Külaskäik eesti tallu (1930-ndad)

Eestis oli 1930. aastatel 140 000 talu mitmesuguses suuruses. Igaühel neist oli oma minevik ja saatus, paremad ja halvemad ajad. Võime neid statistiliselt jagada mitmeti gruppidesse, suuruse järele, toodanguvõime järele, viljakasvatuse ja karjanduse pearõhu järele. Võime statistiliselt tuletada ka läbilõikelise eesti talundi matemaatilisel viisil, koguni leida sellele ligilähedase vaste tegelikus elus.
Kuid sellele statistilisele vaatlusviisile suudab elu anda ikkagi ainult subjektiivne vaatlusviis. Vargamäe Andres, Katku Villu, Lahvardi Kristjan, Jaak Jooram ja paljud teised kirjandusest tuntud talupojakujud aitavad täita värvidega kontuurkaarti eesti talu ja ta inimeste elust erinevatel aegadel ja ajaloolistel perioodidel, kus taustaks on üldine teoreetiline vaatlusviis ja rahva väline saatuskäik.

Kirjandus kõigi oma väljendusviisidega, teater, muusika ja kunst, miks mitte ka film ja foto, võivad fikseerida pikemaks ajaks ühe ajastu atmosfääri teatud keskkonnast, nii ka eesti talust. Isiklikud mälestused on selleks vähem ulatuslikud, piirdudes tagasiminevalt vaid elusoleva generatsiooniga ning värvudes mööduva ajaga. Aga keegi ei suudaks vaadelda 140 000 talu korraga, näha kõiki inimesi nende katuse all, tunnetada nende vaimu ja isikupära. Geoloog saab paigutada oma kogusse ainult proovid pinnasest ja kivimist, mitte tervet pinnast koos aluspõhjaga. Isegi 47 000 ruutkilomeetrit, kodupaik ühele väiksele rahvale, on liig suur selleks, et üksik sellest mälusse kaasa suudaks võtta enam kui ainult individuaalse proovinäite.
Saabusin Tartust pärastlõunase rongiga Palupera jaama, kui päike oli veel üsna kõrgel. Siin oli kunagi olnud teivaspeatus ,,Middendorf” mõisaomaniku nime järele. Varsti oli raudteejaama tähtsus kasvanud, Middendorfid Paluperast läinud ning Vabadussõja ajal sõitsid soomusrongid juba jaama, mis kandis nime Pritsu. Hiljem oli see väike maavaksal veel kord ümber ristitud ja ümbritseva valla käest saanud Palupera nime.
Siit lähtus üks liiklussooni sellesse suurde nelinurka, mis jääb Tartu-Valga-Petseri raudteeliinide, Emajõe ja Peipsi veestiku vahele ning moodustab tüki Kagu-Eestit. Sellise nelinurga olemasolu tähendas kaugema tagamaa inimestele tsaariajal rohkem kui poolesajaverstalist hobusereisi lähemasse suuremasse linna, kui oli tarvis viia midagi müügile, mida ei saanud rahaks teha laadal, või kui oli tarvis tuua linnakaupa. Alles Tartu-Petseri raudtee, mis sai valmis 1931 ja kus ehituse ajal nii mõnigi sulaspoiss käis raha teenimas, lõikas diagonaalina selle maanurga läbi, viies vedurivile Ahja metsadesse ning sünnitades uusi asulaid, keskusi ja suvituskohti.
Peale selle oli autoliiklus kahekümne aastaga sisse murdnud ning avanud kättesaadava linnatee isegi kaugetele südamaa taludele. Ei olnud enam mõtet vaevata hobust  kahepäevasel linnateel, kui tarvitajateühingu veoauto tõi kunstväetise koju ainsa tunniga. Polnud ka mõtet koguda mune sahvrisse vananema, kui värske eksportmuna paarist maksti kolm senti rohkem munapunkti autos.
Ainult meiereisse või koorejaama tuli hommikuti hobusega sõita ja paar tundi ,,raisata”. Kuid see oli siiski kergem ja lihtsam kodusest piimasoojendamisest hommikuti, koorelahutaja ja võimasina väntamisest ning taluvõi müütamisest alevi turul. Piimaraha meiereist tuli kätte korraga ja seda jätkus suuremate väljaminekute tasumiseks.
