Saksa Wehrmacht – narkolaksu all võidult võidule!
10. mail 1940 alustab Wehrmacht sõjakäiku Prantsusmaale. Välksõja (Blitzkrieg) taktika nägi ette tungimist läbi vaenlase territooriumi enneolematu kiirusega. Et hoida sõdurid ärkvel, marssides ja sõdides päevade kaupa, andis armee juhtkond sõduritele massiliselt ergutavat ravimit: metamfetamiinipreparaati nimega „Pervitin“, mis aitas kaasa „maailma parima armee“ fataalsele müüdile, sest Wehrmacht tellis 1940. aastal umbes 35 miljonit metamfetamiinitabletti „Pervitin“, et valmistuda Prantsusmaa vastu suunatud läänekampaaniaks…
Kas Saksa sõdurid marssisid energiast pakatades ja väsimust tundmata naaberriiki nende narkootikumide mõjul? Täna on võimatu täpselt rekonstrueerida, kui palju sõdureid pervitiini tarvitas, kuid võime oletada, et seda tegi märkimisväärne osa armeest, st miljonid mehed. Narkootikumide kasutamine oli süstemaatiline: 1940. aasta aprillis andis Wehrmacht välja nn „äratamismääruse“ (Weckmittel-Erlass) väeosa arstidele, korpusearstidele ja kõrgematele meditsiiniohvitseridele.
Selles dekreedis kirjeldatakse pervitiini kui „ravimit“, mis vähendab une vajadust. Soovitatav annus oli üks tablett päevas. Vajaduse korral võis aga võtta ka kaks tabletti iga kolme kuni nelja tunni tagant. See tegi Saksa Wehrmachtist esimese armee maailmas, mis kasutas keemilist ergutit. Pervitiin võeti kasutusele meditsiinivarustuses. Teise maailmasõja aegsed jaotamisnimekirjad näitavad, et tablette ei jaotatud Lääne-kampaaniaks valmistudes ühtlaselt kõikidele diviisidele, vaid need läksid eelkõige soomusüksustele. Lõpuks, 1940. aasta mais, Prantsusmaale tungimise ajal Blitzkriegi käigus olid need aga eriti olulised.
Metamfetamiin tuli turule kaubamärgi „Pervitin“ all 1938. aastal. Mis oli selle aine puhul uut? Varem polnud lihtsalt olemas ühtegi võrreldavat uimastit. Metamfetamiinil, mida tänapäeval tuntakse ka „Crystal Meth“ nime all, oli palju tugevam toime kui teistel tolleaegsetel keemilistel ainetel, näiteks amfetamiin-benzedriinil. Metamfetamiini valmistas esmakordselt 1919. aastal üks Jaapani teadlane efedriinist, looduslikust ainest, mida leidub astelpaju taimedes ja mis laiendab bronhe, stimuleerib südametegevust ja pärsib söögiisu. Narkootikumi tõi turule Saksa keemik Fritz Hauschild, kes oli Berliini Temmleri ravimitehase juhtiv farmakoloog. Ta otsis 1930. aastate keskel uut füüsilise ja vaimse tegevuse võimet suurendavat ainet ja töötas välja teedrajava sünteesiprotsessi metamfetamiini jaoks tablettide kujul.
Milline on selle aine mõju? See vallandab ajus erakordse seisundi. Tarbijad tunnevad end erksana, täis energiat ja neid valdab kõrgendatud meeleolu. Kõik meeled on äärmuseni teravdatud. Samuti suureneb enesekindlus ja kaob igasugune surmahirm.
Teisisõnu, abinõu igaks puhuks. Tegelikult turustas Temmler-Werke pervitiini kui imerohtu.
Farmakoloogid lubasid „elurõõmu taaselustamist resigneerunud inimestes“ ja positiivset mõju „naiste frigiidsusele“. Pakendi infolehel väideti ka, et ravim ühtlustab alkoholi, kokaiini ja opiaatide võõrutusnähtusid. Nii absurdne kui see meile tänapäeval ka ei tundu, pidi metamfetamiin olema omamoodi vastumürk teistele uimastitele.
