Miks aeg üha kiiremini lendab?

Mäletad, kuidas oli lapsepõlves – suvevaheajale ei tulnud lõppu ja uue aasta pidustusi pidi lõputult ootama. Miks siis aastatega aeg just nagu hoogu juurde saab: nädalad ja kuud lendavad märkamatult ja aastaajad vahetuvad peadpööritava kiirusega? Kas ei ole see ilmselge aja kiirendus täiskasvanuna meie õlgadele langenud kohustuste ja murede tulemus? Tegelikult näitavad uuringud, et tunnetatav aeg liigub täiskasvanute jaoks tõepoolest kiiremini, täites meie elu murede ja askeldustega.

On olemas mitmeid teooriaid, mis püüavad selgitada, miks meie aja tunnetus kiireneb seda mööda, mida vanemaks me saame.
Üks neist viitab järkjärgulistele muudatustele meie sisemises bioloogilises kellas. Aeglustunud ainevahetusprotsess organismis: mida vanemaks saame, seda aeglasemaks muutuvad meie pulss ja hingamine. Laste bioloogilised kardiostimulaatorid pulseerivad kiiremini, see aga tähendab, et nende bioloogilised näitajad (südame pekslemine, hingamine) on kõrgemad kehtestatud aja perioodist, seepärast tundub ka aeg pikem.
Teine teooria väidab, et aja vool, mida me tunnetame, on seotud uue informatsiooni hulgaga, mida vastu võtame. Suure hulga uute ärritajate tekkimisel vajab aju informatsiooni läbitöötamiseks rohkem aega ning selle tõttu tundub see aja periood pikem. Sellega võiks seletada ka „tegelikkuse aeglast vastuvõttu“, mis, nagu sageli teatatakse, leiab aset sekund enne avariid. Ebameeldivate asjaoludega kokku sattumine tähendab lõviosa uue informatsiooni saamist, mida tuleb läbi töötada.
Tegelikult võib aga juhtuda see, et uute olukordadega kokku põrkudes jäädvustab meie aju üksikasjalikumad mälestused nii, et meie mälestus sündmustest ilmub aeglasemalt, mitte aga sündmus ise. Seda, et see vastab tegelikkusele, demonstreeriti eksperimendi käigus inimestega, kes tunnetasid vabalangemist.
Kuidas see aga selgitab tunnetatava aja pidevat kokkutõmbumist meie vananemist mööda? Teooria selgitab, et mida vanemaks me saame, seda harjumuspäraseks muutub meile ümbrus. Me ei märka kodus ja tööl meid ümbritseva sisustuse detaile. Lastele aga on maailm sageli tundmatu koht, kus on palju uusi muljeid, mida võib saada. See tähendab, et lapsed peavad kaasama tunduvalt rohkem intellektuaalset võimsust oma vaimsete ettekujutuste ümberkujundamiseks välismaailma suhtes. See teooria oletab, et sellisel moel kaob aeg aeglasemalt lastele, kui täiskasvanutele, kes on oma elu rutiini kinni jäänud.
Mida harjumuspärasemaks muutub meie jaoks igapäevane elu, seda kiiremini, nagu meile tundub, jookseb aeg, sest reeglina kujunevad harjumused just vanusega.
Esitati ka arvamus, et biokeemiline mehhanism, mis on selle teooria aluseks, ei kujuta endast midagi muud, kui vabanenud neurotransmitteri hormooni uute ärritajate vastuvõtmisel, mis aitavad meil aega mõõta. Peale 20-ndaid eluaastaid kuni surmani hakkab selle õnnehormooni tase langema, seepärast tundub meile, et aeg liigub kiiremini.
Kuid siiski tundub, et mitte ükski nendest teooriatest ei suuda meile täpselt selgitada, kust võetakse aja kiirenemise koefitsient, mis suureneb peaaegu et matemaatilise järjepidevusega.
Arvatavasti eeldab teatud perioodi pikkuse kokkutõmbumine, sedamööda kuidas me täiskasvanuks saame, „logaritmilise skaala“ olemasolu aja suhtes. Logaritmilist skaalat kasutatakse traditsioonilise lineaarse skaala asemel maavärinate võimsuse või helitugevuse mõõtmiseks. Kuna suurused, mida me mõõdame, võivad varieeruda ja saavutada tohutu suuri tasemeid, siis on meil vaja veelgi laiemate mõõtmise diapasooniga skaalasid, selleks, et tõepoolest mõista, mis toimub. Sama võib öelda ka aja kohta. Kuid Richteri logaritmilisel skaalal (maavärina tugevuse mõõtmiseks) erineb magnituudi suurus 10 kuni 11 maapealsete kõikumiste tugevusest 10%, mida lineaarskaala ei näitaks. Iga punkt Richteri skaalal vastab kõikumiste kümnekordsele suurenemisele.