Paluperas ja teistes raudteejaamades puhkes kord aastas siiski veel vanaaegsete hobuvooride meeleolu. Kunagi oli siit mindud kaugetele teedele, Riiga ja Pärnusse pikkade lina- või piiritusvooridega. Üks kord aastas pidid ka nüüd autod signaalitades teed otsima hobusevooride vahelt. See oli siis, kui Riigi Viljasalv kuulutas välja rukki ja nisu kokkuostu tähtpäevad raudteejaamades. Selleks päevaks pidi kõigil põllumeestel olema talivili pekstud ja kuivatatud, siis tuli tallu sularaha, millega võidi õiendada juba suuremaid kohustusi.
Alguses oli mõnigi peremees kasutanud vanu võtteid, et tõsta viljakoti kaalu. Vili ei olnud kuivatatud päris põhjalikult, sest juba vanasti oli linaleisikale vahele siputatud vihaga veidi vett tugevama kaalu mõttes. Räägiti koguni mehest, kes viljakoti põhja oli peitnud paar munakivi. Aga sellest ei olnud kasu, sest Riigi Viljasalve härradel olid kaasas igasugused prooviorad ja kaalud, niiskuse mõõtmise riistad ja muud kontrollabinõud. See, kelle vili ei vastanud nõuetele, pidi tagasi pöörduma ja peale häbi vastu võtma ka eraveskite kehvema hinna. Ning tasus end tõesti tuua sügisel raudteejaama mõni tuhat kilo kõlisevaid nisu- või rukkiteri, mis vastasid kõigile kontrollinõuetele. Siis võis ka enne kojusõitu astuda sisse restorani või tühjendada siinsamas vankrite vahel naabrimehe ja sulastega „asunik” või koguni ,,riigivanem” hea kauba liikudeks.
Omnibus, mis seisab raudteejaama ees, on pikk, voolujooneline. Selle karosserii ja mootorkate on värvitud punaseks, kusjuures katus ja aknaraamid on kollased. Masin on rootsi Volvo ja Bussi-Juss olevat sellest maksnud üle miljoni sendi. „Palupera-Otepää- Pühajärve” seisab valges raamis omnibuse tuuleklaasi kohal. Seda teed käib turistide, suvitajate ja suusatajate sõidutee ning siis peab ka olema hea masin.
Sõidame piki vanade pärnadega palistatud alleed, mis sirgete roheliste joontega ühendab Hellenurme ja Palupera mõisaid. Palupera häärberis on nüüd algkool ja kunagistele suurtele mõisaväljadele on nagu täringuid heidetud asunikutalusid. Iga hoonetegrupp iseloomustab väliselt selle omaniku töökust ja hoolt. On maju ja katuseid, mis pooleteise aastakümne jooksul seisnud alasti sajus ja tuultes, luitunud halliks ja omandanud rauga välimuse. Need on nagu head algused, mis jäänud pooleli. Kuid sealsamas kõrval säravad naabri klaasveranda klaasid õhtuses päikeses, voodrilauad on värsked värvist ja laastukatus tõmmatud ruskelt rootsipunaseks. Enamasti selliste talude uusasuniku-kõledus on ka juba kaetud õunapuude, marjapõõsaste ja aialillede värviküllusega ning põllul tõusev roheline on lihavam.
Buss võtab hoogu Palupera sood läbival sirgel kiviteel. Kuid isegi loendamatud raudkivid ei ole suutnud põhjani läbi lõigata rabasügavuste pehmust, kus omal ajal sügiseti hobused kõhuni rabelesid mudaloikudes ja ähvardasid murda jalgu haoroigaste vahel, mis heidetud sohu teepinna täiteks. Veel nüüdki on tunne, nagu sõidaks raske masin mööda nahksilda, mis hõljub sügaviku kohal.
Palupera laantes tuleb vastu hall teehöövel, lõigates oma terasest poolkaarega siledaks taluvankrite rattarehvidest märgitud teepinda. Tugev Caterpillar-mootor müriseb tigedalt, noored hobused kardavad teehöövlit rohkem kui tavalisi mootorsõidukeid. Tal on kaks külma laternasilma ja ninas vapp, millel seisab vabriku nimi „A/S Ilmarine, Tallinn”. Kui see masin esimest korda Otepää teedele ilmus kümme aastat tagasi, siis uuris koolipoiste parv teda õige põhjalikult.
