Kubani Maidan

Teate anekdooti sellest, kuidas käib äri vene moodi? Varastada kast viina, see maha müüa ja saadud raha maha juua. Kuidas aga käib mäss vene moodi? Sellest räägib see artikkel.

Krasnodari linn Põhja-Kaukaasias oli 1961. aastal märksa paremal järjel kui suurem osa riigist. Sverdlovskist pärit kirjanik Vladimir Runov, kes oli neil päevil Krasnodaris onu külastamas, meenutab, et seal elati selgelt paremini kui tema kodulinnas. Turg rabas sissesõitnuid oma küllusega.
Stalini surmast oli möödunud ligi 8 aastat. Nikita Hruštšov oli mõistnud hukka isikukultuse. Endise hiidkoonduslaagri kodanikud nautisid seninägematut sõna- ja loominguvabadust. Siiski polnud kõik roosiline. Kui välispoliitikas oli Hruštšov järeleandmatu, siis sisepoliitikas tegi ta palju ebapopulaarseid otsuseid. Piirati erapõllumajandust, mille tagajärjel tekkis piima- ja lihatoodete krooniline defitsiit. Suurendati norme tehastes, nii et paljud töölised hakkasid vähem palka saama. Sõjaväe vähendamise tõttu jäid paljud ohvitserid tööta. Pahameelt põhjustas ka resoluutne võitlus samagonniajamisega.

Tühiasjast tüli kui palju
Pühapäeval, 15. jaanuaril 1961 kõndis Krasnodaris sõjaväepatrull etteantud marsruuti pidi nagu ikka. Kõik oli rahulik, kuni patrull jõudis Heinaturule. Ohvitser märkas rahvamassis halli sinelit. See oli omavoliliselt väeosast lahkunud reamees Vassili Gren, kes püüdis müüa sõjaväelaost varastatud saapaid ja mütsi.

Patrulli juht andis käsu sõdur vahi alla võtta ja komandantuuri viia. Taibates, et seekord ei pääse ta arestiga hüppessemineku eest, vaid asi lõhnab tribunali järele, hakkas Gren kisama. Mitukümmend pealtnägijat asusid silmapilk „õnnetut” kaitsma. Hüüti: „Laske sõdurpoiss lahti!”, „Saaks ainult kedagi kinni võtta!”, „Kui sul endal lapsi oleks.” Ohvitser ei teinud sellest välja ja kavatses arreteeritud Greniga ära minna, kuid inimesed haarasid sõduritel kätest. Nii õnnestus Grenil lahti rabelda ja rahvamassi lipsata. Tema õnnetuseks läks lähedalt mööda rahvamaleva patrull mõõteriistatehase töölise Vassadze juhtimisel, kes vihkas joodikuid ja turupätte. Ta tundis turgu suurepäraselt ja kalkuleeris välja Greni peidukoha tühjade kastide ja korvide virna taga.
Vassadzet teadsid hästi ka kohalikud pätid, kes hõlptuluvõimalusi otsides päevad läbi turul jõlkusid. Üks neist oli mittetöötav 23-aastane Juri Bujanin, kellel oli haridust vaid 5 klassi, kuid see-eest karistatus röövimise eest. Ta oli vanglast tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, istunud 15 aastat ära ainult 3. Vassadze oli teda aegade jooksul mitu korda miilitsasse toimetanud. Nähes, kuidas Vassadze sõdurpoissi talutab, hüüdis Bujanin rahvahulgale: „Vaadake, head inimesed! Nabis inimese kinni nagu tsaarirežiimi käsilane! Isegi sandarmid ei käitunud nii!” Temperamentsetele kaukaaslastele polnud palju rohkem vaja. Rahvamalevlaste poole vaatasid igast suunast kümned kurjad silmad. Kui Vassadze juhtus tõukama neiut, kes tal tee peal ees seisis, tormasid inimesed talle kallale. Vaadanud rahulolevana pealt, kuidas vana vaenlane peksa saab, lahkus Bujanin turult. Ohvitser aga taipas, et väga vähe on puudu, et kogu patrull lintšitaks, ja otsustas järele anda. Tutvunud Greni dokumentidega, käskis ta sellel ise komandantuuri ilmuda. Vassadze toimetati haiglasse.