Väikelapseiga

Kuid miks peaks meie ajataju samuti mõõtma logaritmilise skaala abil? Asi on selles, et me seostame ükskõik millist aja perioodi elu osaga, mille oleme juba ära elanud. Kaheaastaste väikelaste jaoks on üks aasta pool nende elatud elust, seepärast tundubki meile väikestena, et sünnipäeva tuleb nii kaua oodata.
Kümneaastastele on üks aasta – ainult 10% elatud elust (mis muudab ootuse natukene talutavamaks), 20-aastastele – on see kõigest 5%. Kui võtta logaritmiline skaala, siis võib näha, et 20-aastasel on vaja samasuguse proportsionaalse aja pikenemise tundmiseks, nagu seda teeb kaheaastane väikelaps järgmise sünnipäeva ootuses, oodata, kuni ta saab 30-aastaseks. Kõik seda arvestades ei ole midagi imelikku, et aeg, nagu meile tundub, kiireneb seda mööda, mida vanemaks me saame.
Tavaliselt mõtleme oma elust kümneaastastes mastaapides – meie 20-ndad, 30-ndad ja nii edasi – neid esitatakse kui võrdseid perioode. Kui aga võtta logaritmiline skaala, siis selgub, et peame erinevaid aja perioode ekslikult ühesuguse kestvusega perioodeks. Selle teooria raames võetakse järgnevaid vanuselisi perioode ühtmoodi: viiest kuni kümneni, kümnest kuni kahekümneni, kahekümnest kuni neljakümneni ja neljakümnest kuni kaheksakümneni.
Ei tahaks lõpetada depressiivsel noodil, kuid tuleb välja, et teie viieaastane kogemus, mis hõivab vanuse viiest kuni kümneni, on vastuvõtlikkuse poolest võrdne eluperioodiga, mis hõlmab vanust 40-st kuni 80 aastani.
Mis siis ikka, tegelege oma asjadega. Aeg lendab sõltumata sellest, kas saate oma elust rahuldust või ei. Ja iga päevaga lendab ta üha kiiremini ja kiiremini.

Freudi järgi

Laste unustuslikkusele pööras tähelepanu juba Sigmund Freud. Oma 1905. aasta töös „Kolm olukirjeldust seksuaalsuse teooria kohta“ mõtiskles ta muuhulgas amneesia üle, mis hõlmab esimesed viis aastat lapse elust. Freud oli kindel, et laste (infantiilne) aneemia ei ole mälu funktsionaalsete häirete tagajärg, vaid tuleneb soovist mitte lasta lapse teadvusesse varaseid üleelamisi – traumad, mis tekitavad kahju isiklikule „Minale“. Sellisteks traumadeks pidas psühhoanalüüsi isa üleelamisi, mis on seotud oma keha tundma õppimisega või põhjendatud tunnetuslike muljetega kuuldust või nähtust. Mälestuste fragmente, mida võib lapse mälus siiski täheldada, nimetas Freud maskeerivateks.

Aktiveerimine

Emory ülikooli teadlaste Patricia Baueri ja Marina Larkini uuringute tulemused, mis avaldati ajakirjas „Memory“, kinnitavad laste amneesia sünniaja teooriat. Teadlaste arvates toimub selle „aktiveerimine“ eranditult kõigil planeedi elanikel seitsme aasta vanuses. Teadlased viisid läbi seeria eksperimente, millest võtsid osa kolmeaastased lapsed, keda paluti rääkida vanematele oma kõige eredamatest muljetest. Aastaid hiljem pöördusid teadlased testide juurde tagasi: nad kutsusid kohale need samad lapsed ja palusid neil räägitut meenutada. Viie kuni seitsme aastased eksperimendist osavõtjad suutsid taastada mälus 60% nendega kuni kolme aasta vanuses toimunust, samal ajal kui kaheksa kuni kümneaastased – alla 40%. Sellisel moel õnnestus teadlastel esitada hüpotees selle kohta, et laste amneesia saabub seitsme aasta vanuses.