Palupera laaned, kus kord röövel Tikk oli koopas elanud, pole enam endised. Saag ja kirves on siin teinud põhjalikku tööd, raielangi kännustik hakkab juba kasvama sõnajalgadesse ja metsvaarikaisse.
Bussikonduktor heidab maha ajalehepakid ja postikotid teeharudel. Ja siis hakkame jõudma tasandikult kuppelmaastikule, kus põllud nagu kummulipööratud liuad seovad heinamaid, metsasalusid ja vanade puude all tukkuvaid taluhooneid ühiseks pildiks.
Tee muutub kurviliseks ja künklikuks. Bussijuht on kokkuhoidlik mees, kasutades sõiduhoogu järgmise küngaskurvi võitmiseks, et säästa bensiini. Mõnikord on tunne nagu tivoli karussellis, kui buss vastumäge kihutades äkki künkatipul silmapilkselt muudab suunda, vuhisedes korraga hoopis allamäge.
Kraavid kahel pool teed paljastavad oranži kruusa, milles veel on kaevuri labida miljonid jäljed. Telefonitraatide rägastik saadab maanteed kogu aja ja valgete portselanisolaatorite küljest on osava karjapoisi heidetud kivi viinud tükikesi minema. Kõrgepingeliini kolm traati kulgevad kaugemal omaette üle mägede ja põldude. Kusagil Ulilas hõõgub turvas, käivitades generaatoreid ja saates valgust neid traate mööda.
Metsade ja põldude vahele ilmuvad järvesilmad. Maastik on nagu lappvaip, kus viljapõllu kuju joonistab heinamaaviir või metsarand. Kuna orased on parimas kasvuhoos, siis on maastik kuni horisondini nagu maaling kunstnikult, kes pooldab impressionistlikku pintslilööki ja armastab rikkalikke värve.
Siis on nad seal, Neitsijärv lämbumas sooks, täis vesilindude haudepaiku, ja Pühajärv, nagu roostevaba metalltriip puude taga. Turistidekodu kioski ees värvilise markiisi all ootavad suvitajad juba värskeid ajalehti, mida omnibus toob. Kaks lõkerdavat tütarlast tulevad suplemast, valgetes shortsides, märjad trikood käes.
Astun edasi vana taluvankrite sõiduteed, mis viib ümber mõisapuiestiku. Pühajärvele on tulnud nagu uus elu, pärast seda kui tast sai Riigipark. Vana mõisaloss, millele kaua õiget otstarvet ei leitud, on ümber ehitatud ja muudetud turisthotelliks, avatud aasta läbi. Miski nähtamatu võim on tööle pannud tislerid, maalrid ja mööbelsepad, veoautod koormatega on tulnud ja läinud. Ning nüüd on suvitajaid kohal rohkem kui kunagi enne. Üles pargi taha mõisapõllule ehitatakse aedlinna ja järvekaldale on rajatud supelrand. Ainult ööbikud iidses mõisapargis on endised, nagu see looduski, mis järvele andnud nime.
Ma lähen mööda vana talupoegade teed, mööda mõisaaidast, mille tammisel uksepeelel seisab veel musta kirjaga märgitult aastaarv 1841. Tookord mässasid Pühajärve talupojad ja ajalooraamatud nimetavad taluperemeeste nimesid, kellede järglastega oled sugulane.
Astun mööda maanteeharust, kus tookord mässavaid talupoegi läbi kadalipu aeti. Sellel kohal seisab nüüd asunik Saare maja. Paarikümne aastaga on istutatud puud suureks saanud, uued aiad on tekkinud uute majade ümber. Sepa majas puhub keegi trompetit, vist on ta ohvitserist poeg suvitamas.
Vana Peetritamm heinamaa sees ja Sõsarsaared on endised. Murumetsa külge on pandud saed, kuid kaldaäärseid puid nad ei ole tohtinud looduskaitse pärast maha võtta.
Seal pöördub sarapuupõõsaste vahelt peaaegu märkamatult metsa väike külatee, et uuesti väljuda niitudele, kus rohi ootab vikatit. Kõrged kased Härjamäe tipul on püsti nagu möirgava lõvi pea. Juba hauguvad Annimatsi kurjad koerad, sest kurjad ja lärmakad on nad alati olnud sellest ajast saadik, kui mind esimest korda sõidutati seda teed.