Põgeneda või alla anda?
Ajateenija Vassili Gren mõistis, et pole mõtet enda olukorda veel hullemaks teha, ja läkski komandantuuri. Nagu selgus, oli kogu see inetu lugu alanud sellest, et noormees tahtis pühapäeval linna peale minna, aga kuna tema käitumine ei olnud just eeskujulik olnud, keeldus ülemus linnaluba andmast. Nii läks Vassili hüppesse. Saapad ja karvamütsi varastanud ta selleks, et süüa osta. Kroonus toideti näruselt ja tal oli alalõpmata nälg.

Grenile aitas läbielatust, turulistele aga mitte. Need olid juba nii üles keeratud, et otsustasid minna komandantuuri „kannatanut” vabastama. Umbes 150 vihast õigluse eest võitlejat asus otsustavalt teele. Kuidagimoodi sattus nende küüsi üks patrulli liige – reamees Paišev. Noorukile anti peksa ja võeti ta pantvangina kaasa, et arreteeritu vastu välja vahetada. Erilist agarust ilmutas 25-aastane Nikolai Ostrouhh, kes oli saabunud Krasnodari külje all asuvast Jelizavetinskaja staniitsast. Mehel oli kodus naine ja kaks last, kuid kõnealusel päeval oli ta kenakesti napsitanud ja janunes seiklusi. „Ülekohtuselt” kinnivõetud sõduri vabastamine oli just seda liiki. „Seisa! Las rahvas vaatab sind!” nõudis Ostrouhh läbipekstud Paiševilt. Siis aga küsis justkui rahvamassilt nõu: „Äkki tõmbaks selle pugeja hoopis oksa? Riputaks puu otsa?” Nii kaugele rahvas siiski minna ei soovinud. (Hiljem ütles Ostrouhh ülekuulamisel, et oli purjus ega mäleta juhtunust midagi.)
Kella poole kolme paiku päeval jõuti Punasele tänavale korpuse staabi juurde. Samas hoones asus sõjaväekomandantuur. Rahvas hakkas nõudma, et vangistatud sõdur, keda väidetavalt keldris piinatakse, välja antaks. Püüdes kirgi rahustada, astus Vassili Gren mitu korda komandantuuri lävele ja kinnitas, et keegi pole teda piinanud. Millegipärast ei jäänud inimesed aga uskuma, et Gren oligi seesama nooruk, kes paar tundi tagasi turul kroonu mütsi ja saapaid müüa oli pakkunud. Nad olid veendunud, et neid veetakse ninapidi, ja hüüdsid: „Miks te meile seda tüüpi näitate? Vabastage see, kelle kinni võtsite!”
Ajaloolane Vladimir Kozlov ütleb selle kommentaariks, et nõukogude võim oli kasvatanud inimesed igal sammul vaenlasi otsima, kuid nüüd pöördus see võimude enda vastu. „Mõistuse uinumine”, nagu Kozlov seda nimetab, võimaldas rahvamassidega manipuleerida mitte ainult kommunistlikel propagandistidel, vaid, nagu Krasnodari mäss näitas, suvalistel oportunistlikel demagoogidel.
Aegamööda kogunes komandantuuri juurde üha rohkem inimesi. Peagi oli neid kolm tuhat, suurem osa noored. Juurdetulijatele räägiti, et komandantuuri keldris piinatakse lihtsat sõdurpoissi, kes püüdis vormiriietust leiva vastu vahetada. Õli valas tulle ka „aktivistide” tegevus, kes massi tagant õhutasid. Just nemad kutsusid üles rüüstama komandantuuri ja peksma „režiimi satraape”. Üks eestvedajatest, 24-aastane Anatoli Ljašenko, tunnistas hiljem, et oli pärast tööd kolleegidega viina võttes tundnud endas ärkamas mingit „seletamatut jõudu”. Veel väärib äramärkimist 25-aastane treial Pjotr Simonenko, kellel oli naine ja tütar. Tema hakkas esimesena poliitilisi loosungeid hüüdma. Korduvalt kriminaalkorras karistatud 54-aastane kindla elu- ja töökohata Vladimir Nikulin nõudis mässu korraldamist nagu Ungaris (1956. aastal) ning NSV Liidu ja kommunistliku partei juhtkonna hävitamist.