Kui suur oli nõudlus selle väidetava imerohi järele? Seda peeti algusest peale sensatsiooniks ja see hakkas levima kõikides ühiskonnaklassides: töötajad neelasid tablette, et oma töökoormusega toime tulla, medõed, et öövahetuse väsimusest üle saada, üliõpilased, et edukalt eksameid sooritada, kirjanikud, et tulla välja paremate ideedega. Pervitiini oli lihtne hankida, sest praktiliselt iga apteek müüs neid tablette. Samuti oli seda odav toota ja vastavalt ka odav hind: neli tabletti maksis 25 penni, samas kui neli kuni viis tassi kohvi maksis umbes 50 penni. Pervitiinist sai populaarne rahvanarkootikum: turule tuli isegi metamfetamiiniga rikastatud šokolaad, mis sai hiljem armees nimeks Panzerpraline (Tankišokolaad) või Fliegerschokolade (Lendurišokolaad).
Kuid natsionaalsotsialistid ajasid juba 1933. aastast alates ranget narkootikumide vastast poliitikat: narkomaanid olid häbimärgistatud kui „kriminaalselt hullud“ ja neis nähti ohtu „rahva tervisele“. Miks sai metamfetamiinist siiski müügihitt? Pervitiini ei peetud algselt üldse narkootikumiks, vaid see tuli turule ravimina ja seda peeti täiesti kahjutuks. See tundus olevat ideaalne aine ühiskonnale, mis – nagu tollane Natsi-Saksamaa – püüdis üha suurema tootlikkuse ja edu poole. Seevastu natside režiimi uimastivastane poliitika keskendus peamiselt kokaiinile ja morfiinile, mille tarbimist kujutati „juudilikuna“.
Kuidas avastas Wehrmacht lõpuks Pervitini sõdurite jaoks? See oli seotud üld- ja kaitsefüsioloogia instituudi juhataja kolonel Otto F. Rankega. Ta ei nimetanud Saksa vägede peamiseks vaenlaseks mitte prantslasi, inglasi või venelasi – vaid väsimust. Sõdur, kes suudab kauem ärkvel püsida, suudab ka kauem võidelda, oli Ranke veendunud. Kui ta kuulis uuest ravimist Pervitin, korraldas ta 1938. aastal Berliini sõjaväe meditsiinilises akadeemias tõenäoliselt esimese süstemaatilise ravimiuuringu sõjaajaloos.
Ranke andis tulevastele meditsiiniohvitseridele Pervitiini, kofeiini, benzedriini ja platseebot pimekatses ning lasi neil kogu öö jooksul matemaatilisi ja muid teste teha. Pervitiini võtnud mehed jäid ka pärast kümmet tundi erksaks. Ranke taipas, et metamfetamiin on sõjaliselt väärtuslik aine.
Kas Wehrmachti ülemjuhatus lasi Pervitini suurtes kogustes sõduritele laiali jagada? Ei, esialgu ei tahtnud Wehrmachti peastaap Ranke uurimustegevust midagi kuulda. Kui Hitler andis 31. augustil 1939 käsu Poola ründamiseks, ei olnud pervitiini jagamist kavas. Kuid paljud sõdurid olid stimulandist teadlikud ja võtsid seda eraviisiliselt rindele kaasa. Nagu näitavad meditsiinilised aruanded, hakkas selle kasutamine vägedes kiiresti levima. Ranke jätkas kampaaniat Pervitini meditsiini standardvarustusse võtmise eest. Lõpuks saavutas Ranke Prantsusmaa vastu suunatud rünnaku ettevalmistamisel edu. Miks hakkas Pervitin äkki Wehrmachti juhtkonnale huvi pakkuma? Prantsusmaa ründamise plaan nägi ette kiiret edasiliikumist läbi Belgia Ardennide, mida prantslased pidasid läbimatuks. Mõne päeva jooksul pidid Saksa väed jõudma Prantsuse piirilinna Sedanini ja seejärel tormama edasi La Manche’i väina äärde. Selle taktikaga tahtis kindral Erich von Manstein liitlasi üle trumbata ja vältida kurnavat positsioonisõda nagu see juhtus Esimeses maailmasõjas. Selle äärmiselt riskantse strateegia õnnestumise eelduseks oli kiirus – ja energiast pakatav jalavägi. Näiteks nõudis soomusvägede kindral Heinz Guderian, et tema mehed oleksid vajadusel olema võimelised kolm päeva magamata. Selle tarbeks koostati nn ärkamismäärus: väeosa arstid said plaanipäraselt miljoneid Pervitini tablette ja jagasid neid vastavatele üksustele.