Vasemal orus on Alakösti, ligi tosin õlgkatusega hooneid, hall, sammaldunud, kuid põline. Perenaine jäi leseks, kahe väikese lapsega. Seal talus ei ole meest, kes plaanitseks midagi uut. Kuni poeg kasvab.
Liivane tee tõuseb järsult mäkke – siit on autodel alati olnud raske üles pääseda ning Haridusliidu instruktori küljekorviga mootorratas ei pääsenudki kord edasi ilma kõrvalise abita.
Üksik, kõhetu, vankripeeltest armistatud pihlakas seisab seal mäetipul. Jõudnud selle pihlakani, avaneb nagu midagi uut.
Õunaaia varjus on pikk hoone, keskelt veidi looka vajanud aastate koorma all. Vasemal seisab hall ait nagu kindluse kaitsevall väliste ohtude vastu. Ning paremal paistab puude vahelt aiasuvila ookerkollane kelp.
Lähen otseteed piki piiripeenart, mööda kogretiigist, kuhu voolavad drenaažitorude veed. Lähen läbi õunaaia, kuhu vaatab tagakambri kuueruuduline aknasilm ja kus rehekatuse varju paigutatud linamasina hiigelratast juba jõudsad raudnõgesed kipuvad varjama.
Kui tõstan roostetanud rummurõnga aiaväravalt, kuuleb Reks tulija ära. Kuid ta käre haukumine lämbub jällenägemise rõõmu. Reks tunneb ka aastate tagant ära, sest ta on tark koer ja valvas juba kutsikana terve öö nurmel, kui perenaine oli suurrätiku maha unustanud.
Eeskambrite akendest oli nagu kellegi vaataja palet näha. Koer on nagu linnamaja uksekell. Ainult palju targem, kuna talukoera haukumise toonist võib nägematagi arvata, kas tulija on oma või võõras, kas ta on julge mees või arg piitsa taha pugeja.
Eeskoja uks suletakse haaki ainult raju ja öö ees. Nüüd on see pärani avatud. Vasakule läheb uks sahvrisse, otse rehetarre ja paremale peretuppa. Keegi, kes selle eeskoja lõhnu oma sõõrmeis tundnud, ei saa seda kunagi unustada. Siin lõhnavad kõik talusahvri rikkalikud annid, mesi, suitsusink, hapnev koor ja värske leib. Siin lõhnab rehetare mitmekümne sügise magusast suitsust. Siin lõhnavad rangid ja valjad, mis riputatud kojavaia külge parandust ootama.
Sahvriukse avamiseks on suur raudvõti, mis perenaise käes otse särama kulunud. Rehetare ukse küljes on raudkäepide ja pöidlalink, külasepa käsitöö. Ja peretuppa astumiseks on tavaline ukselink.
Pere istub õhtulauas. Ei ole tarvis vaadatagi, mida täna süüakse. On tehtud värsket kesvakaraskit, selle lõhn täidab kogu toa. On keedetud tanguputru ja praetud lihakõrneid, nii et võib pudru taldrikul soolaka sularasvaga üle valada ning tunda magusat, krõbisevat kamarat hammaste all. Sinna juurde käib kesvakarask värske koduvõiga. Hapupiimgi pole päris tavaline, sest võitegemisest on saadud petipiima ja pandud segamini hapupiimaga, mille tükid murdunud nagu ajujää.
,Jätku leivale.” Siin ei rutata musutama põsele, kuigi aastaid pole nähtud. Ainult häälekõlast kuuled, kuidas selles vibreerib jällenägemise kerge värin. Sulle antakse taldrik, lusikas ja piimakruus ning sellest hetkest saadik, kui oled toetanud oma randmed perelaua soonisele servale, oled jälle teistega üks.
Noori, kelledel kitsas, rändab kodupaigast välja, et saavutada midagi suurt. Olgu siis tehtud kasvõi üsna vähe, tulevad nad tagasi käima, nagu esimest suve sõitnud laevapoisid sügisel koduranda tulevad, poeriidest ülikond seljas ja välismaa sigarett suus.
Korraga on aastakümneid läinud ning nagu vana meresõitudest väsinud kapten ostab ka direktor ja advokaat endale talu, makstes seda pidades juurdegi, sest tema veres kõneleb esivanem ja talupoeg.