Munakivi on proletariaadi relv!
Peagi hakkasid komandantuuri akendesse kivid lendama. Pjotr Simonenko hüüdis, et „näitame ohvitseridele ja kindralitele”, ning asus ust lõhkuma. Sees valvanud sõduritel õnnestus ta kinni nabida ja hoonesse tirida. Siiski tungisid nende järel sisse mässajad, kes hoiatuslaskudele vaatamata hakkasid kabinette rüüstama. Kui üks tunnimees taipas, et kohe-kohe tungivad märulimehed ruumi, milles on saladokumendid, tulistas ta korrarikkujate pihta lahingupadrunitega. Saveljevi-nimeline 17-aastane õpilane sai raskelt haavata. Teine kuul riivas 24-aastast tuletõrjujat. Koolipoiss suri kiirabiautos.
Tulistamine ehmatas rüüstajad komandantuurihoonest jälle välja, kuid kired ei vaibunud. Kuulide alla naasma keegi ei kippunud, kuid otsustati minna kommunistliku partei kraikomitee hoone juurde. Hukkunu pandi kušetile ja kaheksa meest kandsid seda improviseeritud kanderaami. Keegi mähkis nooruki verest läbiimbunud riided toki otsa ja kandis uhkelt nagu revolutsionääride punast lippu.
Ostrouhh ja teised olid selleks ajaks ammu oma asjatoimetuste juurde kadunud. Kolonni ees marssisid 25-aastane Juri Pokrovski ja 19-aastane Aleksandr Kapassov. Pokrovski oli kaks aastat tagaotsitav olnud, kuid pärast amnestia väljakuulutamist peidust välja tulnud. Kapassov oli varguse ja huligaansuse eest karistatud ning iga kell valmis rusikaid ja hullemat käiku laskma. Mõlemad nõudsid, et õiendataks arved sõjaväekomandiga, kes olevat koolipoisi oma käega maha lasknud. Pokrovski ja Kapassov laulsid „Vaenlase tormid meist tuiskavad üle.” Revolutsioonifilmidest tuttav laul „Varšavjanka” seostus võitlusega õigluse eest. Muutunud rahvahulga hümniks, andis ta ebamäärasele märulile selge poliitiliste värvingu.
Kraikomitee hoone esisel platsil käskis Kapassov asetada „märtriga” „kanderaami” nähtavale kohale. Siis hakkasid parteihoone trepil üksteise järel kõnelema rahulolematud inimesed. Näiteks 66-aastane kolhoosnik Ivan Belenkov, kellelt rahvamalev võttis turul ära enda püütud kala, mida ta müüa püüdis, hüüdis: „Kui kaua me veel seda omavoli talume?” Mõnigi tööline avaldas rahulolematust raske töö makstava näruse palgaga. Osa sõnavõtjatest kutsus võime üles korraldama juurdlust nooruki surma asjas, mõned aga lausa kohalike juhtide ja Nikita Hruštšovi enda tagasiastumist. Punatähe ordeni ja muude lahinguautasudega pärjatud major Nikolai Malõšev oli 49-aastasena armeest Hruštšovi koondamiste tõttu erru lastud. Nüüd oli ta sunnitud töötama ehitusel mustatöölisena ning elama oma naise ja kahe lapsega tehase ühiselamus. „Nõukogude võim andis juhtohjad miilitsale ja rahvamalevale!” hüüdis ta. „Meil olevat sõna-, trüki- ja koosolekuvabadus, aga kus see on? Me ei näe seda. [—] Võim kuulub rahvale, aga rahvast lastakse maha.” Sõnavõtuga esines ka 24-aastane Viktor Božanov, kaunis heal järjel noormees, kes oli neiuga kinno minnes miitingust juhuslikult möödunud ning otsustanud pidama jääda, et palkade suurendamist nõuda ja kommunismiehitamise kohta mõned skeptilised sõnad öelda. Viimaks kõlas rahvasummast lausa üleskutse taastada Kubanimaal kasakaatamanide võim. Vladimir Runovi sõnul nägi see spontaanne miiting välja täpselt nagu stseen revolutsioonifilmist.