Nagu teada, ei õnnestunud Wehrmachtil mitte ainult Ardennidest läbi tungida, vaid kõigest kuue nädala jooksul saavutas Natsi-Saksamaa välksõjas Prantsusmaa vastu võidu. Kui määrav oli pervitiin selles kampaanias? Sõjakäik on äärmiselt keeruline protsess, milles mängivad rolli lugematud tegurid – alates sõdurite väljaõppest ja relvastusest kuni moraali ja taktikani. Pervitiin oli vaid üks teguritest, kuid võib arvata, et ilma metamfetamiinita oleks läänekampaania kulgenud sootuks teisiti. Näiteks kindral Erwin Rommel läbis 17. juunil 1940 oma soomusdiviisiga umbes 240 kilomeetrit, püstitades sellega omamoodi sõjalise maailmarekordi. Pervitiin aitas kindlasti kaasa ka müüdile Wehrmachtist kui „maailma parimast armeest“ ja kuulujutule, et sakslased ei karda midagi. Tegelikult hindasid selle uimasti kasutajad ohte hoopis teisiti ja võtsid kergekäeliselt rohkem riske.
Kas sõdurid üldse teadsid, mida nad võtavad? Ainsad negatiivsed tagajärjed, mida ärkamismääruses üleannustamise korral mainiti, oli pearinglus, peavalu ja vererõhu tõus. Sõduritel polnud lihtsalt mingit põhjust pervitiini mitte võtta. Lõppude lõpuks lubas pervitiin meestele, et nad võitlevad paremini ja jäävad seega sõjas kauem ellu. Esialgu ei kostnud mingeid hoiatavaid hääli.
Aga kas oli ka üledoseeringuid? Loomulikult. Eriti vanemad, üle 40-aastased ohvitserid ja sõdurid tundsid mõnikord metamfetamiini tarvitamise mõju oma südamele. Nii mõnigi mees sai südameinfarkti ja suri. Üha rohkem mehi võitles ergutava uimasti ebameeldivate ja isegi ohtlike kõrvalmõjudega, kannatasid motivatsioonipuuduse ja depressiooni all. Ranke ja Wehrmachti ülemjuhatuse jaoks oli see aga lihtsalt kõrvaline kahju.
Siiski näib, et natside režiim hakkas tsiviilelanike pervitiini tarbimisse üha kriitilisemalt suhtuma, sest metamfetamiini tehti retsepti alusel kättesaadavaks juba 1939. aasta novembris, veel enne läänekampaania algust. Pervitiini agar kasutamine tsiviilisikute poolt ei jäänud märkamatuks ka Reichi tervishoiuametile.
Reichsgesundheitsführer Leonardo Conti kartis, et metamfetamiini massiline kasutamine kahjustab rahva tervist ohtlike kõrvaltoimete tõttu. Seetõttu muutis ta Pervitini kohustuslikuks retseptiravimiks.