Me istume tareakende ees pingil, kui päike hakkab loojuma kaugete mägede taha. Kari tuleb koju, see on parmude pärast hilja metsa läinud. Tänavune karjatüdruk on nii elurõõmu täis, et laulab isegi käies. Lambad tormavad lehmadest mööda nagu salgake galopeerivaid valgeid ratsanikke. Sõrad klõbisevad puhaslauda sissekäigul, loomade hoone on kevadel uuesti lubjatud valgeks. Pääsukesed sööstavad üle karja, et haarata viimast õhtutoitu.
Suits tõuseb paberossist otse üles ja taeva hämarus tiheneb, sest võib oodata vihma. Seal all on mets, kus nutsin ja kiristasin hambaid vihast, kui rumal mullikas jooksis kiili ja kadus naabrite maadele. Metsa taga järv, sügav nagu vulkaanist sündinud. Seal oleme käinud tulisel kevadistel õhtutel, kui mets on täis sulamise ja tärkamise hääli. Seal oleme välja pannud vähikahvu ja keetnud saagi otse järvekaldal pajas. Sellest järvest olen ujunud pikuti üle, aga pidin peaaegu uppuma, kui tahtsin ühele suvitajapreilile näidata oma oskust.
Tean selle talu lugu. Noor metsavaht oma naisega tuli siia ostuperemeheks sajandi vahetusel. Neil polnud palju peale paljaste käte, millega alata. Põhu asemel tuli raiuda kuuseoksi loomadele küljealuseks, ajada söödipinda uusi vagusid. Keegi peale nende endi ei suuda näha tehtud töö hulka. Siin talus on sündinud kolm tütart ja kolm poega. Vanima poja nimi seisab Otepää kirikumäel Vabadussõjas langenute mälestussambal kivisse raiutuna. Teise poja võttis tiisikus täisealiseks saamisel. Paljudel pühapäevaõhtutel on siit talust läinud hobune lastega ja nädalase toidumoonaga alevisse, kui noored üksteise järele õppisid gümnaasiumis ja kõik said keskhariduse.
Elumaja on küll jäänud seetõttu uuendamata. Mõne metsasalu asemel on raiesmik ja enne kui võlad läksid Maapanga alla, veetis peremees mitugi unetut ööd. Kased on läinud vineeripakkudeks ja vahest on pull tulnud müüa enneaegu. Kui majanduskriisi aastail kohalik ühispank kõikuma lõi ja loomast ega viljast suurt midagi ei saanud, oli päris raske.
Aga ega kerge polnud tookordki, kui Venemaa mässas ja keegi ei teadnud, mis sünnib ja tuleb. Oli raske aeg, kui lambiõli ja sool lõppes ning saksa sõdurid jooksid mööda valda nuiates sealiha ja mune. Mitte kaua pärast seda toodi Hugo põrm Puka jaamast koju, Hugo, vanim poeg, kellest oleks pidanud peremees saama.
Aida otsas seisab kaks sammaldunud väravaposti. Arst on nende vahelt läbi sõitnud ja kirikuõpetaja, et armulauale võtta surevat perepoega. Sellest väravast on tulnud nii kurvastuse- kui ka rõõmuteateid. Kündjad on sealt välja läinud põldudele, kariloomad ja heinalised, ning noored oma kaugetele teedele.
Sellest väravast on õue sõitnud hõiskavaid külalisi, on tulnud kosilasi, kui peretütred polnud veel abielus. Siit on sisse astunud vanderselle ja hulkureid, kelledel kõik teed ees lahti, aga kõht tühi ja öömaja tarvis. Vanaperemees on sellest väravast nõnda palju käinud, et ta hingamine raskeks on jäänud ja jalg vajab kepi toetust. Ka perenaise samm pole enam endiselt virk, sest temalgi on tulnud üsna palju astuda aida- ja laudateed.
Me istume akna all, kui mesilased on läinud magama ja päike veereb naabritalu metsa taha. On tunne, nagu suletaks kusagil suured taevased tiibuksed, mille taha jäävad päeva askeldused ja maailma kära. Nõnda suur on kõrge vaikus suvises õhtus, et usud kuulvat hobuse hambakrõmpsatusi tallist. Isegi rukkiräägu häälitsus põldudel on sellest vaikusest sündinud – ei märka, millal see algas, korraga on ta seal.