Heale tsaarile tuleb teatada!
Kapassov kutsus rahvast üles kraikomiteed jõuga vallutama, et helistada Moskvasse ja jutustada, mida kohalik võim korda on saatnud. Rahvas sumises heakskiitvalt ja asus tormijooksule. Kell oli seitsme paiku õhtul ja väljakul oli inimesi kahe tuhande ringis. Mässajad tungisid kergesti hoonesse. See polnud ju sõjaväeline objekt. Hirmunud korrapidaja hüppas aknast välja ja murdis jalaluud. Kiirabi viis ta ära. Parteimajas algas rüüstamine. Lõhuti mööblit, kisuti kardinaid maha. Mida ei saanud kaasa võtta, see lõhuti. Runov, kes seisis õue jäänud inimeste hulgas, meenutas: „Minust möödusid kaks tädikest, kes tassisid rullikeeratud vaipa. Üks mees kiirustas minema, hiiglasuur kirjutusmasin süles.”
Mingil hetkel hakkasid Runovile rahvasummas silma tööliste moodi riides, kuid korralikult raseeritud ja sõjaväelise hoiakuga mehed. Üks neist astus tema juurde ja ütles: „Lase siit jalga, kuni veel elus oled.” Noormees taipas, et see on agent, ja tegi heaga sääred.
Mässajad tungisid aga Kapassovi eestvedamisel kõrgeima ülemuse – Krasnodari krai parteikomitee esimese sekretäri Georgi Vorobjovi – kabinetti, kus leiti valitsusside telefon ja helistati Moskvasse, nõudes Hruštšovi. Moskvast vastas aga KGB major: „Nikita Sergejevitš ei saa telefoni juurde tulla, sest ta on pleenumil.” Hruštšov oligi päriselt NLKP keskkomitee pleenumil, kus rääkis inimeste elutingimuste parandamisest. Kui talle kanti ette rahutustest Krasnodaris, läks ta lausa marru. Riigijuht nõudis mässu mahasurumist kõikide võimalike vahenditega.
Kohalikud võimud muidugi ei maganud. Paljudes Krasnodari ettevõtetes suleti sel päeval pääslad ja vahetuse lõpetanud töölisi ei lastud välja. Samuti olevat mässajaid kohalviibinute sõnul ümberkaudsete majade katustelt pildistatud. Neid fotosid kasutati hiljem kohtus tõenditena.
Rahvamass hakkas laiali minema kella 11 paiku õhtul. Viimased miitingulised aeti laiali miilitsa, sõdurite ja mobiliseeritud parteiaktiivi ühisjõududega.

