hulga nõrgem kui kõnelemisejaamas. Ja teisiti ei wõi aee ollagi: kõneldes paneme õhuosakesed liikuma, need sünnitawad wäristusi, mis omakord telefoni plaadikese wõi membrane wärisema panewad. Wiimase wäristused on igatahes nõrgemad kui kõnelemise läbi sünnitatud õhuosakeste wäristused, sest et membrane peale ei wõi mitte kõik häälelaened sattuda. neid wäristusi elektriwooludeks ja wiimaseid wastuwõtmisejaamas jällegi membrane wäristusteks ümber muutes läheb uueste hulk jõudu wahelt kaduma. Nii mitmete ümbermuutuste ja jõukautuste järele piab siis wastuwõtmisejaamas tingimata palju nõrgem hääl telefonis kuuldawale tulema, kui see kõnelemisejaamas oli. Sellepärast oleks pika maa taha kõnelemine päris wõimata, kui mitte iseäralikka abinõusi tarwitusele ei wõetaks.
Ameriklane Hughes (juus) mõtlesgi kaugele telefonerimise jauks abinõu wälja. Seda nimetatakse mikrofoniks.
Telefoni tegewuseks ei ole põhjusmõttelikult muud waja, kui sissekõneldawate toonide kohaselt woolutugewust kiirel järjekorral suurendada ehk wähendada, misläbi teises jaamas woolutugewuse wankumiste kohaselt telefoni abil jällegi hääled sünniwad.
Tundmaõpitud telefoniga ei sünnitata aga mitte woolutugewuse wankumisi, waib mitmesuguse tugewusega woolusi. Nähtawaste ei ole seda tarwisgi. On meil aga näit. galwanielemendiwool juba käepärast, siis pruugime ainult sõnade ja toonide läbi woolutugewuse wankumisi sünnitada ja neid wankumisi teises jaamas olewa telefoni abil sõnadeks ümber muuta. Selle otstarbe kättesaamiseks ongi Hughes’i mikrofon ehitatud. Woolutugewuse wankumisi tekitab mifrofon selleläbi, et süepulgad wõi süesõmerad üksteist muutliku rõhumisega puudutawad. Nagu me teame, on süel kaunis suur takistus, mis aga rõhumise all õige suurel mõedul wäheneb. Hughes’i mifrofoni põhjusmõte seisabgi selles, et kaks süepulka, mis teineteist puubutawad ja woolu läbi lasewad, häälelaente mõjul kord tihedamalt, kord lahedamalt ükssteist puudutawad, ja selle järeldusel nendewahelise takistuse rõhumise kohaselt muudawad, seega ühtlasi läbiminewa woolutugewuse wankuma panewad. Kergeste wõib tõeneada, kuda süepulkade õige õrnad rõhumise muudatused kaunis suuri woolu wankumisi sünnitawad ja selleläbi telefoni kõwaste häälitsema panewad.
[—]
25. Berlineri mikrofon.
Mida rohkem liikuwaid külgepuutumise punktisi mifrofoni süte wahel on, seda suuremaid wooluwankumisi wõime kõneledes sünnitada ja seda kõwemaid hääli edasi saata ehk ka seda kaugema maa taha kõnelda. Sellepärast hakati wiimasel ajal niisugusid mikrofonisi walmistama, mis rohkearvulistest süeterakestest koos seisawad. Sarnaste t e ra k e s t e – m i k r o f o n i d e juures piab aga selle eest hoolt kantama, et üksikud terakesed mitte ühte panka ei lähe.
Terakeste mikrofonidest hakati kõige esiteks nõndanimetatud Berlineri transmitteri laialt tarwitama. Selle mikrofoni läbilõiget kujutab 76. joon. Süeteterakesed, mis iseäraliselt on walmistatud, seisawad kitsas waheruumis, mida süetest kõlamembrane (plaadike) ja sakilise alumise poolega süeplokike enese wahele jätawad. Terwet korraldust, s.o. plokikest ja terakestega täidetud waheruumi piirab pehmest materjalist rõngas, mis kuni kõlamembraneni ulatab. teistes terakestemikrofonides wõib terakestega täidetud kapslit membrane ühele ehk teisele poole käänata, mida sel otstarbel tehakse, et terakesed mitte ühte panka ei lööks.
26. Telefoni ühenduse korraldus.
Telefonerimise jauks piab kummasgi jaamas telefon ja mikrofon olema. Muidugi teada piab siis ka jaamasi ja jaamades olewaid aparatisi otstarbekohaselt ühendama, et wõimlik oleks ühel ajal kõnelda ja teises jaamas aetawat juttu kuulata. Nimelt tuleb saatmisejaamas elemendiwoolu läbi mikrofoni ja siis läbi induktsionteisendpooli saata. Induktsioniwoolud, mis induktsioniteisendpoolis selle juures tekiwad, lastakse jaamadewahelist juhti mööda teise jaama woolata ja seal läbi telefoni käia. Ühendus on siis sedawiisi korraldatud, et igas jaamas elemendiwool läbi mikrofoni ja induktsionisepooli käib, kuna mõlemate jaamade telefonid ja nende kaasaskäiwad induktsioniteisendpoolid juhi abil järjestikku ühenduses seisawad.