Ja kas metamfetamiini kasutamine selle tulemusena vähenes? Vastupidi. Paljud apteekrid järgisid retseptinõuet üsna loiult. Polnud mingiks probleemiks osta mitu ampulli Pervitini päevas süstimiseks või sadu tablette korraga. 1941. aastaks oli tsiviilkasutus tõusnud üle miljoni annuse kuus. Samal aastal kehtestas Conti Pervitini suhtes „oopiumiseaduse“, mis muutis ravimi hankimise veelgi raskemaks. Sellest hoolimata tarbimine ei vähenenud. Selle põhjuseks oli ilmselt ka asjaolu, et sõda mõjutas iga päev üha rohkem inimesi – ja metamfetamiin lubas lühiajalist meeleolu tõstmist.
Conti katse meelemürgi kättesaadavust piirata sattus kehvale ajale, sest juhtumisi kavandasid sõjaväelased samal ajal välksõja kõige tähtsamat etappi. Meditsiiniohvitserid käskisid seks puhuks metamfetamiinitootmist järsult suurendada. Temmleri vabrikus lülitati sisse täiskäik, nii et päevas pressiti 833 000 tabletti.
Millist rolli mängis Pervitin Nõukogude Liidu vastases kampaanias, kus kavandatud kiire võit oli 1941. aasta detsembris juba kaugel?
Idarindel ei kasutatud stimulanti enam kuivõrd rünnakutel, vaid eelkõige vastupidavuse suurendamiseks ja ellujäämiseks. Isegi Stalingradis aitas pervitiin sõduritel külma, nälga ja masendust taluda. Wehrmachti ülemjuhatus oli liigitanud metamfetamiini „sõjategevuse seisukohalt ülioluliseks“. See oli teine põhjus, miks tootmine jätkus kuni sõja lõpuni.
Mitte ainult sakslased ei tarvitanud sõja ajal narkootikume. Milliseid stimulante kasutasid laialdaselt liitlasvägede sõdurid? Esialgu peamiselt alkoholi, näiteks veini Prantsusmaal ja viina Venemaal. Seejärel läksid britid ja hiljem ka ameeriklased üle oma sõdurite varustamisele amfetamiiniga. Nad lihtsalt võtsid sakslastelt narkootikumide kasutamise üle.
Wehrmacht ei püüdnud Teises maailmasõjas lüüasaamise ohtu tõrjuda mitte ainult väidetavate „imerelvadega“, vaid ka „imedroogiga“.
Milliseid aineid tegelikult katsetati? 1944. aastal soovis Kriegsmarine toota ravimit, mis võimaldaks uut tüüpi väikeste allveelaevade juhtidel püsida vee all ilma magamata mitu päeva ja ööd. Esialgu tehti katseid tablettidega, mis sisaldasid eri kogustes pervitiini, kokaiini, opioidi eukodali ja morfiini derivaati dicodidi, mis kõik olid segatud värviliseks seguks. Kuna need uimastid ei avaldanud soovitud mõju, katsetati 1944. aasta novembris kokaiini ja metamfetamiini äärmiselt suurtes annustes.
Sõja lõpu lähenedes hakati Saksamaal otsima farmakoloogilist imet. Farmakoloog Gerhard Orzechowski sai ülesande luua preparaat,, millega tugevdada võitlusvõimet ja suurendada enesehinnangut. Nii loodigi D-IX: 5 mg kokaiini, 3 mg pervitiini ja 5 mg morfiinipõhist valuvaigistit (tänapäeval tuntakse seda speedball’ina). 1944. aasta novembris seadis Kriegsmarine Sachsenhauseni koonduslaagris sisse nn „pillide patrulli“: Kinnipeetavaid sunniti narkootikume kasutama ebainimlikes katsetes. Neile anti nii uut D-IX-t, kuni 100 mg puhast kokaiini tablettidena, 20 mg närimiskummina või 20 mg pervitiini, samuti närimiskummina. See oli umbes seitse korda suurem annus kui tavaline Temmleri tablett. Seejärel pidid vangid kogu öö jooksul mööda katserada kuni kurnatuseni marssima. Mereväe arst märkis, et üks meestest kõndis õhtul kell alates kl 20.30 ja järgmisel hommikul kl 11 vahel 96 kilomeetrit. Vabatahtlike katsealuste jaoks pidi „pillide patrull“ olema kohutav katsumus.