Kainenemine või uus hoog?
Järgmisel päeval leiti remondi-mehaanikatehases nr. 4 lendlehti pöördumisega „kõikide tööliste, talupoegade, sõdurite, ohvitseride ja töötavate haritlaste poole”, milles öeldi muuhulgas: „Kallid seltsimehed! Pidage meeles, et meie kodumaa olukord on kriitiline. Päästa seda olukorda saate ainul teie, keegi muu seda ei tee. Te peate ühinema ausate, meelekindlate seltsimeeste ümber, kelle olete valinud, kes on võimelised ühendama teid kindlasse löögirusikasse võitluseks nõukogude kapitalismiga. [—] Revolutsiooni päästmine on teie kätes. Võitlusse, seltsimehed! Teist teed teil ei ole.”
Tehase töölised ei läinud üleskutsega kaasa, vaid viisid kaks lendlehte, mille lõpus olid sõnad „Anna ettevaatlikult seltsimehele edasi” hoopis tehase parteikomiteesse. Nende autoriks osutus 35-aastane invaliid Vladimir Gorlopanov. Ta osutus pärast 14-aastast sõjaväeteenistust Hruštšovi koondamiste tagajärjel eraisikuks, kellel mingeid kutseoskusi ei olnud. Seepärast ei sallinud ta Hruštšovi, ehkki oli üldiselt kommunismiusklik.
Päeval kogunes komandatuuri juurde jälle mõnisada inimest. Turul arreteeritud ajateenijat ei meenutanud enam keegi. Nõudmised olid muutunud: maksta tapetud koolipoisi perele pensioni ja karistada tapjat.
Mässajate uueks liidriks sai 46-aastane Ukrainas sündinud Gavriil Aleksandrov, kes oli 1944. aastal 7 aastaks laagrisse mõistetud. Ta rääkis rahvale, et hinnad tõusevad ja toiduained kaovad, seepärast tuleb kraikomitee hoonet rüüstada.
Rahvast oli ka komandatuuri juures. Samal päeval saabus Moskvast lennukiga Krasnodari linnakomitee sekretär Aleksandr Katšanov. Ta püüdis komandantuuri rõdult inimestega rääkida, aga oli sunnitud kiiruga varjuma, kui tema poole kivid lendama hakkasid. Rahvas läks siiski varsti laiali. Osa ühines kraikomitee juures olijatega. Kui sinna oli kogunenud juba tuhatkond inimest, tulid kella 3 paiku päeval välja eelnimetatud kraikomitee esimene sekretär Vorobjov ja Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna ülem, osseedi rahvusest kindralpolkovnik Issa Plijev. Nende kõnelemise ajal karjus Aleksandrov, et võimurid võtavad endale parima elamispinna. Tema õhutusel blokeeris rahvas liikluse Punasel tänaval. Ühe peatatud veoauto otsa ronis 40-aastane Aleksei Tšernenko ja kutsus üles alustama üldrahvalikku ülestõusu. Ka Vladimir Nikulin oli platsis ja toetas seda ideed.
Õhtuks läks mass siiski omal algatusel laiali.

Millega see kõik lõppes?
Rahutuste tagajärjeks oli üks hukkunu ja 39 vigastatut ning muidugi suur materiaalne kahju. Järgnesid massilised arreteerimised. KGB viis ennaktempos eeluurimise lõpule 14. veebruariks. Pärast kaks kuud kestnud kohtuprotsessi mõisteti 15 inimest 3–10 aastaks vangi. Nende hulgas olid Bujanin, Ostrouhh, Ljašenko, Simonenko, Nikulin, Pokrovski, Kapassov, Aleksandrov ja Tšernenko, kellest eespool juttu oli. Huvitav on märkida, et Nikulin rehabiliteeriti kohtumäärusega 2001. aastal.
Mitmes internetiallikas väidetakse, et kaks kohtualust mõisteti surma, kuid ei täpsustata, kes. See see väide ei ole usutav, sest nendes allikates, kus süüdimõistetuid nimepidi nimetatakse, ei ole surmanuhtlusest sõnagi.
Vadim Tikunov, kes rahutuste ajal oli NSVL KGB esimehe asetäitja, hiljem VNFSV siseminister, sõitis isiklikult Krasnodari, et viia läbi puhastus õiguskaitseasutustes, mis olid lasknud sellisel korralagedusel toimuda. Maha võeti linna miilitsaülem ja tema asetäitjad ning mitmeid prokuratuuri töötajaid.
Ajalehed „mässust” ei teatanud.
Poolteist aastat hiljem toimus mäss Rostovi oblastis Novotšerkasskis, kus ohvreid oli juba palju rohkem.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Unustatud tragöödia: Tööliste meeleavalduse verine mahasurumine Novotšerkasskis 2. juunil 1962