Uudised, mis meil üksteisele rääkida, pole tähtsad ega suured. Siin on kõik nii vana ja põline, nii üleulatuv paljudest inimigadest, et sündmused väljas maailmas, millest jutustab ajaleht või raadio õhtune uudissaade, tunduvad vaid tühise jutujätkuna. Siin on kõik nii kindel ja jääv, et seda suudab muuta vaid aastaaegade vaheldumine. Künd kevadel, lõoke pea kohal, iga uus päev hoogsam ja rõõmsam eelmisest. Suur valge suvi öödega, mil kärsitus ei lase uinuda ja mil vikat varahommikul lõikab kasteniiskes rohus nii magusalt, et niitmine pole töö, vaid nauding. Põnev võistlus ähvardava äikesepilve ja kuivade heinte küüni pilduja vahel, kui paljas ülekeha lööb higistama ja musklid saavad aimamatu liikumisrõõmu. Mõni ilus pühapäev suvepeol alevis, kus pidulikult mängib pasunakoor ja näidend kantakse ette vabas õhus. Õhtud, mil tantsib noorus, tervis ja ülevoolav elurõõm. Kodutee varahommikul, mis lõpeb liig ruttu, sest ta on täis lihtsaid, puhtaid igatsusi.
Siis tulevad ajad, kus aastaratas pöördub suve südamest üle, rukkitera tiheneb ja kõrs koltub. Üle metsade hakkab kostma rehepeksumasinate melanhoolne undamine ja lõikusmasinate müra põldudelt. Hommikust õhtuni kepsleb vikativänt tiisli all, rabades kõrsi jalust. Oled niidumasinal nagu muistne sõdur raudsadulas, kelle lõõtsutavad hobused veavad mürisevat sõjavankrit, niites vaenlasi nagu loogu. Karjane kääksutab kõlisevat suurreha ja rõugud kerkivad masinate kannul.
Või kui ader läheb läbi kesapõllu. See on riist, mida ainult vähesed sepad oskavad häälestada nii, et võid käed pidemete küljest lahti lasta, aga ta jookseb õieti. Põld on kakssada meetrit pikk ja iga vaoga koorib sahk ainult mõnekümne sentimeetrise riba pahempidi. Alles siis, kui oled kündnud mitu söögivahet, märkad äkki, et mõtetel on olnud mõnus joosta ja selle aja jooksul ader, see väike metallvigur, on jõudnud tõsta ja teise külje peale panna hiigelsuure maatüki.
Sügisel algab tõurehtede rahvapidu, kus nädalat paar kõik tugevamad ja nooremad rändavad koos peksumasinaga talust tallu. See on pingutav aeg raske tööga, suur investeeritud vaeva sissekasseerimise periood. Iga aida poole veerev vanker viljakottidega on omaette õnneloos. Peremehel on raske teha ükskõikset nägu, kui kaerad annavad välja seitsekümmend vakka rohkem sellest, mis kasvu järele võis otsustada. See on võit vana vastasmängija, looduse üle, kelle rahehood, vihmad ja põud nii mõnegi ilusa saagilootuse muutnud pettumuse kibeduseks.
Ükski kuulus kloun ei oskaks teha säärast nalja, mis heidetakse reheliste pikas söögilauas. Tõsi küll, naisterahvad langetavad mõnikord häbelikult pea ja hurjutavad koguni, kuid sellel pole tähtsust, ütlemised on hästi mõeldud ja sõnad teravmeelselt seatud. Siin naljatavad mehed, kes ei karda hoopis hullemaidki asju, rääkimata tühisest ninakrimpsutamisest.
Tulevad kartulivõtmise tuulised päevad, mil isegi noored neiud on mähitud vanadesse jakkidesse ja sallidesse ning päeva pikkus kipub kergesti käes kaduma. Tulevad sügiskündide ajad, kui päevast on järele jäänud ainult kaks söögivahet. Puudelt on kadunud lehed ja hobused astuvad sajus, kõrvad pea ligi tõmmatud.
Olen maganud sellistel öödel tagakambris, kui raju möllab puude ja katuse kallal, nii et sarikad naksuvad. Olen istunud sügisõhtutel valge petrooleumilambi juures, keerutades raadioaparaadi nuppe. Helsingi, Türi, Madona, Königsberg, Hilversum. Sõnu ja muusikahelisid tuleb läbi eetri, raadiolainete palavikulist rahutust. Lehes seisab, et kusagil on olnud suur tulikahju, kusagil on keegi riigimees pidanud kõne. Kõik need sõnumid kihutavad talumaja katusest üle nagu sügisene torm.