Milline oli tulemus? Kokaiinipulber oli kõige tõhusam ja võimaldas sõduritel neli päeva magamata olla. Tegelikult saatis merevägi veel 1945. aasta aprillini noori mehi miniallveelaevadel narkolaksu all merele. Paljud neist missioonidest lõppesid meeskonnaliikmete surmaga.
Ühest küljest peeti Adolf Hitlerit deklareeritud narkootikumide vaenlaseks, teisest küljest on tema enda väidetava narkootikumide tarvitamise kohta arvukalt müüte. Mida on teada tema poolt kasutatud ravimite kohta? Hitleri isiklik arst Theodor Morell pidas täpseid – tõsi küll, šifreeritud märkmeid narkootiliste ainete kohta, mida ta oma patsiendile manustas.
Kui Hitler 1941. aastal düsenteeriasse haigestus, süstis Morell talle esimest korda opioidi dolantini. Järgnevatel aastatel sai Hitler regulaarselt üha rohkem opioide, näiteks eukodali, eriti pärast Stauffenbergi atentaadikatset 1944. aastal. Pommi plahvatamisel purunesid füüreri kõrvade trummikiled ja arst ravis teda valu tõttu ka kokaiiniga. Morelli märkmed ei jäta kahtlust, et Hitler jäi lõpuks narkosõltuvusse.
Kuidas see ilmnes? Narkootikumide mõju tõttu sukeldus Hitler üha enam ja enam fantaasiamaailma, kaotades reaalsusetaju. Muide, seda märkas isegi 1944. aasta suvel füürerit külastanud Leni Riefenstahl. Narkootikumid on kindlasti üks põhjusi, miks Hitler muutus üha enam nõuannete suhtes kurdiks ja lõpuks ei olnud ta enam üldse võimeline kriitiliselt hindama oma kindralite nõuandeid, ammugi olukorda rindel. Üks näide selle kohta on 1944. aasta detsembris Hitleri nõudmisel toimunud vastupealetung Ardennides, kuigi Wehrmacht jäi igas suhtes liitlasvägedele lootusetult alla.
Kas see tähendab, et Hitler ei vastutanud oma otsuste ja tegude eest? Kindlasti mitte. Juutide hävitamine, agressioonisõda ja teised natsionaalsotsialismi kuriteod ei olnud välja mõeldud mitte purjuspäi, vaid ebainimliku ideoloogia raames.
Kui miljonid Saksa sõdurid tarvitasid sõja ajal pervitiini, siis millised olid selle tarbimise pikaajalised tagajärjed nende meeste jaoks? Pärast sõda ei tehtud ühtegi uuringut endiste Wehrmachti sõdurite pervitiinisõltuvuse kohta. Me peame mõistma, et miljoneid mehi traumeeris nii sõda kui ka vangistus, loendamatud mehed olid sandistatud. See, kas need inimesed neelasid paar tabletti pervitiini päevas, ei olnud nende jaoks enam oluline. Lisaks sellele oli metamfetamiin sõjajärgsel perioodil apteekidest kergesti kättesaadav retsepti alusel.
Pervitiin keelustati Saksamaal alles 1988. aastal. Millist rolli mängis ravim pärast sõda? Pervitiini tarbiti kindlasti veel sõjajärgsel perioodil palju, kuid hiljemalt alates 1960. aastatest ei olnud see lihtsalt enam moes. Selle asemel tulid moodi teised uimastid, näiteks marihuaana ja LSD. Viimastel aastakümnetel on aga metamfetamiini kasutamine taas suurenenud „kristallmetana“ on see nüüd üks ohtlikumaid narkootikume.
Tunnuspildil: Võidukas Wehrmacht marsib Pariisis.
©Peter Hagen
