„This is the Voice of America …”

Ühel Moskva tänaval lamab joodik ja lällutab: „Siin Ameerika Hääl!” Tema kohale kummardunud miilits hakkab otsekohe nagu segaja vinguma, vilistama ja piiksuma, et joodiku loba summutada.
Sedalaadsete naljatlustega pilkasid nõukogude inimesed 1980. aastate algul oma riiki. Nagu kõik idabloki riigid, tundis ka Nõukogude Liit end Lääne raadiojaamade poolt ohustatuna. Nõukogude propaganda hoiatas „klassivaenlase eetripiraatide” eest, Moskvas ilmus koguni raamat „Ettevaatust: Saksa Laine”. BBC-d süüdistati varjatud juhiste edastamises agentidele. Lääne saatjaid – Voice of America’t, Radio Free Europe’it ja Radio Liberty’t – nimetati KGB-s lihtsalt „häälteks”. Nende vastu võitlemiseks kulutati hiigelsummasid, kuid ka vastaspool ei koonerdanud.

Need saatjad alustasid tegevust 1940. aastate lõpus. Radio Free Europe ja Radio Liberty olid selgelt külma sõja projektid; Ameerika Hääl, mis loodi Teise maailmasõja ajal, kohandus kiiresti uue vastasseisu vajadustega. USA sõjaväeline juhtkond Saksamaal, sealhulgas kindral Lucius D. Clay, nägi infosõjas strateegilist relva.
Teatavasti loodi raadiojaam Radio Liberty 1950. aastal „õilsatel eesmärkidel“, et infomeerida nn idabloki riikide elanikke sellest, mille vaikisid maha nende riikide, eriti Nõukogude infokanalid. Pikka aega levitati eelkõige USA-s müüti, nagu oleks raadiojaam Münchenis alustanud tegevust erakapitaliga ja „lahkete annetajate“ (tõsi, raadiojaama asutajate nimekirjas on isegi sellised tegelased nagu Henry Ford II ja Nelson Rockefeller) abil. Läks aega, mis läks, kuid alles 1970. aastate alguses tuli välja, et raadiojaama tegevust finantseeris USA luureagentuur CIA (Central Intelligence Agency – eesti k Luure Keskagentuur ehk LKA).

Radio Liberty saatis nädalas Nõukogude Liidu suunas sadu tunde programme vene, ukraina, kasahhi, baškiiri, aseri, valgevene, gruusia, armeenia, usbeki, kirgiisi, tadžiki ja turkmeeni keeles. Radio Free Europe edastas sadu tunde saateid Ida-Euroopa riikidele bulgaaria, eesti, läti, leedu, poola, rumeenia, tšehhi, slovaki ja ungari keeles. Voice of America tootis üle tuhande tunni saateid kümnetes keeltes; BBC ja Deutsche Welle jäid mahult veidi alla, kuid moodustasid samasuguse üleilmse võrgu.
Selle „eetritormi” tasalülitamiseks rajas Nõukogude Liit ulatusliku segajate süsteemi. Hinnanguliselt kulus sellele igal aastal (ümberarvestatuna) miljardeid Saksa marku – summa, mis ületas mitmekordselt saatjate enda eelarve. Alles 1980. aastate lõpus, glasnosti ja perestroika tingimustes, hakati segajaid välja lülitama. Üle neljakümne aasta oli lühilaineraadio olnud osa külma sõja argipäevast: miljonid inimesed kuulasid idabloki maades Lääne saateid, sageli öö varjus ja krõbiseva signaali saatel.
Infosõda ei olnud ühepoolne. Moskva, Praha, Varssavi ja Ida-Berliini saatjad tegid omakorda vastupropagandat. Nii Lääne- kui ka Ida-Euroopa riigid suunasid massiliselt programme ka nn kolmandasse maailma. Küsimus, kes „võitis”, sõltub vaatenurgast, kuid Lääne jaamad suutsid kahtlemata luua alternatiivse infokanali seal, kus ametlik meedia oli rangelt kontrollitud.
„Kui Ameerika välispoliitikas on üldse kunagi mingit edu olnud, siis tänu välisraadiojaamade tegevusele,” kirjutas USA ajakiri „The New Republic“. Samas ei valitsenud lühilainestuudiotes sugugi segamatu rõõm. Demokraatia võit kommunistliku süsteemi üle seadis küsimuse alla nende endi missiooni. Mis saab edasi, kui vastane kaob?
Lühilainesaadete maht kasvas tavaliselt rahvusvahelise pinge tõustes. Pärsia lahe kriisi ajal suurendasid Ameerika Hääl, BBC ja Saksa Laine oma programme Lähis-Ida suunal, toimides teatud mõttes infokanalina sõjaolukorras.
Ent kogemus näitas, et autoritaarsete režiimide kokkuvarisemisel kahaneb ka välissaatjate roll. Nii juhtus Portugalis, Hispaanias ja Kreekas pärast diktatuuride lõppu. 1990. aastate alguses vähenes märgatavalt ka poolakate ja ungarlaste huvi „häälte” vastu. Saksa DV välissaatja Radio Berlin International lõpetas töö 3. oktoobril 1990; suurem osa töötajaist koondati.