Galwanielementidena pruugitakse mikrofoniwoolu sünnitamiseks harilikka Leelanche elementisi, mis parasjagu tugewad, wastupanewad ja odawad on. Kui telefoni ja mikrofoni ei tarwitata, siis on muidugi kasulikum seks ajaks elemendiwoolu katkendada, sest et ta muidu ruttu ja ilma kasuta ära kuluks. Seda toimetab otstarbeline automatlik (iseendamisi tegew)) korraldus: kõnelemise lõpul riputatakse telefon lihtsalt haagi otsa, misläbi mikrofoniwool katkeb.
Mikrofoniwoolu katkendades seadime weel ühe teise ühenduse korda. Iga kõnelemise algul on maja tähelepandawat märki wastumõtmisejaama saata, et seal teataks telefoni juurde tulla. Selle jauks tarwitatakse telefoni sisseseadlustes weel elektrikella, mis iseäralise batarei abil töötab. Saatmisejaamas teatawa nupu peale wajutades ühendame selle batareiwoolu, misläbi wastumõtmisejaamas elektrikell kõlisema hakkab. Niipea kui wäljakutsutaw isik telefoni haagi otsast maha wõtab ja kõrwa juurde paneb, wõib mikrofoni ja telefoni abil läbirääkimist kohe alata.
Telefoni sisseseadlus piab nõndawiisi korraldatud olema, et igal ajal wõimalik oleks:
1) saatmisejaama batareiwoolu nõndawiisi wastumõtmisejaama kõlistaja läbi saata, et mikrofon ja telefon wooluteelt kõrwale jääksiwad,
2) kõlistaja woolu soowi järele katkendada, aga ühtlasi kummagi jaama mikrofoni oma elemendi wooluga ja mõlemate jaamade telefonisi üksteisega ühendada.
Nimetatud ühenduste toimepanemine piab nõnda lihtne olema, et igaüks ilma iseäraliste füsikaliste eelteadmisteta nendega hõlpsaste walmis saaks.
[—]
28. Kõlistamiseinduktor.
Paljude elementide korraspidamine on igatahes tülikas, sellepärast tarwitatakse iseäralise kõlistamisebatarei asemel pisukest aparati, mille tegewus magnetoinduktsioni peale on põhjendatud: wändast ümber ajades sünnitab aparat woolu, mis teise jaama kõlistaja tegewusele paneb.
29. Elemetideta telefonid.
Suuremates linnades, kus mitu sada tuhat telefoni tegewusel on, seisawad tarwilikud galwanielemendid ühes keskjaamas koos. Niisugusel korral on igal telefonitellijal wõi omanikul ainult pisuke aparat seina küljes rippumas. Seda aparati; mida koondatud telefon, mikrofon ja kõlistaja sünnitawad, wõime 79. kujutusel näha. See ongi üksik telefonijaam. Elemendid puuduwad seal täieste. Kastikese kohal näeme kõlistajat, kastikese kekspaigas mikrofoni, kuna telefon pahemal pool haagi otsas ripub. Mifrofoni wõib kõneleja kaswu kohaselt käega lihtsalt lükates kas kõrgemale ehk madalamale seadida.
30. Telefoni keskjaamas.
Linnapaikades on telefonerimine nõndawiisi korraldatud, et iga üksiku aparadi abil wõimalik on kõikide teiste aparatidega ühendusesse astuda. Ühendust seab korda keskjaam, kuhu kõikide telefonide juurest juhid kokku tulewad. Ilma keskjaamata piaksiwad aga kõik telefonid üksteisega otsekoheses ühenduses seisma, mis aga kole kallis tuleks ja ühtlasi päris wõimata oleks: piaks linnas mitu sada tuhat telefoni olema, siis tuleks iga telefoni juurde mitu sada tuhat traati korterisse wiia.
Otstarbekohaselt ei pruugi aga telefonil üle kahe traadi ollagi. Need traadid lähewad iga aparadi juurest keskjaama. Igalt telefonil on oma nummer. Nupu peale wajutades teatame keskjaama, et kellegi aparadiga soowime ühendusesse astuba, ja kui keskjaamast märki antakse, et meid kuulatakse, siis ütleme soowitawa numbri, meie traadi otsad ühendatakse soowitawa telefonitraadi otsadega, ja kui seal telefoni juurde on tuldud, wõib jutuajamine kohe alata.
Nii wõib mõne minuti jooksul kolmes neljas paigas olewate inimestega telefoni abil läbi rääkida, kuigi need inimesed üksteisest mitu wersta eemal asuwad. Sellest selgub, kui ülikasulik telefon igapäewases läbikäimises, iseäranis ärielus on.
31. Linnadavaheline telefoniühendus
Aja jooksul läks korda ka õige kaugel olewate linnade wahel telefonlist läbikäimist toime panna. Nõnda mõib Peterburi ja Moskva vahel, 600 wersta kaugusel, üksteisega selgeste kõnelda. New Yorgi ja Chicago vahel (1500 km) on ammugi telefon. Mõned Amerika linnadevahelised telefoniühendused ulatavad üle 3000 km kauguse. Paar aastat tagasi mõtles üks Rootsi insener mikrofoni wälja, mille abil kergeste Stockholmist Parisi wõis kõnelda. Arwatawaste ei ole aeg enam kaugel, kus ühest Europa nurgast teise wõime ladusaste juttu ajada. Suuremates linnades ja tähtsamates tööstuskeskustepaikades on see juba praegugi wõimalik. Soome ja Rootsimaal, näit., wõib ilma suurema tuluta ja tülita ükstakõik kust maanurgast kuhu tahes telefoniga kõnelda. Nimetatud maades on telefon iseäranis laialt tarwitusel.