Keskkond

Kanada psühholoogia professor Carol Peterson arvab, et kõigi muude faktorite hulgas mõjutab laste mälestuste formeerumist ka keskkond. Oma hüpoteesi suutis ta kinnitada mastaapse eksperimendi tulemusel, millest võtsid osa kanada ja hiina lapsed. Neile tehti ettepanek meenutada nelja minuti jooksul kõige eredamaid momente esimestest eluaastatest. Kanada laste mälus elustus kaks korda rohkem sündmusi, kui hiina laste mälus. Samuti oli huvitav, et kanada lapsed eelistasid meenutada isiklikke lugusid, samal ajal kui hiina lapsed jagasid mälestusi, kus osavõtjateks olid nende perekonnad või eakaaslaste grupid.

Süüta süüdlased?

Ohio ülikooli meditsiinikeskuse spetsialistid arvavad, et lapsed ei suuda ühitada oma mälestusi konkreetse paigaga ja ajaga, seepärast ei ole hilisemas vanuses episoode oma lapsepõlvest võimalik taastada. Avastades enda jaoks maailma, ei võta laps vaevaks siduda ennast ajas ja ruumis toimuvaga. Ühe Simon Dennise uuringu kaasautori arvates ei tunne lapsed vajadust sündmusi koos ,,lisaasjaoludega“ meelde jätta. Laps võib mäletada lõbusat klouni tsirkuses, kuid vaevalt meenub talle, et etendus algas kell 17.30.
Kaua aega arvati, et esimese kolme aasta mälestuste unustamise põhjuse saladus peitub võimatuses siduda neid konkreetsete sõnadega. Laps ei suuda kirjeldada toimuvat kõneoskuse puudumisel, seepärast blokeerib tema teadvus „mittevajaliku“ informatsiooni. 2002. aastal avaldati ajakirjas „Psühholoogiateadus“ uuring keele ja laste mälu seosest. Selle autorid Gabrielle Simcock ja Harlin Hinn viisid läbi seeria eksperimente, mille käigus püüdsid tõestada, et lapsed, kes ei ole veel õppinud rääkima, ei ole võimelised nendega toimuvat mälestustesse „kodeerima“.

Mälu „kustutavad“ rakud

Kanada teadlane Paul Frankland, kes on aktiivselt uurinud laste amneesiat, ei nõustu kolleegidega. Tema arvab, et laste mälestuste formeerumine toimub lühiajalise mälu tsoonis. Ta jääb kindlaks sellele, et väikesed lapsed võivad mäletada oma lapsepõlve ning rääkida värvikalt toimunud sündmustest, millest nad hiljuti osa võtsid. Kuid aja jooksul need mälestused „kustuvad“. Grupp teadlasi eesotsas Franklandiga oletasid, et lapsepõlve mälestuste kaotus võib olla seotud uute rakkude moodustumise aktiivse protsessiga, mis sai nimeks neurogenees. Paul Franklandi sõnul arvati varem, et neuronite moodustumine viib uute mälestuste formeerumiseni, kuid viimased uuringud on tõestanud, et neurogenees on võimeline paralleelselt ära pühkima ka mälestused minevikust. Miks siis inimesed ei mäleta kõige sagedamini just oma esimest kolme eluaastat? Põhjus on selles, et sellel ajajärgul on neurogeneesi kõige aktiivsem periood. Seejärel hakkavad neuronid endid väiksema kiirusega taaslooma ning jätavad osa laste mälestustest puutumata.

Katse teel

Kanada teadlased viisid oma oletuse kontrollimiseks läbi eksperimendi närilistega. Hiired paigutati kaetud puuri, mida mööda lasti nõrku elektrilaenguid. Korduvvisiit puuri tekitas täiskasvanud hiirtes paanilist õudu isegi kuu aja möödudes. Noored närilised aga külastasid puuri meeleldi juba järgmisel päeval. Teadlastel õnnestus aru saada, mil moel mõjutab neurogeen mälu. Selleks kutsuti katsealustel esile kiirendatud neurogenees – hiired unustasid kiiremini valu, mis tekkis puuri külastamisel. Paul Franklandi arvates on neurogenees pigem hea kui halb, aitab ju see kaitsta aju liigse informatsiooni eest.

MAAJA