Raadiojaamad kohanesid uue olukorraga. Kui varem keskenduti inimõiguste rikkumistele ja keelatud kirjanduse tutvustamisele, siis nüüd hakati andma praktilist nõu demokraatlike institutsioonide, turumajanduse ja valimissüsteemide kohta. Arutleti keskkonnakaitse, ettevõtluse ja meediavabaduse üle. Lääne toimetustel oli neis küsimustes sageli rohkem kogemust kui postsotsialistlikel kolleegidel.
Samal ajal kerkis esile küsimus rahastusest. Pikka aega levis arusaam, et Radio Free Europe tegutses erakapitali toel; alles 1970. aastate alguses sai avalikuks, et kuni 1971. aastani rahastas jaamu varjatult CIA. Seejärel viidi rahastamine USA Kongressi kontrolli alla.
Raadiojaamad olid selgelt külma sõja lapsed. Nende programmides oli sageli võitluslik toon. 1956. aasta Ungari ülestõusu ajal edastas Radio Free Europe emotsionaalseid ja kohati ülepaisutatud sõnumeid, mille rolli sündmuste arengus on ajaloolased hiljem vaielnud. Détente’i perioodidel muutus toon ettevaatlikumaks; 1970. aastatel katkestati poliitilise surve tõttu isegi Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi” ettelugemine Ameerika Hääles.
1980. aastate lõpul muutus olukord kiiresti. Idabloki liidrid hakkasid „häältele” intervjuusid andma, Poola ajalehed avaldasid Müncheni saateprogramme, jaamadel lubati avada bürood Varssavis, Prahas ja Budapestis. Kunagi kirutud Saksa Laine sõlmis koostööleppe Moskva Raadioga.
1992. aasta oktoobris külastasin Radio Free Europe’i Münchenis. Turvameetmed olid endiselt ranged: pass tuli väravas loovutada, liikumine oli piiratud, hoonet valvasid USA sõjaväelased. „Vabaduse hääl” meenutas rohkem kindlust kui avatud meediamaja. Küsimusele jaama tuleviku kohta vastas Toomas Hendrik Ilves ebamäärase statistikaga kuulajate arvu kohta; selget visiooni polnud kellelgi.
Kuulajaid oli veel, kuid jäi küsimus: milline oli nende jaamade tegelik kasutegur? Kas need kiirendasid Nõukogude Liidu lagunemist? Otsest ja mõõdetavat põhjuslikku seost on raske tõestada. Nõukogude süsteemi kokkuvarisemise põhjused olid eelkõige majanduslikud, poliitilised ja sisemised. Samas ei saa eitada, et alternatiivse info olemasolu mõjutas mõtteviise ja aitas murendada monopoolset tõeversiooni.
1990. aastate alguses kasutas Moskva Raadio oma endisi segajaid hoopis saatjatena. Paradoksaalsel kombel võis nüüd õhtuti lühilainelt segamatult kuulda tuttavat signatuuri: „This is the Voice of America …”
Täna on see kõik ajalugu.

©Peter Hagen