Tulles raudteejaamast või püüliveskilt läbi öiste metsade tahab inimene ja hobune koju. See on kindel eesmärk, mis tähendab rahu ja kindlust, toitu ja soojust.
Tulevad valged lumised hommikud, mil saag sahiseb külmunud puus ja reejalas hüüab palgikoorma all. Töö ei lõpe kunagi, seda on aina järjekorras ootamas isegi nendel aegadel, mil põld puhkab ja elu talus kulgeb sordiini all.
Seltsimajas algavad sügisel maskeraadid, tulevad jõulupeod, pulmad, varrud ja mõned matusedki. Vabariigi aastapäeva paraadil on ratsakaitseliit väljas. Nagu kunagi mitmesaja aasta eest saduldatakse tööhobused sõjahobudeks, kuigi ainult mängult. Noorperemees heidab õlale vintpüssi, mis muidu ripud tagakambris riiete varjus jahipüssi kõrval, ja ratsutab paraadile. Tagasi tulles õhetavad veidi ta palged ning ta on uljust täis.
Talveti sooritatakse mõningadki sõidud lauluga, nii et lumetükid lendavad puhanud hobuse kapjade alt. Kuni korraga on jälle märts, sula vajutab lumed metsades ja põldudel kokku. Ühel hommikul kuuled kahutanud õuele astudes, et tedrekukk hüüab soos.
Nii käivad ringi nädalad saunapäevast saunapäevani, kuud ja aastad jõulust jõuluni. Võiks kergesti arvata, et pikkamööda läheb kõik monotoonseks ja kordub aina uuesti.
Kuidas võiks minna üksluiseks sellel, kes alati midagi uut loob? Ühelgi kevadel ei tule rukkioras lume alt välja täpselt sellisena nagu eelmisel kevadel. Ühelgi suvel ei kordu sadude ja päikese käik reegli järele. Inimene ainult improviseerib looduse suure mängu taustal,, kasutades oma kogemusi, hinnanguid ja tarkust, et valida õiget aega külviks ja lõikuseks. See on jõuproov vastasega, kelle kavatsused alati jäävad tundmatuks, aga kelle ületrumpamistest võidurõõm on seevõrra suurem.
Olen nüüd juba veidi maailmas käinud ja võrrelda võinud. Istudes nõnda kevadisel õhtul tare akna all, ei oska aga iseendalegi seletada, milles õieti peitub talu võlu. Kas selles, et Reks on heitnud pikali, toetades oma pehmekarvalise krantsiselja vastu su paljast labajalga ja usaldab sind sõbrana? Kas selles, et talli minnes hobune vaatab üles ja tervitab sind hobuste keeles? Või on midagi erilist rukkiräägu hüüdes õhtuste põldude kohal. Ehk on verre jäänud mingi eriline kaja maastikust, mille moodustab moreenkuplite kombinatsioon puisniitude ja väikejärvedega.
Täpsem defineerimine pole võimalik. Tunned ainult, et sümpaatia on selle mehe poolel, kes vanaks ja halliks on jäänud seitsekümmend aastat kestnud lahingus maaga. Ta elu pole olnud rahaliselt rikas, kuid elamusi on see talle andnud ja võitluse kaasakiskuvat hasarti. Või see vana naine seal, kes lakas on käinud rändurile magamisaset valmistamas, sest päike on ammu loojunud ja puhkeaeg käes. Kas temast ei kajastu madonnalikku puhast emalikkust, mis kõik isiklikud soovid maha matab, et hoolitseda nende eest, kes ta pere liikmeiks saanud.
Et minna kord üle kasteniiske muru paljajalu ja magada lakas suve esimestes heintes. Alt kuuled loomade hääli ja lehma kaelas kõlisevat ketti, millel aga pole ahela kõla.
Nüüd on ähvardanud vihm kohale jõudnud. Laastukatusel krabisevad piisad. Paljude katuste all puhkavad inimesed sel tunnil. Nii idas Võrumaa pool kui ka läänes Viljandi- ja Pärnumaal. Sajad tuhanded katused kaitsvad inimesi sel ööl saju eest, kui vihmapilv peaks olema laiem. See talu on ainult üks paljude hulgas, tavaline eesti talu oma inimeste ja oma saatusega. Ta ei erine teistest millegagi silmatorkavalt, kuid tal on nendega palju ühist…

„Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas”